Pullerits: Kuidas üks mees pikal võistlusel peaaegu otsad andis?
LISATUD DRAMAATILINE LÕPP!Ma ei teadnud Xdreami nimelisest ekstreemvõistlusest mitte midagi, ja ei tahtnudki teada. Olin kuulnud, et mõned on fanaatikud, aga kuna tegemist pole olümpiaalaga, siis pole vaevunud sellesse süüvima. Kuni ühel päeval sain Tõnis Ermilt osavõtukutse Tamsalu etapile.
Vana kamraad Art Soonets (Scanpixi pealik) õnnestus mul nõusse rääkida kahel tingimusel: esiteks läheme lühemale ehk B-rajale ja teiseks pärakut me välja rebima ei lähe, asja tuleb mönuga vötta. Kolmanda liikmena tõi Soonets kaasa äsja kaitseväest tulema saanud 22-aastase Viljar Kannimäe, kes on spetsiaalse rattatrennita sõitnud Tartu rattarallil esisaja piirile.
Aga mul oli veel üks tingimus: mina orienteerumise kaarti oma kätte ei võta ega ürita sellega mingit suhet tekitada. Selleks on ju Soonets, kes koolipõlves mütanud metsas üksjagu arvestataval tasemel. Kuid nüüd tuli välja, et tal polnud kompassigi. Õnneks sai selle osta enne starti.
Stardi eel anti veel üks tihedat teksti täis paber, kuhu kästi alla kirjutada. Huvitav, kas keegi seda kunagi läbi ka on lugenud? Tõenäoliselt on seal kirjas, et kui surma saan, siis ise olin loll ja korraldajatel, kes tegelikult surma toonud ürituse organiseerisid, pole selles vähimatki süüd. Postimehe
juristid avaldasid arvamust (tõsi, seda paberit nägemata), et vilunud advokaatide abil saab tõestada säärase paberi õiguskehtetust.Paraku tuli kohe stardis selle neetud kaardiga ise hakkama saada. Ja juhtuski see, mis juhtuma pidi: 30 meetri järel olin eksinud. Mitte ei saanud neist kärbselaiba suurustest piltidest ja seosest tekstiga (PAREMALE. Kaduv jalgrada) aru: kumba tuleb lugeda enne ja kumba pärast. Aga õnneks oli minusuguseid segadusse sattunuid hulganisti teisigi, ja siis tegin seda, mida kriisiolukordades peab tegema: keegi peab ohjad enda kätte võtma. Ei, selleks ei pea olema kõige targem; peab olema keegi, kes stiihilist massi juhib ning laseb veidigi teadlikel häältel maksvusele pääseda. Korra panime ühiselt veel valesti, aga kolmandal katsel leidsin kahe abimehe toel lõpuks padrikust kontrollpunkti üles. Ja suur rodu osalejaid koos meiega.
Kuid seejärel tekkis kaardi pildi arusaamisest taas segadus: mis suunas minna? Arvamused läksid lahku nagu KP neli rada. Siis vaatasin legendi lõpuni - tuleb jõuda suusatunneli juurde. Selge! Kuradile see kaart, ütlesin teistele, ma tean Estoloppeti maratonidest küll, kuhu poole see tunnel jääb, hakkame m
inema. Nii vedasingi oma kamba põllu veerde, sealt edasi maantee äärde ja lõpuks suusatunnelisse. Kaardi järgi liikudes pidanuks mu individuaaletapp olema 1,27 km. Ja teate, kui kaua mul selle läbimiseks kulus? Peaegu 25 minutit. Kannimäe, meie nobedaim, ütles, et ootas mind kokkusaamiskohas 15 minutit. Küsisin seejärel, ega rohkem individuaallõike tule. Ei tule, vastas Soonets. Siis voltisin oma kaardi kokku ja toppisin tasku. Et seda sealt enam mitte kordagi välja võtta.Soonets, tundus, et teab, mida teeb. Eriti siis, kui keeras esimest ühist KPd otsides metsateel võssa sissetallatud rajale ja seletas mulle targa näoga, et näe, seda kutsutakse lohaks. Aga mida sügavamale võpsikusse me sukeldusime, seda rohkem neid lohasid tekkis. Ja neil lohadel käis siia-sinna vilgas Browni liikumine. Enam polnud ma üldse kindel, et Soonets teab, mida teeb. Muutusime samasugusteks Browni osakesteks nagu teised tiimid. Kuni lõpuks sattusime mingis augus vajaliku KP peale. Kulunud oli veel 18 minutit, aga vähemasti tõusime B-rajale registreeritud 173 võistkonna konkurentsis 124. kohalt 108ndaks. Edenemine seegi.
Edasi läks asi pisut rõõmsamaks. Vähemasti, kui aeg-ajalt Soonetsilt ikka kontrollisin, kas ta teab, kuhu läheb, andis ta kõhklemata vastuse, et teab-teab. Kuna leidsime järgnevad KPd ilma üleliigsete seiklusteta, siis võisin veenduda, et ega ta bluffinud. Kui viimaks metsast vä
lja pääsesime, olime 86. kohal. Koos individuaallõiguga kulus kaardijärgse 5,3 km läbimiseks seitse minutit üle tunni - pöörane tempo, kas pole?Ratta seljas hakkas hoopis meeldivam tunne. Soonets oli kodunt üles leidnud isegi kaardialuse, mis veeretas kogu vastutuse õige suuna leidmise eest veelgi tugevamini tema kanda. Liiati võis sadulas olla enam-vähem kindel, et enam metsa ragistama ei küüditata. Aga kahjuks ei lubatud rattaga õiget hoogugi sisse saada, kui need kästi põllu servas maha jätta. Ja siis, kujutage ette, tuli viis minutit järjekorras seista.
Seesugused sunnitud pausid tekitasidki kõige rohkem küsimärke. Et mis mõtet on üldse pisutki pingutada, kui kogu pingutuse nullivad igasugused seisakud; või kui ajad metsas mitu minutit mingit tobedat KPd taga, tammud sinna-tänna nagu karuott. Kui on kestussport, olgu kestussport: pauk käis, anna minna, finišis näeme. Aga vahepealne jokutamine...
Järjekord tekkis selleks, et puuklotside järgi puuliike määrata. Ütlesin tiimikaaslastele kohe, et ei ole mõtet mõistatama hakata, paneme huupi, sest tõenäosus pihta saada sellest ei muutu. Kuid Soonets ja Kannimäe tahtsid nii väga tõestada, et nad pole loodusest veel väga võõrdunud. Ja mis te arvate, kui palju puuliike nad õigesti määrasid? Ühe! Kujutage ette - ainult üheainsa. Jooksime siis vihmast libedaks muutunud rajal viis 250-meetrist trahviringi. Aga see polnud veel kõik.
Asjatu oli mu lootus, et nüüd saab uuesti ratta selga. Ei, nüüd saadeti uuesti metsa. Jutt käis mingist joonorienteerumisest. Mis see veel on? Aga ma ei hakanud oma pead vaevama, sest polnudki ju millegagi vaevata - kaart oli taskus ja tasku kindlalt lukus. Igatahes müttasime taas tükk aega lohasid pidi. Mingi ime läbi leidis Soonets kuskilt mingid KPd. Aga viimast ei tahtnud ega tahtnud leida. Ja nagu selgus, paljud teised olid samas seisus. Keegi teadis öelda, et kui punkti võtmata jätad, saad 45 minutit trahvi. Otsime ikka edasi, käisin peale. Kuni järsku Soonets viipaski - siia! Mul pole aimugi, mida ta nägi, aga paarkümmend meetrit eemal leidis ta risu seest joonorienteerumise viimase KP.
Kui viimaks tagasi rataste juurde jõudsime, paistis, et neid ei ole seal enam kuigi palju järel. Protokoll näitab siiski, et olime esisajas - 99. kohal.
Seejärel otsustas Soonets, et keerame ratastega lõunasse, sõidame mööda kruusateed Uudekülla ja sealt mööda asfalti Porkuni järve äärde. Kruusateel läksime rahulikult matkates, aga asfaldil hakkasid mu sitketest rattameestest kaaslased järsku pressima, nii et tõstsid kiiruse 41-43 km/h peale. Mu naise vana Optima kiiruse maksimum peaks olema ca 35 km/h peal. Andis üksjagu nikerdada, et Kannimäel täpselt tuules püsida. Ent kujutage ette - hoolimata sellest
kiirusest saime etapil alles 106. koha. Kuidas nii?Aga vaat, miks nii. Sest me ei tormanud jalgsi läbi vee hüppetorni jalamile KPd võtma. Panime esmalt päästevestid selga, istusime kannuusse ja sõitsime ikka enam-vähem kuiva jalaga kohale. Kui mõttetuks see osutus, selgus poole tunni pärast.
Positiivne üllatus oli see, et elu teisel kanuusõidul (esimene oli aastaid tagasi kadunud Urmas Praakliga Ahja või Võhandu jõel) ei tikkunudki alus ümber minema. Kuna Kannimäe istus kõige ees, jäi tema ülesandeks KPde võtmine. Kahe esimesega sai ta hästi hakkama, kolmandaga tekkis probleeme.
Kolmas KP asus saarel. Seal oli veetaimestikus ummistanud randumiskoha umbes kaks tosinat kanuud. Kuidas maale pääseda? Kuigi ise olin meie võistkonnas põhimõtteliselt tarbetu ballast (mu ainus kasutegur oli metsajooksul joogipudelit kanda, ja seda ei läinud seal vajagi, sest vett tuli ülevalt muudkui juurde), jagus mul vähemasti väärt mõtteid (ajakirjaniku asi... suuga leiba teenida). Ütlesin Kannimäele, et kasutagu meie ees seisvaid kanuusid randumissillana. Seda ta tegigi ja pääseski saarele.
Aga siis otsustas Soonets, kes luges minu seljale päästevesti vöö vahele kinnitatud kaarti, samuti näidata, et temalgi leidub väärt mõtteid. Ta nimelt avastas, et järgmine KP asub sama saare
teises otsas. Ja otsustas minna Kannimäele järele, et utsitada teda korraga ka teist KPd võtma.Muidugi jätsid nad mõlemad kaardi maha. Tulemuseks oli see, et passisin neid kanuus umbes veerand tundi. Teine punkt jäi saarepealses võsas leidmata. Kannimäe ütles, et oleks võinud kohe edasi sõita, sest erinevalt enamikust teistest, kes saarel müttasid, oli ta õnne kombel leidnud esimese punkti kümne sekundiga.
Teise saarepealse KPga ei läinud lugu ainult dramaatiliseks, vaid otsa pidi suisa traagiliseks.
Randusime. Kitsalt maaribalt hüppas Kannimäe seejärel kohe põlvini vette. Seejärel kadus taimestiku keskele. Ootasime Soonetsiga. Üks mees tühjendas kalda ääres põit. Üks naine tammus kannatamatult kanuu ninas, et kuhu küll kaaslane on jäänud. Aeg kulus ja kulus. Üle kümne kanuu oli passimas, aga kedagi saarelt tagasi ei tulnud ega tulnud.
Siis üks naine tuli. Ta olemus väljendas meeleheidet ja lootusetust. Ta mainis midagi sellest, et kui teised mehed ei aita, siis KPni ei jõua. Asi pidi ikka hull olema. KP olla keset vett üksiku kase küljes.
Järsku vaatasime, et Kannimäe tuleb. Lõdisedes. Kui ta kanuuni jõudis, saime aru, et ta tilkus veest. Lugu olnud päris dramaatiline.
Nimelt üritanud ta KPni jõudmiseks toetuda mingile 2x2 m saarekesele, aga see vajunud tema alt ära. Siis ei jäänud muud üle, kui kaseni jõudmiseks üleni vette minna. Vesi oli üle pea. Väljas vaevalt 10 kraadi sooja. Taevas tumehall. Tuul puhumas. Vihma tibutamas. Tahaksite sellistes tingimustes riietega vette minna?
Mina küll ei tahaks. Aga Kannimäe läks. Võttis KP ära. Aga see, mis järgnes, tegi mind hirmus murelikuks.
Kui Kannimäe kanuusse istus, vappus ta külmast. Ei, ärge saage minust valesti aru - ta ei lõdisenud, vaid vappus. Külm oli tal luudeni tunginud. Tegelikult ta lausa tõmbles. Mul oli hirm, et ta paneb pildi tasku. Ütlesin talle, et paneme nüüd käed tööle, siis saab sooja. Ta üritas panna, aga sooja ei saanud. Ta oli üleni nii kange. Vahepeal ta isegi loobus mõlaga tõmbamast. Hüüdsin, et ärgu jäägu seisma, et isegi kui ta tõmmata ei jõua - küll me Soonetsiga aerutame -, siis vähemasti liigutagu oma aeru sümboolselt. Ta proovis, aga muudkui vappus.
Küsisin Soonetsilt, kas tema oleks ka vette ujuma läinud, kui oleks Kannimäe asemel olnud. Ta vastas, et oleks küll. Tunnistan ausalt, et mina nii vapper pole. Oleksin tagasi tulnud ja öelnud, et lähme kanuuga tiiruga kohale, mina niisugused külmas ujuma ei hakka.
Ja siis ütles teise lisaülesande kohtunik, et ehitage kümnest sinisest õllekastist torn ja
üks meist ronigu selle otsa. Kuna mina olin kolmest kõige kuivem, jäi akrobaatika minu teha. Aga mis moel suudab Kannimäe, kel oli tegu enda keha taltsutamisega, talitseda kümnekastilist torni, nii et ma selle otsast alla ei saja? Selleks ilmselt tuligi algul allkiri anda, et kui ennast sandiks kukun, siis saavad korraldajad käed puhtaks pühkida: olin ju nad vastutusest vabastanud. (Huvitav, kas seesugusele ekstreemsusele pannakse ka piir, arvestades seda, mis juhtus nädalavahetusel Põhja-Eesti süstamaratonil?)Suutsin kastihunniku otsa ronida vaid seetõttu, et usaldasin sada protsenti Soonetsit. Seni kui nägin, et ta käsi hoiab tugevasti kinni kõrgeimast kastist, olin veendunud, et ohtu pole. Ei olnudki.
Ja siis tuli uuesti veele minna. Kahes kohas kanuu üle kuiva maa vedada. Veel kaks KPd võtta. Kui lõpuks randa jõudsime, oli Kannimäe omadega minu arust täitsa läbi. Poolsurnuks külmunud. Mõtlesin, et annan talle järgnevaks rattaetapiks kilejope selga, et ajab end pedaalides soojaks ja siis peab kile sooja kinni. Paraku oli kile nii läbi vettinud, et seda poleks isegi tahtnud peale tõmmata. Õnneks oli Soonets oma kile paremini ära pakkinud. Ajasime selle kahekesi Kannimäele selga, sest temast endast polnud ajajat.
Temast polnud õieti ratta selgagi istujat. Ihuliikmed lihtsalt ei paindunud. Hoidsin tema kõrvale, kui liikuma hakkasime, et julgestada, kui ta ümber peaks kukkuma. Maanteel ajasin keha nii püsti, kui sain, et Kannimäed kõva vastutuule eest kaitsta.
Tasapisi hakkas tal elu sisse tulema. Rattasõit ju tema ala - see andis sooja. Peagi märkasin, et hakkame eespool kulgejaile järele jõudma. Siis koguni neist mööduma. Ja siis möödus minust ka Kannimäe - ta tundis end juba palju paremini. Kriitiline aeg paistis möödas olevat.
Pärast karjääriäärse KP võtmist tegime oma arust päris korralikku sõitu. Möödusime 7-8 tiimist. Sellal kui teiste tiimid olid lagunenud, säilitasime meie ilusasti tuulessõidu formatsiooni. Paraku jooksis rattasõidu normaalne töö peagi vett vedama.
Viimane ülesanne oli leida üles individuaallõigu see KP, kus lehvis Salomoni lipp. No kes seda enam mäletas? Otsisime üles ühe KP - pagan, seal on Swedbanki lipp. Siis teise - seal oli Nike' lipp. Keegi väitis, et tema oli käinud ka kolmandas punktis, ja vandus, et seal küll Salomoni lippu pole. Ei, ta ei teinud tünga, sest ta otsis oma tiimiga ka toda Salomoni plagu.
Lõpuks otsustasime, et vaatame oma pilguga tolle kolmanda lipu siiski üle. Ja mis me leidsime - muidugi oli seal Salomoni lipp. Soonets oli väga kuri, ütles, et see ülesanne oli sama hea kui sada meetrit enne 50 km suusamaratoni lõppu öeldaks, et nüüd minge ja otsige üles see raja punkt, kus seisis kollane buss, vaadake ära tolle number ja tulge siis uuesti finišisse.
Protokoll näitab, et saime 5:24.05ga 101. koha. Võitjaile kaotasime 1:55ga. Mees
te tiimide arvestuses olime 64ndad. Kuraditosin naiste võistkonda jõudsid meist varem kohale.Kriitiline analüüs: kuhu kadus tulemus? 15 minutit kadus minu tõttu esimeses KPs. Ligi 10 minutit kadus teises KPs. 5 minutit kadus lisaülesande järjekorras. Umbes 10 minutit kadus joonorienteerumise viimases punktis. Ilmselt kadus umbes 5 minutit ka pikal rattasõidul, kui valisime järve äärde pikema marsruudi? 15 minutit kadus saarel pärast esimese KP leidmist teist KPd asjatult otsides. Usun, et 10 minutit läks kaotsi tänu sellele, et Kannimäe oli pärast suplust ja eriti rattasõidu, oma trumpala algul alajahtumas. Ja 15 minutit kulus toda Salomoni lippu otsides. See teeb kokku 1:25. Järele jääb neli tundi. Tolle ajaga oleksime saanud 22. koha.
Ja-jah, see on kõik oleks. Oleks teistel paremini läinud, oleks nad veelgi kiiremad olnud. Aga vähemasti näitab see ajaarvestus, et reservi oleks meil küll ja küll. Või vaidleb keegi vastu?
Iseasi, et praegu ei näe keegi meie kolmikust mingit vajadust seda üritust uuesti kaasa teha. Aga kes teab, mis tulevik toob - kõik oleneb sellest, millised on meile tehtavad pakkumised.
Vaadake ka Viljo Pettineni (Fotoluks) pilte: http://www.fotoluks.ee/?op=body&id=7&art=570
******
Wire Pass Wash, Paria Canyon-Vermilion Cliffs Wilderness Area, Utah. 25. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)Foto 1: Xdreami start Tamsalus. Foto autor: Viljo Pettinen, Fotoluks
Foto 2: Xdreami Tamsalu etapi algus. Foto autor: Viljo Pettinen, Fotoluks
Foto 3: Xdreami Tamsalu etapi osalejad ootamas avalõigu järel kaaslasi suusatunneli juures. Foto autor: Viljo Pettinen, Fotoluks
Foto 4: Xdreami Tamsalu etapi algul on rahvast murdu koos. Foto autor: Viljo Pettinen, Fotoluks
Foto 5: Enne kanuuetapi algust tuli võtta kontrollpunkt hüppetorni jalamil. Foto autor: Viljo Pettinen, Fotoluks
Foto 6: Kanuud Porkuni järvel, taamal saar, millel asus kaks kontrollpunkti. Foto autor: Viljo Pettinen, Fotoluks
Foto 7: Kanuud Porkuni järvel. Foto autor: Viljo Pettinen, Fotoluks
Foto 8: Teine lisaülesanne: ehitada õllekastidest torn ja ronida selle otsa. Foto autor: Viljo Pettinen, Fotoluks
Foto 9: Midagi sellist, mida vähemasti B-rajal tegema ei pidanud. Foto autor: Viljo Pettinen, Fotoluks
Foto 10: Lõpp hea, kõik hea. Jääb vaid muda maha küürida. Foto autor: Viljo Pettinen, Fotoluks
Postitas: Priit Pullerits @ 10:12
kommentaare: 85
85 Kommentaarid:
heheheee
seekord on jutt väga hästi õnnestunud - hea naerupurtsatuste saatel lugeda!
aga xdream ise on väga lahe üritus, palju mitmekesisem ja ei ole sellist tuima hammas verel üksluist pingutamist nagu rattarallil või -maratonil.
heikki
Hea jutt. X points. Selle kõige juures peab veel arvestama, et B-rada on A kõrval lapsemäng. Kui keegi mulle selgeks teeks, et mis mõte on seda rada aja peale läbida peale esikolmiku ja moraalselt ka nt esikümnel, siis hakkaks nagu juba looma. 5,5 tundi rapsimist ja päraku venitamist vihmas, võsas, sopas ja rägas. No mida hing veel ihaldab. Welcome to Esto-Woods!
Võin sulle Priit öelda, et ma võtsin seda teist punkti seal saarel 2 korda ja mitte kanuuga :) Esimene kord olid jalad krambis aga teine kord läksin juba mõnuga :)
Priit, said vast ise ka aru, miks sellisel üritusel osaletakse.
Elamusi ja kogemusi on kordades rohkem kui suusamaratonil.
Seal kirjutasid põhiliselt sellest kellest mööda läksid või kes Sinust läks. Siin kirjutasid ka alguses kohtadest, aga siis leidsid palju huvitamat kui see, mitmes Sa parasjagu oled.
Jätka samas vaimus!
T
Jube hala tuleb sinu suust. Oled mees või ei ole?
Nüüd oleks aeg võtta käsile 23.10 toimuv Libahunt.
http://libahunt.kutimuti.ee/
See üritus nii ekstreemne pole. Kirjelduseks käib seiklussportlik rogain. Ehk enamus tööst tuleb jalgsi teha.
Seiklusvõistlus ongi ala, kus üritatakse võistlejaid üllatada. A-rajal oli vähemalt kolmandikul tiimidest juba esimese kolmandiku lõpuks legend lõpuni läbi loetud ja teada, et lõpus tuleb õige lipp leida. Nagu näha, oli seekord ka see juba liiga hilja. Keegi ei keelanud stardis endale minut või paar võtta, et vähemasti legend läbi lugeda ja raja läbimise taktika paika panna.
Ka sellel alal võidavad parimad, aga see ei tähenda ainult füüsilist tugevust, vaid ka vaimset, valmisolekut erinevateks ootamatusteks.
Esimene kord on väga raske kõiki selliseid asju ette näha, järgmisel oleksite kindlasti targemad. Vaja ju proovida? :)
Muig. Mugavusalade spetsialist Pullerits ekstreemil. Ma saan aru, et (aja)kirjanik peab dramaturgiareegleid järgima, lugu kerima ja konflikte leidma, aga kui papa Kannimäe esimesel kanuuetapil peale ujumist üles ei soenenud, siis te lihtsalt ei viitsinud sõuda. Allkirjast saan mina aru nii, et igaüks peab endale teadvustama kes ta on ja kuhu ta tuleb - lõpuks on niiviisi elada, et keegi teine su turvalisuse eest vastutab sisuliselt võimatu, kuigi teenusorienteeritud ühiskond sellist muljet jätta püüab. Oma võimeid tunned ise ja elementaarne turva on alati olemas - kiivrid, vestid, ronimisel köied, päästepaadid, samas lõpuni kõike tagada on võimatu ja mõttetu.
Kui P.P. end rattamaratonil surnuks kukub, siis kes vastutab?
XDreami võlu on muuhulgas ka selles, et võita võib väga mitmel moel - kord on kasu toorest jõust, kord nutikusest, kord kogemusest.
Ainus mis mind rajal närvi ajab on see, et distantsid on linnulennult :-). Maraton on aus - 42km joosta ja kohal. Aga XDreami 6km sõltub juba sajast faktorist.
Niietjah, onu Priit, kui pinksimängija läheb suure tennise turniirile, siis on tema muljed ilmselt sama kirevad. Osa sellest on peegel tema enda näos, aga tennisistid saavad enda kohta ka üht-teist teada ;).
Kohtumiseni öisel etapil.
Ha-ha-ha! Pullerits langes reklaami ohviriks. Tegelikult ala ei meeldi, aga läks ikka. Keeldub kaarti lugemast, kuid orienteerub siiski. Miks ta seda teeb? Langes reklaami ohvriks.
Et alast mõnu tunda, tuleb ikka mõningaid ettevalmistusi teha. Mitte minna tuimalt kohale ja halada kui paha. Täpselt sedasi, nagu ei ole mõstlik suusamaratonile minna, kui pole üldse suusatanud. Siis võib ehk tulla pähe, et jooksed suusad käes suusamaratoni läbi. Hiljem kuulutad kõigile kui jabur ala on suusatamine.
Reklaamimeistridel pole võistlusi, mis pole mõeldud algajatele, vastutustundlik reklaamida. Kel oskused olemas, leiab võstlused niigi üles. Algajatele jääb aga alast täiesti vale mulje.
Vahva kommentaar, 14:53.
Aga ikkagi, mis siis saab, kui keegi oleks õllekastitorni otsast alla sadanud ja käe või koguni kaela murdnud? Nägin ühte, kes alla kukkus, aga õnneks ta viga ei saanud. Aga kui keegi oleks endale kõva trauma hankinud? Kas too alguse paber, mida ilmselt enamik ei lugenud, oleks olnud korraldajaile indulgents? Kus oli torni püstitamise ülesandel turvavarustus? Too torn oli üle kahe meetri kõrge ju... Ja kas te tõesti usute, et head juristid ei oleks sellest puudujäägist vajadusel saanud kinni võtta?
Ma ei ole selle poolt, et meil tekiks lasteaiariik, kus kõiki poputatakse ette-taha, aga võistlustel on inimestel nagunii adrenaliin üleval ning seal teevad nad kainet mõistust eirates teinekord igasuguseid lollusi, ja minu arvates ei peaks korraldajad seda soosima ilma, et nad mõistlikkuse piires tagaks ikkagi piisava julgestuse - mitte ei suruks paberit nina alla, et kirjuta alla, oinas.
elementaarne turvavarustus (päästevestid, köied-kiivrid, päästepaadid) ongi tagatud. 100% turvaliseks ei suuda keegi mitte ühtegi võistlust teha, võistlejal endal peab ikka aru peas olema. see blankett, millele alla kirjutad, on pigem võistlejale meeldetuletuseks kuhu ta tulnud on ja millised ohud teda saadavad. kui blankett ära hirmutab, siis pole see koht sinule.
kainet mõistust!
heikki
Priit, vaevalt, et keegi otseselt sind sinna kastivirna otsa ronima sundis. Kui see kastivirn nii kohutav tundus, siis oleksite võinud vabalt selle ülesande vahele jätta. Tõsi, sellega oleks kaasnenud küll trahviminutid ja kehvem koht lõpuprotokollis.
Kui seiklusspordi ohte tutvustav paber stardis läbi lugemata jäi ja huvitab, et millele alla kirjutasid, siis selle leiad siit.
Väike stiilinäide ka sellest, kuidas naised Tamsalus A-rajal kanuupunkte võtmas käisid :-)
Ja lõpetuseks Eesti seiklusspordi Gran Old Man, Minni legendaarne SMS: “Külm on ainult emotsioon, olge sellest üle, mõelge soojalt. Minn, kamina ees”.
tervest sellest kaheleheküljelisest paberist on valdav osa võistlejale peale pandud kohustusi/soovitusi.
ja ainult paar rida kirjutatud selle kohta, mida korraldaja on kohustatud tegema.
Aga noh, see on igal pool nii, et tegija/osaleja vastutab täiega, korraldaja praktiliselt mittemillegagi.
NB! see ei ole mõeldud etteheitena!
m.
huvitav, et Priidu tiimikaaslasel nii kergelt külm hakkas. minu seiklus samal saarel oli järgnev:
1) ca 10-15 minutit vesises võsas kõhuli vees kahlamist lootuses punkti leida. Ei leidnud
2) leidsin hoopis mingi koprapesa, mille otsas seistes hüüdsin tiimikaaslased endale kanuuga järgi. kokku ca 10-15 min märjana ootamist
3) sõitsime kase otsas olnud punkti lähedale, aga mitte piisavalt nii et pidin seal punkti ujudes võtma ja siis juba vees olles pidasin mõistlikumaks tagasi teisele poole "lahte" minna ujudes
peale kõike seda hakkas küll veidi külm (eriti peale seda kui astusin korraks ka lisaülesande treppide juures olnud allikasse), aga midagi hullu ei olnud, vesi oli ju ikkagi suhteliselt soe. meenub üks sügisene etapp, kus samuti kanuu ajal oli miskipärast vaja mul pea iga punkti juures rinnuni külma vette minna...
selles kirjutises on ilmselt rohkem draamat kui asi väärt oli. sama kehtib ka ju postimehe puhul tegelikult :)
Inimesed on erineva külmataluvusega. Ja soojataluvusega. Mõnel on juba 25 plusskraadi tappev, aga mõnel on isegi sellega veel jahe. Meie noorel võistkonnakaaslasel oli külm ja see on fakt. Ise nägin. Ärge püüdkegi seda kahtluse alla seada. Ega tema vappeid pisendada.
Keegi ei sunni kedagi vette ega kuhugi minema. (Võib ka kalipsot kasutada jne).Kõik on vabatahtlik.
Kui on mingi ala, siis sellepärast, et see paljudele meeldib (vaata osalejate arvu). Kui kellelegi ei meeldi,siis ta valib teise ala või istub kodus.
Kirjutise mõte peaks olema see, et proovisin midagi uut, selgus, et minu jaoks on see liiga ränk, ma pole selleks veel (vaimselt) valmis. Aga on hulk kiiduväärt mehi ja naisi, kes sellega hakkama saavad ja oskavad seda nautida. Respekt neile.
Priit, kas see oli see, mida Sa öelda tahtsid?
(see paberi allkirjastamise jutt ei ole kindlasti see, millest numbrit tasub teha, mis vahet seal on kui sa surma saad, kellegi vastutus ei ärata sind ellu ja seda suvalisel üritusel või mitteüritusel(isegi TM-il)) Sellel üritusel õpid end tundma ja ise enda eest vastutama.
Paberile lootmine näitab, et oled asjast valesti aru saanud ja ei õpi sellest, seda mida võiks.
Ikka juhtub, kõik võivad alguses eksida.
Priit tänud ürituse reklaamimise eest! (Sa ei ole reklaami ohver, Sa oled see, kes seda üritust siin (ja ilmselt veel kuskil) reklaamib)
Eestlane on loodusrahva esindaja ja suvel (juunis) veeskäimine, ei ole talle mingi kangelastegu.
Eestlane ei ole ka bürokraat, et mingit paberit üle tähtsustada ja selle ümber jahuda.
Eestlane oskab vabas looduses hakkama saada ja ennast hästi tunda.
Eestlane ei hädalda ega virise.
