Pullerits: Mis mulle suusatamises närvidele käib?

Olin eile läbinud Tähtvere pargis rullsuuskadel 15 ringi ehk 12,75 km 53 minutiga ja läksin joogipudelit võtma ning küsisin Jaak Teppanilt, kas nüüd näevad sõiduliigutused veidi paremad välja kui eelnevatel kordadel, mille peale ta vastas, et seda küll, aga tempo on eeldatavasti punases - südamelöögisagedus on 150-160, pakkus ta. Ilmselt oligi, aga ma ei saanud jätta ütlemata: "See ei ole minu süü. See on noorte meeste süü - nemad ajasid tempo üles."

Need noored mehed olid Janek Truu (38), kes mullu jäi vähese treenituse tõttu (kümme tundi kuus, ütles ta) mulle maratonidel alla, aga varem on alati ees olnud, ning Arvi Suurpere (40), kes on olnud kindel esisajamees rulluisumaratonidel ning näidanud head minekut ka rattavõistlustel ning kes sel nädalal sai üle Eesti tuntuks oma plastpõlvega, millest kirjutas teisipäeval Tartu Postimees. Ütlesin Truule juba rullsuusasõitu alustades, kui läbisime esimese 850-meetrise ringi 3.40ga, et see on liiga kiire, aga kui Suurpere ka kampa lõi, siis tõusis tempo vist juba kiiremaks kui 3.30. Vaat siis, miks on ohtlik kambakesi trenni teha.

Teppan on lubanud mul tehnikat sättida. Niisiis võtsin kepid käest, et harjutada vahelduvtõukelist sõiduviisi. Olen seda teinud vähemasti igas teises trennis, aga välja ikka ei tule. Teppan on mulle mitu korda näidanud ja seletanud, kuidas tuleb libistada, kuidas tuleb keha puusa peal hoida, kuidas ei tohi põlvest kõverdatud jalga ette viia - see olevat jooksjate tüüpviga. Kogu aeg, kui keppideta vahelduvtehnikas sõitu teen, mõtlen tema nõuannetele - sealhulgas sellele, et ma ei kiirustaks -, aga ikka ja jälle midagi ei klapi. Lõpuks väsivad selg ja puusad ära. Ja tulemust ei tule. Ajab ikka närvi küll.

Siis olen lohutanud end sellega, et paljukest seda vahelduvtehnikas sõitu maratonidel ikka ette tuleb, seal on peamine ju paaristõuketöö. Aga on siis paaristõugetega asi parem?

Nii palju olen oma arust Teppanilt ikka õppinud, et keppe liiga ette enam ei löö ja liiga loiult neile ei vajuta. Olen jälginud, et raiuksin need asfaldisse teravalt ning võimalikult saabaste ligidale. Kuid see, mis pärast tuleb, sain eile aru, on ikkagi vale mis vale.

Teppan näitas, et kui olen kepilöögi ära teinud, pean kiiresti lähteasendisse tagasi saama ja siis, kui käed ette viin, saan kergelt lõdvestuda. Kuidas ma seda eile viimastel trenniringidel proovisin, aga välja ei tulnud mitte midagi. See tundus mulle täiesti ebaloomulik rütm, ja seetõttu ka kurnav. Palju lihtsam oli sõita nii nagu varem, et teed löögi ära, tõukad korralikult lõpuni, ja siis tood rahulikult käed ette. Aga Teppan rõhutas, et ei tohi sinna taha munema jääda. Ajas ikka närvi küll, kui kohe miski ei õnnestu.

Kui asi nii edasi läheb, et midagi selgeks ei saa, siis vist tuleb talvel raskusi Tartu maratonil isegi esimese kuuesaja sekka jõudmisega. Sest kõik, vaatan, et harjutavad nii püüdlikult ja hoolega. Niisama ühtemoodi nühkimisest, nagu Teppan on seletanud, pole kasu - ja selles olen temaga igati päri. Seetõttu olengi toonud varasemaga võrreldes trennidesse vaheldust ja püüdnud tehnikaelementide kvaliteedile tähelepanu pöörata, aga seis, mis seal salata, on halb. Võib-olla on isegi esikuussada liiga palju tahetud. Äkki peaks lati esikaheksasaja kohale nihutama?

Üldnäitajad pole iseenesest pahad. Eelmisel nädalal, mil ilm oli ju väga sant, kogunes viie harjutuskorraga puhast trenninguaega ikkagi 8:29. Nelja rullsuusatrenni kõrvale mahtus ka üks maastikurattatrenn. Rullidel läbisin kokku ligi 82 km, sel sügisel on rullide kogukilometraaž koos eilsega jõudnud 250 ligi.

Üleeile tegin vahelduseks ka 12,4 km pikkuse jooksuringi (vahepeal oli jalg pisut kahtlane, seetõttu jooksust hoidusin - kusjuures ortopeed-traumatoloog Leho Rips väitis Tartu Postimehe põhjalikus vigastusteteemalises loos, et minuvanustele on jooksmine enamasti üldse vastunäidustatud), läbisin selle kergel sammul kiiremini kui eales varem sel aastal, 56.14ga ning lõpus polnud väsimust ega hingeldamist peaaegu mingisugust, ehkki tegin nimme nii, et tõstsin viimasel pooleteisel kilomeetril tuntavalt tempot. Kas see on märk, et mahutreeningud hakkavad vilja kandma, või ongi platoo juba käes, ei see selgu varem kui talvel.
******Poreč, Istria poolsaar, Horvaatia. 23. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Jaak Teppan vaatab Tähtvere spordipargis, kuidas hoolealune harjutab. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 2: Arvi Suurpere näitab oma plastsidemetega põlve. Foto autor: Sille Annuk, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 3: Traumatoloog-ortopeed Leho Rips. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix