Pullerits: Mis õnnetus juhtus Tallinna maratonil?

Tallinna maraton algas korraliku ehmatusega. Kui sõidetud oli umbes neli kilomeetrit, jäi laskumisel silma keset rada lamav suusataja. Selleks ajaks olin juba üksjagu positsiooni kaotanud, sest tavapärane taktika startida raja servast mängis vingerpussi. Raja äärest olen alustanud seetõttu, sest siis on vähemalt üks külg hooletu ehk kaitstud. Aga juhtus nii, et tõusul takerdus parem suusk korduvalt lumme, mistõttu osutusin ka tagant tulijaile piduriks. Kui lõpuks sõitma sain hakata, tuli korralikult rivvi võtta, sest möödumine lahtisõitmata rajaosal ei tulnud suurt kõne alla. Või tulnuks liiga suure jõukuluga.

Aga mu takerdumised olid väike asi võrreldes ootamatu olukorraga umbes neljandal kilomeetril. Just oli Klubi Tartu Maraton juhataja Indrek Kelk, kes oli mulle seni kõik tänavused Estoloppeti maratonid kaotanud, mööda sõitnud ja naerusuiselt uhkustanud, kui head suusad tal seekord on, kui ühtäkki oli naerutuju läinud. Üks võistleja lebas maas ja tõmbles. Püüdsin pidurdada, sest peab ju aitama, aga hoog oli selline, et kuidagi ei saanud pidama. Hüüdsin teistele, kas kellelgi mobiiltelefoni on. Ise seda rajale kaasa ei võta, sest pole taskutki, kuhu mobiil panna. Isegi geelid kinnitan teibiga rinnanumbri siseküljele.

See intsident jäi pikalt häirima. Õnneks kuulsin keskmistest gruppidest startinuilt, et nii palju olid tagantpoolt tulijad hoogu vähemaks saanud, et kolm meest olid hädalisele appi läinud. Peakorraldaja Jüri Voodla kinnitas seda, mida olin oletanud: tol võistlejal tuli peale epilepsiahoog ning ta oli saaniga ära viidud ning ilusasti üles turgutatud. Küll on hea, et midagi hullemat polnud.

Esimese toitlustuspunktini kulges sõit mõõdukalt tugevas tempos, aga seejärel, metsavahelistel lõikudel, algas pesueht matkamine. Selja võis rahulikult sirgu ajada ja kätega rahulikult hoogelda, sest minna polnud kusagile. Ja ega pärast Tartu maratoni olnuks ka tark tormata. Nädala keskel kahte taastavat lühitreeningut tehes oli enesetunne nii nõrk ja abitu, et isegi vöökohast kippusin kõikuma. Laupäevases soojendustrennis tegin Raul Olle soovitusel kolm minutilist kiirendust, aga ei usu, et need eriti kiired oleks olnud. Pärast saabus õhtul hirmus väsimus. Niisiis hoidsin rahulikult pikas rivis neljandat-viiendat positsiooni ja tundsin end nagu kuurordis. Tõesõna. Aga grupi vedajad nägid vist pisut näguripäevi, sest aeg-ajalt astus ikka mõni neist kõrvale ja lasi järgmise ette.

Eesmärk oli raisata minimaalselt jõudu ja hoida pulssi ühtlasena. Selleks kasutasin ka tõusudel tempovarianti - et pikalt libistada, mitte lühikeste sammudega sahmida. Ka teise toitlustuspunkti eelse pika metsateetõusu võtsin tempovariandis, samal ajal kui kõik teised läksid rütmis üks kepipaaritõuge ja kaks sammu.

Umbes kaks kilomeetrit enne esimese ringi lõppu sain tänavuses Estoloppeti sarjas lõpuks tagumiku valgeks. Suusad ei olnud laskumistel kõige nobedamad ning nii paremas kui vasakus jäljes libiseti mööda. All ootas kanditav vasakkurv, millele järgnes kohe tõus. Nii kui kurvi olin ära võtnud, tõstsin end puusadest üles ja valmistusin hooge mäkke sööstma. Kuid lõin kepi suusa pihta ja olingi pikali. Kohe tulid tagant hüüded "Kukkumine!", nagu oleks lahti midagi katastroofilist. Õnneks ei olnud. Hoidsin end rajal võimalikult koomale, et mõlemalt poolt oleks võimalik mööda sõita, sest kõige hullem on see, kui keegi sulle oma massiga veel otsa põrutab. Möödujaid muudkui tuli ja tuli - selgus, et olin ikka hirmus pika rongi eesotsas sõitnud. Arvatavasti kaotasin kuni 15 kohta. Sest kui esimeselt ringilt saabusin, mainis ka teadustaja Riho Järveläinen, et nüüd on kohale jõudnud hästi suur seltskond.

Kuna olin grupi lõppu vajunud, tuli hakata sirgetel ettepoole rügama. Pikkamisi parandasin kohta umbes kümne võrra. Nägin just Tartu mehe Rein Kullamaa ees väikest avaust ja paigutasin end sinna. Paraku hakkas just minu eest vahe kärisema. Aga mitte rohkem kui 5-10 meetrit. Selle sai siiski metsavahelistel tõusudel kinni pigistada. Ent kuna suusad sedapuhku kõige kiiremini ei lipanud, siis laskumistel kippusid eesmised jälle kaugemale libisema.

Pärast teise ringi esimest toitlustuspunkti võtsin sabast kinni Neeme Naarisel (nr 300), aga mulle tundus, et ta sõitis liiga rahulikult. Palusin, et ta laseks mind vedama. Ta oli lahkelt nõus. Asusin ees sõitvat väikest, kuue-seitsmeliikmelist rongi püüdma, mille sabas sõitis Priit Karjane (nr 104), kes oli Tamsalu-Neeruti maratonil mind pikka aega mõnusalt vedanud. Tagant mehed ergutasid mind: "Priit, sulle ju meeldib vedada! Vea ja nuta!" Küsisin, kas pärast keegi selle eest aitäh ka ütleb.