Mul on tore lugeda kuidas paadunud iksdriimi fännid pepet tümitavad lihtsalt selle eest, et pepe julges oma arvamust ja emotsiooni enda kui osaleja pilguga oma blogis kajastada. See on sõnavabadus Eesti moodi, kui ikka teine seisukoht ei meeldi siis lennatakse kambakesi anonüümselt nokkima. Vaid mõni üksik julgeb oma ID all ürituse alustalasid kaitsta, kõik ülejäänud peksavad ainult selle eest, et pepe osales promo tõttu ürituses mis selgelt ületas tema taluvuse läve. Keegi ei püüagi seletada, et milleks on vaja oma kannatust nõnda proovile panna - mille nimel? Osaleda ürituses kus sa võid ülesannete iseloomu tõttu väsimusest tingitud eksimuse tõttu hukkuda nagu 3 süstamatkajat. Milleks on vaja osaleda üritusel mille vale sooritamise tulemusena murrad oma kaela või upud sest meeskond otsustas aega kokkuhoida ohutuse arvelt? Võitvad meeskonnad optimeerivad kõiki ülesandeid just nii, et keegi kedagi ei julgesta. Samas on julgestamine nt alpinismis ja sukeldumises just esimesel kohal, Xdreamil aga käib võistlus selle nimel, et kes ohutusreegleid kõige lõdvemalt suudab võtta ja sellega saavutada ajaline eelis kaasmeeskondade ees. Loomulikult on risk mansa oma, kuid milleks võistelda hulludega basseini hüppamises 10 meetri kõrgusest hüppetornis kui basseinis pole peale betoonpõhja midagi muud peale õhu (isegi vett ei ole)? See on sama kui minna võistlema dopingut täis puginud profisportlastega, kes võtavad tulemuse nimel suuri riske tervise arvelt. Loomulikult keegi ei käsi aga milleks minna ja tõmmelda ning pärast vabandada, et oh ma ei olnud vormis või kaevelda, et teised tegid suli. Sellel pole mõtet. Kui lähed Xdreamile, siis just nii sa teedki, et lased igalt poolt üle nurga ja riskid täiega ning ei lepi trahviminutite saamisega. Oled ennast kohale vedanud, siis oled ühtse kambavaimuga juba nii sissesulanud, et teed kõik lollused kaasa ja kui vaja siis lased kasvõi Laari kombel pumppüssist tuntud poliitiku fotot puu küljes või teed mida iganes, et saaks ülesande tehtud ja nii kiiresti kui vähegi võimalik. Tegelikult käib ju armutu võrdlus teiste mansade ja naiskondadega. Kui lased ennast selles paratamatult tekkivast hasardist kaasa vedada ja ei suuda enam aru anda, et see jama võib olla saatuslike tagajärgedega asjde tõttu, is ei ole sinu kontrolli all siis varem või hiljem sureb esimene osaleja ka xDreamil. See on ainult aja küsimus. Julgen arvata, et juba aasta jooksul. Seega kodanikud lugejad, pakun välja loterii allegrii - kelle nimele läheb esimese hukkunu au sellel üritusel. Need kandidaadid on juba praegu kõik kirjas. Tehke panused! Loodetavasti haarab mõni legaalne totalisaator ka ideest kinni ja laseb oma süsteemi kaudu registreerida ametlikud panused?
On mindki paljudesse ekstriimimeeskondadesse püütud kaubelda, aga asjata. Päris sportlikku osalus/võidurõõmu see vast ikka ei paku, kui seal tuleb ette ülesandeid, mis hakkavad sõltuma stardipositsioonist, juhuslikust punktile lähenemise suunast või lahkuaetud raja variandist.
Kuid teeksin siiski ettepaneku osaleda sügisel rogainil, kus maratonimehed püüavad end proovile panna vastupidavuse ja kaardi- ning maastikuosavuse kombinatsioonil
Surmajuhtumid on täiesti tavalised ka nn. ohututel spordiüritustel - nt. 2009 a. Detroidi maraton: 3 surnut, maanteratturid on ohus nii võistlustel kui treeningul. Rulluisutajad räägivad, et ei ole küsimus kas sa kukud vaid millal sa kukud. Tugitoolisportlased riskivad rasvumisest tulenevate südame- ja liigesehädadega. Pubis jalgpalli kõrvale õlut juues võib saada peksa ja hommikul putkast ajalehte ostes narkomaanilt süstalt või pätilt nuga.
Oh inimesed, miks te ärkate hommikuti üles ja tormate massihüsteerias oma eluga riskides kodudest välja tänavatele! Oh inimesed teid vaadates hakkab mul valus, peatage maakera, ma tahan maha astuda!
XDreamil on suurem võimalus edu saavutada sellel, kes kaalutletult tegutseb, lahmimine, arulage riskimine viib tavaliselt vigadeni. Heal juhul on tulemuseks ajakaotus ja halb tuju, kui võimeid või olukorda on väga valesti hinnatud võib juhtuda ka hullemat.
Ma ei tea, kust tuleb ettekujutus, et XDreamil käib võistlus ohutusreeglite kõige lõdvemalt võtmises. Ilma vestita ei lubata kedagi paati, ilma kiivrita ei lasta kedagi rattale, ilma turvaköieta ei pääse keegi ronima. Keegi isegi ei ürita, sest teadvustatakse, millega tegu.
Minu jaoks muutusid XDreamidel osaledes kaks pisikest asja. Kui varem sõitsin ratast kiivrita, siis praegu ma ilma sõitma ei lähe. Kui varem vältisin joostes vihmast ilma ja poriseid radu, siis nüüd see mind enam ei huvita.
Oma rajavalikud katsun teha ise. Pikas perspektiivis on see kõige kasulikum.
Aga jah. Pinksimängijad ja tennisistid võivadki jääda vaidlema, kumma reket tegelikult suurem on :-)
Viimane kommenteerija ei saanud ikka pointile pihta. Maraton ja pikad rattasõidud pole nüüd kohe kindlasti ohutu üritus. Kas tõesti arvate, et mida pikem üritus, seda rohkem sporti. Kui on tugev põhi all ja algtõed väehmalt selged, siis palun väga. Aga algajatele pikad ürituded kindlasti mitte, sõltumata alast
Riigikaitselisest seisukohast on raske seda üritust ülehinnata.
vot üks õige point tuli välja.
m.
Panusemehele mainiks niipalju, et Xderami sari toimub seitsmendat(!) aastat järjest ning mina küll ei usu, et Sa oma panusega käesolevale aastale edu saavutaksid.
19:47 - suur aitäh teile kainestava kommentaari eest! Rõõm oli lugeda, et keegi veel suudab asja näha paadunud Xdreami-fännide välisest vaatepunktist.
Tahan kommenteerida kahte asja.
Esiteks väidet, et paberi allkirjastamine ei muuda midagi, sest ega see pärast surma ellu ärata. Oot-oot! Ei ärata küll, aga see on korraldajaile kui indulgents, mis lubab sundida osalejaid tegema asju, mis on n-ö piiripealsed ehk ohtlikud. Kui seda paberit eelnevalt välja ei jagataks, arvan, et tehtaks võistluse formaadis väga suured korrektiivid lihtsuse ja ohutuse suunas. Ja kui paber midagi ei muuda, nagu mõni väidab, siis võiks jätta selle ju osalejaile allkirjastamiseks välja jagamata! Aga millegipärast nii ei tehta. Ja ei tehta seepärast, et allkirja vastu saab korraldaja oma süümetundest priiks.
Teiseks, mõned on püüdnud väita, et Xdream oli mulle ränk ja üle võimete jms. Ma ütlen teile täiesti ausalt, ilma kelkimata, siiralt: vaimselt ja füüsiliselt nii lihtsat võistlust nagu pühapäevane Xdreami B-rada ma ei mäletagi! Võrreldes Tartu nn jooksumaratoniga (Otepää-Elva) oli see tõeline mugavussport. Võrreldes Tartu suusamaratoni ja ka teiste Estoloppeti sarja maratonidega oli see oi kui kerge võistlus. Isegi Tartu rattaralli oli vist raskem. Ma saan aru, et Xdreami-fanaatikud saavad nüüd minu peale õige vihaseks, aga ärge, palun, minge asjata keema. See oli pühapäeval kerge võistlus. See, mis mulle ei meeldinud, oli just see, et kogu aeg ei olnud andmist. Et sees olid suured pausid, kus tempo käis alla ja toimus totaalne taastumine. See oli tüütu.
19:47
Sinu jutt on pehmelt öeldes kallutatud.
Kui paljud inimesed on teisel seisukohal kui üks inimene ja nad seda väljendavad, siis ongi see nende seisukoht, mitte kambakas. Mis puutub anonüümsusesse, siis teed ise seda sama, mida teistele ette heidad.
Milleks Xdreamil osaletakse, sellest oli siin juba juttu (elamused, enda proovilepanek jne) Osaleda ei ole vaja, nagu ütled, osalemine on võimalus.
Mis puutub sellesse, et surmasaamine on ainult aja küsimus, siis sama võib väita iga lihtsureliku kohta, see on ainult aja küsimus, millal ta ära sureb.
Kui kõike kardad, siis ära voodist välja tule, aga võta arvesse, et enamus inimesi surebki voodis, nii, et pääsu pole.
Kui nüüd võrrelda jalgratturit, kes teeb üksi trenni, tihti ilma kiivrita, aerutajat, kes teeb üksi trenni või võistleb, ilma päästevestita või orienteerujat, kes üksi kodust kaugel metsas jookseb, siis võrreldes sellega on siinse formaadi harrastajad olulisemalt turvalisemas olukorras. Neil on päästevestid ja kiivrid. Mis veelgi olulisem, nad on maastikul kolmekesi, mis on turvalisuse seisukohalt väga oluline. Veelgi enam, neid on korraga kohal sadu (ühisstart).
Iga inimtegevuse kohta võib öelda, et on ainult ajaküsimus, et keegi surma saab. See ütlus ei sisalda midagi informatiivset, küll aga on see alatu ja näitab suhtumist teistesse inimestesse ja nende tegemistesse.
Nemad ei tule Sule ütlema, et kirjuta siin mida tahad, ära sured niikuinii.
Olen valmis sellele panuseid tegema.
Priit, see, et Sul kerge oli, tuleb sellest, et olid nõrgas võistkonnas ja ka sellest et ise viilisid (vältisid kaardi lugemist(vaimne pingutus), vette minemist jne).
Mis paberi allkirjastamisse puutub, siis, pane ennast korraldajate asemel ja paku välja, kuidas Sina selle lahendaksid?
