Pullerits: Kas endisest ründetuusast võib saada vastuspidavusalade staar?

Eesti koondise endine ründaja Indrek Zelinski ei satu siia blogisse sugugi üksnes jalgpalli MMi tõttu. Minu jaoks on palju intrigeerivam see, et ta avastas endale hiljuti ühe vastupidavusala. Loodan temast peagi endale - ja teile ka, loomulikult - teravat konkurenti.

Indrek, kas näeksite endale kohta mõnes MMile pääsenud koondises?
Hea küsimus... Võib-olla ainult Uus-Meremaa koondises. Oleme Uus-Meremaaga mänginud, neid võitnud. Teistes koondistes vaevalt.

Kuna te pole Eestiga MMile ega EMile pääsenud, siis kas võib öelda, et jalgpallurina jäi suur unistus täitumata?
See on selline unistus, millest ei julgegi unistada. Alguses on vaja ikka Balti turniir ära võita, Läti ja Leedu vastu hakkama saada, siis võib-olla EMile pääseda.

Mäletate veel, millest noorena unistasite?
Siis vaatasin Kesktelevisioonist «Futbolnoje obozrenijet» (iganädalane jalgpalliülevaade – P.P.) ja mõtlesin, et oi kui lahe oleks mängida, kui staadion oleks rahvast täis. Konkreetsemaks läksid soovid 16-18-aastaselt, kui tekkisid esimesed kontaktid välismaaga. Mind kutsuti ühte Rootsi noortevõistkonda ja siis, kui käisime Pärnu jalgpalliklubiga turniiril Austrias, kutsus New Yorgi osariigi ühe ülikooli treener, et kui keskkooli ära lõpetan, tulgu neile. Pidimegi minema Eesti noortekoondisega Dallasesse turniirile, kirjutasin talle, et tuleme. Kuid sõit jäi rahapuudusel ära ja nii jäi see kontakt ka pooleli.

Kui olete Eesti eest suurte meeskondade, nagu Italia või Hispaania vastu platsile jooksnud, siis mis mõttega? Ei ole ju lootust neile vastu saada.
Kodus ei ole enam ühtegi võistkonda, kelle vastu Eesti ei lähe mängu võitma. Meie mängijad on välisliigades arenenud, kindlustunne on aina suurenenud. Poistest on kasvanud mehed. Eelmise aasta Brasiilia mäng näitas seda – nibin-nabin kaotasime. Koduväljakul ei ole enam ühtegi vastast, keda Eesti peaks jalgade värinal vastu võtma. Siin peavad just eeldatavalt tugevamad värisema, et nad kaotusega minema ei lähe.

Aga välisväljakul?
Kui endast tunduvalt tugevamate vastu korralikult kaitsta ja mängu realistlikult suhtuda, siis näiteks Hispaania vastu tulla tagasi 0:0 viigiga oleks väga hea tulemus.

Üks meeldejäävamaid mänge oli 2001. aastal Hollandiga, kui viisite Eesti 2:1 ette, aga lõpuks tuli ikkagi 2:4 kaotus. Miks võit käest läks?
Võib-olla meie kogenematusest. Kui nüüd sellises edus oleksime, siis vaevalt laseksime endale kaheksa minutiga kaks väravat lüüa.

Tolles mängus rebisite pärast värava löömist särgi seljast ja saite selle eest kollase kaardi. Olete seda ka hiljem teinud. Miks?
Eks see emotsioonide pealt tuleb: mida rohkem rahvast ja pinglisem mäng, seda enam emotsioonid vallanduvad. Hollandi mängus ma isegi ei mõelnud [särgi seljast rebimise] peale. Koondisekarjääri viimases, Andorra mängus samamoodi.

Pärast Õhtuleht nöökis, et Zelinski lõpetas karjääri punase kaardiga.
Las nad kirjutavad. Olen endale nii paksu naha kasvatanud, et vahet pole.

Kas vahel on see vihaseks ka ajanud, mida teie kohta on kirjutatud?
Ei, sest lausvalet ju ei kirjutata. Võib-olla mõnedest asjadest on erinevad arusaamad.
Kriitika puhul on tähtis see, kes kritiseerib, kui asjatundlik ta on. Ja mida ajakirjandus tahab öelda sellega, mida ta kirjutab? Kas ainult skandaalse pealkirjaga lehte müüa?
Noorena oli küll nii, et kui andsin intervjuu, siis närviliselt ootasin järgmise päeva lehte, mis seal kirjutatakse, mis pilt seal on. Aga mida rohkem intervjuusid annad, seda immuunsemaks reaktsioonide suhtes muutud.

«Gladiaatori» filmis on stseen, kus enne areenile minekut teeb üks meestest püksid täis. Kas teil on vahel enne tähtsaid mänge sama tunne olnud?
Ei ole. Mäletan ainult ühte korda, kui jalg on enne avalööki värisenud. See oli siis, kui mängisin esimest korda Eesti noortekoondises. Oli sõprusmäng Pärnus lätlaste või leedukatega. Hetk enne avavilet tundsin, et põlved võbisevad all. Olin siis umbes 17.
Mäletan veel, kui käisime vanal Benfica staadionil Portugali vastu mängimas. Seal on hästi järsult tõusvad tribüünid, mahutasid 110 000 pealtvaatajat, kohal oli umbes 90 000. Kui läksime staadionile sooja tegema – tribüünid olid juba poolenisti rahvast täis –, siis küll osad meie poisid, kes olid esimest korda sellisel suurel välisstaadionil, jooksid enne väljakule minekut vetsu vahet. Kõhud olid korrast ära. Närvipinge oli nii suur. Kaotasime 0:5.

Mil määral see teid halvas, kui vastas seisid maailma ässad?
Kui on kogenud kaitsemängija, kes on heas füüsilises vormis, siis kasutab ta kohe mängu alguses sinu vastu paari räpast trikki. Võib varbale astuda või küünarnukki natuke kõrgele tõsta. Noorel mängijal on selle peale esimese 5-10 minutiga enesekindlus läinud. Kui tuleb järgmine kahevõitlus, siis ründaja juba kardab, et saab haiget, ja kaitsjal on kogu ülejäänud mäng rahulik. Aga kui on kogenud ründaja kogenud kaitsja vastu, siis käib kogu aeg nügimine ja togimine ja terroriseerimine.

Paluks nimesid: kes on jõhkramad kaitsjad?
Portugaallased ja šotlased mängivad jõulist jalgpalli. Kõige lootusetum tunne on mul olnud, kui mängisime 2001. aasta lõpus Hollandis. Nende kaitsja Jaap Stam oli siis tippvormis, mängis Manchester Unitedis. Ta on minust pea jagu pikem ja kaks korda laiem ka. Olin siis üksinda ees ründes, ja kõik pallid, mis ette tulid... mul oli küsimus, et mida küll teha. Ma ei mäleta, kui mitmes värav meile esimesel poolajal löödi, aga vaatasin varumeeste pingi poole, küsisin [peatreener Arno] Pijpersilt, et mis teeme. Pijpers laiutas ka käsi vastu, et midagi pole teha, edasi tuleb mängida.
Kui minusugune Stami vastu sattus, oli see talle poolik tööpäev.

Kui kõvade sõnadega vastast töödeldakse?
On lubatud maha tappa ja muud sellist. Aga see on ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ega keegi seda tõsiselt mõtle. See on psühholoogiline terroriseerimine, et su mõtted mujale viia, keskendumist segada. Ma ei ole vait, ütlen vastu ka, muidu võibki kaitsjale jääda mulje, et jään teda uskuma. Saadad mehe pikalt ja mäng läheb edasi.

Kuidas teie omakorda kaitsjaid olete püüdnud töödelda?
Olen püüdnud rohkem kaval olla ja neid kogemuse pealt ära petta. Dirty player [räpane mängija] ma ei ole olnud, see on rohkem kaitsjate pärusmaa.

Ega te ometi taha öelda, et ei ole kunagi kellelegi sihilikul haiget teinud?
Muidugi olen! See käib asja juurde. Kui tunned, et sulle tehti ebaõiglaselt haiget, siis mõnikord ei pea närvid vastu ja lähed tagasi tegema. Mõnikord see õnnesub, mõnikord mitte.

Sellegipoolest olen kuulnud, et teid peetakse Eesti kõige viisakamaks ja intelligentsemaks jalgpalluriks.
Ma tänan. See on seotud koduse kasvatusega, lastetoaga. Et austa vanemaid ja kui võõras sind teretab, siis tereta vastu. See on ju loomulik. Aga kindlasti on see Eestis probleem, et noored ei ole need, kes nad olid 20 aastat tagasi. Igasugused õigused ja muu selline läheb juba üle igasuguse normaalse mõistuse piiride.

Olete tundnud end seetõttu jalgpallurite seltskonnas pisut teistsugusena, sest teistega te kaarte ei tao, nendega kõva häälega kaasa ei aasi, vaid istute vaikselt omaette ja loete lehti?
Kaardimäng ei paku mulle tõesti midagi. Noorena sai laagrites ikka mängitud, aga tüdisin kiiresti ära. Pigem loen sõidu ajal lehti ja ajakirju, et midagi kasulikku teha.

Mil määral on jalgpallurid teistmoodi kui ülejäänud mehed, näiteks agressiivsemad, jõhkramad, matšolikumad?
Ei usu, et on. Põhiline on see, et iseloomu peab olema. Meeste kollektiivis pead võitlema oma koha eest, aga samas pead nende samade mängijatega, kellega sa oma koha eest võitled, hästi läbi saama. Sa pead suutma end kehtestada selles väikses ühiskonnamudelis, aga sa ei tohi olla nii suur ego, et sead oma mina teiste omast ettepoole, nii et võistkonna huvid jäävad tagaplaanile. Siis ei ole pikka pidu võistkonnas.

Te elukaaslane on samuti jalgpallur, järelikult on teilt hea küsida, kas jalgpall on ka naiste mäng.
Muidugi on! Ja ärge alahinnake Eesti naisjalgpallurite taset. Võib juhtuda, et Eesti naiste koondis saab enne EM-turniirile kui meeste koondis. Naiste jalgpallis on meie vahe maailmaga väiksem kui meestel ja seetõttu on seda kergem tasa teha.

Kas jalgpall pole naiste jaoks liiga primitiivne ja robustne mäng?
Jalgpall ei ole üldse primitiivne. Jah, meil ei ole kahekordset ja jooksu [nagu korvpallis], see teeb asja lihtsaks. Aga sööta diagonaalis trahvikasti nurgast teise äärde – pane tavakodanik seda tegema ja tal on kümne minutiga hüppeliiges ära väänatud. Pane tavainimene korvpallis vabaviskeid viskama – kümnest kolm saab ikka sisse, usun. Inimesed teevad peaaegu kõiki asju kätega. Jalgadega... ainult sõidavad rattaga.

Kas teate, kes sõitis eelmine aasta 300 000 USA dollarit maksnud Ferrari katki?
Ei tea ja ei huvita ka. Pakun, et [Portugali ründaja Cristiano] Ronaldo.

Õige! Küsisin seepärast, et kui tema võis niisuguse auto katki sõita ja pole hullu midagi, siis kui palju teie jõudsite karjääri jooksul kapitali koguda?
Kapitali ei kogunud. Kapitali eest, mis teenisin, õnnestus osta kodu. 130 ruutmeetrit Tallinnas Nõmmel Pääsküla jõe ääres. Tupiktänav, vaikne koht.

Miks teie rahvusvaheline karjäär piidrus ainult põhjamaadega?
Eks füüsiliste iseärasuste tõttu. Mul on punaseid vereliblesid ja lühikesi lihaskiude vähem kui lõunaeurooplastel. Ehk plahvatuslikkust ja stardikiirust on vähe. Kompenseerisin seda vastupidavuse, mängu lugemise ja vaistuga.

Teil oli hea peaga mängu oskus. Kas pea mõnikord seepärast valutab ka?
Ptüi-ptüi-ptüi, siiamaani mitte.
Õhuvõitluses võib ikka juhtuda, et pead lähevad kokku ja verd on palju. Mul on korra noorteklassis olnud ajupõrutus: kaitsemängija üritas palli lüüa, aga lõi mulle meelekohta. Siis küsisin iga viie minuti tagant meeskonnakaaslastelt, mis seis on. Pärast mängu said treener ja teised ka aru, et midagi on valesti. Meeskonnakaaslane saatis mind rattaga koju. Ema ja isa kutsusid arsti. Arst vaatas mu üle, käskis emal-isal silma peal hoida, et kui tuleb oksendamine. Õnneks seda ei juhtunud. Järgmine päev, kui hommikul üles tõusin, oli selline mõte, kas nägin öösel und või oli see päriselt. Mäluauk oli täielik. Paar nädalat ei tohtinud sporti teha. Aga ega sellises vanuses saa arsti kuulata, ikka lähed trenni.

Vaatan, et teil on näos mitu armi. Kui palju neid kokku tuleb?
Siin (parema silma ääres) on kaks ja Soomes sain jalaga silma alla, sarnaluu oli sees.

Kas muud luud ja liigesed annavad samuti tunda?
Praegu küll mitte. Lihased annavad tunda siis, kui päevad mööduvad kontoris ja õhtul müdistad aias, niidad muru, ning trenni teha ei jää aega, aga nädalavahetusel on kolmanda liiga mängud. Kummalisel kombel oleme pidevalt vähemuses – me ei saa meeste töökohustuste tõttu võistkonda kokku. Kuna olen kõige hilisem liituja ja viimase aasta jooksul kõige intensiivsemalt trenni teinud, pean kahe eest rügama.

Kas kavatsetegi jääda elu lõpuni jalgpalli juurde?
Kunagi ei tea, mis elu toob. Seni olen pool elu sellega tegelenud, olen 35 – ehk natuke vähem kui pool elu (naerab) –, aga nagu moodne sõna ütleb: arenguruumi on. Võtta õppust lähinaabritest, võtta õppust Euroopast.

Olete mõelnud ka edasiõppimisele?
Pärast keskkooli tegin sisseastumiseksamid TTÜsse ja sain sisse ka. Läksin inseneriks õppima. Esimesel poolaastal käisin ilusti kuni jaanuarini ülikoolis, siis tuli treeninglaager Portugalis mägedes, kus olime kolm-neli nädalat. Seejärel tulime kolmeks-neljaks päevaks koju, siis järgnes sõit Küprosele kuuks ajaks. Kaks ja pool kuud jäi ülikoolis vahele. Siis oli selge, et koolis ma enam järje peale ei saa. Jäi ainult üks variant: jalgpalli mängida ja katsuda profileiba teenida niivõrd kaua ja hästi kui võimalik.
Mõnikord, kui läheb lõõpimiseks ja mõni ütleb, et tal on lõpetamata kõrgharidus, siis ütlen, et minu kohta seda öelda ei saa. Mul on alustatud kõrgharidus.

Kas kunagi kavatsete lõpetada?
Sellel alal kindlasti mitte. Sain üsna ruttu aru, et see ei ole minu ala. Ma ei oska põhjendadagi, miks ma üldse TTÜsse sisseastumiseksamid tegin. Osad klassivennad, kes läksid samuti inseneriks või majandust õppima, jätsid kooli pooleli või läksid teise kõrgkooli üle. Eks elu teeb ikka oma korrektiivid.

Mida armastate vabal ajal teha?
Koduaias nikerdada ja pusida. Eelmise pühapäeva hommikul tegin seal grillinurka. Mõtlesin, et teeks palkidest seina juurde, ja kuna õues ei ole prügikasti, hakkasin puidust prügikasti nikerdama. Olen elu aeg muru peal jooksnud, seetõttu armastan muru niita, ja kui naabrimehe käest saan mururulli ja viitsimist on, siis rullin ka. Professionaalne kretinism (naerab).
Oma aia eest hoolitsmine on mõnus, omaette toimetad. Muru niita on üldse kihvt – ega Forrest Gump ka niisama muru läinud niitma. Niidad ja näed kohe oma töö tulemust.

Forrest Gump läks jooksma ka. Teie läksite eelmine aasta maratoni suustama.
Jah, sõitsin läbi Tallinna maratoni, 42 km 2:55ga. Tahtsin saada aja alla kolme tunni ja jõuda esimese 500 sekka. (Zelinski sai 498. koha – P.P.) Alustasin ettevaatlikult, sest mul polnud õrna aimugi, mis see rada endast kujutab, ja ma ei teadnud enda võimeid. Ma ei teadnud, kuidas 42 km mõjub, millal haamri saan. Aga ei saanudki. Alustasin õige tempoga. Lõbus oli, sai kaassuusatajatega juttu rääkida ja lõpus juurde panna. Kui mäed tulid, läksin eest ära.
Kui talvel tuli lumi maha, siis kukkusin Nõmmel uhama, kõige rohkem suusatasin järjest poolteist tundi, 23 km. Kui samamoodi järgmisel talvel trenni teen...

...siis panete endisele koondisekaaslasele Marek Lemsalule suusatamises ära?
Ei pane! Võimatu. Mul ei ole vaja kellegagi võidu sõita. Olen elu aeg väljakul võidelnud. Vahelduseks on hea kolmandas liigas mängida ja rahulikult suusatada. Hästi mõnus oli talvel: tuled koju, kui väljas on juba pime, sööd kõhu täis, võtad suusa, lähed valgustatud Nõmme metsa, sõidad tund-poolteist, rahvas sõidab, mõtled esimesed 10-15 minutit oma mõtteid, siis hakkad metsa vaatama ja suusatamist nautima, mõtted lähevad ära. Kui olin professionaalse trenni lõpetanud, tundsin, kuidas organism vajab just sellist liikumist. Trenni ei tahtnud kusagile minna, jooksma talvel libedaga ka kusagile ei lähe – suusatamine on kõige parem alternatiiv, saad pikalt koormust, pulss on 130-140; alguses oli muidugi rohkem. Hästi mõnus! Mul kogunes enne maratoni umbes 200 km – hätta ma ei jäänud.

Kellele MMil pöialt hoiate?
Argentinale. Mäletan lapsepõlvest kõige esimesena 1986. aasta MMi. Sellest peale on mul jäänud Argentina lemmikuks, võib-olla tänu Maradona kultusele. Tahan, et Argentina võidaks, kuigi kahtlen nende võidus. Võidab kas Brasiilia või Hispaania. Saksamaa... ei usu hästi. Itaalia võib ka võita – keegi neist midagi ei arva, nad mängivad konservatiivselt, aga lähevad jälle oma 0:0 viikide ja penaltitega edasi.

Kas 20 aasta jooksul võib teie arvates Eesti jõuda EM- või MM-finaalturniirile?
20 aasta jooksul? Muidugi. Kui asi areneb samamoodi edasi ja noored on tublid, saavad nad aastas juba 6-7 sellist mängu, millist mina sain 15 aastat tagasi üks-kaks. Usun, et 20 aasta pärast on meil päris reaalne EMil osaleda. See ei ole sugugi utoopia.

Pakun teile kihlvedu: järgmise 20 aasta jooksul Eesti meeste koondis EM- ega MM-finaalturniirile ei pääse, ja panen tuhat krooni selle peale. Kas võtate pakkumise vastu?
Ei, raha peale ma ei pane. Pigem panen mingi asja peale. Aga üldiselt ma kihla ei vea. Me võime niisama kokku leppida.

Ma ka ei ole kihlvedude sõlmija, aga teen praegu mängu ilu huvides erandi. Ja muide, olen nõus oma summa 3000 krooni peale tõstma. Võtate vastu?
Ei, põhimõtteliselt ma raha peale kihla ei vea.

Olgu, küsin: kas julgete vastu võtta mu pakkumise 3000 krooni peale?
Julgeksin küll. Ma arvan, et 20 aasta pärast on Eesti osalenud vähemalt ühel EM-võistluste põhiturniiril.

Ja mis roll võiks teil selles olla?
Kui ma korraldan lastele suvelaagreid, siis võib-olla mõni poiss, kes saab seal vutipisiku külge, on 20 aasta pärast koondise liige.
******Wire Pass Wash, Paria Canyon-Vermilion Cliffs Wilderness Area, Utah. 25. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Indrek Zelinski A. Le Coq Arenal. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Indrek Zelinski treenimas Eesti koondisega Lilleküla staadionil. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Indrek Zelinski pidamas 2001. aastal heitlust Hollandi mängumehe Frank de Boeriga. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 4: Indrek Zelinski kolm suve tagasi EM-võistluste valikmängus Andorraga. Foto autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Indrek Zelinski pildistamas Londonis Wembley staadionil. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 6: Narva Transi väravavaht Sergei Ussoltsev on löönud Indrek Zelinskit jalaga tagumikku. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 7: Indrek Zelinski näitamas 2003. aastal tollaste auhindade suurust. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 8: Indrek Zelinski kommenteerimas koos Ivar Jurtšenkoga 2005. aastal kohtumist Bosnia-Hertsegoviinaga. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 9: Indrek Zelinski ja Ford 2007. aasta sügisel. Foto autor: Stanislav Moshkov, Autoleht/Scanpix
Foto 10: Indrek Zelinski A. Le Coq Arenal klaasi taga. Foto autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix
Foto 11: Indrek Zelinski juhatamas A. Le Coq Arenal noorte jalgpallurite väge. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 12: Indrek Zelinski 2005. aastal Vanilla Ninja kontserdil tütrega. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 13: Indrek Zelinski juhatamas A. Le Coq Arenal noorte jalgpallurite väge. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix