Pullerits: Nutta või rõõmustada?
Harry Lembergil vajus imestusest nägu pikaks, kui mind eile Tallinna sügisjooksu stardi eel nägi. "Kuulsin, et oled haigeks jäänud," lausus ta. Ega ta palju eksinud. Kaks päeva oli kurk olnud kibe ja kipitav, ega ninasõõrmed ka päris normaalsed olnud. Küsisin, kas selle pärast võin ajale kohe 30 sekundit juurde liita. Lemberg puhkes naerma ja ütles, et Pavel Loskutov ei suuda üldse joosta, kui hingamisteed on korrast ära.Siis sekkus Tiidrek Nurme, Eesti üks kangelasi Pekingi olümpial. Ta tunnistas, et oli samuti olnud tükk aega kurgus rögaga hädas ning mitte ei saanud sellest lahti, treeningud olid häiritud. Lühidalt: kogenud mehed ei andnud mulle erilist edulootust.
Aga püssi põõsasse ei kavatsenud ma ka loopida. Olles rahuldanud inimliku uudishimu ja uurinud Nurmelt tema olümpiajooksu üksikasju - kas see, kui grupp mööda läks, lõi rütmi sassi? kuidas ta suutis sundida end hammastega grupist kinni hoidma? -, võtsin nii temalt kui Lembergilt kaasa viimased juhised 10 km rajale. Nende ühine soovitus: joosta lühikestes pükstes; kindaid pole vaja; nokamütsi võin pähe panna, aga villane müts on ilmselt liiast; ja mõlemad kiitsid heaks mu spordisärgi aluse valiku, USA suusakoondise kostüümi ülemise otsa. Jalad määrisin sisse Deep Heatiga, mitte Finalgoniga, sest väidetavalt pidi too liiga kange kraam olema.
Art Soonets, igipõline konkurent ja autojuht, söötis mulle enne starti veel sisse Dexali geeli, väites, et see aitab stardikiirendusest taastuda - ja siis stardijoonele.
Nonde nelja-viie minutiga, mis seal eesliinil passida tuli, hakkas külm. Seda enam, et soojendusega olin ihu lausa leemendama saanud. Otsisin mehi, kes jookseks esimese kilomeetri õige tempoga, 3.30-3.35ga, nagu Lemberg oli soovitanud, mitte liiga kiiresti ja mitte liiga aeglaselt. Minu kõrval võttis koha sisse Finlandiahiihto võidumees Meelis Aasmäe, kes võitis mind aasta tagasi pooleteise minutiga, aga ta tunnistas, et pole suurt trenni teinud. Kuna t
eistest meestest ümberringi ei teadnud midagi arvata, tuli Nurme stardipaugu peale ise tempo valida.Eelmine aasta sai algusega ilmselt üle pingutatud. Kergelt allamäge minek üksnes lisas tuult tiibadesse. Nüüd püüdsin konkurendid ära unustada ning pühendusin pelgalt oma kiiruse tunnetamisele. Tundus, et sellest oli kasu, sest sellist momenti, kui esimene stardijärgne hoog tajutavalt raugeb, ei tekkinud.
Teine asi, mida mullusest olin õppinud, seisnes selles, et vahepeal ei maksa teha asjatuid spurte ja kulutada jõudu möödumistele. Muidugi tuli jälgida, et kett mu nina eest ei käriseks. Või et keegi vahetult mu ees ketti katki ei laseks. Sest vastutuule tõttu oli selge, et tuleb luurata positsiooni eesjooksjate selja taga ja mitte ette trügida.
Mullusest mäletasin, et kolmanda kilomeetri märgis läks raskeks. Seekord seda ei juhtunud. Järelikult veel üks märk, et tempo oli valitud paslik.
Kusagil Russalka kandis jooksis tagant mööda Risto Roonet, paar aastat tagasi Tartu suusamaratoni kolmas mees. Tema ümber moodustus vahetult minu ette grupp, kellel üritasin sabas püsida. Aga pisuke vahe kärises siiski sisse.
Tagasipöörde märgist läks palju kergemaks - selles mõttes, et tuul puhus nüüd selja tagant. Joogipunktist jooksin tuimalt läbi, sest kiire kalkulatsioon ütles: väljas on jahe, järelikult ei saa vedeliku kadu olla kuigi suur, lisaks võib topsiga jändamine lüüa hingamise ja rütmi sassi,
tagatipuks tuli eelnevaist kinni hoida. Umbes 10-15 meetrit minu ees jooksis Sportlandi esindav Lauri Malsroos, kelle järel olin kevadisel viimase mehe jooksul saanud kolmanda koha.Üllatuseks tundsin, et ilm ei olegi nii külm, nagu kartsin. Jalad kangeks ei jäänud, vaid liikusid kergelt. Pigem hakkas palav, nii et pidin USA suusavormi ülemise otsa kaeluse lahti tegema. Kohe oli tunda, kuidas õhk pääses selle alla keha jahutama. Umbes poolel teel loeti mulle kohaks 35. Arvestades, et eelmine aasta sain 52. koha, oli järelikult lootust mullust tulemust parandada. Kõik näis minevat plaanitult.
