Pullerits: Mida oodata sõudefinaalist?

Kui rattasõidust ei tea ma suurt midagi ja ujumisest peaaegu midagi, siis sõudmises olen lausa valge leht. Nagu enamik minusuguseid spordihuvilisi ilmselt. Nii kutsusingi enne Pekingi olümpia poolfinaalsõite appi arsti ja nüüdse tervishoiuametniku Peeter Mardna, kes on võitnud NSV Liidu meistrivõistlustel sõudmises kolm pronksmedalit ja ühe hõbeda ning saanud kaks karikavõitu, et las ta teeb puust ja punaseks selgeks, mis on Eesti šansid sõudmises sel meie jaoks väga mõruks ja hapuks kiskuval olümpial. (Usutluse lühendatud versioon ilmus tänases Tartu Postimehes.)

Mis seisus paistavad Jüri Jaanson ja Tõnu Endrekson finaali eel?

Arvan, et kõige paremas seisus, mida saab üldse loota.

Millest selline optimist? Nende algus ei olnud ju kuigi särav.

Eelsõit on eelsõit. Poolfinaali pildi järgi on asi hoopis midagi muud. Tunnen Jüri juba üle 20 aasta ja ütlen, et seis on minu meelest väga hea.

Mis on muutunud?

Võib-olla ei olnud nad alguses kohanenud, oli kuum ja suur niiskus, aga poolfinaali sõit oli eelmisega võrreldes juba nagu öö ja päev.

Milles paistis silma peamine erinevus?

Paadi libisemises ja rütmis. Eelsõidus vajusid nad peale 1200 meetrit ära, tõenäoliselt ei jõudnud.

Kas selle saab kirjutada üksnes kliima arvele?

Maailmatasemel on tähtis ka psühholoogiline ja moraalne valmidus sõita, sest kedagi nõrka ei ole. Ega eelsõit ka nõrk olnud, see oli samuti tugev. Vastased on kõik tugevad.

Teie poeg Mihkel Mardna, Eesti olümpiadelegatsiooni peaarst väitis enne olümpiat, et kaheses paarisaerulises on kõige kõvem konkurents. On nii?

On küll väga kõva konkurents. Ma ei taha küll ennustada, aga paistab, et Uus-Meremaa on kõige tugevam. Inglased on salapärased. Tõenäoliselt on finišipilt selline – ei taha küll ära sõnada –, et natuke teistest ees on Uus-Meremaa ja ülejäänud tulevad nina ninas.

Mis saab otsustavaks, kelle nina tuleb kõige ees?

Otsustada võib isegi see, kas paat tuleb finišiliinile tõmbe alguses või tõmbe lõpus. Tõmbetsüklist võib oleneda 0,1-sekundiline võit või kaotus. Seda muuta ei saa, see on nagu saatus. Kõik oleneb pisiasjadest, ja võit oleneb sellest, kes suudab rohkem kannatada.

Kas Jaansoni 42 eluaastat on pluss või miinus või pole üldse tegur?

On igal juhul tegur ja pluss see igal juhul ei ole. Kõik taastumisprotsessid, võin meedikuna öelda, võtavad teatud aja, ka hapniku omandamine ja veresoonte elastsus. Vanuse vastu keegi ei saa. Ta on niigi kõigi kaanonite vastaselt jõudnud nii kaugele. Sellises vanuses võib püssi lasta, ratsutada, vibu lasta, aga sõudmist on sellises vanuses väga raske teha.

Kas olete näinud meie kahelise paadi sõitudes ka kvalitatiivset muutust?

Tehniliselt oli poolfinaali sõit täiesti veatu, laitmatu. Seal on teatud nüansid, mida minusugune endine sõudja alateadvuslikult näeb, nagu tõmbe lõpp ja algus, mis moodi paat liigub, jne. Kõige selgema pildi saab siis, kui vaadata paadi pära. Kui paadi pära liigub kogu aeg ühtlaselt, ei ole üles-alla kõikumist ja jõnksumist, saab kohe aru, mis toimub.

Teine asi on see, et kui vaatad sõudjaid ja nad sõuavad ilma jõuta ja paat liigub edasi, siis on kõik tehniliselt ideaalne. Aga kui kõik näeb kõrvalt raske ja pingutusega, siis on asi juba mäda.

Mida kergemalt paat sõidab, seda parem on tehnika ja seda paremini jõud aerulaba sisse läheb.

Kuidas peaks olümpiafinaali sõitma?

Arvan, et Jüri oma pika pagasi ja praeguse positiivse psühholoogilise situatsiooniga valib ikka õige taktika.

Poolfinaaliga võrreldes valiksin ma teise taktika: alguses teised ära ehmatada ja kohe minna, kui oled kindel, et lõpuni jõuad. Tõenäoliselt ta muudabki taktikat. Mina isiklikult esimese 500 meetriga ei laseks nii palju teisi ette, nagu nad poolfinaalis lasid.