On hulk inimesi, kes tahavad extreemsustega tegeleda, aga nende kõigi eest vastutada on võimatu.
Kui jätta norimine kõrvale, seda saab iga asja kallal teha, siis, mis on Sinu konstruktiivne ettepanek?
Ütlen kohe, et lihtsalt rääkimine, et olge ettevaatlikud, on vähem mõjus kui allkirja andmine. Ürituse ärajätmine samuti ei toimi, kuna on nõudmine ja pakkumine. Palgata helikopteritega lendavad päästemeeskonnad igat meest valvame, käib kõigile osalejatele rahaliselt üle jõu.
Praegu on leitud võimalikest lahendustest parim.
Kui oled teisel arvamusel, ütle, mis parem oleks?
On tore, et uus mees uut ala proovib ja oma emotsioonidest kirjutab, aga alati ei saa kindel olla, et tema arvamus kohe see kõige targem on. Sellest hoolimatta jään sinu vastust ootama.
http://vahuriinglid.blogspot.com/
Leidke antud lugudes 10 erinevust :p
Arx
Lisaks sellele, et osaleja poolt sellise paberi allkirjastamine vabastab korraldaja vastutusest, on sellel allkirjastamisel ka teine tähendus. Kui osaleja selle teksti mõttega läbi loeb, peaks ta endale teadvustama sellise võistlusega kaasnevaid ohte ja olema valmis ka võimalikeks vigastusteks ja muudeks rasketeks tagajärgedeks. Osaleja peaks teadvustama endale, et sellel üritusel vastutab ta enda tegevuse ja tagajärgede eest ise ning võistluse käigus erinevate otsuste vastuvõtmisel oma riske ise hindama.
Lisaks sellele, et osaleja poolt sellise paberi allkirjastamine vabastab korraldaja vastutusest, on sellel allkirjastamisel ka teine tähendus. Kui osaleja selle teksti mõttega läbi loeb, peaks ta endale teadvustama sellise võistlusega kaasnevaid ohte ja olema valmis ka võimalikeks vigastusteks ja muudeks rasketeks tagajärgedeks. Osaleja peaks teadvustama endale, et sellel üritusel vastutab ta enda tegevuse ja tagajärgede eest ise ning võistluse käigus erinevate otsuste vastuvõtmisel oma riske ise hindama.
Väga Pulleritsulik tegevus, ta kritiseerib paberit, mida ta läbi ei lugenud(ise kirjutas siin) ja millele ta alla kirjutas.
Mees tule mõistusele!
See on sinu ämber ja kedagi teist selles süüdistada on väga lapsik.
Arx tõi hea näite kuidas isegi naised oskavad hinnata ja mõnu tunda üritusest, mis Priidule üle jõu käib. Kirjutise stiilist ma ei räägigi. Üks kirjutis tekitab tahtmise ka sellel üritusel osaleda, teine tekitab tahtmise ühele irisejale halvasti öelda. Arvake nüüd ise, kumba kirjutise autor on "haritud" ajakirjanik ja kumba lihtsad Eesti tütarlapsed?
Ütleksin, et ühel on arenguruumi, aga ei ütle, sest kardan, et eksin.
Vaimselt ja füüsiliselt oli see võistlus kerge seepärast, et Pullerits lihtsalt ei osanud ja ei tahtnud vaimu ega jõudu rakendada. Lihtne. Kurb on muidugi seejuures, et alast absoluutselt arusaamata jagab ta hinnanguid alale. Praegune kirjeldus jagab väärinformatsiooni. Oleks blogi pealkiri Totu päevaraamat, polnuks probleemi. Üldine probleem ajakirjanik arvab tõsimeeli ennast olema kompetente hinnaguid jagama, kuid ei ole seda mitte.
Lihtne küsimus lihtsa asja kohta.
Priit kui see Xdream sulle nii lihtne oli, miks sa siis alles sajas olid?
Vastus: Lollus lokkab!
Tartu Rattaralli punkt 8 ütleb,osavõtt RR-st toimub omal riisikol.
Tartu Rattaralli on tublisti ohtlikum, kui xDream. Seda näitab ka vigastatute hulk. Ja Tartu Jooksumaratonist pole mõtet rääkidagi. Seal on juba surma saaja olemas.
Kallis 19:47: Ka kodus diivanil võib surm sulle järgi tulla, kui see on nii ette määratud.
Tundub, et oled üsna spordi kauge inimene, kui kirjutad, et milleks on vaja oma kannatust nõnda proovile panna.
Priit, kahe meetri kõrguselt alla kukkudes võib tõesti haiget saada. Kastide otsast alla kukkudes pole kukkumiskiirust ollagi ja lisaks on sul veel kaks kaaslast, kes raudselt sind kinni püüavad.
Kes vastutab sinu tervise, eest kui Tartu rattamaratonil 40km kiirusega külakuhja paned? Mine korra peale võistlust Maarjamäe haigla juurde, seal liigub igasugu lahedaid selle:) Kes nende sellide tervise eest vastutab, kas äkki korrladaja, sest ei teinud ohutut rada? Kas korraldaja peaks vastutama inimese surma pärast, kes ise eelmine öö Atlantises end kooma tõmmanud ja väsinud peast võistlustel surma leidnud jnejnejne. Neid juhtumeid on tuhandeid.
Xdream on Tartu Maratoni ürituste kõrval poisike.
Ott
To: Ott
Tartus on ikka Maarjamõisa haigla mitte Maarjamäe. Ja kui Sa ise sinna läheksid ja nende sellidega räägiksid siis saaksid ka ehk kuulda kuidas inimesed on kukkunud ka jalapealt ning saanud raske trauma või ivaliidistunud. Rääkimata veel 2 m kõrgusest kastivirnast. Tean omast käest kuna abikaasa tööks on uuesti jalgadele aidata õnnetuid kes mingil põhjusel halvatuks jäänud.
Pealegi kui Sa vaataskid PP antud kastivirna pilti vähe lähemalt siis märkaksid, et ainult üks tiimiliige hoiab ühe käe paari sõrmega kastist kinni. Ei maksa arvata, et ta sellises asendis oma sõbra turvalisust tagaks. Lisaks on aluspind ebatasane, sajab vihma ja võistlejatel ei ole isegi rattakiivreid peas. See on korraldajate aps, et seda lisaülesannet ei planeeritud rattarajale kus oleks vähemalt kiivrid igaljuhul peas olnud.
Muuseas, kevadistel tudengipäevadel toimub analoogne ronimine kastide otsa ja seal on osaleja kõiega turvatud. Kaste muidugi ka rohkem aga siiski.
Olen ise varasemalt aktiivselt osalenud xdreami võistlustel ja pean üritusest väga lugu. Loodan, et korraldajad ei solvu minu märkuse peale ja edaspidi mõtlevad lisaülesanded rohkem läbi.
PP on tubli, et seikluse kaasa tegi.
to 12:45
Kasti pilt näitab väga hästi, et tiim ei tee koostööd, sama toon oli ka Priidu jutus. Ükski liige ei suutnud omavahelist koostööd arendada. Vabandust, ühes kohas ikka oli, kui äsja sõjaväest vabanenud "karastatud" noormehele kilekat selga aidati.
Milleks siia teemasse tuua igapäevased traumad ja surmad. Jutt käib ikka spordiga seotud üritustest ja vastutusest.
Mis puutub kastidesse, siis kogu lisaülessanna oli äärmiselt primitiivne. Kastid laoti üksteise peale, kaks inimest toetasid virna ja kaaslast. Alla kukkumise % oli 99,9.
Ott
ps. Maarjamõisa muidugi:)
Võin ennast pidada Eesti mõistes üsna kogenud seiklussportlaseks ja saan kinnitada, et vähemalt Xdreami A raja esikuuiku tasemel on füüsiline koormus täiesti võrreldav iga Eesti suusamaratoni esisaja koormusega. Kuna tegemist on navigeerimisega tähistamata rajal tuleb muidugi ette seisakuid ja vähem intensiivseid lõike, kuid õige tee leidmine ongi selle spordiala fundamentaalne osa. Sellele vastukaaluks on võistluse pikem kestvus.
Turvalisus on olnud seni üsna hästi tagatud ja alati on võimalus valida ohutum tee. Kogemused on olulised ja tulevad sellel alal nagu igal teiselgi läbi võistlussituatsioonide. Käesoleval juhul, liikudes B raja 100 koha piirimail, on ilmselgelt tegemist matkamisega ajutiste kiiremate lõikudega ja loomulikult võib külm hakata. Ka Tartu Maratonil hakkaks külm kui läbiks seda õhukeses kombes 6-7 tunniga (millele umbkaudu peaks vastama B raja 100 koht). Kogenum võistkond oleks vappekülmas kaaslasele kohe kanuus kasvõi vastu tahtmist kaks kilekat selga sundinud, mitte mõtelnud kileka andmisest alles rattaetapil. Hea seegi ja nagu näha, kohe aitas. Vastastikkune abistamine ja kontrollimine on elementaarne.
Mis puutub vastutuse paberit siis tuleb nõustuda, et eelkõige on see meeldetuletus ja selgitus osalejale – mõtle kainelt ja hinda oma riske ise. Seiklussport ei ole steriilne staadionijooks vaid seal oled loodusele lähemal kui mingil muul spordialal. Et loodus ja ilm on ettearvamatud tuleb takistusteks valmis olla - võtta tagavaraks kaasa soojem riietus, piisavalt sööki-jooki. Mudavälja ületamisel tuleb mõelda, kas teha seda uisapäisa või kutsuda kaaslased appi. Selle kohta üks omapärane Xdreami juhtumiste kirjeldus: http://www.spordilinn.ee/mudalugu/
Xdreami B rajal ei ole aga kindlasti ülemääraseid ekstreemsusi seni ette antud ja ilmselt seda ka ei juhtu. Kastivirna otsast kukkusin ka ise emsaüritusel alla. Sealt pea peale kukkumine nõuab erilist kehalõtvust ja koordinatsiooni puudumist.
Kui üldse ei meeldinud siis ei ole vaja rohkem osaleda. Kui mingi kripeldus tekkis, et kas tõesti kiiremalt ja sujuvamalt ei saa, siis tasub uuesti proovida. Saab küll.
