esmaspäev, oktoober 04, 2010

Pullerits: Miks Grete Treieri sõit aia taha läks?

Kui Postimehe ajakirjanik enne naisjalgratturite grupisõitu Austraalias MMil Grete Treierilt küsis, millist tulemust võiks lugeda kordaminekuks, kuulis ta vastuseks: "Jään rahule siis, kui tunnen, et olen endast kõik andnud."

Kui ma seda lauset Postimehest lugesin, sai mulle päevselgeks, et head tulemust, 10.-15. koha piirimaile, Treier ei saavuta. Kust ma seda teadsin?

Asi on väga lihtne. Olümpiavõitja Erki Nool oli mulle umbes nädal varem rääkinud ühest välismaa tippsportlaste seas tehtud uuringust, kus küsiti, mis on võistlusele minnes nende eesmärk. Nii palju, kui Nool mäletas, oli 53 protsenti vastanud, et lähevad ainult võitma. 37 protsenti oli läinud starti mõttega, et mitte kaotada, ja 10 protsenti, et lähevad andma endast parimat.

Treier kuulunuks nonde kümne protsendi sekka, kui tema käest samuti eesmärki küsituks.

Ja mis oli Treieri koht Austraalias? 37. Kaotus võitjale seitse minutit ja 38 sekundit.

Kui Nool oli mulle küsitluse tulemused esitanud, päris ta: ütle nüüd ise, kelle võimalused võita on kõige suuremad? Mis siin keerulist: loomulikult neil 53 protsendil, kes lähevad võitma.

Ent ärge tehke siit vale järeldust: kui võimed ei luba enamat kümnendast kohast, siis ega see, kui kuulutada, et lähen võitma, kedagi iseenesest veel võidule aita. Asja iva on minu arust selles, et starti minnes peab olema siiski konkreetne eesmärk, mis sunnib juba enne starti sind vaimselt ja füüsiliselt mobiliseerima. Niisama jutt, et lähen andma endast parimat, küll kedagi ei aita.

Olen siin personaalne: enne Tartu rattamaratoni puudus ka mul eesmärk. Läksin lihtsalt sõitma, mõeldes, et küll ma ikka pingutan. Ja mis juhtus? Kui tulid mudatakistused, kadus võitlusind ja motivatsioon. Lõpetasin alles 711. kohal, ja seda ka tänu Art Soonetsi ja Leho Ripsi toetusele. Aga usun, et kui oleksin juba varakult seadnud eesmärgiks koha, mis algaks numbriga 5, oleksin teinud hoopis parema sõidu. Kas ma just 599. koha oleksin välja sõitnud, aga olen veendunud, et palju parema koha kui 711. võinuks saada küll.

Eesti enamiku sportlaste häda ongi selles, et nad ei söanda või ei taha püstitada endale konkreetseid eesmärke. Selle asemel minnakse starti lihtsalt mõttega anda endast parim. Treieril oli too parim Austraalias 37. koht. Usun, et oleks ta varem otsustanud, et tahab jõuda tosina parema sekka, oleks ta teinud palju parema sõidu palju parema tulemusega.

Spordis on võitjatüübid ja kaasavõistlejad. Nool oli võitja tüüp. Seda oli oma parematel päevadel ka Andrus Värnik. Seda on Gerd Kanter ja Ksenija Balta ning Noole hinnangul on seesuguse mõttelaadi poole teele ka Mikk Pahapill. Aga mida teevad ja tahavad teised?
***
Laupäeval käisin treeninguisse vahelduse toomiseks vaatamas filmi "Eat Pray Love" Julia Robertsiga peaosas. Ma ei räägi sellest siin seepärast, et filmis sõitis Robertsi tegelaskuju paar korda jalgrattaga. Ei räägi ka sellepärast, et olin õhtusel seansil saalis vist ainus meesterahvas. Räägin sellepärast, spordimehed, et saatke oma naine ka seda filmi vaatama. Kui see linateos teda kõnetab ja kui ta tuleb seansilt ära teistsuguse inimesena ja senisest teistsuguste mõtete ja soovidega, siis, mehed, you are in deep trouble. Siis tõmmake küll trenniga tagasi.

Mind see film absoluutselt ei kõnetanud. Mul ei tekkinud peategelase ja tema otsingutega vähimatki emotsionaalset sidet. Ma ütleksin, et see oli movie about nothing. See ei kõnetanud ka mu naist ega tekitanud tal vähimatki emotsionaalset kaasaelamist. Erinevalt ühest tema naislähisugulasest, kelle elusituatsioon on hoopis teistsugune kui meil, mõistate?

Minu vaatepunktist võiks selle filmi pealkiri olla ka "Eat Bike Shit".
******
Aadria mere ranniku lähedane Sloveenia mägimaastik Itaalia ja Horvaatia vahel. 23. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits

Foto 1: Grete Treier juuni lõpus Eesti meistrivõistlustel. Foto autor: Priit Simson, Postimees/Scanpix
Foto 2: Grete Treier lastega. Foto autor: Priit Simson, Postimees/Scanpix
Foto 3: Grete Treier Pekingi olümpial grupisõidus. Foto autor: AFP/Scanpix
Fotod 4 ja 5: Julia Roberts filmis "Eat Pray Love". Fotode autor: ITAR-TASS/Scanpix

33 Kommentaarid:

At 11:45, Anonymous Anonüümne said...

10. koht ei too sportlasele midagi sisse peale võimaluse järgmine kord sponsorite abil uuesti punnida. Kui aga sposs olemas, siis milleks enam tõmmelda. Jõudu tuleb säästa sinna kus hea koht paremini tasustatud saab. Pragmaatiline, eks! Pealegi Grete nimi on nii tuntud, et iga start läheb meediale peale ja sponsile on kah au&sära tagatud, olenemata sportlase tulemusest. Seega kõik on häpid ja isegi ajakirjanik, kes saab kirjutada nigelast tulemusest pika jutu valmis.

 
At 12:00, Anonymous Anonüümne said...

Priit.
Mina arvan et Eesti sportlane vastab eesti ajakirjanikule mittemidagiütlevalt seetõttu, et pääseda hilisemast mutta tampimisest mis on seda valusam kui eelnevalt on seesama ajakirjandus eesmärgid pilvepiirile kergitanud.
Siin pole küsimus Gretes.
tuleta meelde palju on suusatajatele *reaalsustaju puudumist* ette heidetud.
Seega vähemalt osa kivist ka Sinu tsunfti kapsaaeda.
terv
Peip

 
At 12:27, Anonymous Anonüümne said...

"mind ja mu naist ei kõnetanud" - kõlab nagu, EI NO MEIE! PERES KÜLL SELLISEID ASJU EI OLE! :)))) kahtlen, kahtlen

 
At 12:34, Blogger Priit Pullerits said...

Küllap küll, Peip, on ka suhetes ajakirjandusega oma iva.

Aga 11:45 ja teised ka: eks nimetage mõni Grete Treieri sponsor, kes peaks häppi olema! Vabandust, aga mina ei tea küll mitte ühegi sportlase mitte ühtegi sponsorit. Ma ei tea isegi, mis silt Veerpalu mütsi otsa ees on, ausõna. Ehk teisisõnu: kas sponsorid ei ole hoopis need, keda sportlased ja nende managerid ilusa jutuga lohku tõmbavad?

12:27 - just, just, te jagate matsu: kui kõvasti kinnitada, et meie peres küll neid probleeme ei ole, siis hakkad ise ka lõpuks uskuma, et ega olegi :) (Nagu sportlane, kes kuulutab, et läheb kümne sekka sõitma, hakkabki uskuma, et sõidab sinnakanti - ja saabki 12. koha, mitte 33nda.)

 
At 13:05, Anonymous Anonüümne said...

Laialt teada Grete sponss on Ets.

11.45

 
At 14:03, Anonymous Urmas said...

