Pullerits: Mida teha treenijaid ohustavate killeritega?
Mäletate, mõni aeg tagasi palusin teil meenutada ekstrajõhkraid juhtumeid treeninguilt. Aitäh kõigile! Tänu teile valmis Postimehes kolumn "Terror teel" (järgneb siin all; vt ka http://www.postimees.ee/?id=298920), mis sai üle saja kommentaari. Siinse sissekande lõpust leiate aga minu toimetatud kevadise Maratoni lehe kaanekangelase Margus Merisalu verdtarretava kirjelduse hiljutisest rattatreeningust. Mis toimub?Hea sugulane, sitke talumees, läks poolteist kuud tagasi hommikul rulluisutama. Sõitis naudinguga, vähemalt 30 km/h. Kui järsku otsustas rattaga vastutulev poisike kergliiklusteel selle teisest servast diagonaalis suuna mu sugulasele võtta. Peaaegu õnnestus tol kamikaze käest pääseda. Peaaegu, aga mitte päriselt. Tõukejalg sai pihta. Ta prantsatas istuli asfaldile. Arsti diagnoos: lülisamba murd.
See traagiline juhtum kõlbab kahjuks näitama, et võrreldes eelmise suve algusega, mil kirjutasin siinsamas veerul Eesti kergliiklusteedel vohavast hoolimatusest, pole midagi muutunud. Vastupidi: olukord on
veelgi hullemaks läinud.Tuttav sõitis kuu aega tagasi Pirital Lillepi ringil – sealsamas, kus harjutab sageli ka peaminister –, kui märkas keset teed kahte 25-30 aastast meest. Kui ta mahaaimamatult meesteni jõudis, lajatas üks noist rihmaga talle vastu reit. Tuttav jäi vaevu püsti. Vorp jalale, nagu pärast selgus, jäi tugev.
Olnuks too mu tuttaval üksikjuhtum, ei vääriks see ehk suuremat lehepinda. Paraku oli seesugune terrorikogemus kergliiklusteel tal tänavu juba teine. Esimene kord olid noorukid Tartu lähedal Kõrveküla teel end pikali visates tee sulgenud, nii et ainus pääsemisvõimalus oli rulluiskudega murule pikeerida.
Kuulasin maad, et äkki on tuttavat tabanud siiski eriline ebaõnn. Selgus, et ei ole. Üks rulluisutaja rääkis, et Tartu Raadi kergliiklusteele on tekkinud neid, kel meeldib sinna mõnuga takistusi seada. Ühel hommikul oli langusega kurvi peale asetatud strateegiliselt võrdsete vahedega peopesasuurusi killustikukive. Teisel hommikul nägi ta, kuidas kaks väsinud noormeest tirisid kraavist hundinuiasid välja ja puistasid neid teele laiali.
Pealinna rattur aga kirjeldas, kuidas kuu aega tagasi seisis purjus mees Pirita rattatee ääres ja püüdis talle rusikaga pihta saada. Õnneks ebaõnnestunult. Mõni päev hiljem nägi ta hilisõhtul samal rattateel kahte ratastega tüdrukut, keda poistekamp ta
kistas nii, et üks näitsikutest põrutas hooga posti suunas. Napilt mööda.Üks Lõuna-Eesti rattasõiduhimuline tuttav pajatas, kuidas vastutulevast autost hakkas laial teelõigul mööduma teine auto, valge Audi 80. Ruumi jagus, ometi sööstis Audi mööda vastassuuna teeäärt tähistavat pidevat joont mu tuttavale vastu. Ja kui too endast tõstetud käega märku püüdis anda, muutus ta Audile veelgi ahvatlevamaks märklauaks. Elu nimel keeras tuttav teelt järsult kraavi.
Auto vastu rattur ega rulluisutaja ei saa. Aga mida teha ülejäänud terroristidega? Üks spordimees soovitas nii: «Kord ülbas prominentne vanamehenäss rattarajal. Sihukesi ei paranda sõnaga. Hammas hamba vastu ja kohe ning esimesena.»
Või on kellelgi parem retsept?
***
Margus Merisalu rattatrenn 13. augustil:
1. Tartu-Võru maantee. Sõidame neljakesi umbes poole meetri kaugusel pidevjoonest. Vastu tuleb kümnest autost koosnev kolonn, millest omakorda hakkab möödasõitu teostama neljast autost koosnev grupp, kes ei pea jalgrattureid millekski. Päris omapärane tunne, kui vastutulevad autod sulle 120-ga poole meetri kauguselt vastu vuhisevad. Kuna meie kiirus oli 40 km/h, oleks kokkupõrge olnud meile võrreldav jalgrattaga 160-ga vastu seina sõitmisega.
