esmaspäev, märts 08, 2010

Pullerits: Miks Haanja maraton kujunes ohtlikuks?

Mullusel Haanja maratonil juhtus selline traagiline lugu, et patareid olid täitsa tühjad. Kukkusin isegi esisajast välja. Lõpetasin 106. kohaga. See tekitas kõhklusi, et äkki juhtub sama ka tänavu, sest hooaeg on olnud sama pikk kui eelminegi ning treeningtunde vähem kui aasta eest. Eesmärgiks sai seatud saja sekka jõuda.

Selle sihi saavutamiseks tuli süüvida detailidesse. Ehk tõsta professionaalsust. Pidasin Suusavendade hooldetiimiga tükk aega läbirääkimisi määrdeküsimuse üle. Lõpuks veensid nad mind, et alla tuleb panna maksimum, mis üldse võtta. Ja selleks, et ma ei peaks hommikul ise suuski tassima, lubasid nad mu Fischerid otse starti tuua. Teiseks valisin kohale jõudmiseks senistest mahukama transpordivahendi, tuttava Chrysler Pacifica. Seal on ruumi lahedalt, ei pea istuma kägaras nagu sõiduautos. Muidugi oleks võinud ka enda omaga tulla, aga vaimuenergiat, kui üritad koha peale sõita, läheb rohkem vaja suusarajal kui autoroolis.

Suuskade testimisel tundus, et need peavad ja libisevad küll. Isegi Raul Olle jäi mäe otsas keppide najale vaatama, et kes see sealt nüüd tuleb. Kasutasin veel kord võimalust teda hooaja jooksul jagatud hüva nõu eest tänada. Ta ütles oma tagasihoidlikul moel, et ega pole välistatud, et kellegi teise juhendamisel oleks võinud saada veelgi paremaid tulemusi. Tuletasin talle meelde, et spordis oleksid ei maksa.

105. stardinumber tähendas, et tingimata tuli saada koht teise grupi esireas. Seda enam, et teine grupp sai teele alles siis, kui esigrupp stardikanga alt läbi oli jõudnud. Ajaloolane Pärtel Piirimäe, kelle VO2max on, muide, 68, ja kes startis otse minu kannul, ütles, et olin teinud korraliku stardi ning tal peagi silmist kadunud.

Haanjas on selge, et algul tuleb saada võimalikult hea positsioon, sest rada läheb kiiresti kitsaks ning möödumisvõimalused tikuvad pikas rivis kahanema. Seetõttu tuleb esimestel kilomeetritel kõvasti tööd teha. Nii sain eespool startinud Klubi Tartu Maraton pealiku Indrek Kelgu, kes Tallinna maratonil oli minust nagu kiirlaskuja mööda sööstnud, peagi kätte ja läksin möödagi, hüüdes talle, et kus ta imelised määrdemeistrid seekord küll jäid. (Igaks juhuks lisasin, et ta võib vastu ülbitseda, et 35 km sõitu on veel ees.)

Üllatuseks leidsin, et esimeste kilomeetrite tõusud hakkasid aegamisi päris valusalt küpsetama. Jõudsin peagi järele Tartu maratoni kindlale esisajamehele Eero Antonsile, kel ei tundunud olema just parim päev, aga siis tundsin ise ka, et hing hakkab paela otsas venima. Selleks, et Antons mind nähes tempot üles ei hakkaks kruttima, rahustasin teda, et ei üritagi teda alistada. Seda ütlesin tagamõttega, et ta hoiaks senist tempot, mis tundus enam-vähem vastuvõetav.

