Pullerits: Kas edasiminek tähendas tagasiminekut?
Statistika on huvita
v, kas pole? Ühelt poolt ju kiretud faktid, teisalt tõlgendamisvõimalused missugused. Selge see, et siin läheb tarkade meeste abi vaja. Paluks seda.Aga esmalt faktid.
Mu Estoloppeti sarja koht aastal 2010 - 52. Koht aastal 2009 - 42.
Estoloppeti punkte 2010 - 3700. Punkte 2009 - 3731.
Estoloppeti kõigi kuue maratoni kohtade summa 2010 - 567. Kohtade summa 2009 - 563.
Koht M40 vanuseklassis 2010 - 18. Koht samas vanuseklassis 2009 - 8.
Niisiis, kust otsast ka ei vaata, see aasta on tulemus kehvem. Aga arvestagem ka seda - kuid ma ei poe selle taha -, et suusakilometraaži sai selle hooajaga kokku 1320. Mullu, kui õigesti mäletan, küündis see arv 1800-2000 km kanti.
Aga vaatame seda statistikat pisut süvenenumalt. Võrdleme 2010. aasta tulemusi 2009. aasta tulemustega, võttes aluseks kaotusprotsendi võitjale (kord seda ühe postituse kommentaariosas tegin, aga kordame üle):
Viru - enam-vähem sama, eriti arvestades, et see aasta sain Virul totaalse haamri.
Tamsalu - see aasta parem.
Alutaguse - see aasta kehvem.
Tartu - see aasta kehvem.
Tallinn - see aasta parem.
Haanja - see aasta oluliselt parem.
Niisiis: kolmel maratonil olin tänavu parem, kahel kehvem ja ühel enam-vähem sama.
Lööme kaotusprotsendid kokku ka: 2009 olid need 138,0 ja 2010 olid 134,6.
Siit on näha, et mitme näitaja järgi olin tänavu parem kui mullu. Arvetame lisaks vanust (suvel täitub 45), sest alates 40. eluaastast toimuvad inimese organismis iseeneslikud protsessid
, mis kõiki näitajaid puhtlooduslikult alla kisuvad; üks kujukamaid tõendeid selle kinnituseks on maksimaalse hapnikutarbimise võime langus, mis hakkab pidurdamatult ja pöördumatult kahanema juba 30ndate eluaastate lõpust. Ehk siis mida ma öelda tahan: umbes 40. eluaastast saadik läheb inimese sportlik suutlikkus iseenesest kehvemaks. Ehk ümbersõnastades: iga hooaeg, mis alates 40. eluaastast lõpeb enam-vähem sama tulemusega mis eelmine, tähendab tegelikult edasiminekut.Kõige selle taustal on veel kaks mõtlemapanevat fakti. Esiteks, Estoloppeti koondarvestuses oli minust varasema sünniaastaga mehi eespool vaid kaheksa, ja nüüd öelge teie, kui paljud ja kes neist ei ole (rõhutan: ei ole) suusa- või vastupidavusalade taustaga: Ulvar Pavlov, Ago Veilberg, Oleg Kovaljov, Urmas Kanep, Toomas Laur, Heikki Parve, Aleksei Sergejev (Venemaa) ja Manivald Luidre.
Teiseks, Estoloppeti koondarvestuses oli minust eespool tervelt kümme meest, kes Tartu maratonil jäid minust tahapoole. See tähendab, et hooaja peavõistlusel tegin igati korraliku etteaste. (Ise olen igatahes täiesti rahul.) Sest, nagu varem siin ja mujal olen öelnud, loeb Eestis vaid ühe võistluse tulemus: see on Tartu maratoni tulemus. Muude Estoloppeti resultaatide väärtus on sellega võrreldes tühine, et mitte öelda olematu. Ma ei tea kedagi, kes oma suusatasemest rääkides ütleks, et tead, olin Tamsalu-Neeruti maratonil 61. See ei ütle kellelegi midagi. Aga öelda, et olin Tartu maratonil 146. - see annab juba millestki aimu.
******
Angel's Langing Trail, Zion National Park, Utah. 23. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)Foto 1: Eesti meistrivõistlused 50 km suusatamises, fotol kõige ees Andrus Veerpalu. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Kristina Šmigun-Vähi näitab Eesti meistrivõistlustel 30 km suusatamises, kuidas jooksitopsi haarata. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Andrus Veerpalu on tulnud Eesti meistriks 50 km suusatamises. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 08:57
kommentaare: 42
42 Kommentaarid:
Braavo maestro Priit, Braavo! Teist korda mõne nädala jooksul astuda ühe teema otsa, milles asi!? Aga olgu, seekord kiidame sulle takka, sest põhjust ju on. Tõesti tõesti, mida siis näitab statistika kui PP vorm läheb allamäge? Aga täpselt seda sama mida eilses blogiartikliski. Nimelt näitab statistika Eesti suusatamise suure kiirusega liikumist allamäge. Ja see mägi ei ole sööstlaskumise või suusahüppemägi kus allaliikumisel on suurem kiirus parem. See on allakäigutrep mägi, kust on väga raske pärast ülesliikuda. Ei ma ei mõtle siin PP vormi ülesliikumist vaid Eesti suusatamise üldise taseme ülesliikumist. Täna liigub see väga selgelet alla, rahvas treenib intensiivsetel tasemetel vähem sest tühja tuule tallmaisel väljund puudub. Rahvas on arusaanud, et tippsport on lõputu võidujooks kalli varustusega ning enese sandistamie. Tipptasemel rabamine on asendunud mõttestatud rahulikuma liigutamisega ja oma tervise eest hoolitsemisega. Inimesed liigutavad nüüd selleks, et veri ringi käiks ja inimesed ei läheks 41 aastaselt tööst tingitud südameprobleemidega varakult hauda. Olgu muld su kadunud kolleegile kerge, RIP! Vot selline tõde koorub statistikast välja...
Vana Kala
Priit, on Sul kinnitavaid allikaid viidata, mille alusel seda hapnikutarbimise langust alates 40ndast eluaastast väidad? Ja kui ka on sellised uurimused tehtud, siis arvan, et kõik teavad, mida üleüldse uurimustest arvata. Isiklik arvamus on, et ei saa uurimusi puhta kullana võtta. Nagu statistikatki. Liiga palju interpreteerimise võimalusi.
Mis puutub sissekande pealkirja küsimusse, siis mina arvan, et sisuliselt säilitasid eelmise aasta taseme.
Langeb, langeb.
Kui ei treeni siis langeb juba 25 selt. Treeningutega, jah on võimalik säilitada 40 algusesse. Aga selles vanuses peavad need olema ka vägagi kvalitatiivsed treeningud, mitte nii, et läheks teeks täna tunnikese jooksu, siis sõber kutsus ratas sõitma - panime pangodi ringi jne. Kui huvi siis otsi www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed
Priidu vanuses pigem julgeks endale ikka vastu rinda taguda, et sellist kohtade peal sõidan.
Jarek
"alates 40. eluaastast toimuvad inimese organismis iseeneslikud protsessid, mis kõiki näitajaid puhtlooduslikult alla kisuvad; üks kujukamaid tõendeid selle kinnituseks on maksimaalse hapnikutarbimise võime langus, mis hakkab pidurdamatult ja pöördumatult kahanema juba 30ndate eluaastate lõpust."
Kumb see fakt on, kas 30ndate eluaastate lõpp (27.-29. eluaasta) või 40. eluaasta?
Kui Estolopeti sarjas on ühel aastal sinu ees samad mehed ja teisel aastal erinevad mehed, siis sõites ise sama tulemuse, oled üldarvestuses erineval kohal.
Loomulikult langeb alates 40ndast eluaastast, pole ju võimalik, et veel tõuseb.
Kui treeningud järgi jätta, hakkab langema ka 18-aastaselt!
Suur osa uurimustest on läbi viidud tippsportlastega, kellel pole huvi ega vajadust pärast 35ndaid enam vanade mahtudega treenida. Järsku aga katki jätta nad ei saa ja treenivad edasi - nii on nad spordmed-teadlastel ikka veel huviorbiidis. Järk-järguliselt langetatavad mahud teevad aga pikapeale sama nende ülikõrgete näitudega.
