Pullerits: Mis juhtub, kui sportlane teeb lollusi?

Kogu Euroopas hinnatud Soome spordiarst Sakari Orava, kes sattus kevadel üleilmsesse rambivalgusse pärast moeikoonist jalgpalluri David Beckhami kannakõõluse edukat lõikust, peab targa sportlase iseloomulikuks tunnuseks seda, et ta ei tee lollusi.

Hiljuti Tartus peetud sporditraumatoloogia ja spordimeditsiini rahvusvahelisel konverentsil, kuhu saabus 250 oma ala asjatundjat 16 riigist, pani Orava oma kirurgikogemustele tuginedes Eesti tipp- ja harrastussportlastele südamele, et nood kuulaks ennekõike oma keha. Ja hoiatas treeningul ülepingutamast, sest enamik vigastusi tekib just trennis tehtud vigade tõttu.

Tean mitut Eesti endist spordimeest, kes on jalust sandid. Võib see olla nõukogude aja süü, mil meditsiin lonkas ja spordijalatsid olid nirud, või on see üldine tippspordi tagajärg?
Arvan, et osa süüd lasub raskel treeningul. Nõukogude ajal kasutati ilmselt farmaatsia saavutusi ja medikamente selleks, et panna inimesi hirmus kõvasti harjutama või sundida valust üle olema. Sedasi tekitatigi nende liigestele rohkem kahju.
Tavaliselt neil, kes teevad pikka aega sellist sporti, kus peab hüppama, näiteks võrkpall ja korvpall, tekib varem või hiljem puusa- või põlveliigeste põletik.
Üks hädade põhjus võib olla ka kehvades teadmistes ja puudulikus operatsioonide tegemise oskuses. Vanasti opereeriti põlvetraumaga sportlasi nii, et menisk võeti täiesti ära. Nüüd võetakse tänu artroskoopiale välja vaid meniski kahjustatud tükk. Varem ei teatud, et meniski väljaopereerimine tekitab liigeste probleeme.

Millised spordialad on teie kogemuste põhjal kõige vigastusterohkemad?
Hilisemas elus tekib liigestega mure ennekõike neil, kes on tegelenud jõuliste, füüsiliste aladega, nagu tõstmine, hüpped, jalgpall. Jäähoki pole näiteks nii ohtlik, sest seal liueldakse jääl.
Statistika näitab, et need, kes on teinud tipptasemel vastupidavusalasid, elavad hiljem paremat elu kui need, kes on teinud jõualasid, nagu tõstmine ja maadlus – noil on rohkem probleeme lihaste, kõõluste ja liigestega.

On naised sporditraumadest rohkem ohustatud kui mehed?
Noortel tüdrukutel on teistest elastsemad ja liikuvamad liigesed. Samas ei ole neil lihasmassi ja jõudu piisavalt palju, mistõttu neil on suurem tõenäosus saada liigesetraumasid.

Millisest vanusest alates on tippsport tervisele eriti ohtlik?
Üldiselt kuni teismeeani on sporti ohutu teha. Mõnel alal, nagu ujumises ja riistvõimlemises, jõutakse tippu väga noorelt. Ujumine ei põhjusta erilisi probleeme, aga võimlemises tekivad seljaprobleemid ja lülisamba väsimusmurrud.
Kui panna noored mängima vanemate sportlastega näiteks jalgpalli või jäähokit, siis vigastuste oht kohe suureneb. Asi on selles, et täiskasvanud on tugevamad ning kontaktsed spordialad tekitavad noortele ja nõrgematele rohkem probleeme.

Kas nõustute, et pärast 30. eluaastat muutub iga spordiala vähemalt poolprofessionaalsel tasemel tervisele ohtlikuks?
Just nii. Kui oled alustanud noorelt, näiteks 15-aastaselt, pead 30-aastaseks saades mõtlema, kas jätkata või mitte. Muidugi on erandlikke inimesi, kellel on kvaliteetsed koed ja kollageen, lihased ja liigesed – neil läheb hästi. Aga mitte kõigil. Vigastuste oht suureneb 30, vähemalt 35 aasta vanuselt.

Üks teie patsiente, sprinter Merlene Ottey, on juba 50, aga ikka võistleb tipptasemel. Kuidas on see võimalik?
Tema ongi üks neist erandlikest sportlastest. Tal on väga tugev keha, head koed ja tugev kollageen. Samuti oskab ta hästi targalt treenida, end vormi viia. Ta ei tee rumalusi, nagu treeningkoormuse järsk suurendamine. Ta oskab oma keha kuulata.
Tarku sportlasi iseloomustabki see, et nad ei tee lollusi. Väga sageli saadakse trauma siis, kui ei tegelda oma alaga, vaid näiteks mängitakse puhkuse ajal rannavõrkpalli. Või kui kuulitõukaja läheb jalgpalli mängima – 130-kilosel mehemürakal ei ole tervislik seda teha. Suur lollus on hakata tegelema sellega, milles sul kogemus puudub.

Paljud proffide hooajad on hästi pikad, näiteks jalgpallis ja korvpallis, ka Tour de France kestab kolm nädalat jutti. Kuidas inimesed sellele mahvile vastu peavad? Kas tänu spordimeditsiini arengule?Ei, asi pole spordimeditsiinis, vaid selles, et pead teadma, kuidas treenida, arendada vastupidavust, kiirust, jõudu. Kõige tähtsam on teada, kuidas pikaks hooajaks valmistuda. Selleks, et Tour de France’i suguseid pikki võistlusi läbi teha, tuleb treenida hirmus kõvasti mitu-mitu aastat – see on ainus võimalus, kuidas vastu pidada.
Siin on huvitav märkida, et vigastused tekivad sageli pika ja raske hooaja lõpus, kui sportlane on väsinud, kui koordinatsioon ei ole enam parim.

Olete teinud operatsioone Etioopia jooksjatele. Kas olete saanud jaole saladusele, miks mustad mehed jooksevad kiiremini kui valged?
Aafrika jooksjatel on allpool põlve jala ülesehitus pisut teistsugune. Neil on väga pikk Achilleuse kõõlus ning võrdlemisi väike sääremarjalihas, ja see asub ülevalpool. Eurooplastel on sääremarjad paksemad ja ulatuvad allapoole. Me oleme nagu raskejalgsed.
Olen opereerinud nii Haile Gebrselassiet kui Abera Gezahgnet (Sydney olümpiavõitjad vastavalt 10 000 m jooksus ja maratonis – P.P.) ning neil mõlemal on sääremarjalihas ja Achilleuse kõõlus just selline, nagu kirjeldasin. Kuigi Gebrselassiel oli osaline kõõluse rebend – nagu auk oleks olnud selle sees –, helistas ta mulle kuu aega pärast lõikust Etioopiast ja ütles, et jookseb juba 10 km päevas. Vastasin, et selleks on liiga vara, et alles kahe kuu pärast võib seda teha. Aga mul on nii hea tunne, vastas ta, ma ei tunne mingit valu. Tal on väike kehakaal, see ei avalda kõõlusele suurt survet. See oli ime, et keegi võib niiviisi joosta kuu aega pärast lõikust, samal ajal kui Soomes või Eestis läheks sellest lõikusest taastumiseks kolm kuud. Seega on aafriklastel hea taastumisvõime.

Olete opereerinud mitmes Euroopa suurriigis kuulsaid jalgpallureid. Miks nad kutsuvad teid lõikama, mitte ei kasuta oma maa arste?
Olen Itaalias ja Hispaanias juba pikka aega tegutsenud, 25 aastat. Mul on seal head kontaktid. Inglismaal olen Premier League’is olen opereerinud vähemalt kahe kolmandiku meeskondade mängijaid.

Või on äkki asi ka selles, et nood mängijad on nii suured ja kallihinnalised staarid, et kohalikud arstid ei julge riskeerida nende opereerimisega, sest mis siis saab, kui nad midagi kihva keeravad?
Jah, see on ka üks põhjusi. Kergem on saata sportlane Soome Vene piiri lähedale, kus see pole kellegi asi, mis seal juhtub (naerab).

Kui tuleksin oma kannakõõluse murega teie juurde, kas siis võtaksite seda lõikust kuidagi teisiti kevadist David Beckhami Achilleuse kõõluse lõikust?
Ei-ei. Vahet pole. Opereerin alati samamoodi. Kui tahad, et sul oleks hea reputatsioon, pead tegema kõigi patsientidega head tööd.

Aga suuri staari opereerides on vastutus ju ikkagi suurem, kas pole?
Jah, seda küll. Siis, kui suured välismaa staarid hakkasid minu juures käima, oli see väga põnev. Ma isegi pisut kartsin, kuidas küll läheb. Aga nüüd on lihtsam: see ei tekita mulle enam vaimseid pingeid, kes iganes operatsioonilaual lamab.

Olete teinud umbes 20 000 operatsiooni, aga kui edukalt?
Seda ei oska küll öelda. Kui mõni kirurg väidab, et ta on väga edukas, siis ta valetab. Igaühel on ebaõnnestunud tulemustega lõikusi, samuti lõikusi, mis põhjustavad komplikatsioone. Ainult et mul on nende lõikuste arv vast pisut väikem kui teistel. See on enim, mida saan öelda.

Mis on peamine põhjus, et operatsioon ei õnnestu?
Sellele küsimusele on palju-palju vastuseid. Võib-olla polnud diagnoos õige. Võib-olla polnud operatsioon ise kõige õigemini tehtud: sai õmmeldud liiga lõdvalt või liiga tugevalt või sai kasutatud vale materjale. Selliseid asju õpib ainult kogemustega. Selleks ei piisa raamatute lugemisest, et otsustada: vaat, seda vigastust tuleb ravida just niimoodi. Iga vigastus on eripärane ning kogemused kogunevad üksnes vanusega ja lõikustega.

Mis nõu annaksite selleks, et spordis vigastusi vältida?
Kuula oma keha! Kui tunned valu, oled liiga väsinud, lihased on kanged, kõõlused on valusad, kui oled olnud haige – siis ei tohi palju treenida. Parem lõpeta treenimine, puhka, mine ravile või tee teistsugust trenni.
Enamik vigastusi tekib treeningul tehtud vigade tõttu. Treener teeb treeningplaani ja noored sportlased jälgivad seda, nagu oleks treener jumal: kui treener on midagi kirja pannud, tuleb seda täita.
Kui oled tippsportlane, peab su ümber olema lisaks treenerile eri spetsialistide võrgustik. Nemad aitavad sportlasel oma keha jälgida ja õpetavad kuulama, millal tuleb piiri pidada. Lasse Viren ja Merlene Ottey oskasid seda. Neil oli väga vähe vigastusi, sest nad õppisid aastate jooksul õigesti treenima. See on peamine.
******
Sild Võrus Tamula järvel Roosisaarele. 1. august 2010. Pildistanud Priit Pullerits

Foto 1: Sportlane peab oskama jälgida ja kuulata oma keha, et mõista, millal tuleb treeningul piir panna, õpetab Soome kuulus spordiarst Sakari Orava. Täpselt nii nagu aitavad foorid panna piiri liiklusvoole Tartus, kus Orava rääkis rahvusvahelisel spordimeditsiini konverentsil salapäraste kubemevigastuste ravist. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Postimees/Scanpix
Foto 2: Soome arst Sakari Orava pälvis kevadel üleilmset tähelepanu seoses David Beckhami kannakõõluse lõikusega. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Ameerika mäesuusataja Lindsey Vonn ei ole küll Sakari Orava patsient, ent ohliku ala harrastajana on temagi sidemete vigastustega kimpus olnud. Foto autor: Starmax / EMPICS Entertainment / Scanpix
Foto 4: Sloveeniat esindav Merlene Ottey, üks Sakari Orava patsiente. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Haile Gebrselassie Pekingi olümpial. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 6: David Beckham lahkub Sakari Orava juurest lõikuselt. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 7: Soome arst Sakari Orava kevadel Turus vahetult enne David Beckhami kannakõõluse lõikust. Foto autor: AFP/Scanpix