Pärast metsavahelisi kitsaid lõike saingi esimesel tõusul eelmise rongi viimaks kätte. Paraku järgnesid kohe saatuslikud laskumised, mis kogu pingutuse nullisid. Rong sõitis kohe uuesti eest. Uued katsed järele jõuda vilja ei kandnud. Seadsin prioriteedi ümber: hoida saavutatud kohta.

Loomulikult polnud ma teisel ringil ise ka enam nii ergas nagu esimesel. Viimase TP eelsel pikal sõiduteetõusul suutsin vaid esimese poole võtta tempovariandis, teise poole pidin sõitma tihedamalt töötades. Paaril korral vahetasin vedurirolli Indrek Pakiga ("Alati kohal nr 54"), kes kiitis, et on tänavu esimest korda suusad tööle saanud. Tõepoolest, kui ta tagant või mu kõrvalt laskus, siis libises märksa kiiremini, aga kui sain tema tuules mäest alla tulla, siis panin tähele, et vahe ei rebenenudki.

Kuid lõppude lõpuks olid Paki suusad siiski nii palju paremad, et 3 km enne finišit sai ta minust lahti. Tema järel jättis mind oma selja taha ka Kertu Saarepuu (nr 106). Mingil hetkel läks must mööda endine jalgpallikoondislane Marek Lemsalu (nr 98). Enne lõpusirgele tulekut sain tagakurvis mööda Vello Needritist (nr 110), kuid kaotasin kohe võidetud koha Taavi Kõvatomasele (nr 60), ehkki tunnistan, et üritasin tema vastu kasutada õrnalt-õrnalt blokeeringut: hoidsin tasahilju vasakule, nii et juhul, kui ta mööda poleks saanud, sattunuks ta teisele ringile viivale rajaosale, mistõttu ta pidanuks hoo maha võtma, et ikka õigesse koridori sattuda, aga tal oli siiski nii palju tahet, et pressis minust mööda. Ja ärge saage minust valesti aru: ega ma jõuga teda vasakule surunud, hoidsin lihtsalt sellist trajektoori, mis ajanuks ta tupikusse, kui ta mööda ei oleks saanud. Tegelikult sõitsin ikka sirgjooneliselt. Ma ei arva, et selline võte keelatud on - see kuulub taktikalisse finišiheitlusse.

Sain oma keskmise koha, 82., aega kulus 2:10.21,3. Pelgasin, et äkki tuleb pärast Tartu maratoni taas väike haamer, aga ei tulnud. Nii et iseenesest võib seda tulemust isegi rahuldavaks lugeda. Ei midagi erilist, aga samuti mitte midagi hullu. Indrek Kelk sõitis 45. kohale, aeg 2:04.33,8, aga nagu ma pärast talle ütlesin, siis ärgu arvaku, et ta mind võitis. Ta sai ettepoole lihtsalt seetõttu, et ta suusad olid sedavõrd paremad. Kelk ei vaielnud vastu. Muigas sõbralikult.

Pärast supi söömist tuli olümpiasprinter Kein Einaste uurima, kui palju mul aeg oli. Tuli välja, et kaotasin talle seekord 19 minutit. Eile kolmanda koha saanud Einaste pidas seda heaks tulemuseks. Suur aitäh talle tunnustuse eest, sest võib kihla vedada, et selle sissekande kommentaariumis järgnevad taas arvamusavaldused, et tegin mõttetult kesise sõidu. Tuletasin Einastele meelde tema esimese treeneri Johannes Toimi aastaid tagasi väidetut, et temast saab Eesti suusatamise järgmine olümpiavõitja. Kuna klassikasprint on kavas alles kaheksa aasta pärast, siis soovisin talle seniks vastupidamist.

Ja aitäh Pakile ja Lemsalule, kes ei unustanud finišis mind vedamistöö eest tänada. Nii neile kui ülejäänud konkurentidele annan vihje: pidage silmas Cambridge'i ülikoolis doktorikraadi kaitsnud Pärtel Piirimäed, Tartu Ülikooli ajalooõppejõudu, kes saavutas eile ootamatult kõva 112. koha ja kaotas mulle kõigest 4.40. Arvestage, et tal on tugev maratonijooksja põhi, ja pidage silmas, et tema maksimaalne hapnikutarbimise võime on 68, ja jälgige tema senist arengut. Ma ei imesta, kui tuleval aastal on ta meile kõigile väga ebamugav ja ohtlik vastane.
******
New York-New York Hotel & Casino, Las Vegas Boulevard South, Las Vegas, Nevada. 22. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits mõni aasta tagasi Haanja maratonil. Foto autor: Indrek Mustimets
Foto 2: Priit Pullerits näitamas käte abita joomistehnikat Tallinna maratonil. Foto autor: Urmo Merila
Fotod 3 ja 4: Indrek Pak (vasakult), Priit Pullerits ja Marek Lemsalu pärast Tallinna maratoni lõpetamist. Fotode saatja: Indrek Pak
Foto 5: Priit Pullerits andmas pärast Tallinna maratoni lõpetamist intervjuud Riho Järveläinenile. Foto autor: Kaarel Zilmer
Foto 6: Indrek Pak (vasakult), Priit Pullerits ja Marek Lemsalu pärast Tallinna maratoni lõpetamist. Foto saatja: Indrek Pak
Foto 7: Kein Einaste Vancouveri olümpia sprindi kvalifikatsioonisõidus. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix