pühapäev, jaanuar 31, 2010

Pullerits: Kas Viru maratonil lajatas haamer?

Mu hooldemees Jaanus Kunts Suusavendade tiimist manitses, et ma mingil juhul enne Viru maratonil starti minekut ettevalmistatud suuski ei prooviks. Ta ütles, et üllatus on varuks. Aga ta ei täpsustanud, kas meeldiv või ebameeldiv.

Väike ebakindlus oli mul küll. Viru maratoni nädalal sain töö ja külma tõttu suusatamas käia vaid kahel päeval, kummalgi korral tunnikese. Mõni mees lohutas, et ongi hea, saab enne võistlust treeningutest taastuda. Tühjad sõnad! Taastumist vajavad need, kes harjutavad kuus 60-80 tundi. Millest küll need teised, kes vähem treenivad, taastuma peavad? Võistluseelsel päeval tegin veerandtunnise sörgi ja venitasin lihaseid, nagu sprinter Kristjan Oolo õpetas. Oligi kogu ettevalmistus.

Start oli sedapuhku üllatavalt viisakas. Esimesest grupist rajale minnes ei märganud, et mõni mees oleks tagant ettepoole trüginud, nagu juhtus mullu. Ka esimesed sajad meetrid läbiti teisi ja teiste varustust arvestades. Siis läks sõiduks.

Kuntsi määritud suusad olid tõesti head. Juba esimesel laskumisel tõdesin, et mu Atomicud on sedapuhku üllatavalt konkurentsivõimelised ning nende süüks seekord küll fiaskot veeretada ei õnnestuks.

Aga igal heal asjal on ka varjukülg. Head suusad tõstsid enesekindlust. Koguni niivõrd, et kui nägin, kuidas Venemaa esindaja Dmitri Parõgini (nr 166) ees eelnevatega vahe sisse lasi, lükkasin end tema järel kulgevast kolmikust mööda ning läksin eelnevaid püüdma. Vähem kui kilomeetriga saingi neljase grupi, mida vedas Rein Kullamaa (nr 80), kurvides ja laskumistel aktiivselt töötades kätte. Aga ka nende meeste tempo ei rahuldanud mind. Vajutasin mööda ja hakkasin omakorda neist lahti rebinud pikka rivi püüdma. Kohaks hüüti esimese toitlustuspunkti juures mulle kuuekümnendate keskel.

Õnneks tuli tagantpoolt ka abiväge, nagu Kaidar Hussar (nr 27) ja Taavi Palo (nr 29). Mõnda aega oli päris hea nende sabas tempot hoida. Aga pikapeale läksid nad ikkagi eest. Samas, nagu silmanurgast nägin, seiras minu selja taga viis-kuus meest. Aga mind ei häirinud, et pidin neile tuult murdma ja tempot tegema. Kui tudengina 800 meetrit jooksin, armastasin ka alati vedama minna. Ehkki tulemuse seisukohalt ei pruugi see kõige targem tegu olla.

Ühel vastutuulelõigul üritas Sergei Maksimov (nr 82) ise tempot dikteerima minna, aga võttis juba paarisaja meetri järel kõrvale ja läkitas mind ette. Ega ma protesteerinud, saabki omas taktis vabalt liikuda. Liiati tundus minek väga hea, jõudsin töötada korraliku mogreni variandiga ja võtsin ka väiksemaid tõuse rütmis üks samm-üks paaristõuge.

Eespool hakkas tasapisi selg ees vastu tulema grupitu sõitja Eino Karvak (nr 75). Teise toitlustuspunkti kandis saingi talle sappa. Kohaks loeti mulle juba viiekümnendate algusse. Kuigi Karvak libises lausa märkamatult taas eest, tundus, et käsil on igati korralik sõit. Seda enam, et mitte keegi ei tulnud enam tagant ründama ja ka minu tuulde haakinud mehed näisid tempoga rahul olevat.

Siis tulid esimese ringi viimase 5 km tõusud. Esimese megatõusu teise nuki all läks Maksimov oma paarilisega mööda. Üks neist ergutas, et kannatagu ma aga ära, pääsen 60 parema sekka. Kuid tõusu tipuks said nad paarimeetrise vahe sisse ja asusid seda tasapisi suurendama. Esimese ringi lõpuks oli vahe kärisenud ligi kahesaja meetrini. Kuid tagant ei olnud ka õnneks kedagi ohustamas.

Teisel ringil aga muutus sõit kardinaalselt. Olles kurku pigistanud ainsa geeli, rüüpasin peale kaks topsi jooki, millest teine ajas totaalselt läkastama. See kujunes justkui sümboolseks murdepunktiks. Kuni hingamise enam-vähem korda sain, oli senine hoog raugenud. Ja tagant ilmusid järsku ka hagijad kannule.

Ühe ropsuga kaotasin kolm kohta. Püüdsin kolmikule sappa võtta, ent ringi esimesel pikal tõusul jäin ikkagi maha. (Kas teate, et need, kes startisid võistlejaterivi lõpust, olid esimesel ringil oodanud selle tõusu all viis minutit, enne kui üles ronima said hakata?) Peagi kuulsin selja taga juba uute meeste hingamist. Kuid mitte kaua. Taas kaotasin mõned kohad. Ja nii kordus mitut puhku. Valges mütsis Teet Jagomägi (nr 150) läks oma grupiga minust nii suure hooga mööda, nagu olnuks neil käsil alles esimene, aga mul juba kolmas ring.

Ainus trööst oli sellest, et peagi märkasin enda ees Heiki Mölli (nr 50), kes näis veelgi suuremates raskustes kui mina. Jõudsin talle sappa ja koguni mõtlesin, et läheks mööda, aga taltsutasin end: hoia pigem tuulde, kui on raske. Seal, kus rada tagasi Mõedaku poole pöörab, umbes 7-8 km enne finišit, möödus minust Sulev Lokk (nr 165), kes küsis otse, kas läksin kiire alguse ohvriks. Vastasin, et jah, sest nii mulle tollal tundus.

Sel ajal hakkas ka lühema distantsi sõitjaid üha rohkem ette jääma. Arvan, et neile võlgneme kõik, kes me silmad punnis kohtadele peale võistlesime, suured tänusõnad, sest piisas vaid tagant häält teha, kui nad kohe kõrvale võtsid. Vähemasti mulle tundus, et nad hoidsid justkui korralduse peale kõik viisakalt raja paremasse äärde, nii et vasakult sai alati hõlpsalt mööda.

Tõeline põrgu saabus mulle viimase 5 km tõusudel. Tollest mäenõlvast, mis metsa vahele keeras, sain siiski kuidagi üles, ehkki lumi tundus meeletult paks ja suuski pidi kõvasti tõstma, mis osutus hirmus kurnavaks. Seejärel tuli pikem laskumine, kus sain taastuda ja suutsin isegi oma arust normaalselt hoogu tõugata.

Aga esimesel megatõusul ei jaksanud ma rohkem kui sisuliselt vaid astuda. Ja selge see, et niiviisi jäin tagant tulijaile jalgu. Viisakalt palus üks neist mul kõrvale võtta, mida ka tegin, sisenedes paremale nn matkajate rivvi. Ja siis tegin ma Katrin Šmiguni.

Mäletate seda aastate tagust fotot Katrin Šmigunist Tehvandi tõusul, kus ta väsimusest lihtsalt põlvili vajus? Enda õigustuseks võin öelda, et erinevalt nooremast Šmigunist oli mu kukkumisele ka kaasaitajaid. Aga see pole mõeldud eneseõigustusena. Sest jalad olid ikka täitsa pehmed. Proovisin tõusta. Libisesin taas kellegi suusal ja vajusin uuesti käpuli, suusad tõusul laiali. Üritasin teist korda tõusta, aga parem suusk oli hanges. Taas vajusin neljakäpakile. Ma ei tea, kui kaua ma seal ukerdasin ja liiklust kinni hoidsin, aga tõusmine ja uuesti astuma hakkamine läksid neetult vaevaliselt.

Siis tuli varsti laskumisel järsk kurv vasakule, kus juba esimesel ringil oli mul tegu, et mitte võssa kihutada. Nüüd nägin, et kurv on veelgi rohkem siledaks sõidetud, ja lisaks oli see mullast ja okstest ja rohukamarast pruun. Ma ei hakanud selle kurvi läbimist üritamagi, liiati olid ju jalad totaalselt pehmed, ning kasutasin sabapidurit. Kui püsti sain, nägin, et minu taga oli veel üks mees sama meetodit pruukinud.

