esmaspäev, veebruar 15, 2010

Pullerits: Mida näitas Alutaguse maraton?

Kui rohkem kui 300nda stardinumbriga konkurent Art Soonets Scanpixi fotoagentuurist Alutaguse maratoni lühikese stardisirge järel kausi servale jõudis, oli selle põhja moodustunud juba külakuhi. Inimesed olid serval seisatanud ja lihtsalt vaadanud, mis edasi saab. Hea, et oma 97. numbriga sealt kadudeta läbi õnnestus lipsata. Ehkki tõusul, kartsin, et võin piduriks osutuda.

Sest Suusavendade määrdetiim Jaanus Kunts, Jaak Teppan ja Kristjan Oolo oli üksmeelselt soovitanud, et pidamisele ei maksa Alutagusel eriti rõhku panna. See ju tuntud paaristõukemaraton. Liiati olin Raul Olle soovitusel stardieelsel nädalal niigi kaks paaristõukejõutrenni teinud. Suusatamises on peamine ikka libisemine, rõhutas Suusavendade tiim. Tõusudel maratonides aega ei võideta, väitsid nad; aega võidetakse laskumistel ja siledatel libisedes.

Vaevalt kilomeeter Alutagusel sõidetud, kui rivaalid fikseerisid, et seekord ei ole ma suusaga alt läinud. Keegi hüüdis õla tagant, et mul olla libedad suusad. See oli suur kompliment – määrdemees Kuntsile, mitte mulle –, sest kui mu suusad seni millegagi silma on paistnud, siis enamasti nigela libisemisega.

Niisiis võtsin juba algusest paaristõukehoiaku sisse ja istutasin end pikka rivvi. Kuigi Olle oli õpetanud, et algul tasub rahulikult sõita, siis kuidas sa saad eesmistega vahe sisse lasta ja teistele jalgu jääda? Liiati avastasin, et kohtades, kus teised läksid üle vahelduvtõukele, sain tänu kiiretele suuskadele ja veidi lihvitud paaristõukele üksnes käte jõul üles. Hakkasin tasapisi isegi uskuma, et äkki oli Jaanus Teppanil õigus, kui ta kuulutas, et paaristõuge on minu trump.

Aga mitmel mehel oli see trump veelgi kõvem kui mul. Eesmised tikkusid end eest lükkama, aga laskumistel sain neile kergelt sappa ja hakkasin isegi mööda vuhisema. Siin (ja edaspidi) püüdsin lisaks rakendada õpetust, mida oli mulle Tamsalu maratoni järel jaganud rattasõidu kohta Tartu rattamaratoni võitja ja Euroopa meister Allan Oras. Kui temalt maastikusõidu spetsiifika kohta küsisin, rääkis ta mulle ökonoomitamisest. See tähendavat, et hoiad kaks vändapööret kokku siit ja teise sealt ja nii see energiasääst tekibki. Kandsin selle iva üle suusatamisse ja püüdsin teha samuti: eelistada tõusudel vahelduvtõukele pulssi vähem üles löövat paaristõuget ning lasta laskumistel tänu heale suusale teiste tuules «tirri».

Umbes viie kilomeetri järel tuli ebameeldiv üllatus. Tundsin, kuidas paaristõuke algfaasis roided pitsitama hakkasid. Pidin rakendatavat jõudu vähemaks võtma. Tulemuseks oli see, et pikk rivi, mille sabast kinni hoidsin, pääses eest. Nende seas näiteks Alar Reiska (nr 88) ja Indrek Karolin (nr 808). Samuti tuli tagant paar meest, kes võimsalt mööda lükkasid, näiteks Jevgeni Vološin (nr 700). Kuid ma ei võtnud seda traagiliselt, sest ega lõppude lõpuks olnud tegu olümpiamängudega.

Õnneks kadus roidevalu sama ootamatult, nagu see tekkis. Sulandusin viie-kuue mehelisse rivvi. Tahtsin esimeses toitlustuspunktis ka geeli kasutada, aga kuna teised ei andnud tempos grammigi järele, ei jäänud aega seda numbri alt õngitseda. Kuid Viru maratoni fiaskost olin nii palju õppinud, et janusse ei tohi end mingil juhul jätta. Haarasin koguni kolm topsi – ja siis tõmbasin taas viie-kuue-liikmelise rivi sappa.

