Pullerits: Mis hinnang anda Eesti suusatamise käekäigule?
Ei ole Eesti suusatamisega lood sugugi nii halvasti, nagu arvatakse ja siunatakse. Vastupidi: kõik paistab suurepärane. Mingit langust, millest räägitakse, pole ollagi. Seis on stabiilselt hea.Millele selline optimism küll tugineb? Eks ikka kiretuile arvudele. Kui korvpalli, Eesti kunagise hiilgeala televaatajate arv on pidevalt vähenenud – ja see käib rahvuskoondise mängude, mitte mingi kohaliku liiga kohta –, siis suusaülekannetele kaasaelajaid jagub keskeltläbi ikka sama palju, nagu aastate eest.
Kuid televisioon, nagu teada, on suur illusioon. Karm tõde seisneb selles, et televaatajate huvi püsimine on Kristina Šmigun-Vähi olümpiahõbeda kõrval ainus positiivselt meelierutav sõnum Eesti lõppevast suusahooajast.
Arvestades, et Šmigun-Vähi ja Vancouveris kuuendaks tulnud Andrus Veerpalu võivad oma pikale karjäärile punkti panna, ei saa jätta küsimata, kas tänavu nägime tõesti Eesti kui suusariigi agoonia algust. Mis võiks sellele vastu rääkida?
Et Eesti saatis Vancouverisse 14 suusatajat, rohkem kui kunagi varem? Sellegipoolest ei suutnud naised isegi teatenelikut välja panna. Mehed panid, aga jäid kõige viimaseks. Mõlemad sprinditiimid jäid alles 16ndaks.
Hooaja tähtsuselt teisel jõuproovil Tour de Skil ei jõudnud lõpuni mitte ükski Eesti suusataja. Märtsi keskel pääsesid MK-sarja lõpetavale minituurile Rootsi pisut enam kui poolesaja maailma edukama mees- ja naissuusataja seas vaid Veerpalu ja Šmigun-Vähi.
MK-sarjas sai igiliikur Veerpalu Eesti meeste parimana 41. ja emana rajale naasnud Šmigun-Vähi, Eesti naissuusatamise päästeingel, 32. koha. Meestest lõpetas paremuselt Eesti teine, Kein Einaste, MK-hooaja alles 84. ja kolmas, Jaak Mae, 89. kohaga. Naiste arvestuses oli Šmigun-Vähi järel punktisaagilt teine Kaija Udras – 80.
Et MK-sari ei olnudki tänavu Eesti suusatajate peaeesmärk, vaid hoopis olümpia? Aga sel juhul vastake: kes peale kahe veterani tegid olümpial oma selle talve parima sõidu?
Ka taustajõud, kelle otsustavat tähtsust pole koondise peatreener Mati Alaver väsinu
d eales kiitmast ja rõhutamast, on rebenenud. Läbi terve talve võis isegi vilumatu silmaga televaataja veenduda, kui suurepäraselt said poolatari Justyna Kowalczyki suuskade ettevalmistamisega hakkama Are Mets ja Peep Koidu. Eesti koondislaste suust aga kuulis suuskade üle alalõpmata nurinat, koguni roppu vandumist. Jah, poolakate pakkumine Metsa-Koidu oskusteabele oli väidetavalt sama suur, nagu kogu Eesti meestekoondise hooldetiimi eelarve, ent koos nendega lahkusid ka Eesti taustajõudude parimad ajud.Vabanduseks kõlab enamasti, et Eesti on väike, mistõttu kogu aeg häid tulemusi saavutada ei ole võimalikki. Jah, Eesti võib küll olla võrreldes Saksamaaga tilluke, aga see-eest on suusatamine Eestis lausa riiklikul tasemel eelisarendatud ala – mõelge vaid Otepääle tehtud investeeringuist –, samas kui Saksamaal on suusatamine vaevalt kolmandajärguline.
Edu rahvusvahelisel areenil sõltub mõistagi rahvuslikust kandepinnast. See on õhuke. Eesti meistrivõistlustel tuli suusavahetusega sõidus naisi starti üheksa ja mehi 21 (lõpetas 14). Soomes olid need arvud vastavalt ligi 60 ja üle 70. Isegi Šveitsis, mäesuusamaal, osales riigi meistrivõistlustel suusavahetusega sõidus üle 40 naise.
Kõik need tõsiasjad viitavad, et Eesti suusatamises on saabumas kriis. Langusele viitab üheselt ka statistika. Nii Salt Lake City kui Torino olümpial jõudsid Eesti suusatajad seitsmel korral esikümnesse, mis andis riikide paremusjärjestuses vastavalt 5.-6. ja 8. koha. Vancouveris tuli esikümnekohti vaid kaks, mis kukutas Eesti selle näitaja poolest 14.-15. koha jagamisele.