Selleks ajaks olin omadega nii läbi, et keha tikkus juba kõikuma ning pidin jälgima, et siledal maal suusad alt ära ei sõidaks. Kuid teine, minu arust veel raskem tõus - kuna see on pikem - ootas alles ees. Ja ausalt öeldes ma ei kujutanud ettegi, kuidas sellest üles võiksin saada.

Tuli astuma hakata. Ma ei liikunud oluliselt kiiremini kui matkajate parempoolne rida. Selge see, et olin rajal takistuseks, aga ega mul kusagile minna ka olnud. Allan Oras (nr 133), kes nendel tõusudel minust möödus, ütles pärast, et olin omadega nii küpse olnud, et ta oli pidanud targemaks minust lausa mööda vaadata. Nii õudne oli vaatepilt paistnud. Tõepoolest, ma lausa rippusin keppide najal, et ennast kuidagigi ülespoole vedada. Selleks ajaks oli mul juba ükskõik, kui palju ma tahapoole kukun, aga nii palju mõistus ikka töötas, et tuletas meelde: esisajast ei tahaks ikka välja pudeneda.

Arvasin, et kui viimasest tõusust, mis eelnes poolteist kilomeetrit enne lõppu staadioni suunas pikale laskumisele, üles sain, on kõige hullem möödas. Mis siis, et tagant tuli veel veteransuusataja Kaarel Toss ja minust kilomeeter enne lõppu lennukalt möödus. Kuid selgus, et oma optimistliku arvamusega eksisin.

Kõige viimasel tõusul, kui lõpuni jäi alla kilomeetri, oli tõepoolest tunne, et siit ma enam üles ei saa. Organism oli täielikult tühi. Energiaraasugi polnud. Iga samm oli põrgulikult vaevaline. Vahepeal kummitas isegi uitmõte, et jääks korraks seisma. Kuidagi läbi valu ja häda ja viletsuse sain siiski üles.

Kui 400 meetri märk paistis ja ühtki tõusu enam tulemas polnud, oli finiš sama hästi kui käes. Viimasel 200 meetril suutsin vist isegi teadustaja Riho Järveläineni ära petta, kes kiitis, et olen lisaks teravale blogi pidamisele suutnud teha ka terava sõidu.

Kui ta vaid teadnuks, kui kutu ma omadega olin. See oli mu elu kõige raskem võistlus. Protokolli läks 97. koht ajaga 2:34.59,8, kaotust võitjale Roland Lessingile 32 minutit. Mullu sain 96. koha ajaga 2:11.34,9, kusjuures tookord olin halvasti libisevate suuskadega tõsiselt hädas. See näitab, kui rasked olid seekordsed tingimused.

Millest lohtust otsida? Vähemasti edestasin ühe kohaga endist rattaproffi Raido Kodaniporki, kuigi kõigest 2,6 sekundiga. Ja esimesel ringil olin ma ju igati sõidukõlbulik. Miks seda teist ringi kästi sõita?
******
Binion's Casino, fremont Street, Las Vegas, Nevada. 19. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Viru maratoni start. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Viru maratoni võistlejaterivi. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 3: Viru maratoni peakorraldaja Anu Kilki Mõedaku spordibaasis. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 4: Viru maratonil teise koha saanud Priit Narusk (vasakul) õnnitleb võitja Roland Lessingit. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 5: Viru maratoni naiste arvestuse võitja Kadri Lehtla. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix

37 Kommentaarid:

At 21:06, Anonymous Anonüümne said...

Olin ka sel viimasel tõusul püsti hädas, aga esimesel ringil. Siis jäin isegi keset tõusu seisma ja taastusin 20 sekundit. Teise ringi rasked tõusud läksid seetõttu kergemalt, et paksu lume ja jalakrampide tõttu ma enam ei üritanud suusatada sealt üles vaid kui tüusunurk järsemaks läks lihtsalt astusin üles, kusjuures ei liikunud seda tehes eriti aeglasemalt, kui need, kes suusatasid. Vaid viimase tõusu jälle suusatasin üles ning möödusin kahest konkurendist. Kuigi rajaolud olid rasked, siis siiski parandain oma Viru Maratoni rekordit aastast 2005 ligi tunniga, kusjuures siis sõideti veel see pikem ja kergem ring.Tõsi siis oli neetult külm ja suusk ei libisenud.

Lauri

 
At 21:23, Anonymous Anonüümne said...

Tubli, kui nüüd taktikat ka veidi järgi aidata, võiks Sust juba asja saada!

 
At 21:30, Anonymous Anonüümne said...

Viru Maratonil ongi see oht, et vahepeal põllul eriti allatuulelõikudel on minek nii hea, et kipub endale liiga tegema.

 
At 21:34, Anonymous Anonüümne said...

Lootsin huvitavat maratonikirjeldust, aga kui esimesed kaks lõiku vabandusi jälle kirjeldasid , siis lugesin monotoonselt lõpuni.
Ei taha solvata ega parastada, aga "spordimees" nii juttu ei alusta.

p.s. keegi teab , kes eestlastest "tegijatest" Lahtisse Findlandiahiihole läheb? Ise olude sunnil lähen kahjuks ainult kaasa elama.

 
At 22:19, Anonymous Anonüümne said...

Pole häda midagi Priit,olid esisajas, said siiski lõpuni ja suutsid isegi konkurente ja möödujaid meelde jätta... Ja noh eks siin nüüd osad sind parastavad vms, a eks neil ole muud probleemid:)

 
At 22:20, Anonymous Anonüümne said...

Eks see hirmus tahtmine ise punte vedada on varem ka siin silma paistnud. Nüüd lihtsalt maksis see heategu vähe kätte. Ehk oli ka toitumine ja joomine sõidu ajal puudulik?

 
At 22:40, Blogger dr Holden said...

Priit, ütlen veelkord. Sul on puudu pikkadest nädalavahetuse trennidest, Nende 1:30-1:45 dendropargi sutsakatega kaua ei sõida. Orgamism peab harjuma töötama ka peale 2 tundi, kui glükogeeni varud otsa saavad. Kõvema tempo korral saavad nad otsa varem.

Ise tegin täna hea neljatunnise trenni, sõitsin selles pudrus klassikasuusaga ja klassikat, sõin TP-des šokolaadi, küpsist, soolapähkleid, datleid, rosinaid, soola ja veel paljusid asju, kohaks 740 ja aeg 3:56, keskmine pulss oli 16 lööki madalam kui tavaliselt Tartu Maratonil. Nädala pärast Tamsalus taas sama rahulik trenn klassikat, Alutagusel juba paugutame. Kuus maratoni viie nädalaga tapab ka trenni maailmameistri, järelikult tuleb kusagil järeleandmisi teha.

Sull, kui sa loed, krt, ülikõva sõit, mida sa sööd!!!!!!!! Ma tahaks ka...

 
At 22:55, Anonymous Anonüümne said...

See on karm algus maratoni sarjadele. Elu raskeim võistlus, seda oli piiride kompamiseks hirmsasti ka vaja.
Eelmises kahes kommis on tõenäoliselt hulga tõtt, et miks nii läks.

 
At 00:18, Blogger Madis said...

Suvel soovitaks Priidul ikka maastikujooks mõningaste tõusudega ikka kavva võtta. Orienteerumine ju vist ei sobi, muidu pakuks seda kavva. Mulle on orienteerumine igatahes väga palju andnud.

Aga Viru võitjatest - ma ei tea, aga kusagil kukla taga kriibib see, et meie medalid Vancouverist võivad hoopis sellelt alalt tulla. Aga ärme veel ette rutta :-)

 
At 09:43, Anonymous Anonüümne said...

Mis mind üllatas, oli see, et rahvas seal tagapool otsas (500-400), kus mina sõitsin ei jaksa/taha/viitsi mägedest üles sõita. Vaat, et jäävad mäe all seisma, ohkavad ja siis sõidavad edasi. Ja samas oli rada nii kitsas ka, et hästi mööda ei mahtunud.

Ants.

 
At 09:48, Anonymous Anonüümne said...

mind küll rajal polnud, aga kommin ikka :-)) iga inimene on erinev, aga mina söön 2.35 kestva võistluse ajal küll rohkem kui 1 geeli ja 2 topsi jooki... raske rada jne, arvatavasti polnud sul lõpus enam energiat kuskilt võtta. mida eelmistel päevadel sõid ja mis kell hommikul sõid, kodus tartus arvatavasti?? stradiks juba kõht tühi polnud?

raul

 
At 09:53, Anonymous Anonüümne said...

Priit on siiski arvatust tugevam. Kuna konkurents on kõvem ning vanus suurem ja trenni vist ka pisut vähem tehtud kui kahel eelmisel aastal, siis pakkusin talle kohaks 100 plus-miinus 20. Aga eeldusel, et sõit läheb viperusteta. Aga kui haamriga tuli koht, mida ennustasin, siis ilmselt on tegelane siiski parem kui eeldasin.