Paraku osutus grupi kiiremate tempo mulle ja Aigar Mäesepale (nr 71) üle jõu käivaks. Jäime kahekesi. Sõitsime kord üks, kord teine ees. Taga valitses pikka aega tühjus. Siis, pikal-pikal sirgel, 2-3 km enne teist TPd, heitis Mäesepp pilgu üle õla ja raporteeris, et üks mees on 50 meetri kaugusel, aga temast veel umbes 50 meetrit maas on suur grupp. Kui suur, küsisin tempot tehes. Paarkümmend meest, vastas Mäesepp. «Kurat!» oli vist see sõna, mille lendu lasin.

Teises TPs otsustasin geeli, maksku mis maksab, kätte saada, sest kartsin, et muidu võivad tulemused osutuda katastroofiliseks. Saingi. Lisaks kaks topsi jooki. Selleks ajaks sai too üksik jälitaja, Ülari Ahu (nr 76), meid kätte ja läks mööda. Mäesepp haaksid talle ja mina omakorda Mäesepale sappa. Tempo tõusis. Aga laskumistel rakendasin taas Orase õpetatut ning märkasin, et saan Ahust ja Mäesepast mitu sekundit kauem hinge tõmmata. See tegi olemise kohati kergeks. (Või mõjus ka geel?) Seevastu tõusudel nägin, et pean märksa rohkem vaeva nägema: kasutama tihedamat sammu, kohati isegi tippima; libistada küll eriti ei saanud. Õnneks polnud tõusud pikad ega rasked.

Pikapeale libises Ahu meil eest, aga umbes 15 km enne lõppu sain kätte Priit Roodeni (nr 128), kõva paaristõukemehe, kellega olen varasematel talvedel sageli Tähtveres koos harjutama juhtunud. Kui juba Roodeniga ühes tempos sõidan, järeldasin, on see väga hea märk, sest ta on olnud ikkagi Tartu maratoni kindel esisaja mees.

Kuraditosin kilomeetrit enne lõppu hakkasid tekkima rajale ka kääri nõudvad tõusud ning need tuletasid paratamatult meelde mullust Alutaguse sõitu, kus hakkasin sellal järjest tahapoole vajuma, sest olin pidamisega püsti hädas. Pelgasin libisema määritud suuskade tõttu, et midagi samasugust võib mind tabada ka seekord. Kõrvalt oli hästi näha, kuidas näiteks Rooden tõusudel palju kergema ja ilusama sammuga mööda läks. Kuid laskumistel täheldasin, et minu suusad olid märgatavamalt edumeelsemad.

Ometi oli tõuse nii palju, et Rooden sai eest ja taas olime Mäesepaga kahekesi. Arvan, et ei eksi, kui väidan, et meil oli vaikimisi tekkinud kokkulepe, et toetame teineteist. Sest enne viimast TPd küsis ta, kas võtan nüüd ka geeli. Ütlesin, et jah – aga paraku olin teise geeli nii kõvasti kinni teipinud, et ei saanud seda kuidagi kätte. Piirdusin taas kahe joogitopsiga. Mäesepp sai väikse vahe sisse, vaatas üle õla, kui kaugele ma jäin – kuid ta pilk ja olek ei väljendanud seda, et põrutaks nüüd eest, vaid pigem kontrollis, ega ma liiga kaugele maha ole jäänud.

Tõusudel liikus ta paremini, aga laugetel ja laskumistel sain ette ning haarasin tempo tegemise enda kätte. Liiati ergutati raja kõrvalt, et mehed, võtke eespoolt tüdruk kinni. See polnud eesmärk omaette, kuid Laura Rohtla (nr 36) tuli tõepoolest aegamisi selg ees lähemale. Umbes 6-7 km enne lõppu saimegi ta kannule ning pikapeale õnnestus ka mööda minna.

