Pullerits: Mis hinnang anda jooksutulemusele?
Nüüd, kui kired vaibunud - aga jalad endiselt siiski kanged -, on õige aeg analüüsida, miks vabariigis kõige enam kõneainet pakkunud Tartu nn jooksumaratoni tulemus tuli just selline, nagu see tuli.Tuttav teleoperaator kirjutas mulle pärast võistlust nii: "156. koht - täielik häving!!! Kaotada lumelaudurile ja neegrinaisele???"
Tuttav lehemees jällegi pidas vajalikuks imestada: "Kas su jalad tõesti kandsid 23 kilomeetrit? Isegi ajaga 1:38 ja pisut peale...
Aga Kaspar Kokk edestas sind kahe minutiga. Piinlik?
Ja parim eestlanna edestas sind viie minutiga."
Kui protesteerisin, et jõudsin enne võistlust jooksutrenni teha vaid viis nädalat, kostis lehemees: "Viie nädalaga saab parimal juhul tunde, et nüüd võiks hakata harjutama. Aga paks ütles: tehtud!"
Sellise kriitika ajel saatsin treenerile vabanduse, et ei suutnud teha ootuspärast jooksu. "Juba esimestest kilomeetritest oli tunne, et kangutama ja rügama ja rühmama peab, kergust ei ole," kirjutasin talle. Ja lisasin: "Jalgades muidu starti minnes väsimust küll ei olnud."
Esitasin treenerile ja esitan ka siinseile kriitikuile võrdluseks oma 2008. ja 2010. aasta va
heajad eeldusel, et vaheajapunktid olid samas kohas:5,3 km - 19.51 ja 20.10
11 km - 43.06 ja 44.02
15,6 km - 1:01.25 ja 1:04.07
19,6 km - 1:19.07 ja 1:22.11
poolmaraton - 1:25.59 ja 1:29.12
finiš 1:37.13 ja 1:38.46
koht 63. ja 156.
Treenerile esitasin sellise raporti:
"Ei ütleks tunde järgi, et algus oli kiire. Lasin oma arust lõdvalt, sest teadsin ju, et kogemust p
ole.Siin on näha, et vahe kärises just 11 ja 15,6 km vahel.
Aga et viimase 2,4 km-ga suudan 1,5 minutit tagasi võtta - hmm, see on veidi imelik. Kuigi vaheajamärgid olid mu meelest ikka täpselt samas kohas ja rada oli ka sama.
Hingamine oli distantsi teisel poolel väga hea ja rahulik, jõudsin nii rääkida kui isegi tuttavaile naeratada, aga jalad olid rasked, eriti just viimasel 7 km-l läksid reielihased kangeks.
Mis võis olla selle hävingu põhjuseks? Kas see, et poolteist aastat polnud vahepeal üldse jooksnud? Lisanduv vanus? Varasema võistluskogemuse ja -tunde puudus?
Ei jäänud rahule. Kuigi peab ütlema, et 2008. aasta aeg 1:37.13 oleks seekord andnud alles 126. koha (tollal siis 63.)."
Treener ütles, et "võid olla rahulolematu ja vahel peabki olema, aga tegelikult sa ületasid ennast ja jooksid isegi paar minutit kiiremini, kui ma päris algul arvasin". Ta lisas, et ma p
ole lihtsalt jooksu piisavalt harjutanud, aga vastupidavuse harjutamine vajab just aega. "Nii et mingist hävingust võiksid rääkida siis, kui oleksid jooksnud 4.30/km või aeglasemalt," kinnitas ta.Nii, nüüd on teil siin hulk fakte ja hinnanguid. Aga olgu peamised faktid üle korratud. Viimase jooksutrenni enne sel kevadel Tartu nn jooksumaratoniks harjutama asumist tegin 9. novembril 2008 (sic!). Niisiis poolteist aastat tagasi. Tõsi, kolm trenni tegin ka 2009. aasta aprilli algul, aga need päädisid ahhilleuse kõõluse valuga. Lõpetasin igasuguse jooksmise koheselt. Ajavahemikul 8. aprill 2009 kuni 2. aprill 2010 ei teinud ma mitte ühtegi jooksutrenni. Tänavusest 3. aprillist alates treenisin jooksu täpselt viis nädalat, läbisin selle ajaga 215 km. Kogu lugu.
Millised on ekspertarvamused?