Teine asi on siin see, et kõigil on võimalik organismist mingi teatud hulk aastaid tippkoormust välja võtta. Ja see kehtib ka harrastaja kohta - 10-15 aastane periood, kus saab suure uhamisega organismi koormata. Enamik nö "võtab oma aktsiad välja" teismeeas, aga seda on tehtud ka vanuses 25-40 - sellisel juhul ei hakka üldnäitajad neljakümnendate alguses veel langema, akumuleerunud maht nihutab neid 45 või 50 peale. Pärast kahekümnendate eluaastate teist poolt pole muidugi võimalik enam lihas- ja veresoonkonda ette valmistada, et hoida spordifüsioloogilisi näitajaid normaalsest märkimisväärselt kõrgemal näiteks eluaastatel 35-60. Aga mõistliku 40-50mlkg juures, jah.
Kui seda aktsiate metafoori kasutada, siis ei hakka muidugi mitte keegi rääkima, et "jah, minu turuväärtus on nüüd langevas faasis". Tulevad teised väärtused:)
Mulle ka ei meeldi see halamine, et sain aasta vanemaks ja nüüd pean nõrgem olema. No ei pea!
See kehtiks siis kui oled treeninud maksimaalselt võimalike koormustega ja maksimaalselt õigesti (õige metoodikaga) ja peale seda oled vana.
Priidu kohta see kõik ei käi, reserve on tal piisavalt nii mahus kui metoodikas, mis võimaldavad veel paremaks saada. Kui kuskil reserv otsas on, siis see saab olla ainult kõrvade vahel.
Priit kui Sa tahad vana olla, siis ole, see on sinu probleem, aga vabanduseks oma tulemuse mitteparandamisel see ei kõlba.
Sellise vabanduse (argumendi) kasutamine ei näita muud kui asjatundmatust või vähest vaimset võimekust.
ennast kiitmast ma ei väsi ...
r.
Jõud,
Hapniku tarbimise kohta on Vomax-i Harrastussportlase käsiraamatus ilus tabel lk 6 http://www.vomax.ee/client/common-docs/Vomaxi_Harrastussportlase_k_siraamat_1._peat_kk.pdf
Suusatamisega on sama jama mis iluuisutamisega, et objektiivselt on mõõta raske. Kui ketast heidad 40. aastaselt vähem kui 25. aastaselt on selge, et oled kehvm. Igatsugu suhtarve ja arvestuslikke tasandustegureid kasutusele võttes on juba tegemist enesepettusega. Eks erinvad vanuseklassid on ju ka sellepärast, et oleks võimalus ka teistel kes ei kuulu loomuliku füüsilise tippvõimekuse ikka. Aga milleks? Kui suusatamine meeldib on suhteline pingutus tõenäoliselt 70. aastaselt sama vägev kui oli 25. aastaselt. Aeg ainult 3 korda viletsam. Huvitav muidugi oleks teada, kas 13:35 poolt viidatud vaimsevõimekuse suhtes on hapnikutarbimisega sarnast tabelit, või kas isegi hapniku tarbimise võime mõjutab ka ajutegevust, või on siiski aju hapnikuvajadus suhteliselt nii väike, et pole vahet kas oled Vo2 ml/kg 20 või 65 peal.
13:35 - olete mind valesti lugenud. Ei, ma ei poe vanuse taha, olen seda ju ka rõhutanud. Tegelikult, mis seal salata, tunnen hoopis uhkust, et sellises vanuses suudan endast jupp maad nooremate meestega võidu sõita ja enamikust neist isegi parem olla. Selleks ma seda vanust siia märgingi, et need, kes end minuga võrdlema tikuvad ja siis kelkima kipuvad, ikka ära ei unustaks, et hei-hei, vaadake ikka oma passi ka, kui noored enamikus teie olete - siis pole ime, kui minust mööda suudate sõita. Muidu mõni noor mees veel ekslikult arvab, et olen temaga samast võistlusklassist. Ma saan muidugi aru, miks nad mõnikord nii arvavad. Ei, sugugi mitte pahatahtlikkusest....
Vaatasin ka viidatud käsiraamatut. Seal küll 40 aasta peal midadi erilist ei olnud. Kui nooruses tippspordiga pole tegelnud, võid vabalt ka 50 aastaselt tipptulemuse saavutada. Selge, et olümpiavõitjaks enam ei saa, kuid Estoloppeti tasemel sõiduks ei näe küll mingit piiri.