Kulgemine oli igati normaalne, ilma suure kannatuseta. Siis, umbes 4 km enne lõppu, kui teineteisele järgnes kaks teravat 90-kraadilist pööret, tuli tagant Ilona Marhele ja läks nagu auruvedur, ähkides ja puhkides, minust mööda. Selle kõrval tundus enda hingamine nagu rahvasportlase oma, ühtlane. Kaugel sellest iga sammu peale sisse-välja hingamisest, mida olin viimastes lõigutrennides rakendanud, kui raskeks läks.
Tempo langus tabas mind siis, kui rada keeras Mere puiesteele, teise joogipunkti. Ei saagi täpselt aru, mis seal toimus. Kas tuul pöördus ebasoodsasse suunda? Pigem, kui kainelt kaalutleda, oli asi selles, et e
nne seda tuli joosta üle liiklussaarte, mis lõid rütmi üksjagu sassi, sundisid kord sammu venitama, siis pidurdama, siis pöörama, siis hüppama. Olen ikka endine staadioni- ja nüüdne maanteejooksja ning seesugused nõksutamised pole minu leib.Ja siis keerati rada veel vanalinna munakivisillutisele. No aitäh! Nüüd tuli veel vaadata, et jalg mingil juhul ei väärataks. Sealne liikumine läks juba pooleldi kekslemiseks. Nii kui taas kindlale pinnasele tagasi sai, läks enesetunne paremaks.
Aga nüüd hakkas ka tagantpoolt mehi mööda minema. Kõigepealt Balti jaama juures kaks. Siis Nike' punktis umbes poolteist kilomeetrit enne lõppu veel kaks, nende seas Aasmäe. Toompuiesteel tuli tagant nagu tank üks sinises vormis pikk noor mees, Martin Kalmus, kelle samm oli nii puine ja kohutav, et pani ennastki imestama, kuidas seesuguse stiiliga nii kiiresti joosta saab.
Finišisirge pikkuse Wismari tänaval olin enne võistlust silmaga üle mõõtnud ning järeldanud, et täies pikkuses seda vastumäge spurtida pole lootust. Aga kuna jõudu oli, siis üritasin käiku lisada, ehkki tõusul, tuleb tunnistada, see eriti ei õnnestunud. Siis meenus heita pilk vasakule finišiballooni kõrvale tabloole ning oma jahmatuseks nägin, et kellaaeg sellel näitas 13:08 ja sekundeid peale. Jõudsin veel teha pikad arvutused, et mida see kõik nüüd näitab ja tähendab - tagant ei olnud ähvardavaid samme kuulda -, ning sain aru, et olin jooksnud üle 38 minuti. Üle 38 minuti?!?
See võttis keeletuks. See oli arusaamatu. Omast arust olin jooksnud targemini kui mullu ja samuti oli minek kergem kui mullu ja üleüldse polnud justkui midagi viga, aga kuidas saab a
eg tulla ligi minuti kehvem kui eelmine aasta? Siis pistis Toomas Lepp Kalev Spordist mikrofoni nina alla ja küsis kommentaare, et kuidas tunne on. Ei osanud talle kuidagi oma nii viletsat jooksu seletada. Seejärel astus ligi Kanal 2 oma kaamera ja mikrofoniga ning päris samamoodi aru. Ütlesin, et aeg on nii masendav, et tuleb nokamüts häbist silmadele tõmmata.Üllatas see, et pärast lõpetamist tõmbasin kümmekord korda hinge ja olingi taastunud. Ei mingit hingeldamist, et mingit valu kopsudes ega pinget jalgades ega üldse kusagil. Kas see võis tähendada, et vorm oli hea, aga ei suutnudd end realiseerida?
Nägin sealsamas finišialas riietumas Roonetit ja küsisin, mida tema asjast arvab. Eelmine aasta kaotas ta mulle 14 sekundit, nüüd oli 36 sekundiga kiirem. Ütles, et tema on igati rahul. Ja lausus siis, et võistlemist peab ka harjutama, et see ei ole nii, et teed paar kuud kõvasti trenni ja siis tuled ja paned. Nii et võistluskogemuste nappus? Teadmatus, mida enesetunne 10 km rajal võib teha ja sellest siis mõningane alahoiuinstinkt? Suutmatus endast viimast välja pigistada kartusest, et äkki ei jätku jaksu lõpuni?
Pool tundi ei osanud endaga midagi peale hakata. Tunne oli selline, et võiks või uuesti jooksma minna - okei, see võis olla petlik tunne -, aga paraku oli võistlus läbi.
Viimaks läksin ja
uurisin seinale löödud finišiprotokolli. Ja mis ma näen - 37.25 ja 44. koht. Ligi minut parem, kui finišitabloo oli teatanud. Järelikult oli stardiaeg nihkes. Siit leidsin ka kohe konksu, mille külge riputada Postimehe toimetuse palutud lugu sügisjooksu korraldusest. (Vt: "Ajavõtt jooksis Tallinnas oma teed", http://www.tallinnapostimees.ee/?id=33421)Pärast helistas Lemberg ja küsis, kuidas läks. Kuulnud tulemusest, ütles, et oleksin 6x1000 meetri lõigutreeningute aegade põhjal pidanud kindlasti jooksma palju kiiremini, vähemalt 36 minuti sisse. Olen nõus, et ei realiseerinud end sajaprotsendiliselt. Äkki olen lihtsalt hea taastumisega, mis lubab mul pikki lõike joosta kõvade aegadega, aga 10 km järjest tempot hoida siiski võimed ei võimalda?
Jah, miinimumeesmärk 36.59 jäi taas, juba teist aastat järjest täitmata. Eelmise aasta ajaga võrreldes kaotasin kaks sekundit, aga koht paranes kaheksa võrra. Äkki peaks rahulduma Postimehe peatoimetaja asetäitja Kalle Muuli kunagise tõdemusega, et kui küpses eas saavutad järgmine aasta samasuguse tulemuse nagu mullu, oled tegelikult kõvasti arenenud? Ega Jaak Mae ja Andrus Veerpalu ja Pavel Loskutov ja Jaan Kirsipuu ole ka aastatega paremaks läinud, kusjuures nemad kõik on minust jupp maad nooremad mehed.
Tõepoolest, asja peaks võtma hoopis positiivsemalt. Joosta 43-aastaselt selline aeg pole mingi häbiasi. Lõppeks olin pealt 40-aastaste hulgas neljas, kusjuures minust kiiremad olid ainult Ain Kilk Eesti Worldloppeti klubist ning Raivo Rebane ja Urmas Sadam, mõlemad endised keskmaajooksjad, kes noorusajal minust selgelt paremad olid. Veelgi vanematest pääses minust ette vaid Ain Mõnjam, kes omal ajal kuulus kesk- ja pikamaajooksus ikkagi Eesti eliiti. 20-30 aastaste noortega, mööngem, on minu vanuses ikka raske võidu joosta. Aga see ei tähenda, nagu enamik neist mulle ikkagi ei kaotaks.
******
Capitol Reef National Park, Utah. 28. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)Foto 1: Tallinna sügisjooksu 10 km võistluse start. Parempoolsete trammirööbaste keskel sinises särgis Priit Pullerits. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees / Scanpix
Foto 2: Mareks Florošeks (nr 1689) Lätist võitmas ajaga 31.10 10 km jooksu. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees / Scanpix
Foto 3: Kaupo Tiislär saab ajaga 31.13 10 km jooksus teise koha. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees / Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits lõpetamas 10 km jooksu 44. kohaga. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees / Scanpix
Foto 5: Heigo Saar (nr 55) kaotas seekord Priit Pulleritsule 15, mullu viis sekundit. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees / Scanpix
Foto 6: Priit Pullerits imestamas pärast finišit, miks küll loodetud tulemust ei tulnud. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees / Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 08:14
kommentaare: 16
16 Kommentaarid:
enne järgmist starti loe läbi omaenda postitus http://suusk.blogspot.com/2008/09/pullerits-kuidas-saavutada-oma-tipptase.html ja võta neid teistele soovitatud nõuandeid ka ise arvesse. pikad krossid, kontrollvõistlused jms jäid sul enne sügisjooksu tegemata.
Su müts oli mul pikka aega sihikul aga järele jõuda ei suutnud. Oleks 19 sekundit veel kiiremini liikunud oleks sulle ära teinud aga vaid OLEKS. Minu jaoks on 10km isklik 39.29 pealt viia 37.44-ni, ka kõva saavutus.
Sa kukkusid lõpus päris korralikult ära, kahjuks ma ise ka.
Soovitan sul ikka ise aega võtta ja selle järgi jooksutemposse korrektuure sisse tuua.
Oled tõesti ime taastumisega, aga kardan, et peale kõike andvat võistlus pingutust ei tohiks küll sellist tunnet sisse jääda, et hingan kümme korda ja jooksen veel kümme km.
Lisaks veel, et kui vaadata esimeste kaadritel reporti seljataga liikuvat Priitu siis tundub see rohkem sörkjooks, kui viimase kliomeetri pingutamine.
http://213.35.156.10/etv/14092008_sygisjooks.wmv
Kuna ma ise kohe sealt põõsa tagant välja tuiskan, siis kardan, et eriti väledamalt mu jalad ka ei liikunud.
Siin on Kanal 2 intervjuu minuga pärast jooksu:
http://www.reporter.ee/2008/09/14/jooksjad-ummistasid-tallinna-kesklinna-tanavad/
Aeg ajaks, aga koht paranes ja see on peamine.
Kas Tääri videopäevikud talveks ettevalmistus isu ei too peale?
minu kella järgi anti start 12:30:35
Mõni sekund veel peale finišeerimist kellavaatamist ja minut ongi olemas.
Sa oled tubli aga naljaks ka..
Ei tea, kas intervjuu kanal 2-es on Pulleritsu võimalus Art Soonetsile Kroonika eest ära panna? Mida vaadatakse rohkem kas Kroonikat või Reporterit?
Vastus pealkirjale – rõõmustada, sest nuttmiseks pole tõsiseltvõetavat põhjust lihtsalt :)
Priit,
Sa oled nagu mugandunud Eesti noorkorvpallur, kes harjutab ainult seda, mis on lihtne ja kergelt tuleb(vabavisked). Hea taastumise tõttu on Sul 800-1000m lõike lihtne joosta, seda enam, et nooruses oligi see Sinu põhidistants(lased vanal rasval). Niisamuti, nagu oled nürilt ja järjekindlalt oma 9km ringi teinud. Kui Sa aga organismi millegi uue ja hoopis teistlaadsega(60m sprindid, tõkkejooks, samblal jooks, joonejooks, sügavushüpped jne.) ei raputa, siis ei jookse Sa nüüd ega ka edaspidi kunagi 36.00 lähedalegi, ning jäädki 2 terava tagasipöörde ja munakivide süüks ebaõnnestunud jooksu ajama, endal pöiad nõrgad! Ja mis peamine, kui sa pikka otsa(25-30km) oma tr.plaani ei võta, taandarenevad varsti needki võimed, Sa lihtsalt ei kesta ja lõpuhaamer saabub ikka varem ja varem...
Ja ära hakka midagi ise välja mõtlema, Sul ülikoolist sporditaibusid järjest appi võtta!
Sitkust ja jõudu. Loodan Sind ka Paide-Türi stardis näha.
sportlane PP käitus läbimõtlematult. 1) ei omanud isiklikke abivahendeid, et fikseerida oma distantsi läbimise aeg 2) polnud valmis ajakirjaniku ootamatutele küsimustele vastama, tulemuseks tragikoomiline intervjuu teles. on arenguruumi? on.
vastus pealkirjale. rõõmustada on kõigil põhjust. sportlasel seetõttu et 40+ vanuses suudab joosta jätkuvalt 10km alla 40min. kaasaelajad on jälle rõõmsad et võistluse eelne tyhi jutt ei maksa midagi.
Pole ullu, vanuri kohta hää tulemus :) Tegelikult võiks ju öelda lausa rauk, kui vaadata, keda PostimehePahv vanuriteks nimetab (http://www.postimees.ee/?id=33405).
võistlusvormi (loe: riietuse) osas oled kindlalt teistest üle :)
Priit, kui sa rohkem oma peaga mõtleksid ja õpiksid oma keha ise kuulama, mitte ainult teiste käest küsima, oleksid sa 35.00 jooksnud. Seega on 37.25 läbikukkumine ja mõtle natuke, kas sul oli ika vaja võistlusega samal nädalal veel 6x1000m max lõike teha?? Tippsportlaste ahvimine ajab harrastussportlase ainult sohu, sest pole baasi, mille pealt selliseid koormusi seedida, joosta tuleb pigem värskuse pealt, eriti kui tihti ei võistle.
Nüüd on selge. Priit Pullerits pole lihtsalt "suurvõistluste" mees. Ma ka imestasin, et 10km jooksjatel oli tablool kellaaeg. 21km vähemalt enda lõpetamise ajal jooksis reaalne jooksuaeg (st. 1:24...)
Postita kommentaar
<< Esileht