neljapäev, oktoober 08, 2009

Pullerits: Kas spordil on majanduse tsüklitega pistmist?

Eile sain ootamatu telefonikõne põllumajandusministeeriumist rattasponsor Hindrek Riikojalt, kes oli juhtunud nägema sprodimachosaadet "Mehed ei nuta", kus tema väitel oli kostnud hala Eesti spordi kehva käekäigu üle. Riikoja, endine majandusajakirjanik, esitas seepeale teooria spordis valitsevast tsüklilisusest, nii nagu see valitseb teatavasti majanduses. Jälgige ja öelge, mis sellest arvata!

Vabaturumajanduses on tõepoolest tsükliline liikumine loomulik: igale tõusule on järgnenud langus ja iga langus on olnud hoovõtt uueks tõusuks. Mõistagi puudub siin igasugune korrapära. Näiteks Suure depressiooni põhjast languseelsele tasemele väljaronimine võttis aktsiaturul tervelt veerand sajandit. Aga see selleks.

Riikoja tegi õige tähelepaneku: spordis on samuti absurdne oodata, et sportlase tulemused muudkui paraneksid ja sportlane muudkui võidaks. (Erandeid leidub: USA 400 meetri tõkkejooksja Edwin Moses võitis aastail 1977-1987 järjest 122 võistlust; rohkem on suutnud vaid Rumeenia kõrgushüppaja Iolanda Balas, kes võitis järjest 140 jõuproovi.) Ei ole pidevalt võitnud Gerd Kanter, ammugi mitte Andrus Veerpalu või Kristina Šmigun-Vähi. Spordis valitseb ka ju vormikõver, mille tipp vältab maksimaalselt kuu; sellele järgneb paratamatult langus. Nii et siin on Riikoja paralleel majandusega küllap õigustatud.

Aga Riikoja läks veelgi suuremate järeldusteni. Nimelt, mainides Eesti korvpalli allakäiku, tuletas ta meelde, et siingi on läbi ajaloo olnud näha tsüklilisust. Oli 1970. aastate Kalev, kus mängisid Tomson, Tammiste, Krikun ja Lipso. Siis tuli 1980. aastate allakäik, kui maanduti esiliigasse. Kümnendi lõpus tuli Kalevi etteotsa Jaak Salumets, kes viis meeskonna paari hooajaga NSV Liidu meistriks ja EM-il koguni kuuendaks. Mõnda aega suudeti vanast rasvast ja tänu Martin Müürsepale Euroopas veel kaasa mängida, aga viimased hooajad on olnud balanseerimine kuristiku piiril, kuni tänavu kukutigi üle ääre.

Kuid Riikoja on optimist, kes tsüklilisuse teooriast lähtudes loodab, et pärast mutta langemist tekib meestel ja pealekasvaval põlvkonnal taas saavutusvajadus ning Eesti korvpall tõuseb uuesti.

Arvan, et siin tsüklilisuse teooria enam ei kehti. Mitmel põhjusel. Esiteks, Eesti korvpall on muutunud perifeerseks. Vaid kaks klubi, ja needki peamiselt leegionäride toel, üritavad väljaspool Eestit end pisutki näidata, kuid kaugeltki mitte tugevaimal tasemel. Sedasi, Euroopa korvpalli äärealadel palli patsutades, kaob side Suure Mänguga ning noortel ei teki võimalustki saada tunda, mida tähendab tipptasemel kaasalöömine. See on enam-vähem sama, kui sõita Estoloppeti maratonidel paremate hulgas ja arvata, et põhimõtteliselt peaks suutma ka maailma suusatippudega sammu pidada. Liiati ma ei näe, mis suudaks noori motiveerida Euroopa tippklubidesse pürgima, kui neil pole ettekujutust, mida tippkorvpall tähendab, ega tööharjumustki, mis on vaja kvalitatiivselt hoopis uuele tasemel tõusmiseks.

Loomulikult ei saa välistada, et Eesti korvpallist kunagi veel asja saab, aga ma ei usu, et sel majandusest tuttava tsüklilisusega, kus langus käivitab tõusu, midagi pistmist oleks. Või eksin?
******
Tioga Lake, Inyo National Forest, California. 18. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kristina Šmigun-Vähi hooaja-eelsel pressikonverentsil. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tartu Rocki peatreener Indrek Visnapuu hoolealuste kaotusmängus (68:95) Kaunase Žalgirise vastu Balti liigas. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Andrus Veerpalu Tehvandi rollerirajal. Foto auto: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix

10 Kommentaarid:

At 09:12, Anonymous Anonüümne said...

Jumalast savi neist tsüklitest. Loeb see, mis on täna ja praegu. Kui täna on seis nutune, siis on eile pandud millegagi nihu. Nüüd oleneb kõik vaid sellest, et kas meil on tahet seda asja turgutada või mitte. Arvestades aga seda spordiametnike armeed, mis Eestis eksisteerib ja kes kõik elatuvad ainult sellest, et mullitavad oma tähtsusest Eesti spordi arendamisel ja nende osast meie sangarite võitudes siis tegelikult näitab saavutuste tuhmumine ainult seda, et ametnikud keskenduvad rohkem oma heaolule. See on ikka päris otsene seos.

 
At 11:10, Anonymous Anonüümne said...

Riikoja kohta toodud väljendi "endine majandusajakirjanik" kohta tulevad tahtmatult samast eluvaldkonnast silme ette ka "endine fondihaldur" ja "endine börsimaakler". Ehk et nende igasugu endiste majandusmeeste prognoosidesse ja teooritesse tuleb suhtuda kerge muigega. Sellise teooria fännid võiksid selgitada siis kiiruisutamise (Antson) ja tõstmise (I EW aeg + Talts) tsüklilisust. Need olid muidugi norimisega toodud näited, kindlasti on tsüklilisuses oma iva sees. Eesti-suguse väikerahva puhul on see paratamatu, kui kogu aega samal spordialal talente ei tule. Suurematel riikidel valik suurem ja tsükleid sisuliselt pole, õigemini laineharjad ja lohud on väikse amplituudiga. Niiet (põllu)majandusmehe kombel tagantjärele tarkusega laiutada - a'la igas dekaadis tuleb paar lumevest talve - on äge, spordiametnikud peavad aga hakkama saama selliste kukkumiste ennetamisega.

 
At 11:43, Anonymous Anonüümne said...

Minu jaoks ei ole küsimus mitte niiväga ühes või teises spordialas, vaid spordis laiemalt. Korvpallist või miskist muust sai räägitud lihtsalt näitlikustamise mõttes. Mind ajendas Priidule helistama lihtsalt pidev hala, mida viimastel nädalatel Eesti spordiajakirjanike seast kogu aeg kuuleb.
Eelmistelt kommijatelt aga tahaksin küsida, et keda te nende spordiametnike alla silmas peate. Minu teada tegeleb spordi korraldamisega paar ametbikku kultuuriministeeriumis ja rohkem neid nagu ei olegi. Ülejäänud on ju esindusorganisatsioonid (alaliidud) või siis nt EOK, kellel spordipoliitika kujundamisest ja loomises on suhteliselt vähe võimalust sõna sekka öelda. Pigem võiks ju kritiseerida näiteks neid endisi tippsportlasi, kes on poliitikasse läinud aga seadusandlikul tasemel spordiga suhteliselt vähe tegelevad.
hindrek

 
At 12:49, Anonymous Anonüümne said...

Riigieelarves on spordi jaoks ca 350 miljonit Siimanni eelmise aasta jutu järgi. Spordiklubid said sellest ca 50 miljonit krooni sporditegevuse arendamiseks. Mõtle nüüd Hindrek ise kuhu see 300 miljonit siis kaob ja kes selle raha jagamisest ennast hästi tunnevad. Ega ometi sportlased? OK võtame ca 100 miljonit siit maha mis läheb "investeeringuteks". Sportlaste toetuseks jõuab 2 miljonit, ülejäänu aga rändab alaliitude ametnike ja EOK toetuseks. Noh, ega nad ka nüüd tühjad kotid ei ole, muidu ei seisaks nad ju üldse püsti. Ja eks neil on ka miski kontor vaja ülalpidada jne jne. Mis spordi arendamisest me siin siis räägime kui need, kellel pole sõnaõigust söövad kogu raha ära.

"Mehed ei nuta" juurde tulels, siis need tegelevad ju ise kohaliku spordi suretamisega meedia tasandil. Pasundatakse ainult miskitest globaalsest meelelahutusest massimeedia abil ning kohalik spordiareng ja tegevus jäetakse absoluutselt kajastamata. Nutmise asemel võiks need sellid vaadata mida EESTIS tehakse ja rääkidagi sellest. Milleks nutta seda taga mida meil ei ole? Võtku nad PP-st eeskuju kes tegeleb siin kohalikus spordimullas sonkimisega ja sporditegemise populariseerimisega mitte aga halamisega. "Mehed ei nuta" saate osalised nutavad täna rohkem kui turueided!

 
At 16:26, Anonymous Anonüümne said...

mis loogika on väites, et eesti korvpalli võimalikku tõusu takistab edaspidi perifeersus ja ainult kahe klubi olemasolek ? kas mitte enne salumetsa kalevit ei olnud eesti korvpall perifeerses n-liidu 1. liigas ja esindatud sisuliselt vaid ühe klubiga ? ehk siis võimalused tasemel mänguteks veelgi olematumad.

 
At 15:25, Anonymous Anonüümne said...

Mehed, mõtlete siin mingeid paraleele välja ja püüate sporti nendesse mudelitesse suruda.
Mis see vägistamine ka annab (peale hea tunde, et ära tegin)?

Mike

 
At 17:00, Anonymous Anonüümne said...

Eks enamus protsesse ja nähtusi on tsüklilised. Niisamuti ka majandus ja sport. Aga tulemuste mõttes ei pruugi nende tsüklid küll käsikäes käia. Spordis on ju ikka nii, et vähemalt üks võidab ja teine kaotab. Tavaliselt võidab küll üks ja enamus kaotavad. Seda sõltumata, milline on maailma või riigi majandusseis. Näiteks Kuubalt, mis elab USA majandusembargo tõttu ju küllalt suures viletsuses on läbi aegade tulnud väga häid ja tugevaid sportlaseid.
Üldise majandusolukorra seos korvpalli ja teiste liigaaladega on ehk kõige vahetum kuivõrd nende elujõud ja tase sõltuvad otseselt sponsorite rahast, mida kitsastel aegadel teadupärast kuigi heldelt ei jagata. Ja kui raha piisavalt pole, siis tõmmatakse reviire koomale. Osad hakkavad millegi muuga tegelema, tipud leiavad rakenduse väljaspool jne.
Üksikalade tipp-tegijad saavad veel kuidagi hakkama ja leiavad omale toetajad. Kasvõi rahva abiga, nagu Ain-Alar Johanson.
Üldiselt on sportlaste paremat soovitavate tulemuste üle kurtmine mõttetu tegevus, sest sport kätkeb olemuslikult juba suuremat tõenäosust kaotada (mis on väga suhteline mõiste) kui võita. Kui Moses omal ajal domineeris ja võitis, siis teised ju ei võitnud. Kas nende teiste riikide spordiajakirjanikud pidanuks siis päevi-kuid-ja-aastaid halama ja lahkama mis nende tõkkejooksjatega lahti on?
Mõnel juhul on muidugi sedalaadi halamine ja kriitika meelelahutustööstuse osa nagu sportki, ehkki šanriliselt hoopis teine ooper. Nagu see põhulõugadest "kõiketeadjate" "Mehed ei nuta" on.
Skiwaffe

 
At 11:35, Blogger Unknown said...

fitflops
salomon shoes
air jordan uk
ray ban sunglasses
gucci sale
michael kors outlet online
ray ban sunglasses
michael kors handbags wholesale
michael kors handbags
nike roshe run
20170317

 
At 04:43, Blogger Unknown said...

pandora charms
yeezy
adidas superstar shoes
michael kors handbags
reebok outlet
yeezy boost 350
tory burch shoes
lebron 13 shoes
air max 2016
stephen curry shoes

 
At 05:23, Blogger jeje said...

nike mercurial
adidas nmd
kobe sneakers
yeezy boost 350
jordan 12
adidas stan smith women
air max 90
cheap jordans
nmd
nike dunks

 

Postita kommentaar

<< Esileht