Pullerits: kas usk aitab spordis kaugemale jõuda?

Enne, kui viin teid Eesti parima jooksumehe telgitagustesse, pean tegema kiirkorras ühe põike Jumala juurde ja Iisraeli. Aga seda on vaja, et te järgnevast paremini aru saaksite.

Mul ei ole Jumalaga mingit suhet, ei ole teda eales näinud ega tunnetanud. Aga ma ei suhtu hästi neisse, kes suhtuvad halvasti neisse, kes Jumalast ja usust tuge leiavad. Sõjakas ilmalikkus, mille juurde kuulub usklike põlastamine ja naeruvääristamine, on mulle üdini vastukarva. Võib-olla on siin tegemist sellega, et too sõjakas ilmalikkus iseloomustab sageli vasakliberaale, kes tolerantsuse jutlustamise varjus on teatud asjades - nagu seesama suhtumine usklikesse - äärmiselt ebatolerantsed. Mu suhtumine sellesse teemasse on sama nagu suhtumine Palestiinaga konfliktis olevasse Iisraeli: ma ei ole eales paduusklikus Iisraelis käinud ja mitte miski ei meelita mind sinna (ja olgu lisatud, et meie suguvõsas pole grammigi juudi verd), aga konfliktis terroristliku ja sõjaka Palestiinaga olen ma igal juhul ja igas olukorras Iisraeli poolt. Raske on leida õigustust ju neile, kes tsiviilelanikke suvaliselt rakettidega tulistavad ja avalikes kohtades meelevaldselt pommiplahvatusi korraldavad ning siis vastaspoolt süüdistavad, et miks too vastulööke annab.

Sedasi on ka Tiidrek Nurme usklikkus, millega mul midagi pistmist pole ja mis padusekulaarseks muutuvas Euroopas paljusid ilmselt teda võõristavalt vaatama paneks, minu silmis ainult pluss tema kasuks. Käisin vaatamas tema kahte viimast vormi timmimise treeningut ning nende aegu ja järel oli küllaga mahti ka temaga juttu vesta. Ta lausus, et usk on talle väga tähtis. Kui tähtis, sellest kirjutas teisipäevases Postimehes põgusalt ka Peep Pahv. Pärisin Nurmelt näiteks, kui hästi ta otsustava stardi eel magab, ja ta vastas: "Kui õhtupalve on tehtud ja kõik korras, siis magan nagu väike laps."

Tema usk on ilmselgelt ka teda ennast kujundanud. Ta tunnistas, et on jooksmiseks saanud looduselt rohkem annet kui teised, aga lisas kärmelt, et teised on jällegi mõnel teisel alal andekad ning sellepärast, kui midagi teistest paremini suudad, ei maksa uhkeks minna. Ta on tõesti lihtne ja tagasihoidlik ja siiras ja vahetu. Ta rääkis näiteks, kui õhtul enne mulluse universiaadi starti käis kõrvaltoas mürgel ning ta läks viimaks paluma, et seal vaiksemalt võetaks. Pärast, meenutas Nurme, möödus ometi veel pool tundi, enne kui ta magama sai jääda, sest, nagu ta lisas, talle ei meeldi teiste peale karjuda ja teistega õiendada. Pool tundi kulus juhtunu seedimiseks ja sellest rahunemiseks.

Loomulikult rääkisime ka jooksujuttu. Küsisin, millise taktikaga kavatseb ta Barcelonas EMil eeljooksu läbida. Ta vastas, et taktika on selline, mis aitab energiat säästa, sest parimad jooksevad viimase kilomeetri 2.25ga. Ta ise usub, et suudab sama maa katta 2.27-2.28ga. "Mul ei ole mõtet [algul] rabeleda," lisas ta.

Aga kui hiljemalt kilomeeter enne lõppu n-ö andmiseks ei lähe, märkis Nurme, peab ta ise minema tempot tegema. "Siis on riske vähem," seletas ta. "Need, kes peaks ära kukkuma, kukuvad siis ära. Muidu on viimane ring loterii."

Ent mis siis, kui juba algusest paneb keegi lauluga minema, pärisin. Nurme vastas, et tema kaasa ei läheks. Ta ei teadnud siis veel, kas eeljooksudest saab edasi 6+6 (ja kolm aegadega) või 5+5 (ja viis aegadega), kuid igal juhul on edasipääsejate arv piisavalt suur, et alguses tormajatega mitte kaasa minna. Enda suutlikkuse kohta pakkus ta: "Usun, et olen 13.20 mees küll." 30 ülesantud mehe seas on ta oma tänavuse parimaga 13.31 esikümne piiril, kinnitas treener Harry Lemberg. Ta väitis, et kui selle hooaja eesmärk olnuks ületada Enn Selliku Eesti rekord 13.17, oleks Nurme sinnakanti tänavu ka ära jooksnud. Nurme ise kinnitas, et arvab sedasama.

Sellegipoolest ei hau kumbki neist Barcelonas medaliplaani (meenutage: ei maksa uhkeks minna!). Lemberg lausus, et kahe aasta pärast peetav EM Helsingis peaks olema Nurme võistlus.

Uurisin veel, mis moodi suudab ta end võistluse lõppfaasis, kui on hirmus raske, sundida maksimaalselt edasi pingutama, sest ühestainsast nõrkusehetkest võib ju piisata, et kõigele käega lüüa. Ta seletas, et ega lõpp olegi alati kõige raskem. Kõige raskem on tema sõnul võistluse teine pool, 6.-10. ring, kui alguse värskus ja kergus on kadunud ning pool maad on veel läbida. "Viimased kaks ringi mööduvad lõpu ootuses," kirjeldas ta. "Kui sul jõudu on, ega sa siis mõtle, kui palju on veel jäänud, vaid võitled koha nimel."

Ma usun, et Nurme leiab eeljooksus selle jõu, mis aitab ta laupäevasesse finaali. Mida teie arvate?

Aga midagi spetsialistidele pika loo lugemise eest preemiaks ka! Suve algul jooksis Nurme Šveitsis St. Moritzis 1800 meetri kõrgusel 10x1000 m üle pooleteiseminutilise pausi 3.00-3.09ga. Möödunud kolmapäeval jooksis ta Tartus Tähtvere pargis samuti 1000-meetriseid lõike. Kuidas see ja laupäevane rütmitreening läksid, saate loodetavasti lugeda finaalipäeval laupäevase Postimehe Arterist. Olgu vaid lisatud, et ta läbis 1000-meetriseid lõike märksa kiiremini kui St. Moritzis. Maksimaalne pulss oli 176, tema anaeroobne lävi on 178-179. Minutiga taastus pulss 110 peale.

Aga lõpetuseks mõelge sellele, miks Nurme ja Lemberg neist strateegilistest andmetest mingit saladust ei tee, aga Eesti suusakoondise pealik nimetaks neid näitajaid miljoni dollari infoks koos selgitusega, et ei maksa ju arvata, et norrakad ei loe Eesti lehti. Aga kas tõesti aitab lehelugemine tänapäeval tulemusi paremaks teha? Vau!
******
Kiil Hiiumaal. 11. juuli 2010. Pildistanud Priit Pullerits

Foto 1: Tiidrek Nurme Barcelonas. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Tiidrek Nurme juuni algul Bigbanki kuldliiga etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Tiidrek Nurme juuni algul Bigbanki kuldliiga etapil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Tiidrek Nurmee möödunud nädala kolmapäeval treenimas Tartus Tähtvere pargis. Paremal treener Harry Lemberg. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Postimees/Scanpix