kolmapäev, juuli 21, 2010

Pullerits: Kas Taaramäe ahhilkaprobleem on nakkav?

Kui pealkirjas püstitatud küsimusele pikemalt keerutamata vastata, siis küllap jah.

Vaevalt oli tulnud uudis, et Rein Taaramäe pidi Achilleuse kõõluse suure valu tõttu Tour de France'i pooleli jätma, kui hakkasin tundma, et mulgi on vasaku jala kannakõõlus - seesama, mis eelmise aasta kevadel tekitas nii pika probleemi, et ei saanud terve hooaja sammugi joosta - taas kuidagi imelikuks muutumas. Ainult selle vahega, et erinevalt kümneid tuhandeid kilomeetreid läbinud Taaramäest olin pärast puhkuselt naasmist teinud vaid kaks rattasõitu, kumbki pisut rohkem kui tunnine. Ühist oli me hädades ehk nii palju, et kumbki meist tundis end sadulas pisut võõralt: mina neljanädalase spordipausi, Taaramäe aga tuliuue ratta tõttu.

Meie erinevus on aga selles - vähemalt seni -, et Taaramäe valu muutus väljakannatamatuks. Kohe nii hulluks, et ei saanud üldse sõita. Ja see, nii kahju kui see ka pole, on väga halb märk.

Ma tean, mida tähendab sportimist segav, väljakannatamatu ahhilkavalu. Käiagi ei saa. Kogu aeg on valus. Nüüd on küsimus ainult selles, kui sügavale on Taaramäe probleem arenenud. Postimehes kirjutatule tuginedes on seal tegemist põletikuga, mis oli juba paar päeva vaem tunda andnud. See on ohtlik, väga ohtlik.

Oma kannakõõluse probleemide tõttu olen sel alal harrastajate seas - tänu mitmete arstidega suhtlemisele - mõneti ehk spetsialistki. Seetõttu tean, et kannakõõluse traumad ei ole kiired paranema, sest seal on verevarustus väga vilets. Katsuge oma kõõlust: selle ümber pole lihaskude, milles veresooned kohale jõuaksid, ollagi. Ainsad ravimoodused on kannale puhkuse andmine ja venitamine, sage venitamine. Taaramäe rääkis kümnepäevasest pausist. Kardan, et seda on vähe, kui probleem tema kirjelduse järgi nii hull oli, et sõitagi ei lubanud. Kusjuures ratta seljas, võin kinnitada, on koormus kannakõõlusele - kui just püstiasendis mäkke ei ponnista, aga seda Taaramäe katkestatud etapil minu teada ei teinud - ikka hirmus väike. Vähemasti võrreldes jooksmisega. Millega tahan öelda, et kui juba nii väikse koormuse korral kõõlus valu teeb, siis tuleb asja ikka täie tõsidusega võtta.

Süsti tegemine oleks vale liigutus. Mulle on kaks korda tehtud. Mõlemal korral arst hoiatas, et see on tõenäoliselt ajutine lahendus. See, mis süst teeb, on tungida kannakõõluse ja selle ümber moodustunud liidete vahele ning suruda need laiali, et sedasi hõõrumist vähendada. Aga tulemuseks on see, et kõõlus muutub korduvate süstimiste järel hapramaks ning võib siis hoopis katki minna. Jah, mulle tõid mõlemad süstid mõneks ajaks leevendust, kuid mõne kuu pärast tulid valud tagasi.

Eelmine aasta tehti Maarjamõisa haiglas mu valutava kõõlusega jalast kolmemõõtmeline pilt. Seda nimetati vist magnettomograafiks. Igatahes pisteti mind jalgupidi suure ja müriseva aparaadi alla, kus pidin umbes 20 minutit liikumatult lamama. Hiljem näitas ortopeed-traumatoloog Leho Rips mulle arvutiekraanil iga nurga alt saadud pilti ning seletas, osutades kõõlust ümbritsevale valgele kihile, kuidas selle ümber on armkude ning kuidas sellest ei saagi lahti ning lisas, et ainus võimalus on pidev ja põhjalik venitamine, et tagada kõõluse elastsus ja liikuvus. Igasugused muud sekkumised, alates kreemidest ja lõpetades ei tea millega, pidid olema võrdlemisi vähetõhusad.

Küsisin Eesti ühelt hinnatumalt spordiarstilt Mihkel Mardnalt, mida tema oma kogemustele ja teadmistele ning Taaramäe trauma kohta kuuldule arvab. Olgu siinkohal rõhutatud, et Mardna ei ole üksikasjadega rohkem kursis kui tavaline spordisõber, aga spordiarstina pakkus ta, et tegemist võib olla ülekoormussündroomiga ehk kannakõõluse tendinoosiga. Samas ei välistanud ta, arvestades, et Touril tuleb sõita 1. kategooria tõuse sisuliselt vastu mägiseina, et hullemal juhul võib tegemist olla koguni osalise rebendiga. Esimese asjana, mida teha, soovitas ta anda kõõlusele täieliku rahu ning hakata kasutama erinevaid ravivõtteid ning treeningutega uuesti alustades jälgida, et probleem krooniliseks ei muutuks.

Niisiis vajab Taaramäe kannatlikkust ja tarka nõu ning peab vältima kiireid ja farmakoloogilisi lahendusi, mis võivad küll tuua lühiajalist leevendust, kuid võivad pikas perspektiivis osutuda hukatuslikuks. Vaadake, mis juhtus äsja Eesti kaugushüppemeistriks tulnud Tõnis Sahkiga. Mullu jaanipäeva paiku rebestas ta Achilleuse kõõlust nii tugevalt, et pidi tegema pika-pika pausi, ning kui traumast taastuma hakkas, pidi tegema enda sõnul roppu tööd, et jalale lihast uuesti peale kasvatada. Seejuures imestas ta, et taastumine nii kiiresti läks - ehk aastaga sai jala alla. Aga aasta on tippsportlase karjääris üüratult pikka aeg.
******Hommikukastene karjamaa Hiiumaal Laukal. 10. juuli 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Rein Taaramäe mullu septembris Hispaania velotuuril. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Naerusuine Rein Taaramäe tänavu Türgi velotuuril aprilli keskel. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 3: Senise Tour de France'i kaks nobedamat, Alberto Contador (kollases särgis paremal) ja Andy Schleck 16. etapil. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 4: Ameeriklase Lance Armstrongi laskumistehnika. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 5: Tõnis Sahk Eesti meistrivõistlustel. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix

13 Kommentaarid:

At 16:22, Anonymous Anonüümne said...

Peale mitmenädalast pausi lambist kohe paaritunniseid rattaotsi laksama hakata...mul pole lihtsalt sõnu...mõned asjad siin maailmas ei muutu vist iial :)

Ja sellest venitamise "kasust" on siin ka varem räägitud. Igaühel on probleemi põhjus erinev,ehk mõnele tuleb see ka kasuks,tänapäeval soovitatakse siiski tegeleda ahhilleuse tugedamisega.


http://www.sportsinjurybulletin.com/archive/achilles-tendonitis-1.html

http://www.letsrun.com/forum/flat_read.php?thread=2091497

http://www.youtube.com/watch?v=PJPfzTHpbAM&feature=related

 
At 17:51, Blogger Madis said...

Kuskohas on Priit maininud oma 2-tunniste rattasõitude tempot? 16:22 Anonüümne järgi olen siis mina eluaeg valesti teinud, et kevadel esimesed korrad 2-4 tunniseid rattaotsi teen. Sain kohe palju targemaks. Järgmine kevad alustan 5-minutilisega ja iga päev lisan 5 minutit. Sügiseks saan siis, kui iga päev sõita, juba 12,5-tunniseid otsi teha :-DD

 
At 17:53, Blogger Madis said...

Viimane rattasõit oli mul 12.06. Oh jubedust, mida ma nüüd pean siis tegema? Kas alustan 5-minutilisest ja hakkan iga päev 5 minutit juurde panema? Ma poleks uskunudki, et inimorganism on niiii nõrk.

 
At 00:48, Anonymous Anonüümne said...

Märtsis-aprillis kõvasti mahtu suurendanud harrastajal (nagu mina) on juuliks sussid püsti ja vigastused kerged tulema..

 
At 10:32, Blogger Priit Pullerits said...

Teate, sõbrad, on juhtunud kahetsusväärne eskitus, mis on siin põhjustanud põhjendamatu tormi. Nimelt tegin vea, kui ütlesin, et mu kaks puhkusejärgset trenni olid rohkem kui kahetunnised. Ei, nii kaua poleks mallanud sadulas sitsida. Need olid ikka pisut rohkem kui tunnised, ei enamat. Kokku kaks tundi ja veidi peale. Vabandan! Aga ju siis on pea puhkamisest veel hajevil või palavusest hägune... Püüan end parandada.

 
At 21:54, Anonymous Anonüümne said...

Isiklikest kogemustest võin öelda, et ahhilka puhul puhkusest ei ole mitte mingit kasu. Pidevalt on vaja teda siiski nõrgalt koormata, et liikuvus ja elastsus säiliks, muidu armistub ära. Kui juba armistunud, siis ta muutub jäigaks ja uued vigastused on peagi taas käes. 6 kuud puhkust andes ja ainult puhates ei andnud mitte mingisugust effekti, valu oli vaata, et hullemgi-eriti hommikuti oli probleeme esimeste sammude tegemisel. Hakkasin jooksma ja olen selle kergelt valutava kõõlusega kõik võistlused kaasa teinud..jooksin isegi maratonis isikliku rekordi. Kannakõõlus iga päevaga näitab paranemise märke, kuigi katsudes ja hommikuti ikka veel valus, aga enam pole valu tugev.

Lauri.

 
At 08:50, Anonymous Anonüümne said...

Minul on kannakõõluse kinnituse põletik. Juba pikemat aega nöögib. Venitamine ei ole minu puhul aidanud. Nagu siin keegi eespool mainis, siis ei ole ka minul täielik puhkus midagi muutnud. Kreemidega on see küsimus, et palju sealt seda mõjuainet valutekitajasse jõuab? Süsti abil sain pool aastat hakkama. Kõige paremini on mõjunud külmakott. Ikka 2x päevas peale. Erit hästi on mõjunud külma ja kuumakompressi vaheldumine. Külmakott peale, siis saunalavale ja jalad lae alla (või kuuma vanni kui sauna pole). Siis tagasi eesruumi ja jälle külm peale. Ja veel korra tagasi lavale. See on andnud kohati väga head tulemust. Aga et kilomeetrid vajavad jooksmist, siis on ahhilkaprobleemid väga visad kaduma.

 
At 13:28, Anonymous Anonüümne said...

5. pildil nüüd küll Tõnis Sahk pole

 
At 17:19, Blogger Priit Pullerits said...

Scanpixi arhiivis Õhtulehe pandud allkiri väidab, et on. Mina Sahki ei tunne, nii et otsustada ei oska.

 
At 20:38, Blogger ema Iiris said...

Viiendal pildil on hoopis Karl Robert Saluri, 2010 A-klassi Eesti meister kaugushüppes, põhialalt 10-võistleja. Õnneks pole tal ahhilkaga veel tõsiseid probleeme olnud.

 
At 15:08, Anonymous Anonüümne said...

Pullerits pole kunagi süüdi. Teda sport ei huvita, sportlased ammugi mitte. Võib kirjutada suvalisi pildiallkirju ja ajada muidu pada.

 
At 09:33, Blogger Priit Pullerits said...

15:08 - suur aitäh Teile sisuka kommentaari eest. Hoidke taset!

 
At 02:05, Anonymous Anonüümne said...

Suur aitäh teile vastamise eest. Parandage lõpuks oma pildiallkiri nr 5 ära!

 

Postita kommentaar

<< Esileht