Minu, Antonsi ja Saaremaa mehe Riho Mõtlepi (koht Tartu maratonil teise saja algul) ümber moodustus 7-8-meheline grupp, kelle keskel oli päris talutav sõita. Aga siis tuli pikk okaspuumetsa vaheline laskumine, mis korraks väljus lagedamale kohale ja pööras siis paremale uuesti metsa. Suusavend Jaanus Kuntsi ettevalmistatud suusad - kuuldavasti oli tema määrinud suusad ka teise koha saanud Vahur Teppanile - olid äärmiselt libedad. Ja kurv - see näis saavutatud kiiruse kohta liiga järsk. Kartsin, et ei tule rajas sõites selle läbimisega toime, astusin kahe raja vahele, aga jäin ka seal jänni. Igatahes jõudis järgnevalt aju töötada kiiremini kui jalad, mis tähendab, et hallollusest tulnud signaal ütles: kohe oled vallis, viska pikali! Viskasingi. Sekundi-kahe pärast langes minu kõrvale rajale järgmine mees. Ja siis veel üks.

Veel enne, kui end püsti ajasin, küsisin kahelt mehelt, kelle kukkumise põhjustasin, kas nad jäid terveks. Jäid. Taevale tänu, vähemalt sellest hakkas kergem. Üks asi on oma sõit untsu keerata, aga hoopis teine tera kellegi teine kaunis päev ära rikkuda - seda küll ei tahaks. Aga viisakad mehed olid mõlemad, kumbki ei hakanud kurjustama. Vähemalt üks neist suhtus äärmiselt mõistvalt - et ikka juhtub.

Kui püsti saime, nägin silmanurgast, kuidas meie tagant tuli üks mees hirmsa hooga ja vandudes otse metsa sõitis. Loodan väga, et ta varustus terveks jäi.

Kukkumine kukutab aga silmapilkselt umbes poole minuti jagu tahapoole. Ei, mitte et nii kaua end püsti ajaksid. Aga ehmatus on sedavõrd suur, et pulsi lööb üles. Hingamine läheb samuti sassi. Tempo tunnetus kaob. Lisaks tundub, et taganttulijad peavad kõik kohustuseks koperdajast hooga mööda vajutada. Igatahes enne, kui jahmatusest toibusin ja taas endisel kiirusel liikuma sain hakata, läks ikka mitusada meetrit.

Ent sellega polnud ebameeldivad üllatused lõppenud. Pärast esimest toitlustuspunkti tuli peagi veel üks laskumine, mis lõppes väikse oru põhjas pöördega paremale üles mäkke. Olin tõusnud viie-kuue-mehelise grupi peasse, läksin laskumisele ja... ei tulnud taas kurviga toime. Maandusin jälle hanges. Õnneks lendasin rajalt nii palju välja, et ei jäänud tagant tulijaile jalgu ja nood said kadudeta mööda. Kui end viimaks pehmes lumes püsti sain, nägin, kuidas mu grupp parajasti ülal mäenuki taha kadus.

Egas muud kui tuli hakata neid püüdma. Tasapisi, aegamööda, mitte rabeledes. Ja kuna suusad olid väga kiired - ning pidamine oli samuti paigas -, siis hakkaski vahe vähenema. Umbes kilomeeter enne teist toitlustuspunkti sain grupi kätte ja hakkasin mööduma, kui keegi sealt hõikas, et kuule, mitmendat korda ma juba mööda sõidan. Vastasin, et mis parata, vahepeal olen kahel korral põõsasse põiganud.

Nüüd väike taktika õppetund. Pool kilomeetrit enne TPd võtsin rinnanumbri alt geeli ja hakkasin seda manustama. Nii juhtus, et grupp pääses ligi poolsada meetrit eest. Aga ma ei lasknud end sellest häirida, sest geeli võtmata jättes on oht, et ei kaota mitte 50 meetrit, vaid mitu minutit. Nii siis läkski, et vaevalt kilomeeter pärast TPd, tunnetades uut jaksu, sain grupil taas tagumikust kinni.

Jõudu paistis nii palju, et tahtsin grupist mööda saada. Õnneks tulidki tagantpoolt Tanel Veski (nr 249) ja Valdur Jaht (nr 142) appi. Haakisin neile sappa. Tempo läks märgatavamalt kiiremaks. Aga pikkamisi liiga kiireks. Maratonidel on trikk selles, et ei tohi üle punnida. Kui tajud, et võimete piir on käes, tuleb eesmistel minna lasta. Nõnda nad siis pikkamisi eest läksidki.

