Pullerits: Kas Taaramäe ahhilkaprobleem on nakkav?

Kui pealkirjas püstitatud küsimusele pikemalt keerutamata vastata, siis küllap jah.

Vaevalt oli tulnud uudis, et Rein Taaramäe pidi Achilleuse kõõluse suure valu tõttu Tour de France'i pooleli jätma, kui hakkasin tundma, et mulgi on vasaku jala kannakõõlus - seesama, mis eelmise aasta kevadel tekitas nii pika probleemi, et ei saanud terve hooaja sammugi joosta - taas kuidagi imelikuks muutumas. Ainult selle vahega, et erinevalt kümneid tuhandeid kilomeetreid läbinud Taaramäest olin pärast puhkuselt naasmist teinud vaid kaks rattasõitu, kumbki pisut rohkem kui tunnine. Ühist oli me hädades ehk nii palju, et kumbki meist tundis end sadulas pisut võõralt: mina neljanädalase spordipausi, Taaramäe aga tuliuue ratta tõttu.

Meie erinevus on aga selles - vähemalt seni -, et Taaramäe valu muutus väljakannatamatuks. Kohe nii hulluks, et ei saanud üldse sõita. Ja see, nii kahju kui see ka pole, on väga halb märk.

Ma tean, mida tähendab sportimist segav, väljakannatamatu ahhilkavalu. Käiagi ei saa. Kogu aeg on valus. Nüüd on küsimus ainult selles, kui sügavale on Taaramäe probleem arenenud. Postimehes kirjutatule tuginedes on seal tegemist põletikuga, mis oli juba paar päeva vaem tunda andnud. See on ohtlik, väga ohtlik.

Oma kannakõõluse probleemide tõttu olen sel alal harrastajate seas - tänu mitmete arstidega suhtlemisele - mõneti ehk spetsialistki. Seetõttu tean, et kannakõõluse traumad ei ole kiired paranema, sest seal on verevarustus väga vilets. Katsuge oma kõõlust: selle ümber pole lihaskude, milles veresooned kohale jõuaksid, ollagi. Ainsad ravimoodused on kannale puhkuse andmine ja venitamine, sage venitamine. Taaramäe rääkis kümnepäevasest pausist. Kardan, et seda on vähe, kui probleem tema kirjelduse järgi nii hull oli, et sõitagi ei lubanud. Kusjuures ratta seljas, võin kinnitada, on koormus kannakõõlusele - kui just püstiasendis mäkke ei ponnista, aga seda Taaramäe katkestatud etapil minu teada ei teinud - ikka hirmus väike. Vähemasti võrreldes jooksmisega. Millega tahan öelda, et kui juba nii väikse koormuse korral kõõlus valu teeb, siis tuleb asja ikka täie tõsidusega võtta.

Süsti tegemine oleks vale liigutus. Mulle on kaks korda tehtud. Mõlemal korral arst hoiatas, et see on tõenäoliselt ajutine lahendus. See, mis süst teeb, on tungida kannakõõluse ja selle ümber moodustunud liidete vahele ning suruda need laiali, et sedasi hõõrumist vähendada. Aga tulemuseks on see, et kõõlus muutub korduvate süstimiste järel hapramaks ning võib siis hoopis katki minna. Jah, mulle tõid mõlemad süstid mõneks ajaks leevendust, kuid mõne kuu pärast tulid valud tagasi.

Eelmine aasta tehti Maarjamõisa haiglas mu valutava kõõlusega jalast kolmemõõtmeline pilt. Seda nimetati vist magnettomograafiks. Igatahes pisteti mind jalgupidi suure ja müriseva aparaadi alla, kus pidin umbes 20 minutit liikumatult lamama. Hiljem näitas ortopeed-traumatoloog Leho Rips mulle arvutiekraanil iga nurga alt saadud pilti ning seletas, osutades kõõlust ümbritsevale valgele kihile, kuidas selle ümber on armkude ning kuidas sellest ei saagi lahti ning lisas, et ainus võimalus on pidev ja põhjalik venitamine, et tagada kõõluse elastsus ja liikuvus. Igasugused muud sekkumised, alates kreemidest ja lõpetades ei tea millega, pidid olema võrdlemisi vähetõhusad.

Küsisin Eesti ühelt hinnatumalt spordiarstilt Mihkel Mardnalt, mida tema oma kogemustele ja teadmistele ning Taaramäe trauma kohta kuuldule arvab. Olgu siinkohal rõhutatud, et Mardna ei ole üksikasjadega rohkem kursis kui tavaline spordisõber, aga spordiarstina pakkus ta, et tegemist võib olla ülekoormussündroomiga ehk kannakõõluse tendinoosiga. Samas ei välistanud ta, arvestades, et Touril tuleb sõita 1. kategooria tõuse sisuliselt vastu mägiseina, et hullemal juhul võib tegemist olla koguni osalise rebendiga. Esimese asjana, mida teha, soovitas ta anda kõõlusele täieliku rahu ning hakata kasutama erinevaid ravivõtteid ning treeningutega uuesti alustades jälgida, et probleem krooniliseks ei muutuks.

Niisiis vajab Taaramäe kannatlikkust ja tarka nõu ning peab vältima kiireid ja farmakoloogilisi lahendusi, mis võivad küll tuua lühiajalist leevendust, kuid võivad pikas perspektiivis osutuda hukatuslikuks. Vaadake, mis juhtus äsja Eesti kaugushüppemeistriks tulnud Tõnis Sahkiga. Mullu jaanipäeva paiku rebestas ta Achilleuse kõõlust nii tugevalt, et pidi tegema pika-pika pausi, ning kui traumast taastuma hakkas, pidi tegema enda sõnul roppu tööd, et jalale lihast uuesti peale kasvatada. Seejuures imestas ta, et taastumine nii kiiresti läks - ehk aastaga sai jala alla. Aga aasta on tippsportlase karjääris üüratult pikka aeg.
******Hommikukastene karjamaa Hiiumaal Laukal. 10. juuli 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Rein Taaramäe mullu septembris Hispaania velotuuril. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Naerusuine Rein Taaramäe tänavu Türgi velotuuril aprilli keskel. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 3: Senise Tour de France'i kaks nobedamat, Alberto Contador (kollases särgis paremal) ja Andy Schleck 16. etapil. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 4: Ameeriklase Lance Armstrongi laskumistehnika. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 5: Tõnis Sahk Eesti meistrivõistlustel. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix