Pullerits: Kuidas Eesti spordis ükskord ometi jalad alla saada?

Hirmus palju on Eesti spordi arengute üle viimasel ajal juttu tehtud, aga konkreetsete ettepanekuteni pole jõutud. Otsustasin jõuda. Tegin Eesti olümpiakomitee asepresidendile Neinar Selile ettepaneku valida Eesti saavutusspordi edendamiseks riiklikult välja 15 ala. Aga kas nende osas on võimalik üksmeelele jõuda?

Olite noorena lootustandev vasaraheitja, aga tippu ei jõudnud. Kas nõukogude ajal võis sport ka raha puuduse taha jääda nagu nüüd?
Ei. Nõukogude ajal ei olnud raha kunagi puudus. Näiteks söögiraha oli kokku 18 rubla. Nägime Toomas Saviga õudsalt palju vaeva, et selle summa eest päevas süüa, sest ülikooli sööklas said kolmekäigulise lõuna 50 kopikaga. Savil olid tutvused, ta orgunnis musta kalamarja, karp maksis 25 rubla. Asi jäi ainult defitsiidi taha.

Kuna nüüd spordis raha enam nii laialt ei ole, teen ettepaneku: valime riiklikult välja teatud alad, mida rahastame, ja ülejäänud heidame kõrvale. Mis arvate?
See mõte ei ole üldse uus. Aga ilma analüüsita mina seda ei teeks.

Las ma aitan teid! Võtame EOK liikmesliitude nimekirja ja vaatame, kellele raha mitte anda. Allveeliit – ei. Amburite liit – ei. Autospordi liit – ei. Budo föderatsioon – mis see veel on? Ei. Golfi liit ja indiaca liit – ei. Palun väga: siin on tähestiku järgi kuus liitu, kellele ei annaks sentigi. Ka nimekirja allpool saab platsi sama moodi puhtaks teha. Las aladele, mis Eestis on olulised ja kus meil on palju tegijaid, läheb nii palju raha, kui meil vaid võtta on.
Aga kas teate, kui palju neile ülejäänud liitudele raha läheb?

Tõenäoliselt on see vast viis protsenti.
Ma valisin hommikul kiiruga välja eelisalad.

(Loen kokku.) Olete saanud 13 ala. Väga hea! Väga mõistlik.
Arvan, et need alad kasutavadki riigi rahast umbes 97 protsenti. Kas kolm protsenti on oluline? Kolm protsenti on ülejäänutele motivatsiooniks, et kui nad jõuavad mingile tasemele, siis saavad kas või projektipõhise raha.

Aga vaatame teie valitud alaliite lähemalt. Näiteks Eesti Kergejõustikuliit, mida olete juhtinud. Minu ettepanek on, et ei ole mõtet kergejõustikut kogu täiega toetada. Kindlasti ei ole mõtet toetada 100-400 meetri jooksu. Ilmselt ei ole mõtet toetada ka jookse 800 meetrist maratonini. Ja eriti ei ole mõtet toetada naiste jookse. Elu näitab, et meil on mõtet toetada mitmevõistlust ja heitealasid. Mida arvate?
Aga kuidas me läheme siis Balti matšile? Või Euroopa karikavõistlustele?

Vahet pole, kas läheme EK-võistlustele naiste 3000 meetri jooksjaga, kes jookseb 11 minutit või 13 minutit, viimane on ta nii või naa. Kuskilt mõne koolitüdruku ikka leiame, kes 13 minutiga ära jookseb ja Eesti koha ära täidab. Aga kogu kergejõustiku supp tuleb selle võrra lahjem, et võtmealadele ei saa anda piisavalt suurt rahalist tõuget.
Kuid mis me ütleme siis treeneritele, kes tegelevad järelkasvuga? Kas seda, et minge kõik kümnevõistlejaid ette valmistama?

Ei, laste hulgas toetame igasugust sportimist kuni gümnaasiumi lõpuni, sest see on noorele inimesele kasulik. Aga sealt edasi, kui noor seisab 19-aastaselt nagunii silmitsi valikuga, kas minna ülikooli või teha tippsporti, ei ole meil mõtet näiteks sprindijooksu toetada, sest elu on näidanud, et valge mees ja eriti eesti mees ei suuda mustadega nagunii võidu joosta.
Aga kui noor on sprinti treeninud, kas ta peab siis minema pärast 19. eluaastat korvpalli mängima?

Ei pea. Kui 19. eluaastaks selgub, et tal on potentsiaali ja tahtmist ja ta on teatud kõva tulemuse saavutanud, siis anname spetsiaalselt talle ja tema treenerile toetuse, et edasi minna. Nagu sai Kristina Šmigun omal ajal oma toetuse. Aga me loobume sprindi kui sellise üldisest arendamisest. Kuid fanaatikutelt ja annetelt ei võta me sellega midagi ära. Nemad võivad ikkagi tippu pürgida.
Minu arvates on meil praegu hoopis rahvusvahelist tuge ja raha vaja saada. Nagu on meie kettaheitjatel või oli Erki Noolel, kellel arst oli sakslane Jontschew ja treenerid olid mujalt välismaalt. Või nagu on Lätis Ljudmilla Olijari tõkkejooksuprojekt. Suusatamises on meil Norra sprinditreener oma know-howga. Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskond võiks teha koostööd Peterburi Lesgafti-nimelise kehakultuuriinisituudiga.
Paar nädalat tagasi otsustasid kasahhid, et Tehvandist saab nende üks treeningubaas. Paljud küsivad ka Kääriku kohta. Kõik teavad, et Eestis on odav käia. Seega, kui teed siia baasi, saad teistelt vastu know-howd. Kui lisaksime teaduse, taastaksime spordimeditsiini – TÜ oli ainus Liidu ülikool, kui sai spordimeditsiini õppida –, siis sellega areneks sporditeadus ja saaksime ise targemaks. Lõikame ise vilju. Maru vähe on selleks vaja.

Aga isegi sel juhul ei jätku meil võimalusi kõiki alasid toetada. Niikuinii on meie rahvaarv väike. Kui teeme riiklike eelisalade nimekirja, siis niiviisi tagame, et potentsiaalsed sporditalendid ei hajuks marginaalsete alade vahel ära, vaid suudame suurema tõenäosusega järgmised Kanterid, Šmigunid ja Nooled üles leida.
See ei ole üldse vale. Ainuke, millega saad asju mõjutada, ongi raha.
Riik peab selgelt välja ütlema, mis on meie spordipoliitika ja -nägemus. Ei pea ütlema, et ärge keegi lennumudelismiga tegelege. Kui kellelgi on lennunduses taipu, siis las tegeleb – temast võib saada hea insener. Seda ei tohi takistada. Aga meil ei ole tõesti nii palju ressursse, et kõiki alasid võrdselt üleval hoida.
Tartus leppisime 1998. aastal kokku, mis on 15 eelisarendatavat ala. Kui Aura sai valmis, tului ujumine 16ndana juurde.

Mis sellest kokkuleppest sai?
Mis te arvate, kust siis tänased korvpallurid tulnud?

Ameerikast. Ja Gruusiast.
Seda ka. Korvpall... see ajab mul vererõhu üles.
Tartu valikukriteeriumide aluseks oli baaside olemasolu. Teiseks treenerite olemasolu ja kolmandaks traditsioonid.
Kas tõmbame näiteks maadluse maha? Eestis on maadluse traditsioonid olemas. Kas me sinna raha paneme, see on teine asi. Me ei tohiks välja hõigata niimoodi, et teid üldse olemas ei ole. Kui jonni on, siis võib igaüks jõuda oma eesmärgini välja. Aga rahaline toetus riigilt tuleb siis, kui oled saanud mingi taseme kätte.
Või vaatame vehklemist...

Arvan, et neile tuleb raha anda.
Miks?

Sest meil on sel alal entusiastid, oleme saavutanud häid tulemusi, ja mulle tundub, et vehklemine on marginaalne ala, kus tõenäosus tippu jõuda on palju suurem kui 100 meetri jooksus. Väga õige. See viimane lause meeldis mulle kõige rohkem. Ma panustaks Londoni olümpial just vehklemise peale, eriti kui suudaksime enne sinna toetust kontsentreerida.

Aga lähme nüüd vehklemisliitu ja küsime, kas teil on piisavalt raha, et saada sparringupartnereid mujalt Euroopast. Arvan, et nad ütlevad, et ei ole. Aga miks ei ole? Sest me ei ole langetanud karmi otsust, et vehklemine on ala, mida maksimaalselt toetada. Kelle arvelt sinna raha võtame? Näiteks maadluse arvelt.
Ärme ütle nii, kelle arvelt võtame. Loome sellised kriteeriumid, et maadlus ei mahu nende alla, kuna ei ole midagi ette näidata. Kui öelda, et võtate raha sellelt või teiselt ära, siis... te ei saa kunagi EOK presidendiks. Sest igal alaliidul on üks hääl.

Sel juhul tuleb hääletussüsteemi muuta. Alaliidul, kellel on tulemusi, on kolm või viis häält, ja alaliidul, kellel ei ole, on pool häält. See on demokraatia – proportsionaalne demokraatia.
Vaatame harrastajate arvu ikka ka. Jalgpallil on 13 000 harrastajat, kergejõustikul 8000.

Jalgpalli ma riiklikult ei toetaks.
Me ei toetagi väga. See on kõige rikkam alaliit kogu maailmas niikuinii.

Aga me peame toetama jalgpalli gümnaasiumi lõpuni, sest jalgpall annab väga hea üldettevalmistuse, toob noori spordi juurde rohkem kui ükskõik milline teine ala. Aga riiklikult ei ole mõtet sportmänge kui saavutussporti toetada, sest me ei jõua neil aladel kunagi tippu.
Ikka on mõtet. Võrkpallurid saime EMile.

Jah, said, aga said seal kolm kaotust. Me paneme metsikud ressursid võistkonnaaladesse hakkama, et tiitlivõistlustele jõuda.
Sportmängude spordil on üks viga: kui jõuad euroliigasse või kuhu iganes, on see alaliidule karistus. Pead minema Türki, aga raha ei ole. EOK-l võiks olla viie miljoni kroonine aastafond, mis on mõeldud sportmängudes neile, kes lähevad Eesti au kaitsma. Sealt algaks toetus peale.

Korvpalli toetamine tuleks küll ära lõpetada. Hoolimata aastatepikkusest kriitikast pole korvpalliliit näidanud end tegusa ja motiveeritud organisatsioonina. Alaliit ei õigusta millegagi seda, et peaksime sinna veel raha matma, sest seni maetud rahaga ei ole mitte midagi saavutatud.
Jah, 50 miljonit kooliraha kolme aastaga... Teised alaliidud kukuvad minestusse selle summa peale.

Tõmbame siis korvpalli eelisarendatavate alade hulgast maha.
Maha ei saa tõmmata. See on sama mis jalgpalliga: meil on baasid, treenerid, traditsioonid. Süsteemi tuleb muuta.

Nüüd jõuame sinna, et kust ma ka ei ürita kangutada, tegelikult leiate igalt poolt vastuargumente, miks ei tohiks ühtki ala puudutada ja kokkuvõttes...
...midagi ei muuda.

Jah, ma võin siin üritada kabinetis revolutsiooni tekitada, aga surute selle vaikselt maha.
Emotsioonidega võib ju lammutada. Aga selle koha pealt oleme üksmeelel, et peaks valima näiteks 15 ala.

Kuid nende alade sees peaksime välja selekteerima, mida toetada, nagu vehklemises toetame ainult epeed. Samamoodi oleks sõudmises mõtet toetada ühe- ja kahepaate, aga mitte kaheksalisi, ja panustada meestele. Nii et peame alade sees tegema kitsamad valikud.
Selles jõudsime üksmeelele.

Kui teeme kitsamad valikud, saame pakkuda korralikku toetust, mitte nii, et ühe tossu saad osta, aga teist enam ei saa.
Jah, mitte nii, et üks laager jääb tegemata, ja see pool raha, mis on antud, tegelikult tulemust ei too. Kui puu kasvab ja õitsele hakkab minema, tuleb ikka sitta ka panna. Tippspordis on taustavärk läinud nii peensusteni, et kui seal jätame midagi raha puuduse tõttu tegemata, siis see võib medali maksma minna.
Tegelikult on see kompleksne teema. Ühtegi süsteemi ei tohi muuta niimoodi, et hakkad otsast lammutama.

Me ei peagi lammutama, vaid laseme teatud alad, mis ei ole prioriteetsed, vaikselt ära surra.
Neile peab mingi motivatsiooni siiski jätma.

Nõus, koroonalaudu ei ole mõtet hakata tuleriidal ära põletama. Aga panustame rohkem väljavalitud aladele. Paraku ei ole neid välja valitud.
Ja kes see julge vend on, kes selle otsuse teeb?

Me oleme siin kaks, kes on vähemalt otsa lahti teinud.
Vaatame, kas me ellu jääme. Ja kas saame kokkulepe, et teatud alad välja valida?

Ei saa.
Kus tekivad takistused?

Ise ütlesite, et kui EOKs on 63 alaliitu, siis 48, kelle ära suretaksime, hääletavad vastu.
Esmalt peaks vaatama seibideni lahti, mida kuskile makstud on. Siis ei teki selliseid käike, et turniiribridž saab pool miljonit.

Kui teie annate äris kellelegi raha, siis tahate ju tulemust näha. Kui riik annab spordialale raha, siis ta võiks ka tulemusi nõuda. Kui tulemusi ei tule, lõpetame toetamise ära.
Maksumaksja saab seda küsida. Aga me ei sa teha plaanimajandust, et anname raha – tahame ka tulemust.

Aga keegi peab ju vastutama!
Just. Kui oma eesmärki ei täida, siis alaliidus keegi peab sind maha võtma, avaldama umbusaldust. Võtame näiteks korvpalli – kes umbusaldust avaldab?

Mitte keegi. Alaliit on täiesti sumbunud.
Ma küsiks 50 miljoni andjate käest, miks nad annavad neid miljoneid, kui k****jalad tulevad siia, ajavad korra päevas end higiseks ja saavad rohkem palka, kui su enda ettevõttes tegevjuht – 5000-7000 dollarit stipina.

Kui teil oleks kolm miljonit krooni ühe miljoni kaupa välja jagada, siis kellele annaksite?
Alustades kergejõustikust – kindlasti mitmevõistlusele. ...vaat, ongi juba keeruline. Vehklemine – raudselt. Rohkem naistele kui meestele. Kolmandaga on juba tegu. Vaatame lähenevaid olümpiamänge: kellele panna viimases hädas raha selga, et kes võiks tuua medali? Sportmängudele pole mõtet anda, sealt ei tule midagi. Sõudmine – meeste kahesele ja neljasele.

Oli ju lihtne?
Jah, ei olnud üldse keeruline. Lähtusin oma egoismist ja EOK asepresidendina, et saaks medali. Muidu tuleb Pullerits ja ütleb, et ühtki medalit ei toodud ja Eesti sport on käpuli.

Miks te ei võiks kandideerida EOK presidendiks? Et hakata siin arutatud ideid ellu viima.
Kunagi ütles rektor Arnold Koop ülikooli suures nõukogus: ideid on mul tuhandeid, aga te ei suuda ju neid täita.
Presidendivalimised on 2012 pärast olümpiamänge. Kui tulevad medalid, siis vana seltskond tavaliselt jätkab. Kui ei tule medaleid, siis meedia võtab nagunii maha.
Minu ühiskondlike ülesannete limiit on täna täis. Mis ei välista, et 2012 ei ole.
******Zion National Park, Utah. 23. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Neinar Seli kolm aastat tagasi Tartu rattarallil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Neinar Seli kuldse retriiveri Kutiga oma kodumaja väravas Tartus. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Leedu suudab sportlastega varustada isegi NHLi. Vasakul New Jersey Devilsi ridades mängiv Dainius Zubrus. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Tartu Rocki mängija Silver Leppik (õhus) heitlemas Balti liiga veerandfinaalis Leedu Šiualiai meeskonna vastu. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Joel Lindpere (keskel) on löönud New York Red Bulli meeskonna ridades värava Brasiilia FC Santose vastu. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 6: Tartu Rocki mängijad Marek Doronin (õhus) ja Silver Leppik (paremal) heitlemas Balti liiga veerandfinaalis Leedu Šiualiai meeskonna vastu. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 7: Joel Lindpere (kõige all) on löönud New York Red Bulli meeskonna ridades värava Chicago Fire' vastu. Foto autor: AFP/Scanpix