Suures plaanis nõus, aga grupisõit jalgrattas sõltub miljonist pisitegurist, alates meeskonnakaaslaste puudumisest, tehnikast, hetkevormist jne. Arvan, et Grete eesmärgid olid kõrged, aga ei ole põhjust rääkida kohast, just rattasõidus ja raskel rajal. Vaadake eilset Kangerti tulemust. Ajakirjanik kirjutab kohaks 84. mis faktiliselt on õige, aga sisuliselt oleks olnud sama ka 51.koht või peagrupp. Keegi ei tee eneam sellise koha peal finišit (välja arvatud Karla ja sõbrad Tartu Rattarallil, nali)Sama paralleeli kasutades ei süveneta kunagi tõsiselt, kas tegu oli jooksikutega, mäefinišiga või peagrupiga. 15. koht raskel mäeetapil või peagrupis koos tulles on totaalselt erinevad tulemused. Sellest ka Grete eesmärk, teha maksimaalne sooritus. Arvan mina.

 
At 14:07, Anonymous Anonüümne said...

Naiste puhul ei ole Priit ilus rääkida lohku tõmbamisest kuna see omandab kiiresti tema peasponsori puhul väga seksistliku varjundi ja Postimehe ajakirjanik endale ju labasusi ei luba.

Ja mida minu silmad peavad lugema siit Priidu viimasest kommentaarist - ta ei tea kes on Grete sponsid. Ometi on siin samas blogis need kõik pildil kirjas http://suusk.blogspot.com/search?q=treier.

Mul pole sõnu, kuidas ajakirjanik nii labaselt vassib ja mälukat teeskleb. Samas on tal alati koma kohani meeles millisel kilomeetril ta joostes vett jõi ja kas see joomine oli ikka reeglitepärane või mitte.

 
At 14:53, Anonymous Anonüümne said...

Spordis on võitjatüübid ja kaasavõistlejad. Nool oli võitja tüüp. Seda oli oma parematel päevadel ka Andrus Värnik. Seda on Gerd Kanter ja Ksenija Balta ning Noole hinnangul on seesuguse mõttelaadi poole teele ka Mikk Pahapill. Aga mida teevad ja tahavad teised?

Õige, Priit! Veerpalu ja Mae pole mitte mingil juhul võitjatüübid. Veerpalu ei taibanud blogipidajale enne Vancouveri maratoni öelda, et tema eesmärgiks on võit. Ja Mae, ilmselt oleks parem, kui ta üldse poleks sporti teinud.

 
At 15:33, Blogger Priit Pullerits said...

...eelmisele - Noolega rääkisime ainult kergejõustiklastest. Teie järeldused on lahmivad ning Veerpalu ja Maed solvavad. I think you (sic!) own them an apology.

14:07 - no ei vahi mina kunagi neid kirjasid, mis kellelgi kuskil peal on. Just seda ma tahtsingi öelda: sportlased võivad enda riietuse külge mida tahes kleepida, aga enamikule jääb see totaalselt märkamatuks. Tegemist pole siin mingi mälukaga ega vassimisega.

 
At 15:37, Anonymous Anonüümne said...

Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

 
At 15:39, Anonymous Anonüümne said...

Kus see kirjas oli, et kergejõustiklastest? Jutt käib jalgrattasõidust ja tippsportlaste seas tehtud uuringust, aga nüüd väidad, et hoopis kergejõustiklastest...

Kuhu jäid sinu vabandused, kui Pekingi olümpiaraamatusse jama kirjutasid?

 
At 15:56, Anonymous Anonüümne said...

Priit, oled spordipsühholoogiks hakanud, et tead miks keegi võidab ja miks mitte? Unustad ühe väiese aga olulise detaili: See mida sportlane ajakirjanikule ütleb, ei ole veel see mida ta mõtleb.
Ainuüksi sellest piisab väitmaks, et sinu seisukoht on jama.
Oled võtnud nägemuse ühest küsitlusest, aga selle tõlgendamiseks tarkust kahjuks ei jätku.

 
At 16:22, Blogger Heiki said...

Laupäeval sõitsin Haanja100 läbi ja eesmärk oli lõpetada. See aga ei tähenda, et oleksin ilma lõpukohta eesmärgiks määramata saanud kehva koha. Vahest tulevad "head" kohad alles finishis välja. Kuigi olin raja viimasel 20 km pigem veerev laip kui inimene ja lasin mitmeid mööda, sain täiesti üllatuslikult esisajasse. Selles tulemuses ei mänginud mingit rolli konkreetne eesmärk. Priit, ma ei seoks sellist psühholoogilist küsimus/vastus kombinatsiooni tulemuse mõjutamise mõttes kokku, eriti veel rattaspordis. Rattasõidus ei ole tulemused, vähemalt grupisõidus, üldsegi mitte nii ettemääratud kui näiteks kümnevõistluses, kettaheites või mis iganes kergejõustikualal.

 
At 16:32, Anonymous Anonüümne said...

Eelmisel nädalal oli väga hea kokkuvõttev film Erki Noole olümpiavõitjaks tulemisest. Seal oli ka aastate kaupa ära toodud tema areng. Ja nn. "võitma" läks Erki alles siis, kui oli selles karussellis juba 5-6 aastat tiirelnud, tal olid kogemused ja polnud häbi seda välja öelda, sest teadis enam-vähem 95%, mis teda ees ootab ja kes on vastased. Ehk siis kümnevõistlus on ikka ja alati sarnastes oludes, st. staadionil, samad tõkked, sama tartaan, sama oda-ketas ja 5 aastat järjest samad vastased - mis viga praalida. Aga mnt. ratta grupisõit? Iga võistlus ja rada on täiesti erinev, lisaks ilma-tuule vingerpussid, niiskus, lisaks teami puudumine rajal. Erki läheb pärast ebaõnnestunud esimest katset tribüüni alla treeneri juurde ja see ütleb mida tuleb korrigeerida, lisaks innustab ja toetab. Mida Grete peab tegema, tal pole rajal isegi kaaseestlannat abiks, jootjatest-söötjatest rääkimata. Hakkab sõidu ajal külm, pole sooja riidetükki kuskilt võtta, Erki teeb ainult spordikoti lahti ja valib! Treierite pere reisib omal käel mööda maailma, 2 last kaasas... Hr. Pullerits Te võrdlete võrreldamatut. Sellistes oludes, on ainuüksi startiminek kangelannandus.

PS.
Ja poleks Te midagi Rattarallil viiesaja sisse sõitnud, kui Te oleks sellise eesmärgi pannud. Teate miks Te eesmärki ei pannud? Sest Te polnud praktiliselt nn. spetsiaalset biketrenni sellel aastal korralikult teinud. Ratsionaalne, mõistus ei lasegi antud olukorras sellist eesmärki panna, sest see võrduks enesetapuga ja heal juhul kohaga 900 hulgas või katkestamisega. Kui Keha pole valmis, siis pole vaimsest piitsast abi. Sellised venand, on muidugi olemas, aga kellel neid koomas ja südamelihaste põletikega lolle vaja on? Rumalus, ei vii ei elus, ega spordis edasi:)

 
At 17:32, Blogger Priit Pullerits said...

Aitäh kõigile neile, kel on öelda sekka midagi mõtestatut ja põhjendatut, nagu Heiki ja 16:32, mitte niisama lahmivat ja halvustavat. Anonüümselt möliseda võib igaüks, see pole mingi kangelastegu. Sellistest "vendadest" ehk tüüpidest vaevalt keegi siin lugu peab.

 
At 17:47, Anonymous Anonüümne said...

Õige Pullerits! Kui ikka midagi mõttestatut ja põhjendatut öelda ei ole, siis pole vägisi vaja kirjutada. Niisama intriigipuhujast vaevalt keegi lugu peab. Ma arvan, et tuleks kasuks kui sa iga päev ei punnita siia midagi. Sisu poolest soovitaks hoiduda teiste amatöörlikust avalikult arvustamisest/häbimärgistamisest. Pigem on ajaveeb ikka enesest kirjutamiseks (Näiteks haamrilugu oli päris hea). Seesuguseid tee või 10 tükki päevas. Kõigile on selge (ka Pulleritsule), et Gretelt on tubli koht. Pealegi meil veel tublimat naisratturit Eestis hetkel polegi.

 
At 18:36, Anonymous Anonüümne said...

Tänase tööpäeva kokkuvõte kommentaariumis. Uuring seisukohtadest blogipidaja arvamusse:
mõnitavalt vastu - 25%
pigem vastu - 38%
neutraalne - 6%
pigem poolt - 6%
lipitsevalt poolt - 0%
PP enda kommentaarid - 19%
kustutatud kommentaarid - 6%

Millise seisukoha esindajad on täna kõige rohkem täppi pannud?

 
At 18:59, Anonymous Anonüümne said...

Rattasõidust ja selle tagamaadest oled endiselt kaugel ja grupisõidu tagamaadets veel kaugemal. Kui Sa neid teaksid, siis lihtsalt poleks võimlaik nii kirjutada. Lihtne!

 
At 20:33, Anonymous Anonüümne said...

Täielik bullshit. Erki Nool võib ju primitiivset "võitja-teooriat" uskuda. Võib-olla on see talle vajalik Riigikogus tegutsemiseks. Võib-olla usub ta tõesti, et tema erakordne kehaline andekus oli tema "võitjaloomuse" vili. Kahetsusväärne on ka et seda maskuliinse dominatsiooni paradigmat kasutab blogi autor ära just naissportlase madalaks ründamiseks. Eriti naeruväärne on pseudoteaduslike protsentide kasutamine argumentatsioonis.

 
At 21:19, Blogger Madis said...

Priit, loodetavasti on Sinu 15:33 inglisekeelse teksti viimase lause viga näpukas. Ma arvan, et nii kaua inglise keelega seotuna, ei tohiks nii lihtsaid vigu teha.

Siinkohal näide õigesti kirjutet lausest, kvaliteetlehes.

http://www.nytimes.com/2008/08/28/opinion/28kristof.html

Lause on teksti kuuendas lõigus.

 
At 21:27, Anonymous Anonüümne said...

OK.
nüüd õli ja palju tulle!
Olen terve oma teadliku elu arvanud et mitmevõistlust teevad sportlased kelledel pole ühelgi konkreetsel alal tulemust!
Nool
Tihhonov
jne
chew it Priit!
hope not hard feelings
terv
Peip

 
At 23:32, Anonymous Anonüümne said...

Madis, kuidas Te julgete? Priit Pullerits ei tee näpuvigu. Et lõpuni täpne olla, siis ei pöidla, nimetissõrme, Pika-Peetri, Nimeta-Matsi eks Väikse-Atsi vigu. Ja isegi kui tuleb tuju teha, siis kindlasti ei hakka ta neid parandama. Pildiallkirjades kohati testib lugejate taluvust (Erkki Raasuke, Pühajärve puhkekodu), aga - who cares - apsakad kõrvaldavad need, kes ise kirjutada ei oska.

 
At 00:31, Anonymous Anonüümne said...

"Noolega rääkisime ainult kergejõustiklastest"
No mis kuradi pärast on vaja see nn absoluutne tõde üle kanda grupisõittu, kus on muutujaid väga palju.
Seekord oled siin vastu näppe küll täitsa asja eest saanud.

 
At 09:34, Anonymous Anonüümne said...

Üks iva Priidu "võitja"jutus siiski on. Nimelt selleks, et saada maailma parimat varustust, parimat logistikat, parimaid treeningutingimusi õigetes klimaatilistes tingimustes koos parimate treenerite näpunäidetega tuleb alati taguda kõigile kellega suhtled pähe, et mina olen võidumees aastal XXXX, sest mul on kõik vajalikud eeldused selleks ja puudu on vaid erivahenditest mida ma tean täpselt kuidas need minu tulemuse paranemisele kaasa aitavad.

Alustame kasvõi toitumisest. Ainuüksi väga täpne toitumisreziim koos täpselt teada kogustega aitab kaasa mahutreeningute taluvuse paranemisele ja sellele järgnevale intensiivsete intervalltreeningute perioodi üleelamisele ilma haigestumiste ja üleväsimuseta ilma dopingainete vajaduseta. Siin on mõtteainet, millest Eestis tegutsevad treenerite koolkonnad ja isegi Erki Nooole sugused "gurud" oma teadmatuse tõttu vaikivad. Ehk enne trenniminekut mõtle täpselt järgi mida sa sööma pead ja kui palju ning alles iis mõtle, mida sa trennis tee, et tulla olümpiavõitjaks.

 
At 10:01, Anonymous Anonüümne said...

Ärgem unustagem, et karjääri alguses oli Nool luuser, mis luuser. Aasta rumalaim sportlane ja puha. Mingeid võite poleks tulnud, kui Pulleritsu kriteeriume oleks rakendatud ja Nool tootvale tööle saadetud.

 
At 10:48, Blogger Priit Pullerits said...

18:36 - selle kohta, mida massid arvavad, ei maksa väga kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Sellest kirjutasin laupäevases Arteris pika autoriteetsete ja asjatundlike allikatega loo: Aga meie arvame teisiti! (http://www.postimees.ee/?id=320602) Chew it, nagu tsiteeris mind Peip (jah, no hard feelings - sest Peip ei võta siin sõna nii, et tal oleks domineeriv tagamõte, kuidas mulle kaikaga vastu pead anda; ma usun, et kui need tegelinskid, kes siin anonüümselt märatsevad, oleks ka minuga kas või teretuttavad, oleks nende sõnavalik hoopis teine - öelge siis, et anonüümsus ei lase inimeste tumedatel tungidel liiga valla päästa - ehk, pange tähele: anonüümses mõtteavalduses sisalduv räägib rohkem selle mõtteavalduse väljastaja kui selle kohta, keda ta materdada püüab.)

Soovitan kõigil silmaringi laiendamiseks toda Arteri lugu lugeda, ärge jääge elu ainult läbi spordiprisma vaatama. Siis mõistate, et ega neil, kes rohkem karju, pruugi massilisuse tõttu veel õigus olla.

Ja eriti nõrk on siin arutelus naiskaardi väljakäimine - et kuidas ma võin naissportlase kohta üldse midagi öelda. Esiteks, sport on selline valdkond, kus pole mõtet mehi ja naisi ses mõttes eristada, et neisse kuidagi erinevalt suhtuda - sportlased on karastunud gladiaatorid; ja teiseks on väide, et naissportlast ei tohi sõnadega puudutada, sügavalt sooliste tunnuste alusel diskrimineeriv - nagu oleks naine mingi hädine ja vilets ja mannetu olend (jah, ma ei varja seda: miski ei paku mulle suuremat lõbu, kui diskrimineerimisjutlustajaile nende oma kaikaga tagasi virutada).

 
At 11:06, Anonymous Anonüümne said...

Kas Eesti kodanik võib vabalt oma mõtteid avaldada? Võib küll, kui läheduses ei viibi mõni ajakirjanik, kes nendest mõtetest omad järeldused teeb.

 
At 11:10, Anonymous Anonüümne said...

Ehh Priit, esiteks ei tasu ennast samastada Olümpuse jumalatega, et sina ja maailm ja teiseks oli sinu viidatud artiklis oluline faktiviga, tsiteerin: "Valitsejad on saanud valimistel mandaadi valitsemiseks, mis tähendab tema sõnul, et neil on kohustus ja ülesanne lahendada kõiki probleeme, mis päevakorda kerkivad, sõltumata sellest, kas neid kampaania ajal üldse vaeti." Nimelt valitsejad ei saa valimistel mandaati vaid nad ostavad selle tänu palgalisele tiimile ja sponsoritele kes teevad neist meedia abil liidrid. Valimised on puhtalt asja JOKK vormistamine. Loeb see kellel on rohkem pappi. Ega muidu ei tule nüüd aastaid pärast valimist kesikutele pankroti kuulutamine. Seda pankroti avaldust tuleb lugeda, et teatud valimislubadused sponsoritele on jäänud väga nigelalt täitmata.

