Pullerits: Kuidas sõita rattarallit nii, et terveks jääda?

Nüüd küll aitab. Eile õhtul sai Tartu Velo klubi pundiga pedaalitud Tallinna maanteel Tartust Laevani ja tagasi, kokku ligi 60 km. Minnes karussellitasid esimesed vastutuulelõigul kiiruse 45 km/h kanti, nii et grupi tagaotsas pidi keti juba suurema hammasratta peale tõstma, et jalad liiga kiiresti ei nõeluks. Tagasiteel sattusin kaheksaliikmelisse jooksikute gruppi, kes pärast nn kamanda sõitmist jala sirgu lasknud klubilistest mööda tuhises. Paarikaupa üksteise alla vedades hoidsime kiirust 37-38 km/h. Ühtekokku kulus 59 km läbimisele 1:40, mis teeb keskmiseks kiiruseks ligi 36 km/h.

Aga see on nüüd tõesti kõik. Pühapäevani ei tee ma enam ühtki treeningut. Neist ei oleks grammigi kasu, pigem kahju.

Ometi ei ole eilne treeningkiirus midagi sellist, millega pühapäevasel Tartu rattarallil esimese paarisaja hulka võiks vändata. Ent kiirusest olulisem on see, et ei juhtuks mingeid jamasid. Et ei juhtuks õnnetusi ega kukkumisi. Nende ühiseks (sic!) ärahoidmiseks pakun siin Tartu Velo klubi trennidest välja mõned tähelepanekud, millega soovitan kõigil arvestada - et me pühapäeval ikka tervena Tartusse tagasi jõuame. Loomulikult on kõik teretulnud lisama oma õpetussõnu.

1. Rule number one: kui tahad terveks jääda, arvesta teistega! Keegi meist ei sõida pühapäeval üksinda. Kui me hoolitseme lisaks enda turvalisusele ka üksteise turvalisuse eest, on suur lootus, et suudame õnnetusi ära hoida.

2. Anna oma manöövritest aegsasti ja selgesti märku! Kui kihutate kellestki näiteks paremalt mööda, hüüdke, et "tulen paremalt!". Kui otsustate suunda muuta, andke tagasõitjale käega märku! Siin ei kehti vanasõna, et rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Hoopis vastupidi!

3. Enne manöövri alustamist heida pilk kõrvale! Kui otsustate näiteks kellestki vasakult mööda kihutada, aga ei veendu enne, ega te vasakule võttes kellelegi ette keera, kehtib suure tõenäosusega vanasõna: õnnetus ei hüüa tulles. Samas, olen kuulnud, et ei tohi lausa üle õla taha vaadata - siis läheb suund paratamatult käest. Kogenud ratturid panevad taha vaatamiseks käe kõrvalsõitja õlale. Kes seda varem proovinud ei ole, ärgu hakaku seda rattarallil harjutama.

4. Ärge vaadake ainult eessõitja tagarehvi, püüdke vaadata ikka kaugemale ettepoole! Rattamehed on mulle õpetanud, et kui vaatate kaugemale kui pelgalt eessõitjat, siis on teil rohkem aega reageerida, kui ees peaks midagi juhtuma.

5. Vältige ülereageerimist! Arusaadav, et enamikul on närv üksjagu püsti, aga kui eespool on midagi juhtunud, peaks püüdma pidurdada ja manööverdada võimalikult sujuvalt. Järsku pidureid blokki tõmmates või jõnksuga kõrvale keerates põhjustate arvatavasti üksnes kukkumise.

6. Ärge kartke kaassõitjatele märkusi teha! Kui näete, et mõni mees sõidab rohmakalt ja teisi ohustades, on minu arvates lausa kohustus talle kõva häälega öelda, et ta nii ei teeks - et seda kuuleks tema ja teised ümberkaudsed ka. Rahmeldajate vaikides talumine võib pikapeale kõigile valusalt kätte maksta, sh rahmeldajale. Loomulikult ei maksa sõimata (sest sõim tekitab vaid liigseid pingeid), v.a juhud, kui eelnevast hoiatusest pole kasu olnud - siis loeb vist küll ainult kärkimine.

7. Ärge poogeldage ja siiberdage! Ehk teisisõnu: sõitke võimalikult sujuvalt ja ühtlaselt ja sirgjooneliselt. Kõik muu on mõttetu tõmblemine!

8. Leidke usaldusväärsed kaasvõistlejad! Kas pole mitte nii, et mida suurem grupp, seda suuremaks anarhiaks võib kiskuda? Liiati ei või ju eales teada, millise sõiduoskuse ja meelsusega on need, kes teile kõrvale ja ette satuvad. Minu arvates on oluline püüda grupis üles otsida need, kes tunduvad rattasõidu matsu jagavat ja kel näib ka kogemust olevat, ning hoida nende tuulde. See vähendab kindlasti probleemide tõenäosust. Näiteks eelmisel rattarallil sattusin Pangodist Tartu poole sõites ühel tõusul eksprofi Andrus Augi selja taha. Võtsin selle koha kohe endale, ja tundsin end võistluse lõppfaasis märksa kindlamini, sest teadsin - see mees minu ees juba katastroofi ei tekita.

9. Säilita lõpukilomeetreil kaine mõistus! Viimasel viiel kilomeetril seirab mitu ohtlikku kohta. Olen näinud, kuidas Tarbuse ees on kaks sõitjat kõmaki! külili prantsatanud. Olen näinud, kuidas Tähe tänava ristmikul on mõned mehed pidanud üle äärekivide hüppama, sest parempoolne tee äär aheneb ootamatult. Olen kuulnud kukkumistest vangla kurvis ja raudtee ülesõidul. Eelmine aasta oli suur kukkumine enne Sõpruse silda. Ja tean mehi, kes on viimasel kahesajal meetril end veristanud, eriti just piirdeaedu püsti hoidvate betoonblokkide tõttu. Viimastel kilomeetritel on tähtis liikuda sirgjooneliselt ja vänderdamata. Pigem kaotada kümneid kohti, kui sattuda haiglasse, on ju?

10. Kõik see, mis mul ütlemata jäi, ja kõik see, mis siinöeldu juures vajab täpsustamist (või suisa ümberlükkamist?), lisage, palun, kommentaari ossa! Usun, et sellest oleks kasu väga-väga paljudele. Ja levitage siinset postitust meie ühise turvalisuse nimel võimalikult paljudele pühapäevastele rattarallijatele.
******
Zion National Park, Utah. 25. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: California velotuuri 8. etapp Los Angelese maakonnas. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: California velotuuri 8. etapp Mulholland Highwayl. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: California velotuuri 3. etapp Tunitas Creek Roadil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: California velotuuri 8. etapp Los Angelese maakonnas. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: California velotuuri 6. etapp Angelesi rahvusmetsas. Foto autor: AP/Scanpix
Fotod 6 ja 7: California velotuuri 6. etapp Angeles Crest Highwayl. Fotode autor: AFP/Scanpix
Foto 8: California velotuuri 5. etapp Kerni maakonnas. Foto autor: AFP/Scanpix