Taktikalt ja tahtejõult ja muult ei ole finaal ja poolfinaal võrreldavad. Poolfinaalis, kui kohad on selged, lõpetatakse punnitamine ära. Finaalis käib täitsa teine mäng.

Meie neljapaat ei alustanud ka kuigi hästi. Või vaidlete vastu?

Lohutussõit oli päris ilus, seal ei olnud häda midagi. Tehniliselt ilus, ilusti libises. Õnnestumise puhul võivad nad finaali pääseda. Minu arvates said nad poolfinaalis natuke kergemad vastased, kui on teises poolfinaalis.

Kas nende paat on läinud ka paremini liikuma?

Jah, lohutussõidus liikus palju paremini.

Mille võrra?

Neil tõenäoliselt ei klappinud algul koostöö. Arvatavasti tõmbe algused ja lõpud ei langenud täpselt kokku ja siit tekib väga suur jõu kaotus. Aga et seda kindlalt öelda, peab video pealt aegluubis vaatama, sest silm ei taba muutust, mis on alla 0,01 sekundi. Aga just sellised asjad mängivad.

Kuidas mõjuvad neli sõitu Eesti noore neljase paatkonna taastumisele?

Ma ei saa aru, mis hirmsad jutud taastumisest kogu aeg käivad. Vaadake, Tour de France’il sõidavad mehed kuus tundi järjest mitu nädalat. Natuke liiga palju räägitakse taastumisest, isegi kõrgus- ja kaugushüppajad räägivad sellest, et on vaja kolm-neli päeva. Olen küll olnud teise ala sportlane, aga ma ei usu, et see asi nii hull on.

Ometi on sõudmine, kui telepilti vaadata, olümpiaaladest üks kurnavamaid. Kas on nii?

Sõudmises töötavad peaaegu kõik lihased. Organismi üldpanus ehk hobujõud, mis inimesed nende kuue-seitsme nimuti jooksul välja annavad, on kõige suurem. Tõstja arendab küll kohutavat võimsust, aga murdosa sekundi vältel. See energia hulk, mis ära antakse, teeb sõudmisest ühe füüsiliselt raskema ala.

1963. või 1967. aastatel, enam täpselt ei mäleta, olime sõudjatega laagris, kus jooksime ümber Viljandi järve. Meiega koos läks jooksma ka Eesti korvpalli spartakiaadikoondis. Tulime juba duši alt, kui korvpallurid alles kohale jõudsid.

1967. aastal olin NSV Liidu koondisega Elbruse jalamil laagris. Meid viidi 25 km alla, anti kaks tundi aega, et 25 km vastumäge joosta. Kes kahe tunniga kohale ei jõudnud, võis koju sõita. Aga üleval oli 12 km vaja pahkluust saadik lumes joosta.

See füüsiline maht on kaunis ränk, mida sõudjad peavad oma kaalu juures taluma. Nende mootorid on väga tugevad.

Kas meie kahepaat saab medali?

Usun, et nad peaksid medali saama, ja kui ei saa, siis on jumal lätlane.

Mis saab pärast olümpiat?

Tuleval aastal, kui Jaanson loobub, tekivad muidugi ümbergrupeerumised. Leonid Gulov, kes on meil vaieldamatult kõige parema veetunnetusega ja hästi suure potentsiaaliga, istub ilmselt kokku Endreksoniga. Andrei Jämsä läheb äkki neljasesse.

Aga see Rein Kilgi jutt, et Jaanson teeks veel ühe olümpiatsükli – 46-aastane mees ikka enam ei sõua. Seda võib rääkida Kilk, kes ise sõudnud ei ole.

Kui Kilk sai sõudeliidu presidendiks – ta võttis ameti minult üle –,rääkisin temaga kolm korda pikalt ja ta ütles, et on nõus ainult siis, kui garanteeritakse medal. Ütlesin, et materjal on valmis, natuke raha on vaja ja siis korjab medalid kokku. Nüüd on ta medalid saanud.

Aga kui sõudmises poleks olnud kahte meest, Jaan Tultsi ja Mihkel Klementsovi rasketel aegadel 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate algul, ei oleks me praegu seal, kus oleme. Sõpradelt sai raha võetud. Hiiumaal laagris näiteks üks sõber toitis ja majutas oma kulu ja kirjadega koondist.

******

Lower Antelope Canyon, Page, Arizona. 27. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Täismõõdus vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jüri Jaanson ja Tõnu Endrekson Pekingi olümpia poolfinaalsõidus. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees / Scanpix
Foto 2: Peeter Mardna koos Eesti sõudelootuse Kaisa Pajusaluga. Foto autor: Mati Hiis, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Jüri Jaanson ja Tõnu Endrekson lähevad Pekingi olümpiakanalile treenima. Foto autor: Jarek Jõepera, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Eesti paarisaeruline neljapaat jäi Pekingi olümpia poolfinaalis neljandaks. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees / Scanpix
Foto 5: Eesti sõudejuht Rein Klik Pekingi olümpial. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees / Scanpix