Väikese täiendusena ma mainin, et mõningatel varasematel etappidel on võistluse juhendis isegi eraldi välja toodud, et ohtlikemate punktide või lisaülseannete puhul on võistkonnal täielik õigus need vahele jätta ja edasi liikuda. Aktspteerides küll vastava ajatrahvi. Näiteks tuleb meelde (vist) Paide etapi tehisjärves ujumine. Lisaülesande sisuks oli üle tehisjärve ujumine ja lisaülesande juhendis oli selgelt öeldud, et võib ka ujumise vahele jätta, seda küll 15 minuti ajatrahvi hinnaga. Muide ujumisel või kasutada ka päästevesti.
Eks see põhimõte kehtib ka ilma juhendis eraldi välja toomata. Alati võib mõne riskantsema etapi või punkti vahele jätta. Ajatrahv küll tuleb aga võistluse paberitega lõpetamine ei pea ikkagi tähendama ülejõu käivate riskide võtmist.
Samuti on näiteks jahedama ilmaga toimunud võitluste korral selgelt soovitatud läbida kanuuetapp võimalikult kalda lähedal liikudes. Aega kulub küll veidi rohkem, aga õnnetuse puhul on lihtsam kuivale maale jõuda.
Omaette teema on siiski adekvaatne riskihindamine aga võistlussituatsioonis ei pruugi see just alati kõige paremini õnnestuda. See risk jääb alati üles. Kui ikka kõik teised konkurendid panevad ees üle nullilähedase temperatuuriga järves laineid lõigates kaugele teise kalda poole jugama ning kõige selle juures paistavad ka täiesti ellu jääma, ega siis ka endal pikka mõtlemist pole. Mis seal salata.
Muide, mis puutub sellesse, et üritus liiga kerge tundus, siis siin on põhjus ainult väheses pingutamises :)
Ma usun et kui võtta Priidust eespoolt lõpetanud võiskondade liikmete tulemused näiteks Estoloppeti suusamaratondel, siis .... Ütleme nii, et mõtlemisainest oleks küllaga.
Eks Xdreami võistluse üks väljakutse ongi ühendada võistlustempos liikumine ja samaaegne kaardilugemine ning teekonna planeerimine.
See ei ole teps mitte lihtne :)
To: Ott
Sinu esimeses postituses olid ju ka igapäevased traumad ja surmad sisse toodud. Spordiüritused pole mingiks erandiks pigem isegi suureneb oht nendel võistlustel osaledes haiglasse sattuda. Või sain ma Sinu sellide jutust valesti aru? Arendasin seda teemat ainult selleks, et teadvustada ka teistele tiimidele ja ka korraldajatele, et kasti otsa ronides peaks see ikka veidi turvalisem olema. Saan täiesti aru ülesande olemusest aga vappekülmas tiimiliige virna toestamas ei tekita küll kindlustunnet. Leian, et inimeste külmataluvus on tõesti erinev ja sõjaväe teenistuse läbimine vaevalt, et kedagi külmakindlamaks muudab.
To: Silver
Ma saan aru, et oled Eesti parimaid seiklejaid ja hindan Sinu tulemusi väga kõrgelt aga kui paned ennast sellisesse olukorda kus kanuu on ümber käinud ja kõik tiimiliikmed värisevad nagu "kordikad" siis on pea peale kukkumine reaalne ja selleks, et raske vigastus saada ei pea alati pea peale kukkuma. Piisab ka kui lagunevast tornist üks kast jääb Sinu selgroo alla ja ongi finito. Rattakiiver oleks olnud üks (elementaarne) turvavarustus sellel ronimisel.
Priit, lugege, mis on võistluse nimi ja sellest lähtugegi. Rumal on sellest üritusest maanteejooksu tahta.
Kui te ei ole enne üritust endale selgeks teinud, mida see endast kujutab ja kohapeal avastate, et see teile ei sobi (meeskonnatöö jne), siis on mõistlik peeglisse vaadata, mitte korraldajaid süüdistama hakata.
Ise ei osalenud, aga tunnen head meelt, et on need kes sellistel üritustel osalevad ja ka need kes neid korraldavad.
Lahmiv ja iseennast lolliks tegev kriitika pole mulle kunagi meeldinud.
Edu ja pikka iga sellistele üritustele!
Õnneks ongi nii, et need, kellele see üritus ei meeldi, kaovad selle juurest ise ära.
16:41
Ära konstrueeri,
Kuidas see rattakiiver sinu selgroogu selle kasti eest, mis selja alla jääb, kaitseb?
Nii võib iga tegevuse ja tegevusetuse ohtlikuks mõelda ja ei saa üldse normaalselt elada.
Minu kaastunne sulle!
Reaalne elu ongi huvitavam kui toas arvutitaga istumine. Igaühele oma, kui keegi tahab kastiotsa ronida ja sina ei taha, siis ära suru talle oma tahet peale.
Kui te midagi ei oska või pole selleks piisavalt ettevalmistunud (PP xdreamil), siis ei tarvitse viga ürituses olla.
Vahel aitab peeglisse vaatamine, aga mõnel on palgi nägemisega raskusi, siis ei aita peegel ka.
Pindki võib abiks olla.
Mina ei konstrueeri midagi. Osutasin ainult ühele lihtsale võimalusele kuidas oleks saanud asja ohutumaks teha ja vähemalt pead kaista. Kui Te sellest aru ei saanud siis on mul pigem teist kahju.
Minu poolt teema lõpp ja jääge terveks (ka need kes elementaarset turvalisust hinnata ei oska)
Lugesin kohe kaks korda, sest ei suutnud oma silmi uskuda: lugupeetud PP pani traagilise lõpuga ekstreemsete tingimustega süstamaratoni ja õllekastide otsa ronimise riskisuse astmelt sujuvalt ühte patta?!? Tule taevas appi! (kui nüüd klassikuid tsiteerida..)
Muidu aga ääremärkusena sellest, mis minu arvates kommenteerijaid kõige rohkem ärritab: mitte see, et PP-le seda tüüpi sport ei meeldinud, vaid see KUIDAS (ehk kui üleolevalt irooniliselt) ta seda kirjeldab. Kõik tegevused ei saagi kõigile meeldida. See aga ei anna õigus , olles ise ääri-veeri siiski avalikku arvamust mõjutada tahtev inimene, viisakusetuks muutuda.
Viieaastase xdremisti-karjääriga naine
to 16:41
Sellide all mõtlesin ikka neid rattamehi, kes käsi kipsis, nina läinud või rangluu kaenlas vaikselt Maarjamõisast stardi poole kõmbivad ja neid jagub iga 100m peale:) Mul on foto, kus kolm sõpra on sandistunud:)
Ausalt öeldes meenutab Priidu hala tänast laenajat, a´la pangad on süüdi, et ma ei jaksa laenu maksta:)
Ehk aitab vastutuse lükkamisest kellegile teisele, vastutaja vaatab alati peeglist vastu.
Ott
Olen trennis rullidega sõites kukkunud ja roide murdnud, kes vastutab?
Miks mina pean kui alati võib leida kellegi, kelle kaela asi ajada. (halb ilm, kehv rada, teised harrastajad jne.) Mina küll nii mees ei ole, et selle enda peale võtan.
Kaks meetrit on juba selline kõrgus, et sinna ma ei lähe lennukiga ka, jalgsi ja koos sõpradega ammugi mitte, kui just keegi minu eest vastutust ei võta.
Mis sest, et naised lähevad, mina olen kõva eesti mees ja mulle on sellised asjad vastuvõetamatud. Võtke mitu allkirja tahate, mina sellise jama eest ei vastuta (sellise all mõtlen iseennast)
"Pullerits: Kuidas üks mees pikal võistlusel peaaegu otsad andis?"
Annan alla, mina siit kuskilt vastust ei leidnud, punkt PP-le.
19.47 Kui lähed Xdreamile, siis just nii sa teedki, et lased igalt poolt üle nurga ja riskid täiega ning ei lepi trahviminutite saamisega.
Ole nüüd hea mees ja too mõni konkreetne näide, kus toimub ülenurga laskmine ja oma eluga riskimine. Olles aastaid (juba siis kui nad Lapin Kulta nime all toimusid) sellises formaadis üritustel osalenud ja julgen väita, et kordagi pole meie võistkonnal ette tulnud situatsiooni, kus tekiks mingigi reaalne risk tõsisele vigastusele, ma ei pea siin silmas jala väljaväänamist teedeta maastikul liikudes.
Selle õllekastide ülesande turvalisuse all norides on küll üle piiri mindud, kordades riskantsem on osaleda Tartu ratarallil või rattamaratonil või Elioni sõitudel, kus on ka reaalselt saadud tõsiseid vigastusi. Enne kui siis tümitada X-dreami korraldajaid ohutuse teemadel võiks äkki küsida, kas üldse X-dreami võistlustel keegi tõsiselt vigastada on saanud. Kõige hirmasam asi X-dreamil on noorest kuusevõsast lühikeste käistega särgiga läbi jooksmine.
ain
P.S. Liigsete riskide võtmises palun mind mitte süüdistada, olen loomult suhteliselt arg ja alalhoidlik.
P.S.S. Kui kardad, et tossud mudaseks saavad, ei maksa metsa minna.
Mina murdsin eelmisel aastal pooleldi oma lolluse tõttu rangluu... rattaõnnetuses.. mitte kiivrita kasti otsast kukkudes. Õnnetuse iseloom ei olnud kuidagi xdreamiga seotud.. St juhtuda ikka võib. Igal pool ja igat moodi... aga kastiülesandes kiivrist rääkida on küll lapse lalin.. sama hea oleks rääkida, et see, kes bussipeatuses jääpurikaga pähe sai oli ise süüdi, et talveohtudega arvestada ei osanud ja kiivrit ei kandnud ( või süüdistada linna selles, et kiiver talvel jalakäijale kohustuslik pole)
Ja no tegelikult on priidult ju tore tükk.. lihtsalt mõne mehe kommentaar siin on täitsa ****
Priit, see on väga vahva jutt! Sellised need esimesed seiklusvõistlusel osalemise emotsioonid tavaliselt ongi - keegi pole ette valmistunud ega tea, mida oodata :)
Kastiülesanne ei meeldinud mulle ka. Muidugi polnud ta mingi megaohtlik, aga omal algatusel ma sellist ebastabiilset ja kontrollimatut turnimist ei teeks. Samas, enamik lisaülesandeid on Xdreamil tavaliselt pigem üle- kui alaturvatud, see praegune (ja mõni varasem ka) on siiski pigem erand.
