Pullerits: Kes sooritasid rattamaratonil tõelise kangelasteo?

Kui paljud teist võivad uhkust tunda, et teil on sõpru, kes olid eilsel Tartu mudarattarallil valmis ennast ohverdama, et teid elusana üle lõpujoone tuua? Pühapäevase võistluse kangelastegu polnud Tanel Kangerti veenev võit - see on ikkagi tema töö, kirevase päralt. Kangelasteod sooritati märksa tagapool. See siin tuleb selle võidusõidu the greatest story ever told (nimetus minu sünniaastal valminud George Stevensi eepilise filmi pealkirjast).

Sel maratonil istusin tänavu teist korda maastikuratta selga. Esimest korda istusin reedel, kui käisin asfaldil endiselt Postimehe kolleegilt Hindrek Riikojalt saadud Meridaga tutvumas. Maastikukilometraaž oli 0,6, kui oma võidusõidurattaga maale sõites kruusateele veetud liiva sees ukerdama pidin.

Andes endale kriitiliselt aru, et ettevalmistus on olematu, hankisin viimasel minutil vähemalt kaks nõustajat. Triatleet Ain-Alar Juhanson andis mulle kolm unikaalset geeli - niisuguseid, mida Eestimaal ei müüdagi - ja eelmise aasta rattamaratoni võitja Allan Oras soovitas, millised rehvid alla panna. Merida mõlemad rehvid olid keskelt ikka täitsa siledad. Oras ütles, et tema jätaks taha sellise, nagu all ongi, aga ette paneks suurema mustriga, et libedates kohtades esiratast kergesti viltu ei viskaks.

Ülejäänu eest tuli ise hoolitseda. Ja ega algus olnud paha. Umbes 600. positsioonilt startides tundus, et olen päris jõukohases seltskonnas. Kusjuures järjest paremaks läks. Kui 15. kilomeetri kandis sai külavaheteelt välja kruusateele, et hakata Harimäge ründama, nägin oma üllatuseks, et kõigil lähikonkurentidel läks raskeks. Vaevalt kahe kilomeetriga, misjärel taas metsa vahele tuli keerata, parandasin positsiooni paarikümne koha võrra. Ausalt öeldes olingi seda oletanud, et normaalsed rajalõigud, kus korralikult sõita saab, võiks olla mu trumbid. Näiteks Art Soonetsile, Scanpixi fotoagentuuri Baltimaade pealikule, kes startis numbri alt 305, kaotasin Matuni kolm minutit, sealt edasi Andeni aga ainult poolteist. Raja kõrvalt loeti mulle Matul kohaks 630.

Tõsi, Andest alanud kruusarallil jäin koos paari mehega umbes kümneliikmelisest grupist paarkümmend meetrit maha. Kuid polnud hullu. Kui pärast Mägistet paremalt metsa vahele keerati ja libedast põllulõigust ka üle sain ning kõvem pinnas taas rataste alla ilmus, hakkasin hoogsamalt tööle ning just siis, kui uuesti korraks kruusale sai, olidki eessõitja püütud.

Paraku hakkas sealt kõik kiiva kiskuma. Esiteks, kraavipervest alla sõites prantsatasin külili. Vähemasti oli pehme. Järgneval libedal tõusul polnud aga lootustki sadulasse tagasi saada. Tuli joosta. Aga kui uuesti pedaalima sain hakata, tundsin, et hoog ja rütm on kadunud. Järgnenud teekonnal Pukani tuli tagantpoolt ridamisi mehi, kes näitasid palju tulisemat minekut. Kaotus Soonetsile paisus kolmandas vaheajapunktis üle kaheksa ja poole minuti.

Ei mäletagi enam, kus, aga vist enne Meegastet, mingil laudalähedasel kivisel lõigul, kukkusin jälle. Eessõitja jäi millegipärast peaaegu seisma, olin sunnitud tema järgi talitama, ei saanud jalga lahti ja prantsatasin jälle külili. Tõmbasin pikali ka minu taga punases-valges rattavormis Jüri (perekonnanime kahjuks ei tea). Küsisin, kas ta jäi terveks. Näis, et ta võttis asja pigem huumoriga, ja vastas, et pole häda midagi. Sõitis peagi minust mööda. Aga siis vaatasin, et võttis teeserva ja aeglustas. Küsisin, mis lahti. Ta ütles, et kodar läks katki. Ei mäleta täpselt, mida, aga igatahes vandusin miskit sulaselges eesti keeles. See on ju küll viimane asi, mida keegi tahab - teise mehe sõit ära rikkuda. Ometi, kõigest hoolimata, paistis Jüri olema mõnusas tujus.

Kui ta mõni minut hiljem mulle järele jõudis, hakkas kohe kergem. Järelikult saab ta sõita küll. Hüüdsin, et kui mingi ime läbi koos lõpetama peaksime, lasen ta tingimata ette. Peagi selgus, et selleks pole mingit vajadust. Ta sõitis niigi eest.

Edasise kohta, mis toimus metsade vahel, pole öelda midagi head. Just enne, kui läks päris hulluks, nägin metsaservas kahte meest askeldamas. Järsku hüüdis üks neist tuttava häälega järele: "Pullerits!" Soonets ju! "Art, kas on abi vaja?" küsisin käigult. "Sõida-sõida!" hõikas ta mulle.

Aga mis sõitjat seal minust! Pori oli niivõrd kohutav, et enamik aega tuli ratast käe kõrval lükata. Ja mitte ainult mäest üles, vaid ka mäest alla. Ühes mülkas kukkusin kolmandat korda. Sedapuhku jäi ka mingi kivi kannika alla. Õnneks mitte puusa alla. Kohe lendas mulle selga üks välismaalane. Sellest, et ta on välismaalane, sain aru siis, kui küsisin, kas kõik on korras. Kui ta ei vastanud, küsisin inglise keeles "Is everything OK?" Ta vastas, et on küll. Viisakas mees oli: kui minu tagant end püsti ajas, ulatas ka mulle käe, et mind püsti aidata.

Ühe laskumise põhjas nägin raja paremas servas võsa ääres ühte võistlejat liikumatult lebamas. Kaks meedikut seisid ta kõrval. Kummaline, et sellistest vaatepiltidest pole aega isegi heituda. Küllap sellepärast, et nii palju oli tegemist oma elu päästmisega.

Lõputu mudas sumpamine viis tuju nulli. Võistlusvaim kadus. No mida sa võistled ja pingutad, kui mudas jääd seisma ja pead astuma. Sadade meetrite kaupa. Siis ei mõtle enam sellele, et saaks kiiremini edasi, vaid sellele, et saaks see tobedus ükskord läbi.

Veidi pärast Astuvere vaheajapunkti jõudis Soonets mulle järele. Selgus, et tal oli kett kahel korral katki läinud. Mul pole aimugi, kuidas, aga ta oli selle suutnud ära parandada. Ehkki isegi läbi minu poriste prilliklaaside oli näha, et tal on võimu mitme mehe jagu, ei pühkinud ta sugugi eest ja kaugustesse. Ütlesin küll talle, et mine-mine, sõida oma sõitu, aga Soonets ütles, et ega enam vahet ole, ja seadis end rahulikult minu seltsi. Mul oli motivatsioon nii all, et ütlesin talle: "Art, lähme ära koju!" Mille peale ta naeris laginal ja ütles: "Me ju lähemegi."

Just: lähemegi. Mitte ei sõida. Sest mudamülkad jätkusid. Kas panite tähele, need isegi haisesid? Mõni kõvem rassija üritas sadulas neist läbi murda, aga enamik tuli targu ratta seljast maha ja sumpas. Soonets võttis ühel ojaületusel isegi ratta enda ette ja kastis selle vette, et soga maha pesta. Lisaks turgutas mind, et viis-kuus kilomeetrit veel, siis tuleb jälle kõvem rajakate, kus võtku talle sappa ja siis hakkame uuesti sõitma. Teoorias paistis see inspireeriv.

Kui veidi kindlamale pinnasele saime, jõudis meile tagant järele traumatoloog-ortopeed Leho Rips, punane rist selja peal. See seletab ka, miks ta oli mulle teises-kolmandas vaheajapunktis kaotanud ligi üheksa minutit. Tal oli kohustus rajal hädalisi aidata. Üks noist oli kõva suusamees Priit Rooden, kes oli enda tunde järgi kukkunud nii, et äkki on luud katki. Rips oli ta läbi katsunud ja öelnud: pole sul häda midagi, sõida edasi. Veel Astuveres kaotas Rips mulle üle viie minuti - näete siis, kui vaevaline pidi olema mu mudamadin. Kuigi, jah, ainsad lõigud, kus ma Soonetsiga võrdväärset liikumiskiirust suutsin näidata, olid just need kohad, kus ratast käe kõrval pidi lükkama. (Ju vajus Soonets rohkem läbi - ikkagi 92 kilo minu 70 vastu.)

Mulle ja Soonetsile järele jõudnud, lasi Rips ka hoo alla. Lõppude lõpuks olime ju talle meeldiv seltskond, ehkki minu roll, jah, oli paraku rohkem piduriks olla. See-eest said Soonets ja Rips mõnusalt matkata ja juttu puhuda.

Palu suunas laskumist alustasime koos, aga peagi kadusin tuulest või nagu Soonets neil puhkudel öelda armastab: "Kadus nagu soe sitt lehma ihust." Palu toitlustuspunkti jõudsin kahest kamraadist tervelt 17 sekundit hiljem. Valmistusin sealt pikema peatuseta läbi sõitma, kui Soonets, kes oli juba ratta seljast maha roninud, kutsus mind laua äärde. Et tule söö soolakurki. Ei mäleta, millal viimati kestusspordi üritustel toidupausi pidasin. Igatahes ahmisin kurki kahe peoga, võtsin banaani ja kaks kuklit ka. Sekka jõudsime Soonetsiga isegi Kanal 2-le intervjuu anda. (Alar Savastver - see eelnev kirjeldus on ennekõike sulle: et sa teaksid, tänu millele sa meist tosin sekundit varem üle lõpujoone jõudsid.)

See toidupeatus oli parim asi, mis eilsel maratonil üldse juhtuda sai.

Edasine sõit kulges meil juba märksa organiseeritumalt: Soonets rajas kõige ees teed, mina üritasin tal sabas rippuda, Rips õpetas ja innustas tagant, kuidas läbi mülgaste sõita: "Pane hooga läbi! Ära pidurda!" Pärast sõitu väitis ta, et oma sõidustiiliga olla ma tema hinnangul vähemalt pool tundi aega endale juurde pidurdanud. Eks ta muidugi liialdas, kuid neid mudaseid kohti pelgasin ma küll. Just seda, et mõnel juurikal või oksal viskab leistangi viltu. Paar korda seda juhtuski, aga õnneks sain jala maha.

Eks need Rips ja Soonets seal minuga hädas olid nagu lits lapsega (nii öeldakse). Hellenurme toitlustuspunktiks suutsin neist taas 17 sekundit maha jääda. Aga nad ei teinud katsetki oma teed minna. Ootasid mind ilusasti järele. Soonets ulatas banaanigi. Ja siis veel kukli. Ausõna, see ei ole mingi kirjanduslik liialdus, aga mul tulid meeleliigutusest pisarad silma, kui palju need kaks mind aitasid ja toetasid. Just see ongi kangelastegu: ohverdada oma heaolu ja tulemus kellegi teise elu nimel. Ärgu kõvad mehed pahaks pangu, aga jõuda Tartu rattamaratonil poodiumile ei ole sellega võrreldes, mida tegid Rips ja Soonets, kahjuks kangelastegu. Kiired sõitjad on lihtsalt kõvad mehed.

Kui Hellenurme-järgsel pikal tõusul Juhansoni kofeiini ja tont teab mida sisaldava geeli hinge taha panin ning lõpp muudkui lähenes, võtsin ka jalad kõhu alt välja. Nüüd püsisin juba palju paremini Soonets ja Ripsi tuules. Kui mälu ei peta, siis vist hakkasime tasapisi eestpoolt teisigi alla neelama. Seni, kui nad minu seltsi jagasid, oli meist valdavalt ainult mööda sõidetud. Umbes 35 km enne lõppu, mäletan, et küsisin Soonetsilt, kas sedasi jätkates oleks üldse lootust tuhande sekka pidama jääda. Soonets vastas, et ega vist. Aga kuna viimasel 15-20 kilomeetril meist massiliselt enam mööda ei tuisatud ja viimasel 10 kilomeetril liikusime juba täitsa konkurentsivõimeliselt, hakkasin hellitama lootust, et äkki õnnestub saada koguni koht, mis algab 8ga.

Siiski leidus meist ka mõni võimsama minekuga mees. Näiteks endine suusataja Peip Reedi. Just enne Elva jõe ületust jõudis ta meile järele. Kas sa kae - veel üks seltsiline, jõudsin mõelda. Kuni tulid Elva jõe mudaaugud. Hüppasin aegsasti sadulast, Reedi aga püüdis keskelt läbi suruda. Olin jalgsi kiirem, ja kui temaga kõrvuti jõudsin, nägin, kuidas ta üle leistangi lendas. Rips hüüdis selle peale umbes nii: "Vähemalt on see kaunim sooritus, mida ma täna näinud olen!" Andestust, aga arvestades kogu võistluse absurdsust, oli see väga naljakas kommentaar. (Peip, vabandust; ära, palun, pahanda.)

Seni kui ma pärast jõge mäest üles pressisin, harjutas Soonets selle tipus rattal paigalseisu ja ajas rajajulgestajatega juttu. Siis võttis minu enda sappa, Rips seadis ennast omakorda minu järele, ja asusime tempot tõstma. "Võta lähemale! Veel lähemale!" hüüdis Rips mulle tagant. Võtsin, ja hakkas väga kerge - Soonets pressis ikka väga heas ja jõulises tempos -, aga pelgasin ka: mis siis saab, kui ees on jälle mõni takistus või mudaauk, mis, sorry, sitta ja käru võib keerata.

Juba oligi me minek väga hea, kui tuli tobe mudaauk umbes poolteist kilomeetrit enne lõppu. Otse loomulikult ei saanud ma sellest läbi muidu, kui sumbates. Ja sinna me hoogne lõpukiirendus kaduski. Lõpp oli ainult vormistamise küsimus. Püüdsin jälgida vaid seda, et ma mingil juhul enne Soonetsit ja Ripsi üle lõpujoone ei jõuaks.

696. Art Soonets 4:23.06
697. Leho Rips 4:23.07
698. Priit Pullerits 4:23.07 (M45 - 45.)

Aeg tervelt 54 minutit aeglasem kui mullu. Koht 20 võrra parem.

Külaliste telgis energiavarusid taastades trehvasime kogu selle hullu ürituse peakorraldajat Indrek Kelku. Meil oli talle mitu küsimust. Esiteks, kuidas tema üle külaliste telki sai? (Ta ütles, puges läbi aia.) Teiseks oleks võinud küsida, miks kala otsa sai - aga jätsime küsimata, sest sellele olnuks vastus ilmne: mis te siis olite seal rajal nii kaua! Kolmandaks, miks oli rada absoluutselt ettevalmistamata? Jah, tunnistas Kelk, jälg oli tõepoolest jäänud sisse tõmbata.

Tunne on selline, et see oli küll viimane kord Tartu rattamaratoni kaasa teha. Aga nii on tundunud vist kõigi seitsme rattamaratoni järel, mille läbi olen sõitnud.
******Sillaotsa, Alam-Pedja looduskaitseala. 8. august 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Start! Kõik näib veel ilus ja puhas. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Mudamülgas Matul. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Kukkumine mudas. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Tanel Kangert liikumas võidu suunas. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Fotod 5 ja 6: Massid rajal. Fotode autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Fotod 7 ja 8: Kõhukinnitus maratonirajal. Fotode autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 9: Haanja rattaklubi mehed rajal. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 10: Allan Oras jõuab üle lõpujoone kolmandana. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix