Pullerits: Kas nüüd on vormitipp lähedal?

Päevad ei ole ikka üldse vennad. Teisipäeval, pärast päevast puhkust nädalavahetusest, mille sisse mahtus 9 km tempojooksu trenn (3.55/km) ja 12 km taastavat jooksu (4.35-4.40/km), läksin tegema rahulikku jooksuotsa - ja põrmugi ei jõudnud. Oma arust nagu jooksin küll, aga siis hakkasin tajuma, et edasiliikumine nõuab suurt pingutust. Tegin hingeldades ja raskete jalgadega kõige aeglasema ja raskema jooksu, mille üldse sel sügissuvel teinud. Kust küll selline alasuutlikkus, ei suutnud ära imestada.

Seetõttu oli eile ärevus sees, et mis küll saab Harry Lembergi soovitatud kontrolltrennis. Kavas oli maanteel 6x1000 meetrit üle 90-sekundilise sörgi-kõnnipausi.

Alustasin kergelt, hoidsin ülakeha lõdvana, aga tajusin, et tõuge ei ole päris hästi lõpetatud. Kuid aeg - 3.28. (Üheksa päeva tagasi samasuguses trennis üle 2-minutilise pausi tehes alustasin 3.36ga.)

Teine lõik: lasin omast arust lõdvemaks ja tõmbasin tempot kergemaks. Aga aeg - jälle 3.28. (9 päeva eest 3.33.)

Kolmas lõik: tasapisi hakkas raskeks minema, kuid enda arvates tempo ära ei vajunud. Vaatasin kella - 3.28. (3.33)

Neljas lõik: mõtlesin, et nüüd tuleb küll veidi tagasi tõmmata, sest muidu lähevad kaks viimast lõiku liiga raskeks; lõpuosa joostes tuli juba pisut ennast kannustada ja jälgida, et puusadest alla ei vajuks. Aeg - 3.26. (3.28)

Viies lõik: mis siin salata, nüüd läks parasjagu raskemaks ja tuli hakata pisut ka valu kannatama; oli tunda, kuidas keha lõtvus hakkab kaduma. Aeg - 3.30. (3.31)

Kuues ja viimane lõik: see oli juba päris võistlemise moodi, sest selge oli, et täitsa ära enam ei vaju - mis see viimane kilomeeter ikka enam vastu pidada on; hoidsin keskendunult tempot, viimasel kolmesajal jälgisin, et mingil juhul järele ei annaks. Aeg - 3.27,5. (3.23,5)

Mis öelda kommentaariks? Higi sai kohe esimese lõigu järel korralikult lahti, kuigi õhutemperatuur oli 15-16 kraadi. Trenni lõpetades oli särk selja pealt täitsa märg. Lõikude esimesed 300-400 meetrit tulid alati üsna kergelt, aga mida edasi, seda raskemaks tagumine osa läks, nii et tempo hoidmise kallal tuli tööd teha. Aga ühegi lõigu lõpetamise järel (v.a viimane lõik) käsi põlvedele ei pannud, vaid sörkisin kohe edasi ja läksin siis üle kõnnile. Viienda lõigu alguseks tundsin, et keha on üpris vaevatud. Kuid jalad kangeks ega valusaks ei jäänud.

Mis nüüd järeldada? Kas 10 km aega 35 minuti kanti? Ei usu. Arvan, et kõik, kes jooksevad alla 36 minuti, võivad rahulikud olla - neid ma ei võida. Realistlikult võttes tuleb möönda, et mul on tõenäoliselt väga hea taastumisvõime (seda ei mõtle ma ise välja, seda on targad nõuandjad nentinud) ja suhteliselt normaalne lühiajalise kannatamise võime. Kuid ma ei usu, et mul jätkub jaksu kannatada seesugust 3.28/km tempot 10 km jutti. Seetõttu jään tagasihoidlikuks ja arvan, et kui jooksen ületuleval pühapäeval Tallinnas 10 km talutavates tingimustes 36 minuti lõppu, olen teinud igati normaalse jooksu.

Või millised on teie arvamused nende trenniaegade põhjal? Suudate sama järele teha?
******
Bryce Canyon National Park, Utah. 28. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Haron Keitany Keeniast võidab Zürichis GP-etapil 1500 meetri jooksu. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 2: Meeste 1500 meetri finaaljooks Pekingi olümpial. Foto autor: AP / Scanpix