Pullerits: Kuidas anda viimast lihvi?

Eile hommikul maandus postkasti suur ümbrik. Selle sees oli number 52. Ega sellest konkurentidele, kes hagijatena üritavad mind alla neelata, kasu ole, sest number käib õnneks kõhule, mitte seljale. Jutt on pühapäevasest jooksust Tallinnas, kus pannakse sel aastal lõplikult paika, kes on kes ehk kes on tegija ja kes on niisama villast vedanud. Sest vigade parandust tänavu enam ei tule.

Mõned nüüd mõtlevad paaniliselt, mida küll veel ette võtta annaks. Aga enam pole paraku midagi võimalik teha. Asja saab ainult hullemaks keerata. Ja et seda omast tarkusest (või pigem lollusest) mitte teha, küsisin Harry Lembergilt, et mis nüüd edasi - sest oskus puhata, möönan, on mu üks nõrgemaid külgi.

Lemberg ütles nii: "Viimase nädala põhieesmärk peaks olema nii vaimu kui keha värskuse säilitamine." Seda aimasin isegi, aga küsimus on selles, kuidas seda teha.

Eilseks soovitas Lemberg 40-minutilise kerge krossi, mille sees on 2x1km võistlustempoga. Nii ka tegin. Kõigepealt jooksin mõõdukas tempos 5 km ja siis, kuigi tibutas seenevihma ja oli vaevalt 13-14 kraadi, tegin kilomeetrised lõigud üle kaheminutilise puhkepausi. Esimene lõik tuli 3.29ga ja teine 3.25ga. Tunnistan ausalt, et jahe ilm võttis lühikeses dressis joostes jalad ikka pisut kangeks. Ja libedal asfaldil tuli üksjagu pressida. Kõige otsa tegin 2 km kerges tempos ja oligi trenn jälle kirjas.

Täna ei tee midagi, homme teen kerge pooletunnise jooksu, siis ei tee jälle midagi, laupäeval teen kerge soojenduse ja siis ongi pühapäeval start. Näete, kui lihtne see jooksuvõistluseks valmistumine on.

Küsisin Lembergilt mõni päev tagasi, mis ta arvab mu 6x1000 meetri kontrollstardi aegadest. Ta vastas: "Kui nüüd ilusti välja puhata, siis peaks kindlasti alla 36.00 tulema." Ja lisas: "Kuid ma arvan, et isegi 35.00 ei ole võimatu. Kõik sõltub tingimustest ja esimeste kilomeetritega ei tohi liiga kiirelt panna, et 1 km ajad ei tuleks 3.20-3.25 kanti."

Isiklikult võtaksin hoogu (prognoosides) vähemaks ning nii kõrgele lendu (ennustustes) ei tõuseks. Olgu see siinkohal selgelt välja öeldud: miinimumeesmärk on aeg 36.59 (jah, kui on kõva sadu ja tuul ja jahe ilm, siis ajaline eesmärk kaob ja joosta tuleb ainult koha nimel), iga sekund alla selle on puhas õnnestumine.

Aga nagu tervisehäda puhul on soovitav ära kuulata vähemalt kahe tohtri arvamus, nii on mul jooksus veel teinegi nõuandja, kelle poole pöördun, kui omal mõistus otsas. Alati on kasulik kahte ekspertarvamust kuulata, sest eks mu juhendajad näevad mind veelgi vähem kui arstid oma patsienti - tegelikult ei näe üldse, annavad juhiseid telefoni ja kirja teel. Aga vaat, milles peitub nende väärtus - nagu Steven Ovetti treener Harold Wilson on öelnud: "Sportlase treenimise kunst peitub selles, et tead, mida teha, kui asjad lähevad viltu."

Mu teine nõuandja ei taha ennast afišeerida ja palus ka, et tema öeldu jääb meie vahele, mistõttu oleks patt me mõttevahetuse sisu avalikkuse ette tirida, kuid tunnistan, et edaspidiseks on mõtteainet. Omalt poolt selgitasin oma teisele nõustajale, et mu valdavalt omapäi tehtud treeningud ei pruugi olla kaugeltki kõige targemad, ent ometi loodan, et need annavad maksimaalse tulemuse minimaalse pingutuse eest. Esiteks pole mul muude elu- ja töökohustuste tõttu võimalik teha teaduslikel alustel pikki ja põhjalikke treeninguid - näiteks praegu ootavad kaks raamatut lõpetamist, ülikoolis algas õppeaasta, ainuüksi eile tuli kaks telefonikõne, kus paluti mult panust, ning ühest pakkumisest olingi sunnitud loobuma - ja teiseks pole mul, kes ma nagunii ühelgi alal eales enam tippu ei jõua, mõtet sättida oma elu ja tegemisi suurejooneliste treeningrežiimide järgi.

Sellises olukorras ongi ainumõeldav võtta treeninguid loominguliselt. Aga see ei tähenda absoluutselt, et kellelgi oleks pühapäeval Tallinnas loota mult hinnaalandust. Ei, tuleb kõva lahing, kus lähen tegema oma elu parimat 10 km jooksu.
******Capitol Reef National Park, Utah. 28. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Maratonijooksjad saavad Pekingi olümpial jahutust. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 2: Sebastian Coe ja Paula Radcliffe augustikuu viimasel päeval Londonis rohkem kui 20 000 osalejaga 10 km jooksu stardijoone ees. Foto autor: UPPA / Photoshot / Scanpix
Foto 3: Maratonijooksu 34. sekund Pekingi olümpial. Foto autor: AFP / Scanpix