2. Mõned minutid hiljem teeb samasuguse triki üksiküritajast sõiduauto juht.
3. Veel 5 km hiljem kordavad kaks sõiduautot eelmiste "vägitegu".
4. Reolas oleks kõrvalteelt meile ette keeranud suur treileriga
veoauto. Viimasel hetkel jagas juht siiski ära, et tal see manööver kuidagi ei õnnestu ning vajutas pidurid põhja. Meie peadest jõudis aga juba mitu omapärast mõtet läbi käia.5. 3 km hiljem jõudis seesama treileriga auto meile järele ning ei teinud väiksematki rooliliigutust, et meist suurema kaarega mööduda. Tulemuseks saime paraja ehmatuse, sest ligi poole meetriga treileri gabariite ületanud asfaldilaoturi nurk möödus meie õlgadest napilt 20 cm kauguselt.
6. Seisame, andmaks teed Võru mnt raudtee ülesõidukohast tulevatele autodele. Siis pressib pidurite kriginal meie kõrvale pikk ja suur poolhaagisega veoauto, nii et pidime instinktiivselt
selle eest kõrvalsõidureale astuma (sisuliselt teistele autodele ette). Meile jäigi arusaamatuks, kas autol olid lihtsalt kehvad pidurid või ei pidanud selle juht rattureid arvestamist väärivaiks. Oli ju veoautol võimalik rahulikult peatuda meie selja taga ristmikust 6-7 meetrit kaugemal, kui see tal praegu õnnestus.7. Pärast Betooni raudteeülesõidukohta sõitis meile Vaksali tänavalt ette sõiduauto. Meid päästis vaid rattavõistlustelt saadud hea reageerimiskiirus. Imelik, et sõiduauto roolis olnud noormees ei vaadanud üldse, kas vasakult peatee staatuses olevalt ülesõidukohalt ligineb mõni liiklusvahend või mitte.
******
Paope laht, Hiiumaa. 11. juuli 2010. Pildistanud Priit Pullerits.Foto 1: Kas endine Miss Universum Jennifer Hawkins Austraaliast ei julge rattaga sõitma minna, sest kardab mõrvarjuhte? Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 2: Prantslase Christophe Le Meveli purunenud jalgratas Tour de France'il kraavis. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 3: Kas selliseid tüdrukuid, nagu Las Vegases MGM Grandi hotell-kasiino õuel päevitav Miss Šveits, üritavadki Eesti elumehed rajalt jõuga maha rebida? Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 4: Prantslane Anthony Geslin on Tour de France'il pärast õnnetust rattast ilma jäänud. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 5: Vaadake, millistes tingimustes peavad jalgratturid hakkama saama ja ellu jääma Afganistanis Kabulis. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 6: Lisa Marie Grillos poseerib San Francisco taustal oma jalgrattaga, mille raami külge on ta disaininud koti. Kas sinna kotti mahuks ka esmaabitarbed? Foto autor: The New York Times / Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 17:11
kommentaare: 29
29 Kommentaarid:
Pada sõimab katelt. Suured maanteed ei ole sobilikud jalgaratturite sportlike treeningute läbiviimiseks. Kui siis ainult julgestusautoga. Samammoodi nagu südalinna tänvate kõnniteed jooksutreeningute läbiviimiseks, kuigi Liikluseeskiri neid tegevusi otseselt ei keela.
Esimesele.....kas sa arvad et väiksemad maanteed vähem ohtlikud on? Killer sõidab väiksemal teel veel hooletumalt.
Ei ole ohutumad. Aga miks peab ilmtingimtata rattaga maanteel trenni tegema? Sama hästi võivad mõned tahta autoga rallit sõita.
Kui jalgratturite punt sõidab maanteel 30- 40 km/h siis takistatakse ilmselgelt põhjendamatult autode liiklust. Sõitke pidevjoonel või selle teepeenra poolsel osal kui selline pabin sees on lähedalt möödujate pärast. Veel parem, kui ei sõida üldse suurtel maanteedel, kuna see on ettearvamatute, uimaste ja gabariiti mitte tunnetavate autojuhtide tõttu jalgratturitele ilmselgelt ohtlik. Ei ole mõtet kaastunnet otsida kui enda ninaotsast kaugemale ei näe. Kahjuks 95% jaoks elanikkonnast võrduvad maanteel liikuvad jalgratturite pundid troppidega.