Paaristõuketööl ilmnes pikapeale oma hind. Vasaku käe ranne hakkas valusaks jääma ja tuikama. See oli tuttav tunne mullusest Tartu maratonist, kus viimased ligi 20 km tuli vasaku käe töö efektiivsuses seetõttu märgatavalt järele anda. Seekord valu siiski nii tugevaks ei läinud, et oleks sõitmast seganud.

Viimaste kilomeetrite tõusud, mida mulluse peaaegu null-pidamise tõttu mäletasin košmaarina, polnudki seekord nii tapvad. Ja mis peaasi: tagantpoolt polnud möödumas demoraliseerivalt mõjuvaid sõiduronge. Kunnar Vahi (nr 40) näitas küll ühtäkki kandu, aga üllatuslikult jäi ta mõne aja pärast ise mulle ette. (Pärast kuulsin, et ta oli janusse jäänud.) Hoopis eespoolt hakkas mehi paistma, kellele järele tõmmata. Näiteks Ahu, kes meile Mäesepaga pärast teist TPd tempot oli teinud ning tagant tuleva kaubarongi eest päästnud.

Paraku jäin lõpukilomeetreil ise veduri rolli. Arvan, et ega ma seda tööd väga halvasti teinud – kuigi tagantpoolt tuli umbes 2 km enne lõppu palve, et ärgu ma lasku tempot alla, mis näitab muidugi seda, et taas kasutati mu heatahtlikkust egoistlikult, et mitte öelda jõhkralt ära. Aga kui lõpuni jäi kilomeeter, otsustasid mulle sappa haakinud Mäesepp, Rauno Puhke (nr 111) ja Andrei Alamaa (nr 123) mööda tõmmata. Olin endast piisavalt palju andnud, mistõttu ei leidnud jaksu nende kiirendusega kaasa minna.

Sain ajaga 2:08.27,7 protokolli 88. koha. Aeg iseenesest pole ju paha, aga koht ei ole küll omast arust võrdlemisi kiirele sõidule vaatamata midagi eriti kiiduväärset. Küllap oli põhjus selles, et osales liiga palju – tähelepanu, nüüd tuleb suusatamisse uus termin! – sildistatud mehi. Et kes need on? Need on need, kellel dress on logodest kirju nagu j***i jõulupuu. Kui täheldasin seda tõsiasja pärast võistlust Jaanus Teppanile, lausus ta, et võib mulle ka neid silte anda, kui tahan. Vastasin alaverilikult, et vaevalt see tulemust paremaks aitab teha.

Mäesepp edestas mind lõpuks üheksa sekundiga. Meie vahele mahtusid veel Puhke ja Alamaa, kellest jäin lõpus maha kolm sekundit. Rooden edestas mind 21,5 sekundiga ja sai 83. koha, Reiska oli kiirem 43 sekundiga (81.), Karolin juba 3.10ga (75.) ja Vološin 3.29ga (73.). Võitjale, olümpiaks valmistuvale Algo Kärbile kaotasin neli sekundit rohkem kui 25 minutit. Seda ei ole vähe, kuigi Paul Vaard, kunagine Tartu maratoni kolmas, väitis vastupidi, et seda ei ole sugugi palju.

Vaatame selja taha ka. Mulle järgnenud Ahu võitsin 18 sekundiga. Rohtla, naiste kolmas Piret Pormeisteri ja Kaili Sirge järel, jäi lõpuks maha 1.09 ja sai 97. koha. Vahi kaotas juba 2.33 ja oli 104. Priit Karjane, kes Tamsalu maratonil minu ees tükk aega tempot tegi, jäi sedapuhku 3.35 kaugusele. Endine jalgpallur Marek Lemsalu, kellele olin selgelt kaotanud nii Viru kui Tamsalu maratonil, jäi seekord minust maha 4.18ga ja oli 117. Näitleja Veikko Täär kaotas 4.35 ja oli 120. ning vabandas end pärast finišeerimist naerusuiselt, et ega tema võistlenudki, tema nautis loodust. Kui ma talt siis pärisin, et kas tema ka võttis poolel distantsil suusad alt nagu mina ja läks vaatama, millise kuuse otsas too kägu kukkus, siis vastas ta pahaselt, et «nägid sa, jah, kägu, jee». Tarmo Mõttus alias Vigurivänt, hirmkõva rattaharrastaja, lõpetas minust 7.40 hiljem ja oli 132., aga ma ei ole lihtsameelne väitmaks ega uskumaks, et Tartu maratoniks võib ta järelikult maha kanda. Tartu maratoni peakorraldaja Indrek Kelk aga säras lõpetamise järel rõõmust, sest erinevalt kahest eelmisest maratonist ei saanudki ta seekord haamrit. Ta sai 161. koha, kaotust mulle 11.16.

Nii, nüüd on teie kord öelda, mida Alutaguse tulemustest arvata. Samas pean ausalt tunnistama, et lihased jäid ikka väga kangeks ja valusaks. Mis nüüd teha?
******
Paris Las Vegas Hotel & Casino, Las Vegas Boulevard South, Las Vegas, Nevada. 20. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Algo Kärp, Alutaguse maratoni võitja, tänavuse Otepää MK-etapi sprindi kvalifikatsioonisõidus. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Vahur Teppan, Alutaguse maratoni teine, 2008. aasta Davosi MK-etapi sprindi kvalifikatsioonisõidus. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Priit Narusk, Alutaguse maratoni kolmas, eelmise aasta MMil Liberecis sprindi kvalifikatsioonisõidus. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Piret Pormeister, Alutaguse maratoni naiste arvestuse võitja, tänavusel Otepää MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Laura Rohtla, Alutaguse maratoni naiste arvestuse kolmas, tänavusel Otepää MK-etapil. Foto autor: Karli Saul, Scanpix

22 Kommentaarid:

At 10:42, Anonymous Anonüümne said...

Kas olümpiaraamatu kirjutamine ka juba käib? Jõudu!

 
At 10:52, Anonymous Anonüümne said...

Viimane nädal käi kindlasti massööri juures, ujumas ning tee kaks puhkepäeva. Laupäeval kerge lahtisõit sulle sobilikult moel.

 
At 11:55, Blogger markko said...

Autor on selle kommentaari eemaldanud.

 
At 12:01, Anonymous Anonüümne said...

Mul on sama mure. Pärast eelnenud nädalatel toimunud uisumaratone ei täheldanud erilist lihasvalu, ent pärast Alutaguse klassikat on kõikvõimalikud lihased kanged. Ometi olen see aasta klassikat tunduvalt rohkem sõitnud kui uisku.

Taavi Kaiv

 
At 12:11, Anonymous Anonüümne said...

maraton oli raske, võtsin ka rohkem treeningu eest, ei pääsenud sellest külakuhjast (see käis väga kiiresti, olin kusagil kolmandiku laskumisel), vähemalt jäin ise ning varustus terveks. Aga sellist keppide (varustuse)raginat pole varem kuulnud.
Tagant tulles oli rada väga pehme, kepid vajusid oma 20-30 cm sisse. Esimesed 15 km, ei olnudki praktiliselt võimalust mööda minna (kui siis varustuse hinnaga).
M

 
At 12:24, Blogger Priit Pullerits said...

Esimese saja sees oli küll keppidega mõnus ja kindel lükata. Raja ääres paistis pilt lausa selline, et siit ei ole küll rohkem kui 25-30 meest mööda sõitnud (ehkki tegelikult oli sõitnud üle 80). Hea oli veel see, et mõlemad jäljepaarid olid võrdselt sõidetavad, erinevalt mullusest, kui möödumine oli võimatu, sest lahtisõitmata rajal ei libisenud absoluutselt.

 
At 12:46, Anonymous Anonüümne said...

Tubli, et oled rongijuhi ametist osaliselt loobunud ja kui suusk hea, siis on aega sõidu alal ka energiasäästu ja taktika peale mõelda.

Kuidas vaimu ja füüsise pilt peale kolme starti enne TM on?


"Tõusudel maratonides aega ei võideta, väitsid nad" Kentsakas väide, Veerpalul peaks see üks peamisi lootusi olema kõrgele kohale jõuda.

