Pullerits: Kas spordil on majanduse tsüklitega pistmist?

Eile sain ootamatu telefonikõne põllumajandusministeeriumist rattasponsor Hindrek Riikojalt, kes oli juhtunud nägema sprodimachosaadet "Mehed ei nuta", kus tema väitel oli kostnud hala Eesti spordi kehva käekäigu üle. Riikoja, endine majandusajakirjanik, esitas seepeale teooria spordis valitsevast tsüklilisusest, nii nagu see valitseb teatavasti majanduses. Jälgige ja öelge, mis sellest arvata!

Vabaturumajanduses on tõepoolest tsükliline liikumine loomulik: igale tõusule on järgnenud langus ja iga langus on olnud hoovõtt uueks tõusuks. Mõistagi puudub siin igasugune korrapära. Näiteks Suure depressiooni põhjast languseelsele tasemele väljaronimine võttis aktsiaturul tervelt veerand sajandit. Aga see selleks.

Riikoja tegi õige tähelepaneku: spordis on samuti absurdne oodata, et sportlase tulemused muudkui paraneksid ja sportlane muudkui võidaks. (Erandeid leidub: USA 400 meetri tõkkejooksja Edwin Moses võitis aastail 1977-1987 järjest 122 võistlust; rohkem on suutnud vaid Rumeenia kõrgushüppaja Iolanda Balas, kes võitis järjest 140 jõuproovi.) Ei ole pidevalt võitnud Gerd Kanter, ammugi mitte Andrus Veerpalu või Kristina Šmigun-Vähi. Spordis valitseb ka ju vormikõver, mille tipp vältab maksimaalselt kuu; sellele järgneb paratamatult langus. Nii et siin on Riikoja paralleel majandusega küllap õigustatud.

Aga Riikoja läks veelgi suuremate järeldusteni. Nimelt, mainides Eesti korvpalli allakäiku, tuletas ta meelde, et siingi on läbi ajaloo olnud näha tsüklilisust. Oli 1970. aastate Kalev, kus mängisid Tomson, Tammiste, Krikun ja Lipso. Siis tuli 1980. aastate allakäik, kui maanduti esiliigasse. Kümnendi lõpus tuli Kalevi etteotsa Jaak Salumets, kes viis meeskonna paari hooajaga NSV Liidu meistriks ja EM-il koguni kuuendaks. Mõnda aega suudeti vanast rasvast ja tänu Martin Müürsepale Euroopas veel kaasa mängida, aga viimased hooajad on olnud balanseerimine kuristiku piiril, kuni tänavu kukutigi üle ääre.

Kuid Riikoja on optimist, kes tsüklilisuse teooriast lähtudes loodab, et pärast mutta langemist tekib meestel ja pealekasvaval põlvkonnal taas saavutusvajadus ning Eesti korvpall tõuseb uuesti.

Arvan, et siin tsüklilisuse teooria enam ei kehti. Mitmel põhjusel. Esiteks, Eesti korvpall on muutunud perifeerseks. Vaid kaks klubi, ja needki peamiselt leegionäride toel, üritavad väljaspool Eestit end pisutki näidata, kuid kaugeltki mitte tugevaimal tasemel. Sedasi, Euroopa korvpalli äärealadel palli patsutades, kaob side Suure Mänguga ning noortel ei teki võimalustki saada tunda, mida tähendab tipptasemel kaasalöömine. See on enam-vähem sama, kui sõita Estoloppeti maratonidel paremate hulgas ja arvata, et põhimõtteliselt peaks suutma ka maailma suusatippudega sammu pidada. Liiati ma ei näe, mis suudaks noori motiveerida Euroopa tippklubidesse pürgima, kui neil pole ettekujutust, mida tippkorvpall tähendab, ega tööharjumustki, mis on vaja kvalitatiivselt hoopis uuele tasemel tõusmiseks.

Loomulikult ei saa välistada, et Eesti korvpallist kunagi veel asja saab, aga ma ei usu, et sel majandusest tuttava tsüklilisusega, kus langus käivitab tõusu, midagi pistmist oleks. Või eksin?
******
Tioga Lake, Inyo National Forest, California. 18. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kristina Šmigun-Vähi hooaja-eelsel pressikonverentsil. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tartu Rocki peatreener Indrek Visnapuu hoolealuste kaotusmängus (68:95) Kaunase Žalgirise vastu Balti liigas. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Andrus Veerpalu Tehvandi rollerirajal. Foto auto: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix