Pullerits: Kellel on õigus sportlasi materdada?

Ajakirjanikel ei maksa arvata, et sportlased nende kriitikat väga südamesse võtavad. Sportlastel pole õieti aega jälgidagi, mida nende kohta kirjutatakse. Suusataja Jaak Mae tunnistas lõppeva kuu keskel, et mõnikord keegi ikka juhib tema tähelepanu mõnele kurjale artiklile, aga et need tema tulemusi mõjutaksid – seda küll mitte. Eks nahk ole aastatega parkunud.

Kui kriitika kedagi valusalt torkab, siis ennekõike sportlaste lähedasi, teab rääkida Mae.

Sel juhul tekib küsimus: kui valusad sõnavõtud, mida on meedias alates Vancouveri olümpiast Eesti spordi ja sportlaste pihta lendu lastud, tekitavad kannatusi süütutele ega riiva pea kriipsugi «süüdlasi»-sportlasi, siis kas kriitika on üldse õigustatud?

Aga selle küsimuse taga peidab end veelgi suurem küsimus: mis õigus on kõrvalseisjail, olgu need pealegi enda arvates avalikkuse huve teenivad ajakirjanikud, üleüldse sportlasi liistule tõmmata?

Vastus on loogiline: esiteks esindavad sportlased – vähemalt need, kes küünivad rahvusvahelisele areenile – oma riiki ja teiseks saavad nad riigilt oma harrastuseks (õigem oleks küll öelda: tööks) raha. Kui maksumaksja annab millekski raha, on tal õigus selle eest ka midagi vastu nõuda, kas pole?

Ei, nii lihtne see paraku ei ole. Asetame asjad ikka konteksti.

Võtame ette riigi rahakoti. Sealt näeme, et kultuuriministeeriumi eelarvest kulub spordile kaheksa protsenti. Seevastu kaunitele kunstidele, nagu teater, kino ja kirjandus, kulub 36 protsenti. Ainuüksi teater saab kultuuriministeeriumilt ligi kaks korda rohkem kui sport – 14,2 protsenti selle eelarvest.

Siit kerkibki õiglane küsimus: miks nõuavad maksumaksjad, ennekõike ajakirjanikud ja fännid, vaestelt sportlastelt suurvõistluste medaleid ja maailma tipptaset, aga loomeinimeste puhul rahulduvad nende tagasihoidlike esitustega kodutanumal?

Miks ükski Eesti laulja ei esine maailma suurtel lavadel, näiteks New Yorgi Metropolitan Operas? Miks ükski Eesti näitleja ei ole välja murdnud Londoni West Endi teatritesse ega Hollywoodi suurele ekraanile? Miks ei ole Eesti filmid löönud laineid Cannes’i, Veneetsia, Toronto ega teistel A-kategooria festivalidel, ei ole tekitanud furoori Sundance’i ja Tribeca sõltumatute filmitootjate festivalidel, isegi mitte kandideerinud Oscarile? Miks on Nobeli kirjanduspreemia jäänud Eesti kirjameestele ikka ja jälle lootusetult kättesaamatusse kaugusse? (Kusjuures ei maksa pugeda selle taha, nagu oleks küsimus keeles. Lätlastel ju on oma solist Metropolitan Operas, Elīna Garanča.)

Tõsi, kultuuris on edu mõõdupuu vaieldav. Kui Tanel Padari ja Dave Bentoni sähvatust Eurovisioonil võib pidada esikohaks laulumise EMil, siis kuidas hinnata Arvo Pärdi, Neeme Järvi ja Erkki-Sven Tüüri kordaminekuid? Aga kui sport on meelelahutus, siis vähemasti Eesti meelelahutuslik, massidele mõeldud kultuur jääb maailma tipust küll kaugele.

Kui sportlased tahavad, et neid nimetataks ikka sportlasteks, mitte luuseriteks, peavad jõudma maailmas vähemalt esikümnesse. Ja arvestama, et kui nad tiitlivõistluselt medalit ei too, ei ole nad teinud häbi ainult iseendale, vaid kogu riigile. Nad on läbi põrunud. Nad on ebaõnnestunud. Lühidalt: tegemist on fiaskoga. Siis on aeg lüüa hingekella – Eesti sport on kriisis.

Aga kas Eesti kino ja teatri ja kirjanduse on kõik korras, kui suursaavutusena käiakse välja paari külalisetendust naaberriigis, auhinnakesi mõnel perifeersel festivalil või järjekordse elulooraamatu 20 000-list tiraaži?

Spordi õnnestus seisneb selles, et seal, erinevalt kultuurist, on tulemus alati mõõdetav. Spordis, isegi kui platsil madistavad Rakvere Tarvas ja TTÜ, ei saa eales mööda võrdlusest maalmaga. Kõik teavad, et kui tasavägised kodused pallilahingud ka pole, saaks siinsed parimad klubid Euroopa tippmeeskondadelt armutult sugeda. Spordi latt, erinevalt enesega valdavalt rahulolevast kultuurist, on hirmus kõrgel.

Aga sportlastel ei maksa sellepärast nuriseda. Kui sportlased kultuuriarendajaist valusamalt liistule tõmmatakse, ju siis läheb sport inimestele kultuurist rohkem korda. Selle üle võiks sportlased ju ainult uhkust ja heameelt tunda.
*
See kirjutis ilmus reedeses Tartu Postimehes minu traditsioonilise spordikuukommentaarina. Ajad muutuvad: enam pole igal matsil võimalik oma sappi ja õelust Postimehe veebikeskkonnas autori peale anonüümselt välja valada. Õigemini, peaaegu üldse pole võimalust midagi välja valada, kui selle eest maksta ei taha (aga kes maksab, on ka tuvastatav!). Sest see kirjutis on Postimehe veeriküljel tasuline. Läbi hakkab saama saa kurjuse külvamise ajastu, mida mõned demagoogid kaitsesid sõnavabaduse viigilehega. See tähendab, et laia publiku jaoks jääb asi nii, nagu mina ütlen, ja mingu nood nn kommentaatorid kus see ja teine ning keegu ise oma jõuetus vihas.

Aga siin blogis ei käi (enamasti, loodetavasti) koos asjatundmatud mölisejad. Enamikul on väärt mõtteid, mida välja pakkuda. Seepärast panengi oma reedese kirjutise siia üles, sest siin - ma ikka tahaks seda uskuda - käivad koos inimesed, kes on võimelised arendama sisulist arutelu. Näis nüüd, ega ma selles pettuma pea.
******Virgin River Narrows, Zion National Park, Utah. 24. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jaak Mae loeb ja imestab mais 2009. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Rakvere Tarva fännid Eesti korvpallimeistrivõistluste esimeses finaalmängus Tartu Rocki vastu. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Lätlanna Elīna Garanča, metsosopran Metropolitan Operas, Echo Klassik 2009 parima laulja auhinnaga. Foto autor: AFP/DDP/Scanpix
Foto 4: Aivar Kuusmaa juhendamas TTÜd Eesti korvpallimeistrivõistluste poolfinaalis Rakvere Tarva vastu. Foto autor: Arno Saar, Õhtuleht/Scanpix