 
At 12:49, Anonymous Märt said...

TM 63 km stardikohta pole kellelgi üle? 55643754

 
At 13:24, Blogger Madis said...

Ilmselt käib siin jutt järskudest tõusudest, kus peab kääri üles minema. Veerpalu trump on ju ikka vist pika lauge tõusu suusatamine?

 
At 13:59, Anonymous Anonüümne said...

Priit, su koht, millega sa kõige rohkem sõidu puhul rahul polnud, on siiski järjest paranemas, kuna valskusemehi on rohkem kui üks olnud ja tõde muudkui kerkib pinnale.
Seega oled hetkel vahefinishis juba 86, tulemused uuenevad live timingu protkollis.

Sportinfos kõlas ka väga õige üleskutse, et kõik petturid ehk sõna otseses mõttes tropid tuleks avaldada ka suurele auditooriumile!

 
At 16:06, Blogger Kristjan said...

Arvatavasti aitab valusaid lihaseid taastada kõige paremini ujumine või saun. Kindluse mõttes võiksid taaskord võtta kätte telefonitoru ja helistada näiteks Raul Ollele. Tema on proferssionaal, kes kindlasti oskab anda paremat nõu, kui meie kõik kokku. Kindlasti kuluks tema näpunäited ära eelkõige nädal enne Tartu Maratoni. Mida süüa, mida juua- kõik see avaldab mõju lõpptulemusele.

 
At 16:11, Blogger Priit Pullerits said...

Uskumatu, kas tõesti mõni mees teeb Estoloppeti maratonides pettust? Mille nimel???

 
At 16:47, Anonymous Anonüümne said...

Nii uskumatu kui see ka ei tundu, siis jah, laupäeval oli mehi või mehehakatisi, kes redutasid suure osa ajast metsas küngaste vahel, et siis enne lõppu soovitud kohal rajale tulla ja "võidukalt" lõpuni sõita. Haledad äbarikud!
Ennevanasti Paunvere kandis öeldi selliste kohta: põrssa kari!!

 
At 18:52, Anonymous Anonüümne said...

Eesti maratonidel tõesti ei võida tõusudel midagi, sest mödumine on võimatu. Eriti tagapool. Ikka rõõmsalt kahes reas, mõlemad read ühesuguse tempoga. Küll võib kaotada, kuid juhtub eritu suur tropp tulema.

 
At 22:29, Blogger Paul said...

Kuidas lisakandam su tulemust mõjutas??

 
At 23:17, Anonymous Anonüümne said...

Jaaa, õmbluke naisterahvas päästis Eesti medalita jäämise häbist sel olümpsil! mis muud kui pidu, joome nädal aega jutti ja unustame TM-le mineku sootuks. Milleks enam rabeleda, nüüd ju kõik tiba toba ja pole vaja enese vormi lihvida, et meie prosuuskuritele kandadele astuda. Krissu astus meestele varvastele ja pani Alaveri tiimile sihukese litri mida neil annab 2 nädalat seedida ja mökitada.

 
At 09:08, Anonymous Anonüümne said...

23:17 Eestil on üks olümpiakoondis, mitte kaks omavahel võistlevat tiimi.

Mike

 
At 09:30, Anonymous Anonüümne said...

"Nädala lõpp toob ägeda edelatsükloni toel taas korraliku lumemöllu." juhuuu, palju õnne jälle :D

 
At 11:13, Anonymous Rene said...

PPP ehk Priit Pullerits pildil: http://pildid.sportiv.ee/displayimage.php?album=1241&pos=408

 
At 13:24, Blogger Madis said...

Priit oleks võinud ju USA suusakombe selga ajada :-)

 
At 02:23, Anonymous kaur said...

Priit, sa sõidad prillidega? Kas sel on mingi põhjus või pole lihtsalt viitsinid kontaktläätsi hankida?

 
At 11:32, Blogger Priit Pullerits said...

Kaur, ma ei kannata endale näppude silma toppimist. Ja tänu prillidele ei näe ma loodetavasti liiga sportlane välja.

 

Postita kommentaar

<< Esileht