Paar kilomeetrit enne kolmandat TPd, kui tuli laskumine suuremale väljale, sain taas veenduda, et Suusavendade ettevalmistatud suuskadele keegi täna eriti vastu ei saa. Sellal, kui teised hakkasid paaristõugetega tööle, lasin endiselt kummargil liugu ja ikkagi libisesin kõrvalrajal mööda. Mõistsin, et siin võiks juurde panna, ning hakkasingi paaristõugetega märksa aktiivsemalt tööle. Selja taha eriti ei vahtinud, aga haistin, et jälitajatega hakkas vist vahe tekkima. Siis tabas mind Haanja maratoni suurim üllatus.

Nüüd läheb eriti suur tänu sellele prouale, kes ühe vasakule kaarduva künka otsas, kus rahvast rivis ootamas-ergutamas, mulle kõrvale jooksis ja kui grupi vedajale pudeli ulatas. Soovitas veel, et võta, see on mõnus hapu. Oligi. Ainuüksi sellest ootamatust sõbralikust žestist sain indu juurde. Suur aitäh sellele tundmatule prouale!

Aga see polnud veel kõik. Kompensatsiooniks kahe võssa sõidu eest oli varuks veel teine meeldiv üllatus. Suusaveteran Karin Laine üks poegadest, Indrek, kes ootas oma venda Andret, nägi mind ja pakkus samuti juua. Loomulikult võtsin vastu. Aga kui siis TP teenindajad ka lahkelt topse ulatasid, hüüdsin juba kaugelt: "Ei, aitäh!" Olin otsustanud joogipunktist hooga läbi sõita ja jälitajatest lahti rebida.

Järgnenud tõusul heitsin pilgu üle õla ja nägin, et olingi grupist vabanenud. Peale ühe, kes kaasa tuli. Ning asusin eessõitjate selga seirama. Tükk aega sõitsin koos Andreas Kraasiga (nr 128), kord üks, siis jälle teine ees. Enne viimast TPd möödusime võrdlemisi väsinud olekuga Tauri Tikerpest (nr 37) ja viimases TPs Arvo Salast (nr 44), kes hetkeks otsa suisa ringi keeras. Samas läks must mööda Paul Vaard (nr 224), kelle sõidu Tartu maratonil oli nurjanud haigusevimm.

Jätkasime koos Kraasiga. Pilk selja taha näitas, et väga lähedasi jälitajaid polnud. Enne nn mõrvaritõusu sain tänu libedamatele suuskadele Kraasist ette. See oligi mu plaan - minna tõusule esimesena, sest siis saad seda omas rütmis võtta ega pea sammu teiste järgi sättima.

Esimese poole Estoloppeti raskeimast tõusust suutsin võtta isegi kergelt sõitvas stiilis. Aga poole mäe peal, kui tundus, et ka lahtine lumekiht läks paksemaks, tuli hakata astuma. Ent tipus ootas jälle üllatus.

Indrek Laine oli seal juba ootamas. Ja jälle sirutas ta mulle pudeli. Ütles, et joo rahulikult, ja - ma ei tea, kas peaks seda siin ütlema, sest karta on, et see detail võib siin saada liiga mõttetult suureks diskussiooniaineks - toetas mind selja pealt, et ma võimalikele taganttulijaile jalgu ei jääks.

Patareid tangitud, hakkasin lõpukilomeetriteks hoogu koguma. Peagi tuli tagant Tartu Suusaklubi vormis noorsõitja Riho Klement - selge märk sellest, et noorus tungib peale - ja tuiskas ette. See oli isegi hea, sest nüüd oli kellegi järgi tempot seada. Temast 15-20 meetrit maas, sain 2,5 km enne lõppu kergelt mööda Pihkva mehest Aleksei Sergejevist (nr 92) ja Klen Krünbergist (nr 67). Üritasin viimasel kahel kilomeetril märgatavalt kiirendanud Klementile küll lähemale saada, kuid need üritused ei kandnud vilja.

