Pullerits: Kuidas ma laskesuusatajalt tappa sain

Suvel, enne Pekingi olümpiat, lõin doktor Mihkel Mardnaga käed. Keskeas mehed, nagu me oleme, on meile ju motivatsiooni vaja. Loomulikult ei hakka ma dr Mardnaga võistlema sõudmises, kus ta on tulnud Eesti meistriks, ega ka triatlonis, sest ega ma ole kala, ega ka mitte jooksus, kus ma kohe üldse ei usu, et doktorihärra mulle vastu saaks.

Me võistleme suusatamises, kus ma dr Mardnat veel kordagi võitnud pole. Ja Tartu maratoni koht saab otsustavaks.

Selleks tuleb trenni teha. Mõned on salamisi arvanud, et olen jalad seinale pannud - aga ei. Laupäeval kutsusin sparringupartneriks Margus Aderi, kes veel hiljuti kuulus laskesuusatamises Eesti koondisse ja käis MMilgi, kus kommenteeris, nagu hästi mäletan, Eesti meeste kesist esinemist, et ega spordis imesid juhtu, ja siis juhtusin tund pärast tema teleusutlust nägema Maarjamõisa haiglas tollast laskesuusaföderatsiooni presidenti Tõnu Põderit, kes arutas kellegagi murelikult telefonis, et Ader oli jälle midagi valusalt öelnud.

Seega, Ader on otsekohene mees, ja sellised mulle meeldivad. Sellistega tuleb kampa lüüa. Aga enne kampa löömist tuleb neid ka testida.

Tagamõte on järgmine. Reede hommikul üle Toomemäe Tartu Ülikooli loengusse minnes trehvasin keemik Jaak Aroldit, kes on teada-tuntud innukas suusa- ja rattasõidu treenija ning kes ütles, et minusuguse reserv peaks peituma just tehnikas, sest ega 43-aastaselt vastupidavust eriti enam arendada anna. Aga tehnika on selline asi, mida omapäi ei treeni. Tehnika treenimiseks on vaja kõrvale spetsialisti, kes sind pidevalt sätib.

Nüüd tekib paljudel ilmselt küsimus, miks ei kasuta ma sel aastal Kalmer Trammi plaane. Seletan seda lühidalt ja keerutamata, et oleks hästi selge. Sellepärast, et ma ei tunne endas samasugust jäägitut valmisolekut treenida, nagu eelmisel talvel. Möödunud talvel täitsin kõik Trammi plaanid, aga siis juhtus, et talve, kus treeningud realiseerida, ei tulnudki, ja neis kahes maratonis, kus osalesin (Haanja ja Viru), ei tulnud sellised tulemused, nagu lootnuks. Kehv talv ja loodetust tagasihoidlikumad tulemused kiskusid motivatsiooni kõvasti alla. Nüüd saate küllap isegi aru, et ma ei saa lasta endale plaane teha Eesti koondise treeneril, kui ma ei ole endas kindel, et olen valmis neid plaane innukalt täitma. Ma ei saa kulutada ega raisata teise inimese väärtuslikku aega, samuti pole mõtet petta iseennast. Seepärast, madala motiveerituse tõttu, ei võtnud ma ka möödunud suveks endale jooksutreeneriks Meelis Minni.

Kuid täiesti omapäi harjutades ka tulemust ei tule, selge see. Ja haarates kinni Aroldi remargist, et reserv võiks peituda just tehnikas, tekib lootus, et äkki saab paremaks ka vähemini, ent tehniliselt rafineeritumalt treenides.

Ja tegemaks kindlaks, kas Ader minuga üldse sammu suudaks pidada, kutsusin ta 18 km jooksule.

Juba pooleteise kilomeetri järel tekkis mul kartus, et tal läheb raskeks. Olgu pealegi, et osalt oli ses raskuses ta ise süüdi, sest esiteks, kes käsib joogipudelit kaasa vedada, ja teiseks, kes käskis tal mulle Kondratjevi majandusteeriast ja Alar Tammingu finantsmaailma kollapsi prognoosidest rääkida - see ei lase ju normaalselt hingata. Igatahes, esiteks, ähkis-puhkis ta rohkem kui mina, ja teiseks, ta samm oli ikka tunduvalt raskem kui mul.

Kui läbida jäi veel viimane kilomeeter, ütlesin, et teeks nüüd pisut trenni ka, mis me muudkui uimerdame. Lühidalt, tegin ettepaneku, et teeksime umbes 700-meetrise spurdi, mitte küll nii, et veri ninast väljas, aga et oleks ikka korralik kiirus.

Ader jäi nõusse. Ütles mulle, et hakaku ma ees minema. Ise võttis mulle sappa.

Ma ei uskunud senist trenni käiku tunnetades, et tal minu vastu šanssi on. Seda enam, et spurdi algul oli mul samm ikka väga kerge, kohe uskumatult kerge. Jooksin lõdvalt, pingutamata.

Aga Ader ei kavatsenudki maha jääda. Vastupidi. Umbes 350 meetri märgis vajutas ta gaasi ja läks nagu tank minust mööda. Jõuga. Tõmbas hooga ligi kümnemeetrise vahe sisse.

Veel lootsin, et äkki läks ta liiga vara. Vahe püsis, ei suurenenud, aga ka ei vähenud. Umbes 100 meetrit enne lõppu tekkis korraks õhkõrn lootus, mil näis, justkui oleks ta järele andnud - ta vaatas ikka mitu korda üle õla tagasi - ja pääsesin meetri-kaks lähemale. Kuid see oli ka kõik. Kaotasin umbes tosina meetriga.

Küsisin, milles asi. Ta ütles, et suudaks spurtida neli minutit, pulss üle 200. Mina mitte. Ja lisas, et tegelikult oli tal üks käik veel varuks. Minul küll mitte.

Järeldus: Ader sobib mind uuele tasemele aitama küll.
******
Shafer Trail, Canyonlands National Park, Utah. 1. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Margus Ader sosistab 2008. aasta veebruaris Östersundis laskesuusatamise MMil salanõu Eveli Sauele. Foto autor: Marianne Loorents, Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits võtab laupäeval pärast jooksutreeningut Margus Aderiga Tartu Taskus olümpiaraamatusse autogrammi Pekingi olümpiavõitjalt Gerd Kanterilt. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits 2008. aasta Tallinna sügisjooksu finišis. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees / Scanpix
Foto 4: Margus Ader 2007. aastal Tartu nn jooksumaratoni finišis. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht / Scanpix