MK-sarjas on Eesti suusatajad kõikunud ühtekokku teenitud punktide järgi viimasel kolmel hooajal riikide arvestuses 13. ja 15. koha vahel (vt graafik). Kui arvestada ka MK-sarjas võidetud esikümnekohtade hulka, pole Eesti suusatajad olnud nii tagasihoidlikus seisus nagu praegu 1990. aastate keskpaigast saadik.
Ilmselt haistes, et tulevik terendab tume, hakkasid Eesti suusajuhid juba alates Torino olümpiast kultiveerima hoiakut, et nii õnnelikke aegu ei tule ilmselt iialgi. Nõus: kolme kuldmedalit on tõesti raske korrata. Aga et Vancouveris osutub enamik Eesti koondisest autsaidereiks ning nelja aasta kaugusele Sotšisse vaadates on küsitav, kas keegi suudaks üldse murda esitosinasse – nii katastroofilist langust vaevalt keegi aimata oskas.Paadunumad suusaoptimisid lohutavad end majandusliku kõnekäänuga, et eks kõik, mis üles on tõusnud, langeb kord paraku alla, et tõusta siis taas. Justkui veenaks nad sedasi iseennast, et nii muutub nende uskumus Eesti suusatamise uude tõusu põhjendatumaks. Ent nad unustavad kahjuks, et kõik, mis kord alla on tulnud, ei pruugi enam sugugi üles tõusta.
Kes näeb, millele võiks tugineda Eesti suusatamise uus tõus?
******
Virgin River, Zion National Park, Utah. 24. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)Foto 1: Telereporter Lembitu Kuuse (keskel) hakkab enne Vancouveri olümpia algust usutlema suusakoondise peatreenerit Mati Alaveri (vasakul). Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Algo Kärp (keskel nr 8) alustab Vancouveri olümpial 4x10 km teatesõitu, mis lõpeb Eesti nelikule viimase kohaga. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 3: Are Mets (vasakul) ja Peep Koidu valmistamas Otepää MK-etapil ette Justyna Kowalczyki võidusuuski. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 11:04
kommentaare: 20
20 Kommentaarid:
toodud graafika pealt on näha, et staarreporteri arvates toimusid hooajal 2009/10 MM võistlused. Tase!
Esimene lõik on ilus aprillinali :)
Teine lõik näitab, et kui rahval piisavalt ajusid pesta, siis nad ikka vaatavad seda mida näidatakse. Meedia mõju on tohutu! Kahju, et Eestis pole propagandaministrit (jänku on aga tema seda ei oska) kes suudaks rahvast veenda, et Eesti riigis on kõik hästi ja järjest paremaks läheb.
Selle MMi joone on graafiku tegija tõesti kogu pikkuses lasknud aasta jagu paremale nihkesse minna.
Ainult kohtade arvestamine hinnangu andmisel ei ole ehk piisav. Minu mäletamist mööda on meie keskmike ajaline kaotus võitjale on olnud kogu aeg enam-vähem sama (2-4 minutut). Vahepeal on lihtsalt keskmike suusatamise tase maailmas tõusnud ja keskpäraseid suusatajaid on tunduvalt rohkem. Seega minu arvates pole meie suusajate tase langenud, vaid hoopis konkurendid on tugevamaks saanud. Meie teeme ikka omal tasemel tulemuse ära. Kuid kahjuks sellise tulemusega enam ei saa varsti enam vist karikasarjagi.
Täpsema hinnangu andmiseks oleks vaja analüüsi. Analüüs – millegi eristamine, tükkideks lahutamine. Analüüsi eesmärk on tervikpildi mõtestamine ja sisemiste seoste välja toomine. See tähendab, et me uurime treeninandmeid, tulemusi ja väliseid mõjureid. Ning leiame, kas välised mõjurid mõjutas kuidagi tulemusi või mitte.
See suusatamine on viimased aastad olnud puhas pee-err projekt. See ongi kogu analüüs. Kuna Alaver oskas kraanid avanema panna, siis olid tema mõtted A ja O ning ega muud ei tehtudki kui tehti suuri kulusid. Kokkuvõttes näidati, et sponsorid tulevad taha alles siis kui edu saabub ja riik ütles, et olge õnnelikud. Muudes riikides on sponsorlusel märgatavad maksusoodustused, kuid Eesti arvab, et siin saab hakkama kasiinomaksu ja riiklikult kontrollitavate sponsorite abiga. Aga ei. Süsteem on ehitatud mugavaks äraelamiseks ametnikele kuid mitte spordi arengule. Kui riik ei taha sporti võtta kaitseväe tiiva alla, kus selleks saaks kulutada NATO kriteeriumidega määratud eelarvesummat siis teine realistlik võimalus ongi maksusoodustus sponsorlusele. Loomulikult on sellised mõtted väga raskesti seeditavad rahandusministeeriumile, kuid see on ikkagi toimiv süsteem. Oluline on defineerida kas riigile on vaja sporti ja EOK-d või ei! Kui jah, siis tuleb spordi rahastamine teha demokraatlikumaks ja mitte ahistada seda riiklike eelistustega.
Nende hinnangute ja analüüsidega on see lugu, et kõike saab tõlgendada nii, kuidas vaid soovid. Kuulsin, et MA olla kuskil juba kuulutanud, et Eesti on jätkuvalt maailma 7. suusariik - no seda arvutust tahaks ise ka näha. Täna võis lugeda Mart Siimanni sõnavõttu PMis - loed ja mõtled kaasa, et tõepoolest, kuradi kõva spordiriik on see Eesti. Samas vaatad, millised on tulemused, ja näed, et see kõva spordiriik seisab talvel vaid kahe-kolme superande najal, ja nii juba aastakümneid. Ei mingeid uusi tähti.
Ilmselt, kui vaid tahta, õnnestuks ka mul kirjutada kirjutis, et Eesti suusatamine on oi-kui-kõva, kui hakkaks siin arvestama rahvaarve ja teab mida - isegi USAle paneksime pika puuga ära. Ja Kanadale ka, kel 20 x rohkem elanikke.
Kes aga ütleb sõltumatu tõe?
Nende hinnangute ja analüüsidega on see lugu, et kõike saab tõlgendada nii, kuidas vaid soovid.
Eriti kehtib see Sinu mõttearetuste kohta.
PP "see kõva spordiriik seisab talvel vaid kahe-kolme superande najal, ja nii juba aastakümneid. Ei mingeid uusi tähti."
Tähelepanek on õige, aga hinnang vale.
Suusatamine, nagu enamus alasid, on saavutanud maailmas nii kõrge taseme, et ainult superanded lõõvadki läbi ja neid ei sünni igal aastal. Eestil ei ole siin midagi häbeneda. Ta on viimasel kümnendil leidnud üles kaks andekat ja mis kõige tähtsam, loonud neile tingimused (tiimid) ja leidnud raha ning nõuhau.
Müts maha Alaveri ja Smigunni ees.
Kirjutasin eelmise kommentaari, aga pean tunnistame, et artiklit ei viitsinud lugeda.
... aus ülestunnistus kergendab süüd :)
Head libisemist!
Tõde on, et põrumisel võetakse eneseõigustuseks appi statistika kuid rahajagamisel eelistatakse endiselt oma lemmikuid. Siiman paneb õigustamisel kõik ühte patta ja nii on hea tehtud eelistusi üldistada. Mis on aga viga? Viga on, et kui saadi rohkem raha siis hakkas EOK olümpiamedaleid tootma, kuid org.süsteem oli vigane ja toodang osutus praagiks! Samas on absoluutselt unarusse jäetud järelkasv. See toimib ainult maksujõuliste vanemate rahakotil. Andekate leidmise süsteem on nii kallis, et andekad ei jõuagi selle süsteemi sõelani. Sinna on vaja suunata ressursse kui tahame toota medaleid. Kui me medalite tootmisega tegeleda ei taha, siis pole vaja ka EOK raha jagamise süsteemi. See süsteem on viimane trepiaste, millest abi sõelumise ja huvi ning soovi tegemise protsessis ei ole. See süsteem on ainult mitteelastne raha tuulutamise süsteem, kuhu pandud raha kulub alati ära kuid tulemused jäävad alati statistiliste näitajate raamidesse. Raha jagamine EOK kaudu on õigustus EOK-le juhtimistasude maksmiseks aga ei muud. Sport jääb nõnda Eestis jõukurite edvistamise vormiks ning keskklassi privileegiks. Siimani juttu mõistes, ei ole riigil vaja arendada spordimeelelahutustööstust. Meelelahutuse ja oma tervise hooldamise eest maksku otseselt need kes sellest osa saavad. See pole riigi PR asi. Kuid miks siis ikkagi riik väga valikuliselt rahastab sporti? Täna tehakse spordirahastust vastavalt riigi ja ärihuvide põimumisele ja sellest tulenevatele eelistusele. See on väga libe ja läbipaistmatu tee! Olümpialiikumine on juba ammu muutunud pesuehtsaks erakommertsiks. Eesti riik tegeleb selle kommertsettevõtluse promomisega. See ei ole demokraatlik viis riigi raha suunamiseks vaid ühe välismaise kommertsürituse otsene finantseerimine riigiabi näol. Kui näiteks autoralliga tegelejad saaks kah riigilt sellist tuge, et osaleda WRC-s siis oleks asi demokraatia poole, kuid praegu demokraatiat ei ole. Muidugi kas seda demokraatiat on vaja? Me oleme andnud valikute tegemise õiguse käputäie juhtide kätte, las olla siis nii nagu nad otsustavad. Samas pöördub Siiman siiski rahva poole, et mida te soovite kas olümpiale ainult maailma 10 parema sekka kuuluvaid sportlasi või kõiki normitäitjaid. Nende normitäitjatega on tegelikult nõnda, et me ei näe neid isegi olümpiaülekande pildil. Me ei saa neile kaasaelada. Me oleme siis nördinud, et meie omad on seal aga neid ei näe, sest meie kaameramehi kohal polegi, kes püüaks omasid pildile ja tooks selle oma ülekandklippidena rahvani. Seega otsene vastus Siimani küsimusele on, et kui lähevad normitäitjad olümpiale siis kindlustage ka nende pingutuste näitamine teleekraanile otseülekande ajal! Leidke ka selleks rahalised vahendid ja ärge tehke seda showd poolikult, kehvasti! Eestlasi huvitavad omade tegemised mitte käputäie tippude omad. Võõraid tippusid näeme me rahvusvahelistest kommertsspordikanalitest küllaga. Kui seda ei suudeta, siis tuleb vähem lennutada raha igasugu muudele kuluartiklitele ja vaadata kas tekib oma pildi edastamise võimekus.
See artikkel on aprillinali.
Suusatamist on tambitud nüüd piisavalt. Lumi on sulanud, Priit räägi parem kuidas sujub ettevalmistus Taratu jooksumaratoniks ja rattaralliks?
Pullerits peaks nii vana olema küll, et teadma, et mingit sõltumatut lõlpiku tõde pole olemas. Rohkem tuleks kajastada just erinevaid seisukohti ja arendada diskusiooni, mitte suruma peale omi seisukohti. Spordiametnikele ja poliitikutele see muidugi ei meeldi. Nemad tahavad tõemonopoli oma käes hoida.Ise nad väidavad sõnades muidugi vastupidist. Aga vaadake tegusid! Eesmärk on enda väljamõldud "lõplikule tõega" vastavalt vajadusele manipuleerida ja enda olemasolu õgustada, mitte sporti arendada
tulen juba mitmendat nädalat huviga lugema (blogroll), aga.. noh, ei hakka varjama, lõpuni ei ole lugenud. no milleks?
Pulleritsu järgi oli tema kuu peal, kui Graafiku Tegija MMisid valele kohale joonistas. Loomulikult oli valminud graafik salastatud ja Pulleritsule seda enne trükkiminekut ei näidatud. Pullerits pahandas kurjasti Graafiku Tegijaga. Et Graafiku Tegija süüd ja äbitunnet veelgi suurendada, pani Pullerits vigadega graafiku ka oma blogisse üles. Nüüd on lisaks Matti Alaverile Eesti suusatamise põhjalaskmises süüdi ka Graafiku Tegija. MOTT
kes tahab analüüsivat ja faktidega teksti lugeda, siis mart siimann täna postimehe spordiküljel!
out of here!, nagu paljufetisheeritud inglismannide puhul õige
Loen juba üsna mitmendat Priidu artiklit ja tõden, et olen temaga jätkuvalt ühel meelel. Priit lihtsalt vaatab tõele otsa ja tõdeb , et eesti sportlaste teine ja kuues koht on ilmselgelt praeguse hetke ja lähituleviku parimad saavutused. Nii lihtne see ongi. Siin võib lõputult vaielda ja arutleda eesti spordi juhtimise ja kellegi soovi üle fakte endale sobivas valguse näha, aga ega see Priidu poolt öeldud töde ei muuda. Jõudu kõigile sportimises.
Egon
Meil on demokraatia. Igaüks leiab oma ideede õigustamiseks oma artikli. Teise artikleid lihtsalt ei näe ja arvamusi ei kuule. Ei jää mnagi võlgu. Mikk Salu Päevaleht Online
nooh, Salu näib arvavat, et olümpiamedali taga on samaaegne noortespordi rahastamisskeem.
Nimelt: "kunagi oli periood – Ants Antsoni ja Allar Levandi ajastu vahel –, kui Eesti ei võitnud talispordis mitte kui midagi. Ometi olid siis olemas kõik need tagaigatsetavad riiklikud institutsioonid, treenerid ja spordikoolid."
Ent millal kasvas Levandi? Sündis 65, aasta pärast Innsbrucki. Järelikult nende samade tagaigatsetavate tingimustes! Levandi ei tõusnud Calgary's pjedestaalile tänu sama aasta ettevalmistusele, vaid jõudis selleni läbi spordisüsteemi al 1965-1988.
Postita kommentaar
<< Esileht