Eesmärk sai täidetud: lõpukoht 79., aeg 2:14.01,7. Suusatamises pole mõtet aegu võrrelda, ent sellegipoolest olgu märgitud, et tänavune aeg oli mullusest neli minutit kiirem. Kummalisel kombel kujunes sellest 79. kohast mu tänavuse Estoloppeti sarja paremuselt teine tulemus. Vaid Tamsalu-Neeruti maratonil olin koha võrra eespool.

Kõige suurem heameel on sellest, et tegin stabiilse hooaja ja jäin kõigil maratonidel esisaja sisse (v.a Tartu maratoni 146. koht, kuid seal olin vähemasti Eesti sõitjate seas 96.): Viru - 96. (sain haamri), Tamsalu-Neeruti - 78., Alutaguse - 86., Tartu maraton - 146., Tallinna - 82., Haanja - 79.

Kuidas see suusameeste uus lemmiklause nüüd kõlabki: "Siit on hea edasi minna."

Küsimus on ainult selles, et kuhu.
******Luxor Las Vegas Hotel & Casino, Las Vegas Boulevard South, Las Vegas, Nevada. 22. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits üleeile Haanja maratonil. Foto autor: Tiia Teppan.
Foto 2: Üleeilse Haanja maratoni kuues Raul Olle Tartu maratoni finišis. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Haanja maratoni teine Vahur Teppan Otepää MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Haanja maratoni kolmas Andres Kollo Otepää MK-etapil. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 5: Haanja maratoni neljas Madis Vaikmaa Otepää MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 6: Eilse Haanja maratoni võitja Priit Narusk jaanuari algul Eesti laskesuusatamise meistrivõistluste autasustamisel Haanjas. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix

29 Kommentaarid:

At 11:24, Anonymous Anonüümne said...

Haanja maratonil pole väga libedad suusad head. Tähtis on pidamine. Eriti kui kogemusi mägedel vähe.

 
At 11:25, Anonymous Anonüümne said...

12 meest, keda TM pikalt võitsid, olid nüüd Sinust eespool.
Kuidas seda seletad?

 
At 11:28, Anonymous Anonüümne said...

11:24 Kuskil ei ole libe suusk halb.
Selleks ju suuski määritaksegi.
Mida libedam, seda parem.

 
At 11:37, Blogger Priit Pullerits said...

11:25 - mis siin seletada - nad olid Haanjas minust kiiremad.

Kuid paraku loeb Eesti harrastussuusatamises vaid üks tulemus - see on Tartu maratoni koht. Ülejäänud resultaatidega võib igaüks end omaette lohutada. Kedagi ei morjenda, olid sa Virus või Haanjas 37. või 87. Vahet pole. Aga Tartu maratoni koht ütleb kõigile, kes matsu jagavad, kõik - see on etalon.

 
At 11:42, Anonymous Anonüümne said...

Priit, kas Sul on pühapäeval hooaja lisakirsina veel Valgehobusemäe Salomoni maraton plaanis?

 
At 11:48, Anonymous Anonüümne said...

Täpsustuseks. Möödusid Klen Krünbergist ja Tauri Tikerpest 2,5km enne lõppu, sest nad sõitsid koos.

 
At 11:52, Anonymous Anonüümne said...

Igal oma arvamus. Mina Tartu maratonil ei käi. Põhimõtteliselt.

 
At 11:52, Blogger Ain said...

Kukkumisi oli ikka väga palju, omal õnnestus neid küll vältida, kuid selleks sai ikka korralikult igasugu akrobaatilisi liigutusi tehtud. Imelik, et lõpu protk on natuke vale, kuna sai mitmest mööda sõidetud, kuid protk-s on nad eespool!

 
At 12:00, Blogger Pärtel said...

Kui see VO2 max juba jutuks tuli, siis täpsustaksin, et paar nädalat tagasi mõõdetuna oli see mul 68, mitte 78, ja vaevalt et ta vahepeal hüppeliselt tõusnud on :) Nentida tuleb ka tõsiasja, et VO2 näit üksi rajal edasi ei vii. Mida see ülepea näitab või ei näita, jäägu spordifüsioloogias haritumate kommenteerida.

 
At 12:17, Anonymous Anonüümne said...

Priit, mina valisin otsa sõitmise asemel rajalt väljasõidu, kui Sa esimesel korral pikali lendasid. Tundus ohtutum suunduda puutmata lumega metsasihile, kui üritada meestepuntrast ülehüpet:) Vandumist kindlasti mul suust ei tulnud - kukkumine ju inimlik ja juhtub ikka. Varustus jäi terveks ja isegi püsti jäin metsa all, küll sai väärtuslikke sekundeid kaotatud.
Olles sel hooajal mitmel maratonil mingil hetkel Sinu taga sõitnud, on mulle Sinu juures ebastabiilsus kurviga laskumiste juures silma jäänud. Virus oli vähemalt kahel korral kukkumine lähedal, Alutagusel väiksemad koperdamised, nüüd Haanajal 2 kukkumist. Kui nüüd edasisi arenemisvõimalusi vaadata, siis ehk ei tee paha ka spetsiaalselt laskumistehnika lihvimine treenigkavasse lülitada. Miks mitte mõnel mäesuusanõlval isegi. Mäletamist mööda harjutas Kristina Šmigun-Vähi ka kunagi laskumistehnikat Alpi mäesuusa rajal. Kui oletada, et kaotasid aega Haanjas kahe kukkumise peale 1 min, siis oleks lõppkoht ilma kukkumisteta olnud lausa 10% parem (8 kohta, 71-ne).

Aigar

 
At 12:41, Anonymous Anonüümne said...

Kui kukkumisi on ikka väga palju on see tõsine kivi rajameistri kapsaaeda. Aga Haanja puhul on see juba nii igivana jutt ja muutusi võibki ootama jääda,küsimus on seejuures tõepoolest 3-4 problemaatilises kohas kus suusajälje trajektoor ei vasta enam tänapäevastele liikumiskiirustele.

 
At 12:46, Anonymous Anonüümne said...

Mind hämmastas, et suur osa tuttavaid, kes sõitsid kõik kuus maratoni, tegid Haanjas selle aasta parima sõidu. Eelmisel aastal olid sellised "ekstremistid" Haanjas enda tasemest tunduvalt nõrgemad.
Erki

 
At 13:09, Blogger Raul Tammesoo said...

Indrek Laine :)

 
At 13:36, Anonymous Anonüümne said...

Priit, ootasin vastust, miks nad kiiremad olid?

 
At 13:54, Anonymous Anonüümne said...

Nagu Priidul nii jättis ka minu sõidule väikese pitseri kukkimine, mis toimus päris alguses ennem esimest korda staadionile tagasi tulemist. Laskumise all oli kaks meest siruli ja ei mahtunud minagi sealt mööda. Loodan, et härra kes oli just püsti saanud, ennem kui ma ta uuesti siruli tõmbasin, väga haiget saanud. Mul on täna küll veel õlg veidi valus aga no pole hullu.
Mind üllatas sõidu ajal Priidu avaldus, et ta ei tahagi mulle ära teha nagu mul oleks miskit viga? Mina tahaks küll alati Priitu võita. Viimasel ajal me aint trehvame enne starti ja finishis, seekord siis ka rajal.
Aga muidu oli sõit vahva ilus ilm jne :)

eero

 
At 14:34, Blogger Unknown said...

Meelis Kodres. tel 5029711. Mul küsimus, kas keegi uisu-sammu-suusameestest seda RAIN KLEER või All Kleer Plastic on proovinud kasutada? Mul on pudel esimest kodus, proovin kohe. Esiteks, oma omaduste tõttu peaks see olema üli-väga libe, nanotehnoloogia moodi. Osakesed vist üliväiksed, kui täidavad "olematud kriimud" klaasipinnal. Lisaks on sel päris pikk toimeaeg, näit. kui panin vannitoa peeglile, siis kestis selle mõju 3 kuud. Teiseks - kui seda panna ka suusa pealispinnale, siis teoreetiliselt ei nakku sulalumi enam sinna, ja suusaninad ei lähe sõidu ajal raskeks. http://www.webbikeworld.com/motorcycle-cleaning-polish/all-kleer/ ja http://hawg-wash.com/allklplwicl.html ja http://www.ciao.co.uk/ClearVue_Rain_Repellent__6615386

 
At 14:36, Anonymous Anonüümne said...

Minu meelest sellel aastal küll ohtlikke kurve ei olnud. Kurvid olid ohutult läbitavad. Rada oli suurepärasest korras. Maastiki võlu tuleb ära kasutada! Ei ole mõtet teha teist Tartu Maratoni siledat rada. Esimese otsa suusatajad on naguii Haanja maratoni mitmeid kordi läbinud, neile ei tohiks küll rajal olevad laskumised üllatavad olla. Tagumise otsa puhul, tuleb lihtsalt pisike pikivahe hoida. Et eesolijale otsa ei libiseks. Mägesid, kus ennast rihmaks sõita, jagub. Alguses pole vaja kiirustada.

 
At 14:40, Blogger Priit Pullerits said...

Vastan kõigile:

Eero, mul oli tolleks ajaks, kui Sulle järele jõudsin, juba päris raske olla, ja arvestades, et Sulle järele jõudmine on iseenesest märkimisväärne saavutus - sest mu siht oli vaid 100 sekka saada, ei enamat -, siis tahtsin Su kõrvale hoida lootuses, et vead mind enam-vähem lõpuni; seda lootust ma ei hellitagi, et võiksin Sind võita, kui andmiseks läheb.

Aitäh Raul Tammesoole Indreku nime eest - ausõna, oletasin ka, et ju see nimi Indrek oli, aga et mitte eksida, siis ei hakanud seda kohe kirja panema.

13:36 - et miks teised kiiremad olid? No aga kuidas saan mina kosta teiste eest, miks nad kiiremini sõitsid?

Pärtel, jah, õigus, 68, mitte 78. Minu viga! Aga peaasi, et Pacifica õigesti kirjutasin, eks :)

Aigar - aitäh mõistva suhtumise eest. Mulle tundus küll, et see metsa sõit käis ikka hirmsa raginaga. Hea meel on kuulda, et terveks jäid. Ja tõsi on see, et mäesuusanõlval olen ikka saamatu. Kord Tamme Aare üritas mulle midagi õpetada, aga olin isegi andetum kui mingid kooliplikad.

 
At 15:52, Anonymous Anonüümne said...

Priit. Kaks mõtet, mis on silma jäänud ja mille arvelt suudaksid oma tulemsut ca. 10% ja 10-20 kohta parandada.

Esimene, anatoomilis-füsioloogiline. Kukumise vältimiseks ainult mäesõidutehnikast ei piisa, kui jalad nõrgad all. Kangi kükke teed - vaevalt? Aga tuleks teha! Jõusaalist Sa ju jooksed läbi:) Jõuharjutused aga vajavad VÄGAGI KESKENDUMIST, et harjutusi max. kvaliteediga(vigastuste vältimine) ja tulemuslikkusega sooritada.

Teine, vaimne-taktikaline. Õpi maratone läbima ilma jo-jo-efektita. St. õpi oma geele ja jooke tarbima ilma oma pundist maha jäämata. Sest selle pundi uuesti kinni püüdmaiseks, kulutad sa 2 korda rohkem energiat, kui koos kulgedes. Nagu J. Maegi, laseb vahe sisse, siis püüab kinni siis uus vahe ja siis kannatab üksi lõpuni, punt sõidab 30 meetrit eespool! Selline võistlemine, on mõteteu energia raiskamine ja päädib tohutu kurnatusega.

 
At 16:35, Anonymous Anonüümne said...

13:36 - et miks teised kiiremad olid? No aga kuidas saan mina kosta teiste eest, miks nad kiiremini sõitsid?

Priit jälle Sa keerutad.
Küsin siis kolmas kord, miks teistest aeglasem olid?
(väljend "teised olid kiiremad" on Sinu, mitte minu)

 
At 16:53, Blogger Priit Pullerits said...

15:52 - pagana head tähelepanekud ja nõuanded. Aitäh! Kui nüüd vaid leiaks selle nipi, kuidas oma asjatoimetustega nii hakkama saada, et seda vahet ei tekiks. Ja jõudu on kindlasti rohkem vaja, mu jõutreening piirdub ühe kuuga novembris.

16:35 - võite seda minult ka neljandat ja viiendat korda küsida, aga vastust ma ei tea. Sõitsin nagu alati, koht oli oma keskmine, koguni hooaja paremuselt teine. Kui teate oma püstitatud küsimusele vastust, siis huviga kuulaks seda. Mina seda vastust ei tea.

 
At 17:14, Anonymous Anonüümne said...

Ma vastaks artikli viimasele küsimusele, et kuhu edasi minna, küsimusega, et kas on vaja üldse edasi minna? Võitlus käib ju tegelikult iseendaga, sest tippsport on ju kaugel ees. Äkki tuua asjasse rohkem naudingut? Vähem üksluiseid trenne Tähtveres ja sellevõrra rohkem Käärikul, Tartu maratoni rajal? Rohkem naudingut. Kas olla maratonidel esisajas või esi kahesajas, suures plaanis vahet ju pole...

 
At 17:14, Anonymous Anonüümne said...

to: 16:35
See on ju suht mõttetu küsimus!
Miks aeglasem võrreldes Tartu maratonil edestanud sõitjatega.

Maratonid on nii erinevad ja võrreldamtud nagu ka inimesed ja nende hetke sportlik vorm.

Põhjsuis on väga palju:
*63suht lauget vs 40väga künkliku
KM`i.
*13 päevaga annab ennast ära väsitada ja samas ka välja puhata.

Kas olid Priidust nüüd kiirem ja otsid kiitust? Tule siis oma aegadega lagedale!
:-)

P

 
At 19:28, Anonymous Anonüümne said...

Küsimuse mõte oli selles, et Priit otsiks põhjuseid ja leiaks seeläbi varusid, mille arvel edasi minna.

Üks põhjus oli kindlasti suuremas tõusude summas, elik liiga lamedal maal treenimises (jõutreeningus jne). Siin on arenguruumi.
Teine põhjus on (1,5h) lühem distants. Arenguruum on intensiivsemas ja vaheldusrikkamas treeningu ülesehituses.
Kolmas põhjus...
Siin ootakski Priidu mõistusega asjale lähenemist, mitte lihtsalt "mina seda vastust ei tea"
Analüüsi!

 
At 21:17, Blogger Siim said...

mida ta analüüsima peab, PP põhieesmärk on Tartu Maraton ju, ja seda silmas pidades on ta kõik õigesti teinud ju. Põhiline asi et Tartu Maratonil tegi nendele ära. vahet pole see Haanja. Ega ei saa ju igas elemendis teistest parem olla ja PP on õigesti tugevdanud enda neid elemente mida läheb Tartu Maratonil rohkem vaja kui Haanjas. See lihtsalt minu arvamus. Analyse that!

 
At 22:13, Anonymous Anonüümne said...

Edasi toimib tubli suusamees, nii

13.märts 2010. Käärikul SUUSAHUNT 2010 8 tunni kestvussõit http://www.suusahunt.ee/

20.märts 2010. Haanja Vinter100 Hullude sõit, 100km Haanja suusaradade 5 km pikkusel ringil.
http://www.haanja100.ee/

 
At 08:32, Anonymous Anonüümne said...

"Üks põhjus oli kindlasti suuremas tõusude summas, elik liiga lamedal maal treenimises "

Nüüd, teoreetikud, võiksite selle asja lõplikult ära lahendada-täiesti selge et Priit(jt Tähtveres treenijad) on sellel talvel saanud treenida enam mägedes ja vähem ~tasasel ovaalil kui eales varem-tulemused on aga täpselt samad...

 
At 08:42, Blogger Priit Pullerits said...

Aitäh, Siim, väga õigesti resümeeritud.

 
At 19:14, Anonymous Anonüümne said...

Peaasi, et ise rahul oled.

 

Postita kommentaar

<< Esileht