Meie naistetiimi muljed A-rajalt, kus me reljeeforienteerumises hävisime, on minu ajaveebis.
HAHAHHAHA Priit, ime pole, et sul kerge oli kui sa nii lahja vend olekd ja ütled, et mis mõttega otsida KP-d. MIS MÕTTE ON SÕITA RINGIRATAST 850 MEETRISEL TASASEL RINGIL? Ma muide olen ise suusataja ja nühin sama ringi, aga KUST VÕTAD SA ÕIGUSE KUULUTADA ORIENTEERUMINE MÕTTETUKS? Nojah, samas kui ise oska, siis on ikka ala süüdi.
hehe, kui sa ikka nii paljudelt Braja neidude tiimidelt ära saad, siis ongi raske positiivset kommentaari välja mõelda. tuleb meelde üks portugali jalgpallitäht, kes pärast mängu vingus selle üle, et kohtunik vastastele liiga vähe kollaseid andis. kommentaariumis oli kohe alustuseks hea komm selle kohta: "no on ikka krdi eit".
aga nagu jutust selgub, siis pp ja co läks seiklusspordi üritusele täielikult ette valmistamata. suusamaratonile või isegi tartu sprindile läheb pp küll määritud suuskade jms juurdekuuluvaga, aga millegipärast seekord oli vaja minna mütsiga lööma. xdreami kohta uurides oleks ilmselt üsna kiiresti selgunud, et a)tõenäoliselt saab märjaks b)ilm on s.tt c)vesi on külm. natuke erudeeritum inimene paneb siit ise kokku, et vahetusriided tuleb kaasa võtta, eriti kui kavatsetakse metsa pooleks päevaks tsillima jääda.
yhtlasi jääb mulje, et kogu kamp ei teadnud midagi elementaarsetest külma tõrjumise viisidest, näiteks tuleb vette kukkumisel riided kõik (aga eriti särgid) seljast ära võtta ja kuivemaks väänata. jah, vihmaga tundub see mõttetu tegevus esmapilgul, aga äärmiselt vajalik. jutust ei selgu, kas seltskonnal oli kaasas telefon, et vajadusel abi kutsuda.
pp sa võid öeld muidugi, et blogi pole mingi ajakirjandus, aga tahes tahtmata loevad sinu juttu paljud inimesed. ja mõned lollid loevad ja kiidavad veel sellist "ärapanemist" takka. olen ka enne öelnud, et kerge on olla negatiivne. selleks pole vaja MITTE MINGIT oskust. aga positiivse vaatenurga säilitamine on kunst. selle asemel võiksid kirjutada hoopis "kuidas xdreamil ellu jääda" vms. oma vinguvate lugudega lihtsalt õhutad rohkem inimesi delfilikke kommentaare kirjutama ja noh, kui see on sinu eesmärk, siis ei tasu sul ja teistel postimehe toimetajatel pärast põdeda, et kommentaarid üldiselt nõmedad ja peab mõne artikli juures lausa ära keelama.
See peaaegu otsad andnu oli Viljar Kannimäe. Vähemalt mina sain nii aru.
Silveri jättis täpsustamata, et PP tulemus võrdus TM LÜHIKESE raja läbimisega 6-7 tunniga:)
Madis, Sa eksid. Mina lugesin küll välja, et Kannikas sai lõpuks tuurid üles. Kahetunnise kaotuse süüdlane on Priit Pullerits, kel puudus ramm nii peanupus kui lihastes.
Loen siin jälle uuesti osasid kommentaare ja jään mõtlema, kas osad kommenteerijad on ehk ülitundlikud?
Ma küll otseselt igat komakohta Priidu tekstist üle ei lugenud, aga mulle tunud see selline ehe kirjeldav kirjatükk, mis annab edasi osaleja vahetut kogemust.
Otsest kriitikat või kuidagi selgelt väljendatud halvustavat suhtumist sellest kirjatükist ma küll välja ei loe.
Eks Priit mõistab kohut, kes eksib või mitte. Nagu kirjas, siis mina sain aru nii.
Vabandust, aga kas võib ikka alasse juba ette negativselt suhtuvalt inimeselt erapooletut või positiivset arvamust loota? Minu meelest kumab see paljude Priidu mugavus ja "naiste" spordialade lugude juurest läbi.
Nüüd võiks Kelk veel Priidu Tartu rulluisumaratonile ka kutsuda, millise loo veel sealt saaks :).
Siine lugu on isegi leebem ja mõnusam kui suuremale lugejaskonnale fuunatud f*** artikel PM'is.
Ajakirjanik saab korraldajatelt personaalse kutse. Ajakirjanik ei mõtle enne võistlust, et millist varustust võiks vaja minna ja kuidas jõuaks kiiremini finishisse. Ajakirjanik on pärast võistlust pettunud - enda süül polnud võistluseks valmis, enda süül kaotati võitjatele KAKS tundi, Soonets ei osanud orienteeruda, Kannimäel hakkas külm jne. Ajakirjanik avaldab kõigis kättesaadavates väljaannetes pettumusest nõretavad lood.
Tõnis Erm, kui soovisid antipropagandat saada, siis ajakirjanik ei vedanud alt.
Aivar
Esiteks sooviks kõigepealt Xdreami korraldajatele jõudu ja tugevust edaspidi.
Teiseks loodan, et üleval olev ja postimehes kirjutatud artikkel ei ole autori tõsine arvamus vaid, hetke emotsiooni tulemus võistleja natuke ebaõnnestunud võistlusele, muidu jääb Teist härra Pullertis küll väga halva sportlase mulje, kelle ebaõnnel on süüdi ilm, jumal, korraldajad, nälgivad aafrika lapsed jne.... ja minu arvamus teist kui suhteliselt heast ajakijanikust/sportlasest langeb kohe tugevalt.
Edasi minnes, härra Pullerits teile teadmiseks et kui kolmandal NII KÜLM oli siis kanuu etapi alguses/lõpus oli ESMAABIPUNKT.
Oleksite vähegi kaarti lugenud siis oli see ka kaardil kirjas.
Ja see kui kaaslane "vappekümas" on ning talle abi ei otsita on pigem ju võistkonnakaaslaste hoolimatus???
Igasugustel marataonidel osalejana peaksite teadma ju kuidas vastavalt ilmale riietuda ja käituda, kuidas siis nüüd räägite nagu oleks värske tugitoolisportlane (ja vihma sadu ei olnud küll ju ootamatu)?
Käisin ise ka ujumas seal kanuu punktis ja sinna sai ka vajadusel kanuuga kuivalt nii, et kui mees nõrk ja kaarti lugeda ei oska ei ole midagi teha.
Kui lisaülesande järjekorras ei meeldi seista siis tuleb lihtsalt kiiremini teha et enne teisi kohale jõuda... nii ei ole vaja oodata :D
Ja kui tempo oli nõrk siis esiteks oled ise süüdi et nii nõrkka tempot tegid ja teiseks on alati võimalus tulla öisele etapile ja näidata oma "tegelikku" tugevust sinna 20-da koha auku kuhu sa ennast arvutasid (vihjena võin öelda et kõik need minutite mahaarvamised on tugevalt seotud sellega, et kaarti on vaja ka lugeda mitte see kotti panna).
Sellisel võistlusel ei piisa ainult sellest kui oled rattas tartu rattamaratoni esisaja mees vaid keset maratoni pead ikka kaardilt vaatama kuhu sõidad (või peast arvutama, või planeete tundma jne, jne ) :D
Muidu päikest kõigile, ja see kõik on ju vabatahtlik osalemine :D
Ise juba üsna mitmendat aastat osaleja
P.S. muidu olid tegelikult samasugused emotsioonid ka endal esimestel etappidel, kus kunagi osalesin (aeg ajalt siiani kui midagi nahka läheb)
P.P.S ohtlikuse kohapealt ütleks seda, et proovi Tartu Rattamaratoni viimaselt stardikohalt startides läbi teha ja räägi siis ohutusest.
Küsi Tartu Rattammaratoni korraldajatelt ja Xdreami omadelt kui palju on näiteks viimase 5-6 aasta jooksul olnud erinevaid vigastusi, mis nõuavad arstihoolt (kui väga vaja võid taandada ka osalejate suhtarvule) siis on sul ka mingeid faktilisi väiteid peale emotsionaalsete.
Viimastel aastatel on tekkinud terve plejaad inimesi, kes eksponeerivad oma teadmatust ja on uhked selle üle, nagu tegemist oleks kangelasteoga.
Keegi ei tee siin propagandat, ei poolt ega vastu.
Kirjas on emotsioonid, ehedalt ja ausalt ja keerutamata.
Kui nende väljendamise eest võib kellegi nüüdisajal süüdi kuulutada, siis olen süüdi.
Muus oma süüd küll ei tunnista, tehke või tina.
Ma võin ju teile kirjutada iga kell positiivse propagandaloo - tegelikult, kui puhkuselt tagasi tulen, teengi selle katseks ära. Tahaks siis näha, kuidas too lugu teile meeldib.
Priit, tule öisele Xdreami etapile Karulas, sealt saad kindlasti väga positiivse loo.
PP kirjutas laheda loo! Ja arvestades, et meiemail on negatiivne reklaam märksa parem reklaam, siis on karta, et järgmisel aastal läheb A-rajale regamisega ka kiireks (lisaks B-raja omale).
Mulle miskipärast tundub, et Priit Pulleritsu saab veel vähemalt ühe korra Xdreami stardis näha - vaja ju ikka aru saada, mis selles nii lahedat on?! :)
Lisaks emotsioonidele on ikka väga arvestatavas koguses fakte, mis näitavad, kellega tega, ehedalt ja ausalt:
* kompassi polnud;
* stardis kästi paberile alla kirjutada ja PP kirjutas;
* PP eksis 30 m järel ära;
jne
Emotsioonide kõrval on ikka väga arvestatavas koguses fakte, mis näitavad, kellega tegu, ehedalt ja ausalt:
* kompassi polnud;
* stardis kästi paberile alla kirjutada ja PP kirjutas;
* PP eksis 30 m järel ära;
jne
Vana tõde: ei ole halba ilma, on vaid vale riietus. Kestvusaladel roll ka ettevalmistusel. Oleneb, mida tegama minnakse, sellest ka valmisolek sootrituseks. Tšillimise võib ilm ja korralduslikud elemendid (eriti, kui ala ei tunne) tõesti rikkuda. Xdream lihtsalt eeldab lisaks füüsisele ka kaarditundmist, leidlikkust, head meeskonnatööd, mõnusat tuju, kogemusi jmv. Kui oled loomult valmis seikleja, saad raudselt vastu 99% häid (ka pingutavaid, väsitavaid sportlikke) elamusi. Kui ongi natuke halba, siis sellest 1% õpid ja kui üldse kirud, siis üldjuhul vaid iseennast.
