Pullerits: Kuidas treeningul vandenõu korraldada?

Algatuseks: ma tean, et paljud panevad pahaks minu loodud sõna "mugavussport" ning on soovitanud mul sellega tagasi tõmbuda, ent nende kurvastuseks pean ütlema, et seda mugavusampluaad tuleb hoopis suurendada. Näiteks jalgrattasõidu trenn suures grupis on nii mugav, et on tekkinud oht: mulle on grupisõit maanteel juba meeldima hakanud. Ja teate, miks? Loomulikult seepärast, et see on kerge. Isegi siis, kui võtad traumatoloog-ortopeed Leho Ripsile tuulde ja kulged seal pingevabalt kiirusel üle 50 km/h, nagu eilses Tartu Velo klubi trennis. Ja kui kergel tõusul kiirus 46 km/h ligi langeb ning tagant väike veloklubiliste rong tuleb ja mööda läheb, haagid mõnuga selle sappa ja lähed taas edasi, senisest veelgi suurema kiirusega. Ja isegi kui peaks hakkama raske, siis annad tempot veidi järele, puhkad ning mõne aja järel vajutad taas. Aga katsuge te jooksus teha midagi samasugust, et teete poolekilomeetrise kiirenduse - sellest küll niisama lihtsalt ära ei taastu, vähemasti mitte nii palju, et siis uus supersurakas otsa teha. Enam-vähem sama lugu on suusatamises. Aga rattasõit - see on nii lahedalt mugav.

Ent teema ampulaad laiendades: meil ei ole enam mõtet rääkida ainult mugavusspordist, varsti vist saame rääkida ka mugavuskoolist. Svenssonite riigi eeskujul püüdsid mõned hiljuti üles tõmmata teemat, et meil ka põhikoolis hindeid ei pandaks. Et lastel oleks koolis ikka mõnus. Samuti püüti üles kruvida diskussiooni, et koolis peab üleüldse olema mõnus, et lapsed oleksid seal õnnelikud. Ühesõnaga, et meilgi tekiks mugavuskool. Kui see saavutatakse, siis selle hinnaga, et Newsweeki riikide edukuse edetabelis kukub Eesti hariduse vallas maailma 7. kohalt kolinal, mis siis, et lapsed on õnnelikumad. Sellest kirjutas Postimehes suurepäraselt mu koolivend Toomas Kiho, ajakirja Akadeemia peatoimetaja.

Mis see siia puutub? Aga puutub sedavõrd, et kui juba maast madalast hakatakse taga ajama mugavust, siis ei tasu meil enam loota, et Eesti riigis tulevikus tublisid sportlasi võiks kasvada. Sest mugavus tapab kõik selle, mis on spordis edu saavutamiseks vajalik.

Eile õhtul rattatrennis püüdsin ka rutiini lõhkuda. Grupi tagaotsas, kus on minusuguste koht, üritasin punuda vandenõud. Püstitasin loosungi "Aita Viljaril võita!". Kui alliteratsiooni taga ajada, siis olnuks parem "Vea Viljar võidule!", aga see ei tekita ühe teise spordiloosungiga tuttavlikku assotsiatsiooni.

Plaan oli lihtne. Püüdsin ära rääkida traumatoloog-ortopeed Ripsi ja kamraad Art Soonetsit, et veaksime lõpuspurdis noore terava ratturijalaga Viljar Kannimäe Velo klubi meeste ees võidule: võtame lõpusirge alguseks rivvi, mina vean kõige ees maksimumiga, siis võtavad juhtimise üle kas Rips või Soonets ja lõpus tuleb Kannimäe tuulest välja ja vormistab asja ära.

Aga traumatoloog-ortopeed ei olnud mu plaanist vaimustatud, tunnistades, et on selleks liiga arg. Ta seletas, et on oma ameti tõttu näinud piisavalt mehi, kes on vajanud pärast sporditraumat pikaaegset taastusravi. Soonets aga hakkas pajatama mingist kangest enesetundest. Kannimäe väitis, et on hiljuti tõbine olnud. Ja selliste meestega pean ma kaupa tegema!

Jätsin Soonetsi ja Ripsi grupi lõppu sitsima, aga ise seadsin lõpusirge alates end grupi vasakule serva Kannimäe selja taha maantee keskjoone lähistele, siis võtsin tema kõrvale, andsin märku, et haakugu sappa, panin tempo peale ja tõmbasin grupi nina eest kõigist mööda paremale tee äärde. Kaks meest olid selleks ajaks juba punuma pistnud ja saavutanud 15-20 meetrise edumaa. Surusin neile 90-95 protsendilise pingutusega järele. Aga just siis, kui Rips või Soonets pidanuks töö üle võtma, ei jäänud Kannimäel muud üle kui ise ette minna. Selge see, et niisugusest olukorrast ta ei võida. Muidugi minu viga ka, et ma tagant kahe mehe eestmineku maha magasin.
Kannimäe järel läks terve rivi veloklubilisi. Arusaadav, et lõpus neelasid nad ta alla. Meie mees jäi kuuendaks. Öelge nüüd, kus oli peamine viga?

Ikkagi oli trenn mõnus. Ja mugav. Mis siis, et minusugune seal lõpus kunagi mitte midagi ei võida. Rõõmu teeks seegi, kui õnnestuks kedagi oma plaani ja tegevusega võidule aidata.
******Pühajärve puhkekeskus. 21. juuli 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Jalgrattur on jõudnud USA kõige lõunapoolsemasse punkti, Key Westi Florida Keysi saarestikus. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Jalgrataste skulptuur Poolas Gdanskis. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Inglise näitleja ja modell Kelly Brook, jalgrattur Londonis. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Keegi Tami Erin sõidab jalgrattal Los Angeleses Santa Monica rannas. Foto autor: Henry Flores / BuzzFoto.com /Scanpix