Pullerits: Algas üleriiklik mobilisatsioon

Venelased ütlevad, et parem, kui sul on sada sõbra kui sada rubla. Rubladega ei ole meil midagi peale hakata ja sada sõpra on liiga palju. Piisab vähemast. Aga kui neid õigesti motiveerida, siis aitavad nad sind Tartu rattamaratoni eel kaugelt rohkem kui saja rubla eest.

Minust on muidugi palju väita ja tahta, et Haanja Rattaklubi mehed mind sõbraks peaksid, kuid vähemasti oma ridadest nad mind ära ka ei ole põlanud. Kehasid läheb ju alati vaja. Pärast eilset meeldetuletust, et kui Haanja mehed kohe toimetama ei hakka, siis tulen sel aastal nende värvides starti naise alla 4000-kroonise Optimaga nagu seni - ja seda nad ei taha näha, kuidagi ei taha -, käivitus üle-eestiline päästeoperatsioon. Ent samal ajal, mõnede teiste meeste peades, keeras kogu eilne protseduur päris vildakaks.

Nimelt tuli kapist välja hulk vihaseid tegelasi, kes leidsid, et Haanja Rattaklubi peaks minusuguse, kes väidetavalt nende kallal esiteks avalikult aasib ja seejärel, teiseks, väärt ratast nõuab, oma ridadest kohe minema kihutama. Lühidalt, vaadake eilse postituse kommentaare ja te näete, kuidas mõni mees end taltsutada pole suutnud.

Aga Haanja mehed, ja mõned teised ka, on mõistlikud mehed. Saavad mängureeglitest aru. Esmalt helistas ja pakkus oma ratast Riho Järveläinen, suurürituste stammteadustaja. Siis helistas Ain-Ivar Tupp ja tegi oma pakkumise. Seejärel võttis ühendust Tarmo Mõttus. Ja loomulikult ajas asju Art Soonets, ise Corbise fotoagentuuri mingi tegelinskiga Läti ja Leedu vahet pendeldamas. Onkoarst Ain Kaare (tema pole Haanja Rattaklubi liige) teatas, et on samuti valmis oma ratta ajutiselt mulle loovutama. Nüüd küsin: millest see kõik räägib?

Esiteks sellest, et suutsin Haanja meestele enne hooaja üht tähtsamat starti eluvaimu ja tegutsemisiha sisse puhuda. Mu eilne irriteeriv postitus oli meelega mõeldud nende üleskütmiseks. Ja üleskütmist nad vajavad, sest võtke kõik siin teadmiseks, et mul oli kevadel ainult üks tingimus nendega liitumiseks: Klubi Tartu Maraton neliküritus (tänavu küll kolmiküritus) tuleb meeskondlikult ära võita, vähemaga leppida ei saa. Ja ma ütlen: meeskondliku võidu peale tuleb pühapäeval minek. Ja ma luban, et annan selleks endast ka nii palju, kui suudan. (Iseasi, kui palju suudan.)

Teiseks räägib Haanja Rattaklubi eilne üleüldine mobilisatsioon meeskonnavaimust. Nagu öeldakse: üks kõigi ja kõik ühe eest. (Mõelge nüüd pisut selle ütlemise üle, see pole siin sõnakõlksuks, vaid reaalsed nimed on taga.) Seda tiimivaimu ja koostööd ja rollide täpset jaotust näitasid nad juba Tartu rattarallil, kus, arvestades mu head tulemust nn Tartu jooksumaratonil, oli mind terve ralli vältel selja taga julgestamas Põtt ehk major Toomas Pindis (alles hiljuti oli ta veel kapten), kes jälgis, et keegi mulle tagant sisse ei põrutaks ning oli valmis rasketel hetkedel mind gruppi tagasi vedama, ohverdades mu nelikürituse võimalikult hea üldkoha nimel niiviisi ohvitserilikult enda potentsiaalselt palju parema koha lõpp-protokollis.

Ja nüüd lõpuküsimus: mis nipi või nõksuga loodavad teised klubid seesuguse tiimivaimuga Haanja Rattaklubist lõppkokkuvõttes jagu saada?

Head unistamist...
******Scenic Drive, Capitol Reef National Park, Utah. 28. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1, 2: Tänavune Mulgi rattamaraton. Foto autor: Peeter Kümmel, Sakala / Scanpix
Foto 3: Tunnistage üles, kes see sõidab siin Mulgi rattamaratonil Postimehe vormis. Foto autor: Peeter Kümmel, Sakala / Scanpix
Foto 4: Toomas Pindis 2005. aasta Tartu rattamaratonil. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees / Scanpix