A-raja 2x läbinu, vastutuspaberit loomulikult võtnu, Xdreami korraldajaid vaid kiitev Urmas
Ilmselt olid PP-l ka esmakordsel suusamaratonil muljed "fakk, kui neid nõmedaid laudu jala küljes poleks olnud, oleks nii tugev mees kui mina kindlasti kiiremini saanud" :)
Ekstremistidega vaidlemine on nagu vastu tuult sülitamine või vee laskmine. Seletaks ükski nägu neist ära, et millest tekib sellel rajal rahulolu aga ei kõik tänitavad põhjalikult instrueerimata meeskonnaliikmeid. Palju õnne! Ükski tänitavatest jobudest ei suuda pakkuda sõbralikke õpetusnõuandeid. Elatakse välja oma patoloogilist võidurõõmu "ärapanija" üle! Üldiselt näiteb see ainult seda mis mõttetu seltskond sellel üritusel pusimas käib. Vaevalt, et keegi neist ala nautida tõeliselt suudab sest liiga palju kibestumise pisaraid võib lugeda siin lajatatud kommidest välja.
soovituse PP-le;
1.Proovi veelkord
2.Kui sul on võistleja hing (mis kindlasti sul on), ära mine matka (tunnista seda endale ja teistele)
3.Ära pane kaarti tasku, isegi kui sa algul ei saa mütsigi aru. Alusta vaikselt ja püüa ise järjest rohkem aru saada. See on meeletu rõõm kui oled ise suutnud punkti kiiresti üles leida. Käi mõnel päevakul- mõnus vaheldus tavalisele jooksule/rattale ja harjud kaardiga.
3.Küsi varustuse/riietuse osas nõu parimatelt/kogenumatelt.
Parima sportliku elamuse annab parim (tihti ka kallim) varustus.
4. Alati on võimalus küsida abi kaasvõistlejatelt, reeglina xdreamil on isegi tipp tiimid abivalmid ja annavad mõnegi vihje, kus punkt asub kui ise väga jänni oled jäänud.
....jne palun jätkata..
Õlekastide ja turvamise kohta; nõustun siiski nendega Eloga, suuremal osal räägime me ületurvamisest. Õnnetusjuhtumite esmaabis räägitakse , et tõeliselt ohtlik kõrgus on 2 kehapikkust. Seega 2m torn on tõeliselt ohtlik (vajalik kindlasti turvavarustus) 1m pikkusele inimesele/lapsele jne.
Mitte orienteerujast, hirmsa võistlushingega xdreami tegija.
Risto
Pulleritsu suusablogi pole ausalt öeldes ammu viitsinud lugeda juba, pisut liiga üleoleva tooniga on enamus tema tekstist, aga kuna antud lugu oli ühest minu lemmikalast ja kuna Pullerits oleks "peaaegu otsad andnud", siis lugesin ja ei pidanud pettuma, kohati oli üsna koomiline.
Huvitav oli muidugi lugeda, et asjad, mis xdreamil käijate jaoks igati normaalsed tunduvad (kastide otsa ronimine, vihmase ilmaga suplemine, jne.) tunduvad Pulleritsule eluohtlikumad kui näiteks Tartu Rattaralli. Xdreamil olen osalenud päris algusest peale, aga kordagi pole millegi päris eluohtlikuga kokku puutunud. Samas ühe korra olen Rattarallil osalenud ja ausalt, vigastusterohkemat spordiüritust ma ei teagi (kui gladiaatorivõitlused välja arvata). Lõpetasin pika rattaralli viimaste hulgas ja finišisse jõudes oli pilt masendav - ainult sandid, kinniseotud peade, käte ja jalgadega võistlejad. Niiet vähemalt minu kogemustes, xdream on lapsemäng selle kõrval.
Ja nagu eespool kirjutajad on juba öelnud, Pulleritsu võistkonnas olid küll kõvad rattasõitjad, aga teistel aladel esinesid nad väga nõrgalt, seepärast läks neil ka nii kaua.
Täitsa hea lugu PP-lt. Emotsioonidega, minu arust. Ei saa aru nendest, kes asja aint negatiivsena näevad. Igal meil on õigus oma arvamusele ja seda võib ikka välja öelda, onju?!
Viimati oligi asi huvitavam olnud: vähem ratast. Eelmisel aastal kippus rohkem rattaralliks.
Segane värk tõepoolest.
Kui Priit kirjutab, emotsionaalselt et algus läks rappa, siis nähakse siin kohe tulist kriitikat orienteerumise kui sellise suhtes.
Huvitav kust see tuleb?
Äkki ikkagi Priit kirjutas ja mõtles ainult seda, et terve kari asju läks võistluse käigus omadega rappa ja ei midagi enamat?
ــــــــــــــــــــــــــــــــــــــــــــــــــــــــ
شركة مقاولات بمكة
نفتخر بكوننا واحدة من أهم وأكبر شركات المقاولات في مدينة مكة بأكملها فنحن أفضل شركة مقاولات بمكة نقوم بتنفيذ المباني المتفق عليها باستخدام أفضل المواد من أسمنت ورمال وغيرهم وكذلك نتملك مجموعة من أفضل العمال وذوي الخبرة لسنوات عديدة في مجال البناء وكذلك نتميز بالدقة في مواعيد البدء والانتهاء في العمل.
شركة فني نجارين بمكة
تتميز شركتنا بالتعاقد مع مجموعة من الفنيين النجارين ذوي الخبرة والدقة في هذا المجال لسنوات طويلة وتقوم الشركة كذلك بتوفير مجموعة من الأسعار المختلفة والمتناسبة مع كافة العملاء لضمان وصول خدماتنا لجميع طبقات المجتمع وبمجرد الاتفاق مع العميل يتم توجيه أحد الفنيين المتخصصين له على وجه السرعة.
فني نجار بمكة
فنى نجار بمكة من أهم مميزات خدمتنا هي سرعة الوصول للمكان المحدد فور تلقينا الطب والاتفاق مع العميل ويتم استخدام مجموعة من أفضل الأدوات والمعدات دائماً ويتم الالتزام أيضاً بموعد التسليم المتفق عليه مع العميل بدون أي تأخير وكذلك من أهم المميزات التي نقوم بتوفيرها تناسب الخدمة العالية الجودة مع التكلفة المنخفضة.
شركة تركيب سيراميك بمكة
شركة أعمال السباكة بمكة
شركة أعمال الكهرباء بمكة
شركة فني نجارين بمكة
فنى نجار بمكة
nike air force
nike air max 2017
nike lebron 15
nike air max 90
retro jordans
yeezys
yeezy
nike outlet store
adidas shoes
adidas superstar
TERE,
Jumal õnnistagu sind, peaminister, ma ei peatu maailmale oma heldusest minu elus, proua Cynthia corvin. Ma olen suurepärane tunnistus, ma elan USA-s ja ma olen täna õnnelik naine? ja ma ütlesin ise, et ükskõik milline laenuandja, kes päästab minu pere oma kehvast olukorrast, viitan kõigile, kes otsivad laenu talle, andis mulle ja mu perekonnale õnne, mul oli vaja laenu 360 000 euroga, et alustada mu elus kõik üle, kui ma olen 2 lapsega ema, kohtasin seda ausat ja jumalat kartma, mees laenu laenuandja, mis aitab mulle laenu summas 360 000,0 dollarit. Ta on jumal karistatav mees, kui teil on vaja laenu ja sa saad palun pöörduge palun tagasi, öelge talle, et see on proua cynthia corvin, et viite teid temale. võtke ühendust Mr.Zakiga e-posti teel: - feroozsuptoo@outlook.com
شركة تنظيف بتبوك
شركة تنظيف سجاد بتبوك
شركة تنظيف مجالس بتبوك
شركة تنظيف شقق بتبوك
تسربات المياه بالقطيف
شركة تنظيف منازل بتبوك
لم يعد لدى الناس الوقت الكافي للتعامل مع مهام التنظيف المنزلية اليومية ، وباختيارك لخدمة التنظيف من شركة تنظيف منازل بتبوك ، لن تتلقى فقط خدمة ممتازة تضمن تنظيف منزلك وفقًا للمعايير الخاصة بك ، ولكن أيضا سوف تستفيد من خدمات التنظيف من مصدر موثوق ، يضمن تطهير منزلك وتنظيفه بعمق يدوم إلى أمد طويل
شركة تنظيف بتبوك
شركة تنظيف مجالس بتبوك
شركة تنظيف سجاد بتبوك
شركة تنظيف منازل بتبوك
شركة تنظيف منازل بخميس مشيط
شركة عزل اسطح بخميس مشيط
شركة تنظيف مجالس بخميس مشيط
شركة تنظيف مجالس بخميس مشيط
شركة تنظيف منازل بجازان
شركة تنظيف بمحايل عسير
شركة نقل عفش بنجران
شركة مكافحة حشرات بجازان
شركة مكافحة حشرات بخميس مشيط
شركة كشف تسربات المياه بجازان
شركة تنظيف منازل بجازان
شركة مكافحة حشرات ببيشة
http://summakerspace.blogspot.com/2015/01/so-much-learning-going-on.html
https://sunithakrishnan.blogspot.com/2019/08/whatsapp-call-that-ended-in-sex-slavery.html
https://sun-on-a-string.blogspot.com/2017/04/blog-post.html
http://sun-on-a-string.blogspot.com/2017/04/blog-post.html
http://superbacklink.blogspot.com/2011/06/free-backlinks-exchange.html?commentPage=2
http://surveillance-security-camera.blogspot.com/2015/09/todays-best-deals-40-printer-gopro.html
https://www.blogger.com/comment.g?blogID=23631803&postID=2924550092988395470
https://www.blogger.com/comment.g?blogID=36633659&postID=5361375008818758263
https://www.blogger.com/comment.g?blogID=36633659&postID=8929448331782070029
https://www.blogger.com/comment.g?blogID=36633659&postID=5480476440714705179
Postita kommentaar
<< Esileht