Eks mõlemal poolel on patuoinaid. Aga kõige hullem, mida olen mina kogenud on koerte omanikud, kes jooksutavad oma koeri auto kõrval. Sõidab autoga ja suur peni jookseb vabalt autole järgi. Mind on jooksmise ajal koer niimodi rünnanud! Koera omanik tuli siis autost välja ja väitis,et koera tuleb nii jooksutada, tema ei jõua koeraga palju jalutada. Kus juures tegevus toimus Valgerannas, mis on puhkeala. Need kuradi koera omanikud on ju killerid. Olen täheldanud, et mida uhkem auto seda suurem peni ja lollim omanik.
Raadi-Kõrveküla teel "terroriseeerivad" uisustiilis sõitvad rullsuusatajad, kes võtavad kogu tee laiuse ja proovivad teisi teelviibijaid suusakepiga läbi torgata
to Ants ja teised:
Eesti elumehed ei küüni lihtsalt Miss Šveitsini. Kahjuks.
mp.
21:50 - aga kuskohas, siis on sinu arust mõistlik teha maanteerattaga trenni, metsas ei saa, linnatänavatel on veel hullem, kergliiklusteed on lühikesed ja seal laiutavad tihti jalutajad, et sõita trennis 100 km ei ole ju minu teada palju muid variante kui maantee. Uusi teid ehitades peaksid tee-ehituse tellijad mõtlema vähemalt 1 m laiusele ribale tee ääres, aga enamuses on see riba siiski kahjuks 30 cm lai kui üldse on.
Ants - kui idioot kihutab maanteel 150ga on autod, mis liiguvad 90ga talle ilmselgelt põhjendamatuks takistuseks, kas takistuses on süüdi siis idioot või autojuhid kes ei taha sõita 150ga. Kui teel liigub traktor kiirusel 30 km/h kas siis sõidad temast mööda 20 cm kauguselt või kaugemalt.
Ei olegi kuskil trenni teha. Tartu ongi sportimiseks äärmiselt ebasobiv koht. Ega autorallijatel pole ka trenni kuskil teha, kui see nüüd rattureid lohutab. Lahenduseks oleks mõni väiksem maantee ära tähistada, kui omavalitsus asja prioriteetseks muidugi hindab. Ehk siis autojuhid sõidavad natuke tasasemalt ja ettevaatlikumalt ja väldivad antud lõiku.
Küsin vastu. Mida teha killereid ohustavate treenijatega? Vastan ise. Kui jalad karvased ja ajus ameerika siis neid ei paranda miski.
Kommentaaridest kajastub järjekordselt üks eestlaste põhipuudusi. Tolerantsus.
Ehk siis selle puudumine.
Eestis ongi inimeste (liiklus)kultuur madal. Seda ka selle artikli kirjutajal. Miks PP arvab, et halamine asja parandab?
Minu pere on aastaid igasugust trenni teinud ja kellegil pole sellistele näidetele lähedastki kogemust.
Võibolla on asi hädaldajates, ehk on nad jõudnud oma ebakompetentsuse tasandile. (üritavad teha asju mida nad ei oska)
Kui sporditegemine on suur häda ja mittetegemine veel suurem, siis tuleks endale sobivad ja jõukohased alad valida.
(Kui hädaldamine on elustiil, siis muidugi tuleb vanaviisi edasi lasta)
Sa eelmine jutumölakas pole rattaga trenni teinudki. Ära aja sihukest pada avalikus kohas. Iga rattur on PP-ga sarnaseid juhtumeid märganud rattaga sõites. Sa 19:57 & 20:03 oled pime mölapidamatu jõmm kes vaevalt peale naiste tagaajamise muid spordialasid üldse kunagi on harrastanud!
to 19:57
"Minu pere on aastaid igasugust trenni teinud ja kellegil pole sellistele näidetele lähedastki kogemust." -- Mis siis, aga kui homme äkki on?
Sõin täna pärast trenni Sakus kergliiklusteel parajasti banaani ja jalutasin märkamatult vastassuunavööndisse. Tagant tuli rattur (mäest alla), ma ei kuulnudki et ta tuli, väga napilt ta sai must mööda. Minu süü. Aga ta oleks võinud kella anda jms.
Väheohtlikumaid alasid otsijatele võiks soovitada vene kirjaniku Eduard Limonovi trenni vanglas:
100 kükki
200 sammu paigaljooksu
30 kätekõverdust
Teha kolm seeriat, kokku:
300 kükki, 600 sammu paigaljooksu, 90-120 kätekõverdust.
Sellisele trennile kulub 50 minutit. Limonov tegi õhtul veel kambris sada või paarsada kätekõverdust otsa.
Pidage meeles, ehk läheb elus vaja!
vot priidul on alles tõelised sõbrad. 13:10 sõnakasutus ja mõttemaailm on siirad. seda kommentaari ei tohi kustutada.
Mõnele kohe meeldib oma ala üliohtlikuks mõelda ja seda siis teistele kuulutada.
Kas nii näete mehem välja?
Aga eks komplekse ole igasuguseid ja mõistusega te ei saagi siis asja võtta.
Leidsin Postimehe kommentaariumist huvitava ja usaldusväärsena paistva analüüsi Rein Taaramäe tervisehäda kohta. Mis arvate sellest?
Üllatab see, et tegemist on elukutselise sportlasega ja ta ei saa aru oma organismi signaalidest. See, mida ta juba pikemat aega kirjeldanud on, meenutab ülekoormust. Kes ei usu, lugege erialast kirjandust.
NSVL ajal oli meil 80-tel noortekoondises pidev arstlik kontroll. Olen kuulunud nii Eesti kui ka NSVL koondisesse, küll hoopis teisel spordialal kui jalgrattasport, kuid meditsiiniline kontroll oli pidev. Iga hommikune pulsi lugemine, treeningpäeviku pidamine, igapäevane meeleolu küsimine treeneri poolt. Selgitati ülekoormuse tunnuseid jne. Olen paaril korral ületreeninud ja tean, kui kehv enesetunne oli. Oleks kangesti tahtnud teistega trenni teha aga ei. Pidin üksinda ja pidevalt treeneri pilgu all aeroobset trenni tegema pulsiga alla 100. Selleks väntasin puki peal ratast, sest seal oli kõige lihtsam pulssi mõõta - pulsivöid ja kellasid tollal polnud. Kuna sellise pulsiga ei saanud higisekski, siis oli kange tahtmine "panema" hakata, aga selle eest said kohe võmmu kuklasse ja lasid jälle tempo alla. Nii kaks kuud järjest, alles siis näitajad paranesid ning sai hakata vaikselt koormusi tõstma. Mina olin siis 16 ja taastumine oluliselt kiirem kui 24-aastasel mehel. Miks Taaramäe edasi võistles peale kevadist ülekoormust, on minu jaoks arusaamatu. Kui tal tõesti on ülekoormus ja ta ree pealt maha ei saa, siis võib oma karjääri lõppenuks lugeda. Neid, kes ülekoormuse ajal tahtejõu najal edasi on pannud, on Eesti spordis piisavalt (lugege näiteks suusatajate memuaare). Nende kohta öeldi tihti noor lootustandev sportlane. Lootust jäidki nad andma. Kahju Reinust.
Aga see tiim on taustjõudude poolest täitsa poolik. Kui ta pidi juba eraldistardi ratta seadistust Kirsipuu käest küsima, kuna tiimis oli teave puudulik. No kui sellist teavaet juba pole, siis võib ette kujutada mis, teave seal üldse tervise koha pealt saab olla.
"Tipparst manitseb sportlasi rumalusi tegemast" http://sport.postimees.ee/?id=302482
Kiidan, hea lugemine!
PP:Mina olin siis 16 ja taastumine oluliselt kiirem kui 24-aastasel mehel.
???
http://sport.postimees.ee/?id=302482
Priit-kas üritad spetsialisti noa alla pääseda?
Täiesti vastukäivad arvamused 8): soomlase järgi tehti Liidu koondistes trenni hirmu sunnil, sportlased olid pidevalt medikamentide (narkoainete?) mõju all. Eks-koondislane aga: pidev meditsiiniline kontroll, jõuga (!) tagasihoidmine.
P.S. Viimased uudised on, et Lance Armstrong näib, et lõpuks siiski võetakse vahele..
Priit,ons plaanis VÕRR-st ka muljetada?Loeks huviga.
to 21:17
Kas sa siis aru ei saa, et tõsisel treenijal on rattakell "mõttetu lisasaraskus", mis segab tipptulemuse saavutamist?
mp.
Priit, kas nüüd oled ka Õhtulehes palgal, küll teise nime all.
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=391438
ain
Olen igapäevane rattasõitja, kuid ka mul on kõnniteel 40-ga sõitvate ratturite varuks igapäevane kohver ....mille põhja on tugevdatud nurkrauaga....kõnniteel kihutaja võib kogemata leida end või oma sääreluud ühel ilusal hetkel selle kohvriga silmitsi seismas.
ise teavad kuidas ennast pärast lappida kavatsevad.
Teisalt ratturid ei pea sõitma maanteel kolmekesi kõrvuti. Seega ma ei imesta ja arvan, et see on igati sobilik ja paslik neist ka kombaini vedava treileriga 5 cm kauguselt mööduda.
Postita kommentaar
<< Esileht