VOmax on ikka Olümpiavõitjate teema. Nigela VOmax-ga kaotad Estolopetil ainult räigematel tõusudel kokku max 5 minutit. Muu kaotus on kinni treeningmetoodikas ja taastumises. Sellist uuringut võib igaüks teha protokolle uurides. Midagi hullu küll seal ei ole. Langus on 40 aastates kosmeetiline. Tulemused jäävad kehvade õpetajate taha. Kui ikka treener ei suuda sportlasele selgeks teha, kuidas pulsokas aitab tulemusi paremaks lihvida, siis pole sellise treeneri nõuannetega väga palju peale hakata. Pulsisageduse järgi treenimist peeti oluliseks juba 80-te alguses. Seda teadis iga haritud NL treener. Ainult tehnika oli meil siin nigel selle mõõtmiseks. Nool sellepärast ei saanudki 10 võistluse vastupidavusaladel paremaid tulemusi, et ta ei suutnud pulsokat kasutada. Võib-olla 10 võistluse treeningutel polegi see võimalik, sest teha on vaja 10 erinevat asja ning ringtreeningu meetodit kasutades ei annagi pulsoka jälgimine enam erilist efekti. Teistel vastupidavusaladel selline dilentantism edu ei kindlusta. Teatud tasemini jõuab aga mitte enamat. PP on seda tõestanud, et ilma pulsokata TM 100 sisse ei saa. Tee või tina. Sinnamaani, kui motti jätkub ja enne läbi ei põle, siis andke kasvõi ilma pulsokata tuld.
Äge oleks jah, et Priit paneb pulsoka käe peale ja ongi kohe TM 100 sees. Ilma pulsoka ekraani vaatamata.
:-D
Ärge seda VOmax üle tähtsustage, selle mõju on tuntav pingutusel alla poole tunni. Maratonis ei ole see määrav.
Mis pulsikella puutub, siis targalt treenimine vajab teadmisi. Pulsikella kasutamine nõuab rohkem teadmisi kui ilma selleta (et kellast ka kasu oleks).
Kui teadmisi napib, võib pulsikella käele panna ja seda isegi vaadata, aga tulu sellest ei tõuse.
Vomax ei tee tulemusi, vaid mees ise.
Olen kuulnud, et Taivo Püi VO2max on võrreldes teiste sportlastega päris pisike, kuid jookseb paljudest paremini. (st <70 ml/kg/min)
Olen kuulnud, et mingil ajaloolasel on nii kõrge VO2max, et alati, kui PP teda mainib, mainib ära ka VO2max'i, kuid siiski kaotab ta PP-le.
Nii et see näitaja ei sobi põhjapanevaiks järeldusteks.
Mees ise ei tee korralikku tulemust kui tema VOmax on madal. See käib 5000m jooksu ja teiste sama kestvusega distantside kohta. Maratonil ei ole see näitaja määrav.
Lisaks: See on umbes sama hea kui ennustada maratoni tulemust sprindi aja järgi.
Priit Narusk mainis mulle kunagi, et tal on VO2max võrreldes näiteks Veerpaluga ja samuti teiste maailma tippudega üksjagu madal (kas ta mitte ei rääkinud 78st? pead ei luba anda), et tal ei ole midagi teha - tippudega ta võidu ei sõida. Minu teada oli see ka üks põhjusi, miks ta kestusalalt üle sprindile läks.
8:59, siin on midagi kapitaalselt segi aetud.
Suusasprindis ei ole madala hapnikutarbimisega midagi teha.
78 ml/min/kg, ei ole madal.
VO max on ka maratonis määrav. Kas keegi tahab väita, et 60 VOmaxiga on võimalik võita nt. kasvõi Eesti meistritiitel maratonis. Võib öelda, et VOmax on eeldus - kui kõrgele on võimalik töövõime arendada. Aga kui su VOmax on ikka 60 teise mehe 75 vastu siis pole ka pulsikella ja treeneriga midagi teha (väikesel mööndusel, et see 75 mees natuke ennast ikka liigutab ka).
Jarek
Harrastajal ei ole mõtet end Naruskiga võrrelda. Narusk võib teada, mis on kasulik harrastussportlase, kuid ei pruugi. Tippsport on hoopis midagi muud. See, mis kehtib tippspordis, ei kehti mitte harrastsspordis. Olümpiavõitjaks Pullerits ei saa. Harju selle mõttega.
Kõrge Vomax ei jookse loomulikult ka maratoonaril külgi mööda maha aga nagu eelpool öeldi-mitmetunnistel võistlustel ei oma see tähtsust kuna tegevus toimub Vomax tasemest tunduvalt madalamal intensiivsusel. Vomax sõltub otseselt kehakaalust ,siit ka põhjus miks see Naruskil madal, Veerpalul ja tipp maratonijooksjatel kõrge.
Lugege ja siis targutage:http://www.ekjl.ee/est/treeneritele/koolitus/oppematerjalid/24.05.09_paveli_too.pdf
VOmax`ist rääkides ja PP tulemuste analüüsile mõtet juurde anda, tasuks mõelda sõidetavate maratonidele selle pilgu läbi, kui eesmärgiks seada Estolopetil koht 50 ja TM 100 seas, siis oleks vaja senisega võrreldes stardist alustada kõvema tempoga, mis eeldaks ka pikemat pingutust sügavamalt anaeroobses tsoonis.
Minu arvamus on et kõik Suusmaratonide kohad(see kohtate postisoon kuhu välja sõidad) mängitakse välja maratoni esimesel 20-25% sõidu ajast, edasi toimuvad juba väikesemad korrektsioonid.
Teades et PP on suhteliselt ühtlase sõidutempoga siis võib see tunduda ebameeldiv väljakutse, kuid see on võimalus...
To Ain,
Üksikjuhtumi põhjal on edasi väga keeruline targutada. Seal on ainus tõde see, et treeningu mahu kasvatamine 2X parandas tulemust 13%. VO2max oli jutuks ainult huvitava kokkusattumusena.
Saage lõpuks aru, VOmax ei ole siin kontekstis (maraton) üldse asjassepuutuv. Määrav on ökonoomsus.
Organism tuleb treenida nii ökonoomseks, et maratoni tempos liikudes kulub võimalikult vähe kaloreid ja aeroobne ning annaeroobne lävi oleks võimalikult kõrgel, et püsida annaeroobse läve piiri all (laktaat ei tohi kuhjuda). Kui sellist õkonoomsust ei saavuta, siis ei ole VOmax kõrge näitajaga midagi teha.
See füsioloogia kehtib sõltumata sellest, kas oled tipp- või rahvasportlane. Loodusseadusi ei saa eirata (liikuda üha suureneva laktaadiga), piir tuleb ette.
Vabandan kui mõne jaoks jutt keeruline on.
Samas Loskutovi aegade dünaamikast oli näha, et iga aastaga läks ta hooaja parim tulemus 0,5% kehvemaks. Ilmselt oleks ta seda saanud kompenseerida suurenevate mahtudega, kuid siin tuleb ette vananemisega paratamatult pikenev taastumiseks vajalik aeg. Harrastussportlasel tuleb ette oma alale pühendatava aja maht, põhitöö, muud hobid/tegemised/väärtused (nt TV ja lugemine) ja motivatsioon.
Seda ma räägingi, et harrastussportlasel on treeninguga võimalik veel annaeroobse läve piiri tõsta ka 50 aastaselt. Rohkem, kui vanusest tingitud sooritusvõime langus. Tippsportlasel on juba kõik võetud, mida treeninguga saavutada annab. Temal mängib vanus suuremat rolli.
Targutaks veel natuke.
Estolopet 2010 on enne PP-d 20 M40-M50 meest.
PP on 52.
Parim M60 on 101 (Odamus).
Parim M50 on 23 (Kanep)- paneb PP-le ära veel lisaks 11 vanuseaastaga.
Parim M40 on 6 (Myasnikov). Pavlov on 8 ja paneb PP-le ära veel 1 vanuseaastaga.
Selle järgi on PP-l reservi ikka vingelt enne kui ta hakkab oma passiandmetega ärplema. Ütleks siis ausalt, et motti pole aga ei, peab vassima ja keerutama. Maarvan, et ilma motita ja sihitult harjutajate vanakeste kategoorias on ta üks paremaid isendeid.
Lihtne on öelda - sihitult harjutaja. Mis eristab sihipäraselt ja sihitult harjutajat eeldusel, et mõlema eesmärk on võimalikult hästi sõita Tartu Maratonil?
Sihitu harjutaja on see kes sepistab vormi ainult tempo treeningutega või väsimuse korral sellest sutsu aeglasemalt nn mugavustsoonis. Lollikindel meetod väheste harjutuskordade puhul ja lühikese aja jooksul vormi saavutamiseks, kuid ebaefektiivne meelelahutus pikemal ettevalmistusperioodil ja üle 2 korra nädalas liigutamisel.
Kaks põnevat inside-info kildu:
1. Kaspar Kokk on otsustanud tippsuusatamises jätkata.
2. Vilja Savisaar lahkub võrkpalliliidu presidendi kohalt. Asemik on juba olemas, aga tema nime mulle ei öeldud.
ja kuidas käitub sihiga harjutaja?
Sihiga harjutaja koostab hea treeningplaani, juhindub sellest ning vajadusel korrigeerib vastavalt vajadusele ja enese seisundile.
Kas pole hoopis min. rahuloleku (hommikune) pulss olulisem näitaja (kui VO2max) vastupidavusala tegijatele? See näitaja langeb, kui treening on arendav. Headel maratoonaritel ehk kuni 30-40 l/min?
Olen täitsa kindel, et ka sihipäratu harjutaja korrigeerib vastavalt enesetundele.
Ses suhtes jääb mul siin välja toodud erinevus sihipärane vs sihipäratu ikkagi veidi segaseks.
Oleks vaja paremaid näiteid.
Sihipäratu harjutaja istub enesetunde järgi mugavustsoonis. Mis seal segast on? Puhas meelelahutus ei muud. Kui see liiga keeruline on siis piisabki sellest kui nö sihitult edasi lased. Kui üle 2 korra nädalas ei liiguta, siis pole vahet mis teed, peaasi, et teed. Ega 2 sõnaga treeningplaani sihte lahti ei kirjuta. Tulemused tulevad aga tihedamate treeningute pealt 2 korda nädalas ei ole piisav. See on tervisesport ja vabaaja veetmise viis ning lõõgastumine, millele on tavainimesel rohkem vaja tähelepanu panna. Oluline ongi, et tegevus meeldiks ja ei peaks liigselt sundima.
13.34, kuidas VOmax pole asjasse puutuv?. Sa väidad, et aeroobne lävi ja anaeroobne lävi tuleb treenida võimalikult kõrgeks - väga õige. Aga ole sa kui kõva mees tahes, sa ei saa treenida anaeroobset läve kõrgemaks kui VOmax. Piir tuleb ette. Kellel on kõrgem VOmax saab selle piiri ka kaugemale nihutada. Siit järeldaksin ma, et VOmax ikkagi on oluline, või kuidas?
Jarek
14:01 Jarek
Loomulikult ei saa sa oma lävesid treenida üle VO2 max-i. õige treeninguga treenid sa need läved võimalikult üksteise lähedale. Edasi on juba küsimus kiirustes mida sa vastaval lävel arendad.
piltlikult öeldes jooksid sa treeninguid alustades 4:00 km 170 pulsiga. pärast aastast eesmärgipärast treeningut jooksed sa 4:00 km 155 pulsiga. VO2 max on mõlemal juhul sama, aga 170 pulsiga joostes läbid sa kilomeetri juba näiteks 3:30-ga.
targalt treenides tõstad sa lävekiiruseid
Need, kes räägivad targalt treenimisest, ei suuda siia paraku tõsiseid argumente lisada. Nõus, et 2x nädalas treening ei anna muud kui hoiab vormis.
Mis argumente Sa tahad?
Kui vaadata tippmaratonaare, siis nende hulgas on igasuguse VOmax näitajaga tegelasi. See peaks piisav argument olema.
Kui ei piisa, siis mõtlemiseks näide: Mustanahalistel on VOmax enamvähem sama kui valgetel meestel, aga jooksevad reeglina kiiremini.
2x nädalas treenides ei hoia ennast isegi vormis mitte. Iseasi muidugi, mida Sa vormiks nimetad? Kui pole kunagi midagi rohkem teinud, siis võid seda muidugi enda jaoks vormiks nimetada. Tegelikult on see lõõgastumine.
Treeningu seisukohalt on nii, et harjutatakse vähemalt 4 korda nädalas, aga see ei tähenda vormi. Sellega saavutatakse mingi (aeroobne)tase, mille pealt hakatakse ennast vormi ajama läbi intensiivsemate treeningute. See tähendab saavutatakse lühiajaliselt suurem võimekus, mida nimetatakse vormiks.
Kaks korda nädalas harjutaja terminoloogiasse ei sobi väljend vorm.
Postita kommentaar
<< Esileht