******
Orderville Canyon, Zion National Park, Utah. 24. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)Foto 1: Kurnatud jooksjad pärast Tartu jooksumaratoni lõpetamist. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pulleritsu ennastsalgev, kompromissitu, kõikeandev lõpukiirendus Tartu jooksumaratoni lõpusirgel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Moemees Art Soonets, Scanpixi fotoagentuuri juht Baltimaades, Tartu jooksumaratoni finišis, nagu poleks häda midagi. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Kurnatud Ergo Kukk finišeerimas Tartu jooksumaratonil meditsiinitöötajate käte vahele. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 16:24
kommentaare: 50
50 Kommentaarid:
Hinnang on - pole üldse paha, siit on tuleval aastal kuhu edasi minna.
Kuigi klassik väidab et jooksmine ei nõua erilist tehnikat:
http://maraton.postimees.ee/?id=259356
siis päris nii lihtne see asi ikka ei ole-suusatades või ratta seljas läbitud kilomeetrid automaatselt sind paremaks jooksumeheks ei tee.
Priit, miks pöidlad peopesas on? Minu jaoks jätab see mulje liigselt pinges ülakehast. See võib tempot takistama hakata. Kui juba ei tee.
2008. a tulemusi ei tasu ajalises mõttes võrrelda, kuna siis oli ju see sigapalava ilmaga joostud. Mina jooksin siis 1.42 ja olin 130. nüüd 1.38 ja 140, kohal......2008 .a jooksid kõik ilma tõttu paar minutit oma tegelikest võimetest nigelamalt.
Sigapalav oli kui esimest korda Otepäält Elvasse joosti,siis küll sügisel- 1 või 2 mehe jaoks jäigi see viimaseks jooksmiseks.
Siin pole küll midagi analüüsida, 2008 ja 2010 aasta treeningud on olnud ju totaalselt erinevad, mina pigem ütleks, et sellel aastal on sul minek parem, kuna 1.30 kaotust pole peaaegu et midagi. Oleks et selle aasta treenitus ületaks 2008 oma, kuid seda ju mitte!
Ain, jah, selle aasta treenitus ei ületa kindlasti 2008. aasta oma, mil jooksutreeningud algasid viletsa talve tõttu juba 1. märtsil ehk rohkem kui kuu aega varem tänavusest. Sealt ehk vahe tuligi. Ja millegipärast tundub, et 2008 soe ilm sobis mulle paremini kui seekordne jahe ilm. Mul ju väga väike rasvaprotsent, ilmselt võib seetõttu kuluda märgatav osa energiast sooja tootmisele.
Ja Madis: pöidlad on peos seepärast, et endale pöialt hoida! Aga tegelikult mäletan lapsepõlvest ajakirjast Kehakultuur lugu, kus soovitati, et joostes peavad olema pöidlad kergelt rusikasse tõmmatud. Või on selle detaili osas ka aegade jooksul ümberhindamised toimunud? (Samas, ärgem takerdugem detailidesse: pöialdes ei olnud kindlasti selle jooksu võti.)
Ja kusagil peaks avama veebisaidi, kus saab kirja panna nende autode numbrid (koos muude isiklike detailidega), mille juhid jalgratturitele julmalt ette keeravad.
Täna teen selle häbitahvliga siin algust:
kolmap. kell 8:04 keeras Beari tänavalt mulle Jakobi mäe all ette sinine Subaru Legacy luukpära numbriga 157 AZL, roolis silmasin umbes 50-60 aastast heledama pea ja habetunud põskedega ümarama näoga prillidega meest. Teab keegi selle auto juhti?
Sinu 215 km jooksutrenni minu 83 km vastu aastal 2010.
Vaheajapunktid
1. 20:10 - 24:24
2. 20:05 - 20:22
3. 18:04 - 17:45
4. 7:01 - 7:01
5. 9:34 - 9:31
Ehk kokkuvõttes, kui ma oleks saanud ka eestreast startida (alustada tuli kepikõndijate eest), siis oleks sulle maratoni teisel poolel taldasid näidanud. Läbitud meetrite hulk ei ole siinkohal näitaja. Minu plussiks on vanus, sul aga kehamass.
Priit, see häbipost on nagu - teate küll, kes tuuleveskitega võitles. Ka autodele keeratakse ette. Nii autojuhtide kui jalgratturite poolt. Liikluskultuur on meil KAKA! Mõningates valdkondades on näha paranemise märke, kuid üldtase on ikkagi väga vilets. Kuidas seletada liiklusmärkidest, kiiruspiirangutest kinnipidamist; enne sõitma hakkamist auto tehnilise seisukorra selgitamist (väga palju ainult ühe poolega lähitulesid - eriti taunitav juhipoolse puudumine); mobiiltelefoniga sõidukit juhtides asulas rääkimine ilma käedvabad seadmeta jne. Selle põhiliseks märksõnaks defineeriks ma HOOLIMATUS inimeste suhtes.
Jah, Madis, aga kusagilt võiks ju alustada! Ja autojuhid, palun väga, tehku häbipost rattureist, kes neile ette keeravad, ohtlikke olukordi tekitavad. Art Soonetsil on koguni auto esiklaasi alla kinnitatav väike videokaamera, mis salvestab kõike teel juhtuvat. Selle lindistuse võib siis netti riputada, siis on kõigile näha - sest muidu vaieldakse vastu, et ratastel ju ei ole numbrit, neid ei saa identifitseerida.
Omavahel saunas arutada, et keegi on liikluses hoolimatu ei vii kuhugi. Võib-olla oleks kasu hoolimatu juhiga vestlemisest, aga neid ei ole alati võimalik tabada ja tihti pole nendega võimalik ka inimese kombel vestelda.
Olen juhuslikult järgi jõudnud vanemale härrale, kes mõned minutid varem mul peegliga peaaegu vastu lenksu sõitis (asulas, vastassuund oli vaba). Küsimusele miks ta nii tegi oskas ta vaid nähvata, et sõitke korralikult teeservas. Ometi liikusin teeperve ja asfaldi piiril. Pakun, et vanus ei lubanud olukorda adekvaatselt hinnata. Lisaks hakkas ta hämama iganenud liikluseeskirjade põhitõdesid nagu 1m teeservast jne. Nukker, et nii viisaka välimusega eakas härra nii käitub, minu asemel oleks võinud ju laps olla, kes alati ei liigu sirgjooneliselt.
Kord on mu treeningkaaslasele isegi tagant tulnud auto peehliga vastu lenksu sõitnud, õnneks midagi ei juhtunud. Mees signaalitas juba kaugelt, aga meieni jõudes tegi ikkagi napika. Numbrit tean, meest ka tean, aga mis see annab? Kas lähen sõidan lõuga?
Eile sõitis mulle ette vanem naisterahvas Ladaga. Vaatas minu poole ja alustas ikkagi sõitu. Vajus nii selga, et sain talle vastu katust koputada. Seepeale vaatas vihaselt kõrvale ja pobises midagi.
Näiteid võib lõputult lugeda. Häbipost tekitab vaid vihavaenu.
Sissejuhatuseks ma väidan, et ei 83km aastal 2010, 215km 5 nädalaga ega 300km 2009a detsembri algusest pole mingi jooksutrenn, see on parimal juhul "jooksmas käimine". Asjaolu, et sellise mahu pealt on võimalik joosta küllaltki kõrgetele kohtadele, näitab lihtsalt jooksja häid eeldusi ja üldist madalat jooksutaset.
Kui jooks on kõrvalala või lihtsalt juhuslik ettevõtmine, pole paraja huumoriga teistele ärapanemine ja praalimine mingi patt, pigem vastupidi. Kui aga peetakse ennast pühendunud jooksjaks, ei tohiks rahulduda kellelegi vähemandekale ärapanemisega, tuleks ikka oma võimete piire kombata. Minu arvates on kellelgi töörügajal, kes jookseb nädalas 100+ km, sealjuures treenib targalt ja mitmekülgselt, kuid pole looduse poolt just rohke talendiga õnnistatud, näiteks TJM ajaga 1:46 või ka 1:52 (laest võetud näited) palju rohkem põhjust rahul olla, kui Priidul oma aja ja kohaga. Ta on oma potentsiaali rohkem realiseerinud. Nagu öeldakse, kõik inimesed (jooksjad) on võrdsed, mõned on lihtsalt kiiremad kui teised.
Kui hinnata sinu jooksu tehtud treeningute pealt, on tulemus (pigem küll eeldused/andekus) väga hea. Potentsiaali tundub sul olevat aga märksa rohkemaks. Siin tekib seesama küsimus, kui tõsiselt keegi jooksu võtab ja mis on tema eesmärgid.
Seda Subaru Legacy luukpära versiooni tahaks isegi näha. :) Autod on ikka liiga keeruline teema Priidule. Aga see selleks.
Ise sain eile tunda Võru maanteel enne Põlva risti Tartu poole vändates ühe veoauto joonelsõitmist. Õnneks sõitsin ise tee äärejoonest kaugemal. Auto numbrit polnud aga võimalik näha, sest tegu oli treileriga, millel oli ekskavaator peal. Number jäi kenasti varju. Üldjoontes aga sõitsid eile rekkad muidu väga kenasti mööda ja mõni näitas lausa suundagi.
K.
Aga miks Sa ei helista politsei liiklusliinile? Edastades sinna oma mure koos ohtliku situatsiooni põhjustanud auto numbriga võtab politsei kurikaelaga ühendust ja loeb talle väikese epistli. See süsteem töötab päris hästi ja ehmatab juhi paremale käitumisele. Ma ei näe põhjust eraldi häbiposti tegemiseks kui just see veebileht teeks politseil info kättesaamise lihtsamaks siis küll.
ehk avaldate politsei liiklusliini tel no.
Korrapidajale helistamisest 110 pole kasu, sest temal tõsisemad tegevused käsil.
Peip
Liikluskultuur, nagu iga teinegi kultuur algab mõistmisest ja tolerantsist.
Sellisest seisukorrast on nii ettekeerajad kui selle peale tagaselga vihastajad ühesugused rullid, jõmmid jne
12:54 - eks rääkige seda ühesugususe juttu emale või isale, kelle lapsest on auto üle sõitnud... Mõni läheb oma võrdsuse diktatuuriga ikka liiale küll, mu meelest.
ma olen juba ammu tahtnud küsida... äkki viitsid lähemalt rääkida achilleuse kõõluse probleemist? kuidas täpsemalt see valulikuks läks ja kas pikast (jooksu)pausist on abi olnud. kas tegid ka füsioteraapiat või muutsid tehnikat või hankisid uued jalanõud?
mul endal ka jalaga mured, aga jooksukogemus on väga väike, kuulaks targemate nõuandeid :)
Peibule
Lõuna prefektuuri liiklusliini number on 14 900.
Priidule
mitu jalgratturit hukkus 2009.a. liiklusõnnetustes?
Ahhilleuse kõõlusest.
See probleem nõuab pikaaegset ravi. Mul jäi mullu kevadel valusaks vasak kõõlus ülevaltpoolt, sealtkandis, kus see läheb üle lihaseks. Näitasin arstile. Arst soovitas venitada. Seista trepil ja hoida kõõlust paar sekundit staatilises venituses. Nii mitukümmend korda järjest, vahepeal lühidalt lõdvestades - sel ajal võib venitada teist kõõlust -, siis uuesti. Ja nii mitu seeriat päevas. Igasugused salvid jms on enesepettus. Ometi määrisin Diclofenaciga (?), aga peamine oli vist see, et seda sisse hõõrudes masseerisin ümberkaudseid kudesid. Käisin ka laserravil, sain 17 pooletunnist seanssi, aga need absoluutselt ei aidanud. Lasin teha TÜ Kliinikumis magnettomograafi pildi, see näitas, et mul on ümber kogunenud armkude, arst ütles, et seda lahti ei saa, kui just oppi ei lase teha. Aga ma ei taha enam oppi, sest teist jalga on juba lõigatud ja iga opp on risk. Arst soovitas, et venitagu, venitagu. Samal ajal absoluutselt ei jooksnud, sõitsin jalgrattaga ja seda ahhilka valu ei seganud. Sügiseks hakkas valu ära ununema, nii et kiiret lahendust ega ravi loota ei ole. Talvel suusatades ei tuletanud valu ka end meelde enam. Kevadel alustasin ettevaatlikult jooksuga, põhjalikult enne ja pärast venitades. Õnneks pidas jalg viie nädalaga 240 km vastu, sh Tartu jooksumaratoni.
Nii et kannatust ja venitada ja rahu anda - ja pikka aega. Muud retsepti lihtsalt ei ole.
Esimesel pildil Andrus Lein ja Aigars Matisons. Esimesel vähemalt neist alles 2 nädalat (täis-)maratonist, seega väike väsimus põhjendatud, eks.
Enda tagasihoidlik plaan 4.00/km sain 0,8 sek/km tagasilöögi - kuid seda mitte krampide tõttu, mida kahtlustas Kaarel eelneva artikli kommentaaris, vaid Priiduga sarnase /vanade Achilleuse/ probleemi ilmnemise tõttu viimasel kahel ja poolel nädalal. Seetõttu sai ainult praktiliselt rattaga sõites end toonuses hoitud /Kõrvemaa 16 km jooks välja arvatud/. Tunnen seetõttu sel kevadel iga jooksuga aina nõrgemaks minevat. Kuna aga rattabaas eelnevatest aastatest olematu- ehk alles õppisin tasakaalu hoidma & sõitma & noid "rattalihaseid" koormama, siis olid lihtsalt juba poolel maal väga-väga-väga kanged mu reied. Seda eriti peale tõuse, kus võttis tükk aega, et jalg pikemalt astuma hakkaks, kuna päkaga ei julgenud & ei saanud tõugata. Stardieelne enesetunne seda kangust ei ennustanud ehk ei suutnud seega end hinnata adekvaatselt. Enne poolt maad olin isegi oma graafikust ees, aga selle "kompenseerisin" teise poole ära vajumisega /kohtades mitte, küll aga tempos suuresti/.
Keegi siin päris selle ravi kohta- usun, et ikka õige mees on arst, kes diagnoosi ja ravi paneb. Meie heietamine ei pruugi head nahka anda(maohaavad vms, ah). Määrin 3-ndat nädalat Diclofenac 5%-lisega ja lisaks 1 nädal juba nüüd sama asja kuur ka seespidiselt, mis mulle määratud sai. 23km Otepää-Elva vahel joosta raviplaani osana muidugi ei pannud minu arsti rõõmust rõkkama. Aga lubasin endale ja talle see ära teha ning nüüd 2-3 nädalat mitte joosta. Eks näeb, mis välja tuleb peale seda.
Üldbaas talvest annabki sellise tulemuse, et jooksed küll, aga kiirust pole. Tiksud. Lisaks veel individuaalsed eripärad jooksu efektiivsuse kohta. (hetke kevadine BMI 25,7 eriti ka kaasa ei aita Achilleuse väiksemale koormamisele ega jooksukiirusele:).
Jõudu Priidule oma potentisaali realiseerimisel. Igatahes kui ma oma helesinises särgis esimese TP eelsel tõusunukil alles Priidust mööda jõudsin, ei vastanud Priit mu tervituse laadsele ühmamisele midagi. Ju siis oli tegemist ja ega ma ka kõige selgema häälega ja mikrofoniga seal hüüdnud :).
AlarS
Alar, nägin Sind möödumas küll, aga alles siis, kui juba minust ees olid. Tervitust kahjuks tõesti ei kuulnud. Kuid samm oli väga vilgas.
Ära nende ahhilkade tõttu nüüd jooksurajale küll tagasi torma, mul on nende asjadega kroonilised seisud olnud ja elu on näidanud, et kui totaalselt välja ei ravi ja siis ettevaatlikult ja profülaktiliselt (venitused, tunde jälgimine) ei taasalusta, siis varem või hiljem tuleb jama uuesti tagasi.
Mind see Diclofenac küll igatahes eriti ei aidanud. Aga iga organism ja iga vigastus on eriline, omapärane, individuaalne.
Kui ma jättaks ahhilka pärast jooksmata, siis ei saakski midagi teha. Talvel ei teinud 4 kuud ühtegi sammu jooksmist, vaid suusatasin, a seis isegi hullem, kui joostes. Huvitav on veel see, et mida kiiremini jooksed seda vähem valutab. Ja eriti huvitav, et Tartu 23km pikkune jooks võttis üldse valu ära. Kõik muu valutab, a mitte kõõlus.
Priit, Sa sõidad Jakobi mäest alla ikka 30 km/h, nagu seal märkide järgi ette nähtud? Sellise kiiruse juures ei tohiks ohtu tekkida, autod jõuavad Sind näha, ohu korral jõuad ise pidurdada jne. Jalgrattur on väga halvasti nähtav, kanna kollast ohutusvesti samuti pole vilkureid, helkureid kunagi liiga vähe.
to 13:11
kui mõni arvab, et lapse kaotanud vanemate lohutuseks on süüdistamine, röökimine ja mölisemine.. jõudu tööle, meessuguhormoonid!
tagasi teie ohtliku mäe otsa - kumba pidi hakkab teise liikleja eluga riskinud juht oma käitumisest aru saama - kas siis, kui selgub, et napilt pääsenud rattur on mingi keskmise-sõrme-vend-ja-kraakleja (või ka tagaselga häbipostitaja) või siis, kui olukorda on SELGITATUD ?
Priit, ära nüüd hakka pedagoogika teemal sõna võtma, sellest ei tea Sa eriti midagi. Pean silmas Sinu ponnistusi autojuhte kasvatada.
See häbiposti panek on valestiparkijate peal ära katsetatud, tulemust ei olnud.
Peaksin vist argumenteerimise asemel Priidu kombel Priidule ütlema: "Ära ülbites, Sinu seisukoht on absoluutselt vale."
"mäletan Kehakultuur lugu, kus soovitati, et joostes peavad olema pöidlad kergelt rusikasse tõmmatud."
Priit mäletad valesti, käed pidid olema kergelt rusikas, mitte põidlad ja see ei tähenda sellist asendit nagu siin pildil, siin pole midagi kergelt.
Jooksutehnika pole detail, sellel on tulemusele suur mõju.
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Mina olen oma ja teiste kogemustest aru saanud, et ökonoomsus tuleb siis, kui vastaval ajahetkel teeb tööd VAID vajalik lihas või lihased. Pinges ülakeha kulutab liigselt energiat. Seda eriti pikkadel distantsidel. Lõtvust, härrased (ja prouad)!
Vaatan Eesti koondise dressis jooksva Pulleritsu pilti ja mõtlen, et miks mina koondises ei ole, jooksin ju kiiremini.
Kas on ikka eetiline, et iga jorss esineb koondise dressis või on edevus suurem kui eetika?
To 10:16 - selle koondise dressi sain auhinnaks, auhinna pani välja Eesti Kergejõustikuliit. Dress on saadud igati legitiimsel teel, nii et küsimust ei ole.
Ja kuidas peaks neid autojuhte kasvatama? Siin juba viibutatakse mu suunas näppu, kui sõidan 30 km/h alas üle 30ne, ja nüüd nõutakse, et pean linnas hakkama taga ajama autojuhte, kellest enamik sõidab nagunii lubatust kiiremini (näiteks mööda Laia tänavat, kus on terves pikkuses 30 piirang), ja peaksin hakkama sellega ületama veelgi rohkem kiirust, et autode vahel laveerides ja neist mööda uhades saada kätte too ohtliku olukorra põhjustanud juht, et siis talle selgitustööd hakata tegema????
Kuidas see siinsete tarkade arvates küll käima peaks, et sa ise uut ja suuremat ohtu ei tekitaks ja seejuures veel ka eeskirjadest kinni peaksid????
Kerge on teoretiseerida ja targutada...
Lõuna prefektuuri liiklusliini number on 14 900.
"Halloo, helistan Laialt tänavalt..."
"selle koondise dressi sain auhinnaks, auhinna pani välja Eesti Kergejõustikuliit. Dress on saadud igati legitiimsel teel, nii et küsimust ei ole."
Keegi ei ole väitnudki, et Sa selle dressi varastasid. Küsimus on selle kasutamises, kui Sa ei ole koondise liige ja ei võistle koondise eest, siis selle selga panemine (külamees külavõistlusel)ei sobi, ei ole õigustatud. Või võtad. kõik oma auhinnad võistlustel selga.
Koondise dressi kasutamisel, nagu iga sümboolikal, on oma statuut.
Praegu jäi Sinu esinemisest sõnum, et Eesti kergejõustiku koondises on viletsad mehed või et üks edev ehib ennast võõraste sulgedega (ei kuulu nimetatud koondisesse).
Need kes Sind tunnevad, ei imesta selle üle, sest nad teavad ka Sinu edevust, kes ei tunne, neile on see halb eeskuju ja ebakorrektne käitumine.
Lühidalt, see on ülbitsemine ja absoluutselt vale.
Priit, lubasid "analüüsi", aga otsustasid hoopis anda "hinnangu". Minu arust on seal suur vahe. Kui eesmärgiks on iseendale õlale patsutada ja öelda, et tubli, andsin endast parima, siis sellisest hinnangust täiesti piisab. Kui aga eesmärgiks on leida kasutamata ressursse, et järgmisel korral paremini ("paremini" selle sõna tõelises mõttes, mitte igasuguseid aga-sid arvestades) joosta, siis oleks tarvilik tegelik sisuline analüüs. Selline analüüs võiks koosneda kahest osast: mida saaks jooksu ajal muuta ja, lähtudes mh jooksul kogetust, mida peaks ettevalmistusperioodil muutma.
Esiteks, jooksust endast. Jään enda juurde, et Su algus oli liiga kiire, mida tõendab vaheaegade võrdlus. Niikuinii enamik alustab liiga kiiresti, ent Sinu ärakukkumine oli teistega võrreldes veel palju suurem. Tippmehed üritavad hoida ühtlast tempot. Maratonijooksus on isegi nn "negative splits" teooria, mis väidab, et distantsi esimene pool tuleks joosta aeglasemalt kui teine, et glükogeenivarusid säästa. Poolmaratonis energiavarudega nii suur probleem pole, aga selge on see, et ühtlaselt kiire jooks tagab parema lõpptulemuse. Sa taastusid veidi distantsi viimasteks kilomeetriteks, aga keskosas kaotatud aega pole võimalik lõpuspurdiga enam tagasi teha. Õnnetunne viimase 200 m üle on üsna hale lohutus, sest need konkurendid poleks Sinu õige taktika korral pidanud Sind ohustamagi.
Lisaks on tähelepanu juhitud jooksutehnikale, mida võiks samuti lasta spetsialistidel analüüsida ning vajadusel korrigeerida.
Teiseks, ettevalmistusperioodist. Korrutad "ainult 5 nädalat" nagu mantrat, selmet endalt küsida, kas kasutasid seda nappi aega maksimaalselt ära. Ma kardan, et mitte. Ma ei ole aru saanud, mis konkreetset eesmärki kandsid endas need 9-12km keskmise tempoga jooksud, ega ka õieti sellest, milleks olid vajalikud 100m lõigud (tegu polnud ju siin kellegi poolt mainitud stride'idega pikema jooksu lõpus, vaid ikka päris lõikudega?). Puudu jäi tempojooksudest ja pikematest lõikudest (1000-3000m), mis oleks aidanud harjuda võistluskiirusega. Lõikude puhul ei saa ka ahilka taha pugeda, sest 100m lõigud on kõõlustele palju ohtlikumad kui pikemad ja aeglasemad.
Samuti olnuks kindlasti vajalik üks eelnev võistlus, et oma seisundist ülevaadet saada ning põhivõistlusel õiget tempot valida.
Loodan, et andestad "negativistliku" tooni. Kindlasti leiab ka palju positiivset Sinu treeningutes ja esituses, aga nende väljatoomine ei ole edasise suhtes kuigivõrd abiks.
Pärtel, ära ülbitse, see on absoluutselt vale!
Priit
Ahhilkast:
Tee sedasama harjutust vastupidise rõhuasetusega-tõusuna varvastele-paradoksaalsel kombel võib selle häda põhjus olla nõrgad säärelihased! Tegelesin ka vähemalt 10 aastat venitamisega -kasu oli ümmargune null,peale eelmainit harjutuse tegema hakkamist olen viimased 2 aastat jooksnud valuvabalt.
http://www.youtube.com/watch?v=hxkRBSeSfVE&feature=related
to 13:45: Tänan soovitamast.
Kui tihti tehes Su praktika põhjal annab juba tulemust? 2-3x päevas või 2-3x nädalas...?
AlarS
NB!
Mulle eelnevalt on jooksutehnika koha pealt öeldud, et liiga palju tõukan päkalt /tempojooksul võistluskiirusel jms. puhul/. Aeglasemal taaastuval või pikal otsal nii 5.00- 5,15/km sörkides olen juba suutnud päkalt tõukamise tööd vähendada ja rohkem juba rulluda-veereda.
Arvan, et see vana jooksutehnika (-tunne) istub ikkagi kuklas sees ja just esimeste kiiremate jookudega ei suuda kontrollida ennast.
Kui neid harjutusi teen (mida kindlasti kohe alustan)- kas pole ohtu, et veel rohkem hakkan päkalt tõukama?
minul tekkis achilleuse kõõluse probleem umbes aasta peale jooksmisega alustamist. Algul ei pannund seda valu suurt tähele, aga mingi hetk tegin juba iga päev soolavanne jalale.
spordiarst määras ultraheli, aga see tundus tagajärje, mitte põhjuse ravina.
mõtlesin proovida jalauuringu järgi tehtud ortopeedilisi taldu nii jooksutossude kui tavaelus kasutatavate jalanõude sees. Tulemus oli hea, pidev valu achilleuse kõõluses on kadunud.
Praegu olen samade taldadega jooksnud alates 2007 aasta lõpust ja ilmselt pean laskma uued teha lähiajal.
muud nõuanded, nägu pehme pinnas, mõistliku kilometraazi tagant tossude vahetamine jne on kõik head.
Need tallad on aga minuarvates kasulik teha endale juba probleeme ennetades.
Ultraheli ei ole ei tagajärje ega põhjuse ravi. Ultraheli on kasutusel diagnoosimiseks.
Netis on olnud soovitusi teha 2-3 korda päevas a 20-30 korda mõlemale jalale.Esimese innuga sai umbes nii ka tehtud,praegu teen heal juhul korra nädalas, et toonust hoida.
See oli nüüd lihtsalt üks võimalus mida proovida ,tihtipeale peitub jalahädade põhjus hoopis kaugemal,seljas või puusades näiteks.
13:45.
Pärtel, väga hea kriitiline analüüs. Ilmselt olen teinud palju vigu, selge see, aeg oli napp, olukord kriitiline (et kas jalg peab vastu või mitte), jne jne. Algustempo tunnetus puudus absoluutselt, ju see pooleteiseaastane jooksupaus pani ikka tõsise põõna.
See Priit, kes 12:41 sõna võtab Su kohta, on liba-Priit ja ära teda kuula. Ta lihtsalt ülbitseb.
Ja-jah, ka mulle tuli meelde, et olen spetsiaalseid taldu kasutanud ahhilka-probleemi lahendamiseks. Praegugi kannan pidevalt kanna all kõrgendusi, ükskõik mis jalatsi jalga panen. Loodan, et konkurendid ei hakka nüüd selle pärast nõudma minu diskvalifitseerimist, et kand jõuab äkki paar mm varem maapinnaga kontaktini (kui ikka jõuab?).
"See Priit, kes 12:41 sõna võtab Su kohta, on liba-Priit ja ära teda kuula. Ta lihtsalt ülbitseb."
PP, miks oled ebaõiglane ehk ebaaus?
Kui Sina kasutad neid sõnu, siis oleks see nagu põhjendatud, kui keegi teine, siis on see ülbitsemine.
Kas Sinu blogis polegi kõik võrdsed?
to anonüümne 17:49
hm. kust võtad enesekindlise väita, et ultraheli ei kasutata raviks?
googelda enne siis näiteks. ultraheli ei kasutada ainult tite soo selgitamiseks:)
see, kas selle ravi tulemus on psühholoogiline või füsioloogiline on iseasi.
http://www.itk.ee/tervisekeskus/teenus/ultraheli.php
Aga PP tööandja kirjutab hoopis nii: Arvatakse, et ultrahelist võib saada meeste jaoks odav, kuid samas organismi funktsiooni taastumist võimaldav viljakuskontrolli vahend, kirjutab BBC.
«Ultraheli võib meeste jaoks olla sama, mis naistele on beebipillid ehk rasestumist ennetav vahend,» lisasid uurijad.
Teadlaste väitel võib üks ultrahelilaine sessioon peatada sperma tekke kuueks kuuks.
Valik on sinu: kas achilleuse kõõlus või järglaste soetamise võime :-)
jep, kui jalagadega lapsi hakatakse tegema....
Neliku 2 ala tulemused väljas. Härrased, tehke panused!
Pean Priidu arengut edetabelis seoses rattasõiduga muidugi silmas.
Aga ka esiotsa meeste tabeliseisu osas peale RR-it.
Mälumängu küsimus jooksuhuvilistele:
Miks ümber Harku järve jooksu kutsutakse Standardi tugitoolijooksuks?
Sest traditsiooniliseks auhinnaks oli Standardi poolt pöörlev tugitool mis tol ajal oli üsna haruldane.
erxter on ikka sõge vend
zzzzz2018.5.14
nike shoes
ralph lauren uk
cheap nfl jerseys
coach outlet online
christian louboutin outlet
nike shoes
cheap snapbacks
canada goose outlet
canada goose uk
coach outlet online
Postita kommentaar
<< Esileht