Nõustun ainult sellega, et võimu huvitab vaid selline ühiskonna areng, mis tagab nende ja nende hallide kardinalidele pikima võimulpüsimise aja. Seega Afganistanis istumisega Eesti sõjaväe treenimine kriisideks on küll ilukõne matside kõrvadele, kuid eelkõige näeb võimueliit siin vajadust toetada onu Sämmi ja liitlasi, sest Sämmi ja liitlaste abiga tuleb meie valitsevale eliidile kõik see, mis tagab neile võimu. Lihtne ja pragmaatiline.

 
At 11:10, Anonymous Anonüümne said...

Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

 
At 11:38, Blogger Priit Pullerits said...

11:10 - kustutasin teie teise kommentaari, sest see oli täpselt sama mis esimene (ruumiga ei maksa ju priisata). Aga aitäh vastamast. See, mida te nimetate minu faktiveaks, ei ole faktiviga: see on Erkki Bahovski öeldu parafraas, mis mul on korrektselt kirja pandud. See, millega te ei nõustu, on tema tõlgendus, ja teie kontratõlgendusega võib kindlasti mingil määral nõus olla. Küll pole ma aga nõus teie käsitlusega Eesti ja Afganistani ja USA teemal. Kui te vaatate Eesti ametlikke dokumente, kes on Eesti julgeoleku peamine garanteerija, siis ei ole see EL ega ükski Euroopa riik, vaid see on USA. Nii lihtne on hoopis see, et me oleme USAga ühes paadis, sest siis on USA meiega samas paadis. Olgu teadmiseks, et Eesti saab kriisi korral loota vaid USA, Poola ja Rumeenia abile (kaude informeeritud allikailt kuuldu), mitte Saksamaale ega Prantsusmaale ega Itaaliale. Et noist riikidest pole meile tolku, sellest saate ju isegi aru.

 
At 11:44, Anonymous Anonüümne said...

Probleem pole, selles et sa (nais)sportlasi kritiseerid. Proleem on kuidas, seda teed. Ja see mis sinu arates üleüldse kritiseerimist väärt on. Lihtsalt loobimine aeg-ajalt kellegi kividega surnuks (Pullerits siiski sõnadega. Vahet pole. Pulleritse meetodid on meie kultuuris samasugused, kui kui teise kultuuris kividega surnusks loopimine). Lihtsalt selleks on oma EGO tõsta. Valikukriteerium, et mulle ei meeldinud see tegelane. Ei meeldinud, sest sa lihtsalt ei saa aru - järelikult kahtlane.eero.mottus@sn

 
At 15:40, Blogger Priit Pullerits said...

Eero, ma arvan, et teie kriitika (ja muidugi, paljude teiste kriika ka) minu öeldu pihta on juba kordades kõvem/hullem/teravam kui minu kriitika Treieri või kellegi teise aadressil. Võrdlus kividega surnuks loopimise kohta on umbes sama, kui ma ütleks, et Treier on nii mõttetu sõitja, et ta võiksiki aborigeenide maale jääda, mida mul ei tuleks mõttessegi öelda ega ammugi mitte mõelda.

 
At 22:39, Anonymous Anonüümne said...

Priit, saa aru, et see pole solvang, pigem tunnustus, kui 14:53 ütleb, et Veerpalu ja Mae pole võitjatüübid. Rahulikult tegutsedes on nad ilmselt end paremini realiseerinud kui paljud ehk andekamadki "võitjatüübid".

 

Postita kommentaar

<< Esileht