Pullerits: Mis kasu tõuseb olümpiakogemusest?

Nüüd, kui olümpia lõpuks läbi, on saabunud analüüside tegemise aeg. Alustuseks sõna Erika Salumäele, kes on üks Eesti neljast kahekordsest olümpiavõitjast (või kui arvestada ka vehkleja Svetlana Tširkovat, kelle osas mul, tunnistan ausalt, on arvepidamine senimaani selgusetu, siis üks viiest).

Kes Eesti sportlastest lisaks medalivõitjatele saavutasid olümpial teie arvetes sellise tulemuse, et võiksid koju tagasi tulla ja endale rusikaga vastu rinda lüüa?

Tagasi võivad ikka kõik tulla. Kindlasti tasub aga mõelda nendel sportlastel – samuti nende treeneritel ja teistel ettevalmistajatel –, kes käisid olümpial, kuid ei suutnud seal oma tulemust teha. See on näitaja, mille puhul võiks mitte rahul olla.

Millest tuleneb, et ei suudeta aasta tähtsaimal võistlusel näidata oma parimat?

Olümpiamängudel on teistsugune õhkkond. Need ei ole MM- või MK-võistlused ega ka suured kommertsvõistlused. Olümpia on võistlus, mis nõuab erilist ettevalmistust, eri tähelepanu, ka psühholoogilist eriettevalmistust. See on sportlase elutöö tippsaavutus, milleks keskendumine on hoopis teistsugune.

Kui Eesti on leidnud, et sportlane väärib oma isikliku tulemusega olümpial riiki esindama, siis peaks ta seda isiklikku tulemust ka näitama, ja noored peaks seal ennast isegi ületama.

Võistlusjärgseid kommentaare kuuldes jäi mulje, et paljudel Eesti sportlastel tekkis probleeme just psühholoogilise ettevalmistusega.

Jah, meil tegeldakse üldse spordis liiga vähe psühholoogiaga. Spordis esineb ülemõtlemist, kus närv on nii must, et mõni läheb tualetti oksendama, mõni ei maga, mõnel on kõht lahti. Teine variant on see, et alateadvuses läheb pinge niivõrd suureks, et tekib apaatsus: sportlane on sisemiselt ära põlenud ega suudagi end mängu lülitada. Aga need ongi olümpiamängud – need on midagi erilist.

Kui palju on olümpial edukalt esinemiseks vaja eelnevaid olümpiakogemusi?

Kas see peab olema puhas olümpiakogemus… On ka teisi suurvõistlusi. Iga start on kogemus. Tihtipeale sportlased väldivad starte. Aga stardid, nagu näiteks MK-etapid, on parim treening. See on areng nii psühholoogiliselt kui füüsiliselt, jälle üks samm olümpiapjedestaali suunas. Neid starte tuleks teha võimalikult palju. Sageli loen, et kes ei osalenud siin, kes ei osalenud seal. Aga see on juba psühholoogiline langus, nagu rajalt ära astumine – kui üks kord astud rajalt ära, siis hakkadki astuma.

Teie suutsite Soulis kohe oma esimesel olümpial võitjaks tulla, ei olnud sugugi vaja mingeid kogemusi.

Aga ma ei läinud olümpiale ka oma esimesel olümpiatsüklil, kus olin teinud kolm-neli aastat ala, ma olin valmistanud ette ikka üle kaheksa aasta. Mul oli pagas ja kogemus. Tegin väga palju psühholoogilist tööd, sest mu ala nõudis seda.

Ma ei usu, et see, kes olümpial esimeses ringis välja langes, sai olümpiakogemuse. Jah, ta sai küll aru, mis melu seal toimub. Kuid mis oli psühholoogiliselt teisiti, seda on väga oluline pärast analüüsida. Kui seda osatakse, on see juba üks parandustee.

Üks asi, mis mulle kõrvu jäi, oli see, kui mõned sportlased pärast ebaõnnestumist ütlesid, et nad ei tahagi enam edasi teha ja loobuvad. Kui selline mõte tekib, siis sa ei ole tippsportlane. Siis võidki loobuda – pane oma naglid või ratas varna.

Õigem lähenemise oleks seega, et ma järgmine kord veel näitan kõigile, kas nii?

Kas just näitan, aga tuleb teha analüüs, milles asi oli. Ja tuleks nõu otsida ka kõrvalt. Mu elus oli samuti treenereid, kes arvasid, et nemad teavad kõike. Aga teinekord on mujalt saadud nõuanne palju kasulikum. Üks kõrvalt antud väike nüanss võib teha täieliku kannapöörde.

See olümpia näitas, et edu tikkus rohkem saatma neid Eesti sportlasi, kes on abi otsinud laiemalt, ka välistreenereilt. Kas peaks pilgud Eestist kaugemale pöörama?

Jah, absoluutselt. Kogu aeg töötatakse ju välja uusi süsteeme. Hea näide: miks Inglismaa on järsku trekil valitseja? Aastaid oli Prantsusmaa, enne seda Saksamaa ja ka Austraalia. Aga kuskil tekkis neil rutiin, harjumus, et tulemused on head ja jäädigi senise süsteemi juurde. Unustati ära, et asju tuleb uuendada, värskendada, et sportlase emotsioonid leiaks uue väljundi. Et ta hakkaks jälle nagu nullist pihta, et saada uus tulemus.

Mul on tunne, et meil eriti ei tehta selliseid analüüse. Võimalik, et analüüsitakse, miks närv vastu ei pidanud või miks sportlane nõrgaks jäi, aga ei vaadata, kas on tehtud muudatusi. Tihtipeale ka ei juleta neid teha, sest üks hooaeg on välja tulnud, tulemused on head, ja ei siis ei taheta süsteemi muuta.

Eesti delegatsiooni olümpiale saates tundsid spordijuhid rõõmu, et see on kõigi aegade suurim. Kas esinduse suurus peaks olema eesmärk omaette või peaks olümpiale ikka saatma neid, kes suure tõenäosusega suudavad oma esitusega rõõmustada ennast ja poolehoidjaid?

Pooldan seda, et olümpiale viidaks sportlased, kelle isiklikud tulemused on niivõrd kõrgel, et nad väärivad esinemist olümpial, kus saavad kogemuse, et siis järgmisel olümpial tuua tänu sellele au ja uhkust Eestile. Ma ei toeta seda, kui olümpiale viiakse n-ö lonkav sportlane, kellele see on viimane suurvõistlus, et las ta loksub läbi, ehkki isegi veerandfinaali ei pääse.

Olümpia on siiski väga kõrgel tasemel riigi esindamine maailmas. Sportlasel peab olema ka väike uhkus, et ta esindab oma riiki ja teeb tulemuse.

******

Mul on varjamatult hea meel, et USA suutis korvpallis taas end maksma panna ja olümpiavõitjaks tulla. Mulle oli nende võit peale Gerd Kanteri esikoha ja paarisaerulise kahese hõbemedali tähtsuselt kolmas medal nendel olümpiamängudel. Mis siis, et pool USA koondisest on justkui vanglakandidaadid (mida Kobe Bryant pikka aega näiteks ka oli ju). Aga nende võimsus ja oskused on muljetavaldavad. Ameeriklaste esitus oli sulaselge õppetund kõigile Eesti korvpallitreeneritele, et seni, kuni nende hoolealused ei suuda pakkuda mulle konkurentsi näiteks 10 km jooksus (nende parim Valmo Kriisa kaotab mulle ikka päris pikalt), ei ole mõtet lootagi, et eestlastest saab nii nigela üldkehalise ettevalmistuse ja vastupidavuse pealt korralikke mängumehi.

******

The Box of the Paria River, Grand Staircase-Escalante National Monument, Utah. 27. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Gerd Kanter tähistamas Pekingis olümpiavõitu. Foto autor: Giorgio Perottino / LaPresse Pechino / Scanpix
Foto 2: Erika Salumäe. Foto autor: Helin Loik, Naisteleht / Scanpix
Foto 3: Gerd Kanter söömas Pekingis "Pekingi parti". Foto autor: Jarek Jõepera, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: USA korvpallurid (vasakult) Chris Paul, Chris Bosch, Dwight Howard ja Kobe Bryant tähistavad Pekingi olümpia autasustamisel kuldmedalivõitu. Foto autor: AFP / Scanpix