Pullerits: Miks jutud spordiarmastusest on bluff?
Ma ei saaks «Tõehetke» saates vist esimesest küsimusestki kaugemale. Kui see algaks süütu küsimusega, nagu senised saated, et kas ma armastan suusatamist, siis olekski mul kriips peal. Avalikkuse surve all, mitte mingis kinnises ruumis valedetektori all, ja võib-olla ka soovist end sportliku-meheliku-paremana näidata võiks hakata tunduma, et õige vastus on «jah».«See vastus on... vale.»
Kojuminek.
Aga tõstku nüüd käsi püsti need, kes on mult terve talve sellele küsimusele vastust nõudnud, ja kes ise vastaksid sellele küsimusele «jah» – ja kelle «jah»-vastus valedetektoril kontrollituna ka õigeks osutuks.
Ei näe käte merd. (Ja siin ei ole probleem kehvas ettekujutusvõimes.)
Kui küsimus oleks pisut teistsugune, nimelt, kas ma armastaksin iseennast suusatamises, oleks vastus samuti «jah». Ja arvan, et see ol
eks suure tõenäosusega õige vastus.Ja sama, usun, kehtib ka enamiku nende osas, kes igasuguse enesekriitikata minu suusaarmastust põhjendatult kahtluse alla on seadnud. (Jah, ma saan aru, et see lause sai tähendustelt väga mitmetasandiline ja -plaaniline, aga see teema ongi siin mõtlemiseks, mitte lahmimiseks.)
Ilmselt arvavad mitmed, et see on piisav tõend nende suusaarmastuse kohta, kui nad nädalas viis-kuus korda trenni teevad; kui nad Estoloppeti läbi sõidavad; kui neil on kodus mitu paari suuski; kui nad juba sügisel lume ootuses rullikutega sõitma asuvad; kui nad kevadel soojade ilmadega suusahooaega märtsi lõpuni venitavad. (Aus ülestunnistus: see kõik, peale armastuse, kehtib ka minu kohta.)
Aga kui te enda arust nii väga suusatamist armastate, siis miks te ei lähe suvel Austriasse või Põhja-Norrasse liustikule sõitma? Armastuse nimel ju pole ükski ohver liiast. Vastupidi, armastuse nimel tulebki ohvreid tuua. (Ohvriks on suvi ja aeg ja raha, näiteks.)
Olen siiamaani kuulnud ainult ühte Eesti suusatajat põlevil silmil oma suusaarmastust kuulutamas. See on Kristina Šmigun-Vähi. Seda ei ole öelnud mitte ükski meessuusataja. Tõsi, mehed ei ole oma tunnete väljendamisel kunagi paljusõnalised. See jätab lootuse, et äkki nad ikkagi armastavad suusatamist.
Kuid ei maksa sellesse lootusesse liialt panustada. Meessuusatajatele võib see olla töö, sissetuleku allikas, ego rahuldamise vahend. Nad teevad seda ju võidu nimel, mitte selleks,
et lihtsalt tore on. Nagu ma sõidan praegu Tallinna tööle – samuti teen seda sissetuleku nimel. Jah, mulle meeldib mu töö, aga öelda töö kohta, et armastad seda – see on ilmselge liialdus. Kui mul oleks piisavalt raha, et tööl ei peaks käima, ega siis käikski, vähemasti mitte seesuguse pingega nagu seni. Elus leiduks palju-palju muud, mida töö asemel teha. Näiteks suusatada.Liiati, kas olete märganud, mis juhtub enamiku tippsportlastega, kui nad tippspordiga lõpetavad? Enamasti ei taha nad oma armastatud (?) alaga enam mingit pistmist teha. Enne Vancouveri olümpiat usutlesin kõiki 1992. aasta taliolümpial käinud Eesti sportasi ja suusaalade esindajad kostsid, et neil sai oma alast totaalne villand. Aga kui inimene midagi/kedagi tõeliselt armastab, siis ta ei jäta seda/teda tülpinult maha. Järelikult armastasid need sportlased iseennast suusatamises, ja selles ei ole mitte midagi paha. See on loomulik. Ent jutt armastusest on absoluutselt liialdatud.
Kui mõni mu oponent juba talvel eos hoiatas, et ma ei hakkaks suusaarmastuse teemat lahates lahkama armastuse mõistet, siis see on ju sama demagoogiline, kui nõuda, et analüüsida suusatulemusi ilma suusatamistulemusi kujundavaid tegureid arvesse võtmata. Seda ei nõua ju ometi keegi.
Ühe parima ja lühima ja tabavama armastuse definitsiooni korjasin üles kunagi ühest filmist, kus öeldi, et tõelise armastuse tunned ära sellest, kui teise poole puudused tunduvad sulle ka armsad ja sa ei pane neid pahaks, vaid suudad neid ka armastada. No nii – lähme nüüd mõttes
suusavõistlustele tagasi. Ja mida me kuuleme pärast finišit: kellel suusad ei libisenud, kellel ei pidanud, kellele käisid tõusud üle jõu, kellele olid laskumised ohtlikud, kellele oli rada liiga pehme, kellele liiga jäine, kellel läks kepirihm või suisa kepp katki. Kes vähegi kõrvu lahti hoidnud, on kuulnud, kuidas kriitika ja rahulolematus ja pisiasjade esiletoomine just esmajärjekorras on valdav. (Keegi ei lähe ju oma armastatud inimesest teistele rääkides esmajärjekorras kurtma, et mulle ei meedli tema juures see ja teine ja kolmas. Need asjad hoitakse vaikselt endale.) Ei ole kusagil näha tõelist suusaarmastust. Seda oleks näha siis, kui kuuleks, et keegi, kel eelloetletud põhjustel sõit aia taha on läinud, siiralt ütleks: «Issand küll, kuidas ma nautisin tänast sõitu!»Vaadakem tõele näkku: kui me suusatamises midagi/kedagi armastame, siis iseennast. Meeldib, et suudame sel alal saavutada ennast rahuldavaid tulemusi. Et saame end tunda milleski suutlikuna. Suusatamine on paslik ja sobiv ja vähetraumeeriv ja populaarne ala meie sisimas pulbitsevate sihtide ja tahtmiste saavutamiseks-rahuldamiseks. Seepärast meile suusatamine meeldibki. Aga rääkida suusatamise armastusest – minge rääkige seda oma naisele. (Mõelge taas, mida ma selle vihjega öelda tahan – see on taas väga mitme tähendusega.)
******
Zion National Park, Utah. 23. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)Foto 1: Kaspar Kokk toob Eesti teateneliku Vancouveri olümpia 4x10 km suusatamise teatesõidus viimasena finišisse. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 2: "Tõehetke" saatejuht Hannes Võrno. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 3: Jaak Mae saab Vancouveri olümpia 50 km klassikasõidu ajal juua. Taamal peatreener Mati Alaver. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Aivar Rehemaa (vasakult teine) Vancouveri olümpia 50 km klassikasõidus. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 10:03
kommentaare: 21
21 Kommentaarid:
Ega armastus tähenda seda, et asjaga koge aeg peab tegelema. Kaugeltki mitte. Samuti ei ole armastusel mingit seost edukusega antud alal. Mulle suusatamine meeldib, kuigi mul pole suusatamiseks absoluutselt eeldusi. Mõnel teisel alal on tulemused palju lihtsamad tulema. Ometigi ma talvel suusatan. Enamus inimesi teeb kahjuks tööd raha pärast, tööd mis neile on enam vähem vastuveõtav. On olemas inimesi, kes teevad oma tööd tõesti seepärast, et nad armastavad seda töö. Need on fanaaatikud. Neile pole rahanumber tähtis, kuid vaid peavari katusel ja kõht täis. Tänu neile me üldse areneme. Tõsi on ka inimesi, kes ei tee üldse mingit tööd. Põhimõtteliliselt. Sõltumata sellest, kas neil makstake või mitte. Nende kahe äärmuse vahel on tegelased, kes teevad tööd selle järgi palju makstakse ja tegelased, kes viilivad alati. Põhimõtteliselt ei ole vahet palju sellele grupile maksta.
Propotsioonid nende inimgruppide vahel on umbes 10%,40%,40%,10%. Kui nüüd puht majanduslikult vaadata, siis ainult 40% inimise motiveerib palk (Pullerits nendehulgas). Ülejäänutele palga maksmine on raha raiskamine.
ma küsiks nii. kas tunned kedagi, kes sporti armastab?
Võin ausalt väita, et armastan sporti (loe: suusatamist).
Siinkohal tuleb muidugi toonitada, et olen harrastaja kes läbib Eesti maratone ja iga aasta ka vähemalt ühe piiritaga.
Armastus ei ole igavene, see võib vahel ka üle minna. Nii ka endistel tippsportlastel.
Pigem vastupidi, ala mitte armastades on väga raske tippu jõuda.
Loskutov näiteks armastab jooksmist ja jookseb selle pärast. Ilma selleta ei oleks ta suutnud 7 aastat 9000 km aastas joosta ilma tulemust saavutamata.
Kui Pullerits suusatab ainult tulemuse pärast, siis on mul temast kahju. Ta käib siis trennis nagu sunnitööl ja piinab ennast ainult oma suure ego nimel, et kellegile ära pannes ego rahuldada.
See rohkem hälve.
Miks rääkida ainult suusatamisest? Kas PP iidol Erki Nool armastas oma naelikuid, ketast ja teivast? Ka siis kui viimane otsustaval hetkel "pehmeks" osutus?
See artikkel on lihtsalt ühe spordimehe nukker tõdemus, et kui sportlik eesmärk muutub olulisemaks kui sporditegemise protsess ise, siis kipub sportimises see rõõm ja nauding tasapisi ära kaduma.
Olgu see eesmärk milline tahes: alates kaalulangetamisest kuni olümpiavõiduni välja.
Nii et kui me loeme pidevalt läbitud kilomeetreid, sellele kulunud aega ja treeningpulssi, siis päris kindlasti ei tee me seda armastusest suusatamise vastu.
Urmas.
Mina teen sportlikke harjutusi enda pärast. Vastavalt aastaajale ja ettejuhtuvatele huvitavatele katsumustele. See aasta suusatasin peamiselt Vasaloppeti ja lume koguse pärast nii palju.
siit välja tuleb, et
suusatamine onanism
üks siuke on
tõuge, tõuge, tõuge, tõuge
lipe
lõputõuge
-muhkel
PP"Aga kui te enda arust nii väga suusatamist armastate, siis miks te ei lähe suvel Austriasse või Põhja-Norrasse liustikule sõitma? Armastuse nimel ju pole ükski ohver liiast. Vastupidi, armastuse nimel tulebki ohvreid tuua."
Priit tood siia järele võrdluse oma tööga. Too parem võrdlus naise armastamisega. Kui Sa naist armastad, miks siis vahepeal maha ronid ja näiteks suusatama lähed. Ise ütled, et ükski ohver pole liiast. Kas Sinu siinsest loogikast võib järeldada, et Sa ei armasta naist ja ei armasta üldse kedagi ega midagi? (kuna ei tegele asjaga pidevalt)
(Küsimus mõttetu, enne hakkab solgipangest päike paistma kui Sinu jutus loogika leiab)
Selline tähelepanek, et kui inimest pole kunagi tõeliselt armastatud, siis ei oska ta ka ise armastada. Toimub selline tuim loksumine läbi elu. Ah jaa, tähelepanuvajadus tõuseb ka märkimisväärselt.
Tauno
Ütleks omalt poolt tagasihoidlikult nii, et armastus on liiga tõsine asi, et seda suusatamise peale lörtsida (eriti veel lörtsise ilmaga).
KAS KEEGI PALUN TEAB?
Kas keegi teab, kas Pirita metsas (Viimsi pool jõge) on jooksurajad juba piisavalt sulanud ja kuivanud, et saaks jooksumõnusid harrastada. Tänud info eest.
Piip - valed järeldused artiklis. mina näiteks võtan pärast suusatamist suusad alt ära, tõstan üles ja pööran ringi ning vaatan mis seisus need on ja siis mõtlen, et ohh kui head suusad, sihukese raja elasid üle ja ikka lippavad ikka toimivad ja lumi ei paaku isegi klassikasuusale kunagi külge. Kui see pole armastus, siis mis see on? Järelikult ei armasta ma suusatamises mitte ennast, ega suusatamist vaid suuski pärast suusatamist ja suuskade hooldemeest (kes olen ma ise;) korraga. Aga suusatamine on vaid enda vormishoidmise meetod, seda on raske armastada rohkem kui õhtul voodisse pugemist või hommikul ülestõusmist - need ju kah tegevused.
Armastada saab nii protsessi kui ka tulemust.
Priidule protses (suusatamine) eimeeldi.
Need kes armastavad protsessi on eestikeelses terminoloogias sõltlased. See pidavat doktorite poolt ravitav olema kui selleks ainult omalt poolt soov on. Ainult sõltlane andestab kõik protsessiga kaasnevad tagasilöögid. Seega inimesed mitte ei armasta suusatamist vaid on suusa ja kepi sõltlased.
Et kes armastab elu, on elu sõltlane :)
Need inimesed, kes teevad harrastussporti hoolivad iseendast ja oma tervisest. Tõenäoliselt meeldib neile ka ala. Muidu ju ei tegeleks kas suusatamise vms alaga.
Virisemine käib tüüpilise eestlase juurde. Igagi kui viriseja tegi isikliku rekordi, ei pruugi eestlane olla rahul. Samas ei tohiks selle põhjal teha järeldust, et see ala ei meeldi talle. Miks ta tuleb siis tagasi ikka uuesti ja uuesti.
Ma ei usu, et Veerpalule ei meeldi suusatamine ja sport. Kristiina ei ole seetõttu tõenäoliselt ainus.
Näitkes sportlaste kaasadel võib tekkida kiusatus mõtelda, keda tippsportlane rohkem armastab, kas sporti või kaasat? See on küll valesti seatud küsimus, kuid mõtete korrastamisel aitab.
Armastus on keeruline mõiste ja sel on nii palju eri vorme. Ma ei ole valmis kommenteerima mida tähendab armastada sporti.
Seetõttu võib valedetektor anda paljude puhul vastuse „vale”, kuna vastajal ei ole selge, mida tähendab armastus.
Arvan, et sporti võib armastada ka ilma seda ise tegemata . Näitena võiks tuua fännid ja pealtvaatajad.
Kas hoolimine ei või olla armastuse erivorm? Näiteks Pullerits kirjutab spordist. Kas ta teeks seda, kui see ei läheks talle korda?
Pullertis kirjutab spordist rahalistel eesmärkidel. Ta ju ise väitis seda just. Kui ta Postimehest kinga saab, siis enam ei kirjuta. Siinses ajaveebis ta lihtsalt testib lugejaid. Kuidas igasugu maniulatsioonid toimivad. Mina jätaks armastuse ja armastuse spordi vastu võrdlemata. Ei allu Pulleritsu provokatsioonile. Ma ei viitsi politseiga tegemist teha. Raudselt Pullerits võtab isiklikult ja jookseb politseisse
-Seda oleks näha siis, kui kuuleks, et keegi, kel eelloetletud põhjustel sõit aia taha on läinud, siiralt ütleks: «Issand küll, kuidas ma nautisin tänast sõitu!»- kas naisele peale tüli ütled: issand, kuidas ma nautisin seda tüli? ei ütle, aga ikka armastad teda (enamus). kas naist armastades armastad iseennast selles armastuses? kas "kepi" :) juures on tähtis ainult tulemus või tee tulemuseni? tundub, et PP armastabki ainult iseennast, nii suusatamises kui ka ajakirjanduses ja ei tea milles kõiges veel.
Oh, jah. Hooaeg läbi, olen kuuma arutelu maha maganud.
Priit, oled aja jooksul õppinud suuskade määrimisest ja toitumisest saadavat kasu, mõndagi muud lisaks. Ehk õpid kunagi ka suusatamist armastama..
Ise suusatan oma lõbuks, vahel mitu korda nädalas, teinekord nädalate viisi üldse mitte.
Armastus ei ole töö, kohustus ega sund. Aastavanune lugu suusaarmastusest, kehtib jätkuvalt:
http://sport.err.ee/suusk.php?0588295
michael kors outlet online
colts jerseys
carolina panthers jersey
valentino shoes
cheap nfl jerseys
ray ban sunglasses
the north face
supra shoes sale
salomon shoes
michael kors handbags
Postita kommentaar
<< Esileht