Pullerits: Sport on rassistlik - ja täitsa põhjendatult

Selle nädala algul avaldas mustanahaline Briti ajakirjanik Postimehes arvamusloo, kus ähvardas, et USA uus president ei tule Eestile appi, sest Eesti inimesed ei suhtu neegritesse piisavalt lugupidavalt, millele ei saanud ma jätta tänases lehes reageerimata: näitasin oma elust pärit näidete varal, et mustad on valgete suhtes tegelikult palju vaenulikumad ja sõjakamad kui valged mustade suhtes (vt "Vihatud valged", www.postimees.ee/?id=48526)

Nüüd, kui rassismiteema on saanud ühtäkki Eestis kõneaineks ja selle ilminguid otsitakse taga kõikjalt, on viimane aeg tunnistada, et sport on üks rassistlikumaid eluvaldkondi üldse - ja seda paratamatult ehk põhjendatult. Ei, ma ei hakka siin rääkima neist lausetest, millega Euroopa jalgpallistaadioneil värvilisi üle külvatakse. (Remargi korras võrdluseks: Eesti Korvpalliliidu peasekretär Karel Loide tunnistas eile minu juhitud Kuku raadio saates "Vahetund Postimehega", et tema teada ei ole Eesti korvpallis esinenud mitte ühtegi intsidenti, kus musti mängijaid oleks solvatud, ja lisaks kinnitas, et samuti ei ole korvpalliliitu tulnud eales üheltki mustalt mängijalt kaebust, et temasse oleks Eestis kusagil halvasti või halvustavalt suhtutud, mille peale ma ei saanud raadios jätte tollele Postimehes sõna võtnud mustanahalisele suskamata, et võtku see nüüd endale teadmiseks ja ärgu meid tulgu siin Eestis süüdistama milleski sellises, milles me süüdi pole.)

Tagasi spordirassismi juurde. Defineerime mõiste entsüklopeedia abil: rassism on tõekspidamine, mille kohaselt inimkond jaguneb selgelt piiritletud rassideks, mis on ebavõrdsed.

Kui keegi väidab, et rassid on võrdsed, siis olen esimene, kes vaidleb vastu, et rassid ei ole üldsegi võrdsed. Ja selle tõestuseks vaatame just sporti.

Küsimus: kui mitu valgenahalist on suutnud joosta 100 meetrit alla 10,00 sekundi? Minu teada mitte ükski. Kas parima valge tulemus pole endiselt poolaka Marian Woronini 10,00?

Samamoodi võime võtta 200 ja 400 ja 5000 ja 10 000 meetri jooksu ja 3000 meetri takistusjooksu ja maratoni edetabelid ning näeme, et ehkki mustade ülekaal valgete ees ei pruugi olla nii masendav nagu 100 meetri jooksus, on see ikkagi niivõrd veennev ja massiivne, et lubab teha rassipõhise üldistuse: valged on mustadega võrreldes kehvemad jooksumehed.

Samasuguseid suure üldistusjõuga vaatlusi saab teha teistelgi aladel, nagu näiteks ameerika jalgpall ja korvpall. Kõik see kokku näitab ühte: rassid ei ole kõiges võrdsed ja teatud aladel on nad väga ebavõrdsed.

Siin võib nüüd vastu vaielda, et jalgrattasõidus ja suusatamises pole peaaegu ühtegi musta, ja isegi kui neid suusatamises mõni on olnud, siis on nende tulemused jäänud naerunumbriks, mistõttu ei saa väita, et mustad on valgetest alati paremad.

Aga selline võrdlus ei ole aus ega õiglane. Me ei saa musti ja valgeid võrrelda aladel, mida mustad ei harrasta. Me saame neid võrrelda aladel, mida harrastavad nii mustad kui valged - ja need on enamasti väga ameerikalikud alad, sest Ameerikas on mustadel kõige suuremad võimalused läbilöögiks -, ning seal näeme, et valged tikuvad alla jääma. Võib vaid küsida, et huvitav, kas valged hakkaks kaotajaks jääma ka siis, kui mustad peaksid suusatamise ja rattasõidu võtma käsile sama tõsiselt nagu korvpalli või sprindi või ameerika jalgpalli.

Aga siin võib minu teooriat rünnata veel ühe kontraväitega. Nimelt, miks ei ole mustad saavutanud meestega võrreldavat totaalset läbilööki naiste jooksualadel? Näiteks maratoni ja 3000 meetrit takistusi võitsid Pekingi olümpial ju täitsa valged naised. (Ma ei hakka siin rääkima Venemaa ja Belgia kaksikvõiduga lõppenud naiste 4x100 meetri teatejooksust, kus USA ja Jamaika ja Inglismaa pulga maha pillasid.)

Aga see vastuargument jääb samuti nõrgaks. Vaatame, millise arengu on mustad naised jooksus tegelikult viimasel ajal saavutanud. Veel 15-20 aastat tagasi polnud mujal kui sprindis musti naisi õieti ollagi. Nüüd aga läksid Pekingis kesk- ja pikamaajooksudes kõik võidud mustadele naistele. Asi on lihtsalt selles, et mustas ühiskonnas on naine olnud palju kauem ja palju jõulisemalt koju surutud kui valges ühiskonnas (sisuliselt on suur osa musti naisi tänini sünnitamismasinad) ning alles viimasel ajal on nad hakanud pead tõstma ja iseseisvaid jalgu alla saama. See emantsipeerumine on nüüd hakanud kajastuma ka sporditulemustes.

Mis siit järeldada? Esiteks seda, et sport on rassistlik, ja teiseks seda, et musta ühiskonna arenedes muutub veelgi rassistlikumaks. Selles mõttes, et inimkond hakkab jagunema selgelt piiriteltud ebavõrdseteks rassideks, kus mustad on spordis edukamad kui valged, sest nad on geneetiliselt lihtsalt paremad.

Kes tahab vastu vaielda?
******Shafer Trail, Canyonlands National Park, Utah. 1. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Meeste 100 meetri jooksu finaal Pekingi olümpial - jooksevad ainult tumedanahalised. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 2: Meeste 10 000 meetri jooksu finaal Pekingi olümpial - eesotsas ainult tumedanahalised. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 3: USA tumedanahaline korvpallimeeskond tähistab Pekingi olümpiafinaali võitu valgenahalise Hispaania meeskonna üle. Foto autor: Giorgio Perottino / LaPresse Pechino / Scanpix
Fotod 4 ja 5: Naiste 100 meetri jooksu finaal Pekingi olümpial - stardivad ainult tumedanahalised. Foto autor: AP / Scanpix