 
At 10:34, Anonymous Anonüümne said...

Ma sain ka haamri. Esimese ringi 140+ koht taandus peale teise ringi matka 230+ kohaks. No ei oska neid põllumaratone sõita. Taastuda pole ju võimalik seal kuskil.

 
At 10:44, Anonymous Anonüümne said...

Mida PP arvab stardi edasi lükkamisest?
Kas oli õige otsus enamus ootama panna?

 
At 10:53, Blogger Priit Pullerits said...

Vaataks lohutuseks neid ka, kes minu 97. kohast tahapoole jäid, kuigi võiks olla minuga võrreldal tasemel sõitjad (ja keda tean või kelle nime olen õppinud ajapikku protokollidest tundma), ehkki tuleb möönda, et igaühel võisid olla omad probleemid ja eesmärgid.
98. Raido Konanipork
105. Meelis Danilas
111. Rein Kullamaa
119. Taavi Kõvatomas
120. Margus Kaur
138. Indrek Pak
159. Karli Kõvatomas
168. Indrek Karolin
171. Tõnu Odamus
176. Rauno Pikkor
177. Indrek Kelk
187. Alar Reiska
188. Toomas Jõgeva
190. Riho Klement
199. Emeri Lepp
233. Indrek Valge
235. Väino Ellamik
236. Peeter Karask
237. Markko Abel
242. Jaanus Pulles
Nii et oleks võinud ju veel kehveminigi minna...

 
At 10:59, Anonymous Anonüümne said...

Arvan,et Priit ei saanud haamrit.Haamri korral oleks kukkumine pidanud olema hulga suurem.Lihtsalt vale tempojaotus.Esimene ring kiiremini kui vaja,teine ring aeglasemalt ku vaja.Lõppkoht oleks tulnud sama.

 
At 11:33, Anonymous Anonüümne said...

Ma arvan siiski, et Priit, Sa said haamri. Sõitsin esimese ringi Su seljataga ja tempo oli meie taseme sõitjatele igati korralik. Vaikselt hakkas nähtavale tulema ka eespool sõitjaid. Kui algasid tõusud esimese ringi lõpus, sõitsid juskui vastu seina. Rütm kadus ja tempo oluliselt langes. Ka tõusude-laskumiste vahelistel lõikudel ei suutnud Sa enam endist rütmi taastada. Vene vend grupis muutus rahutuks ja jätkasime seejärel teist ringi esimese ringi tempos.

Aigar

 
At 12:28, Anonymous Anonüümne said...

Sai haamr, ei saanud haamrit.
Mis selle esimese ringi aeg oli?

 
At 12:32, Anonymous Anonüümne said...

Mind pani ka imestama, kuidas 400-500 koha peal liikujad tõusudel lihtsalt üles lonkisid ja troppi tekitasid. Sirge peal oli tempo normaalne. Pidi ikka megakõva ja nahhaalne olema, et sealt ettepoole saada. Mina polnud ei üht, ega teist :)

 
At 13:53, Anonymous Anonüümne said...

Kui su tase on 100. koha piirimail, siis ära trügi stardikastis 50. koha peale. Selliste asjade pärast tekivadki tõusu alla tropid. Häirid sellega tugevamate sõitu!

 
At 13:58, Anonymous Anonüümne said...

"Mind pani ka imestama, kuidas 400-500 koha peal liikujad tõusudel lihtsalt üles lonkisid ja troppi tekitasid"

See on tasasel maal treenimise tagajärg.

 
At 14:35, Blogger sk8erboi said...

pulleritsu lugu (kui nüüd asjad olidki nii nagu ta kirjeldas) võiks minna lausa "haamri" definitsioonina vastavasse leksikoni :)
küll aga kahel põhjusel - 1.vahed olid tänu mägedele üsna suured 2. pidevast, ehkki sõbralikust rivist möödumine pärast 2h rajal ei olnud kuigi lihtne - ei saanud liialt palju inimesi pp-st ka enam mööda. arvestades, et koht on sisuliselt sama, mis eelmine aasta, ma ütleks, et pp tõi oma ära.

to holden: eks ikka selveri makarone :) ja siis hobispordist võtsin carbonsnacki ka kogu hooajaks, sain Ksenia Balta nimega pappkasti kingituseks. viimane ilmselt oli otsustav tegur.

 
At 15:48, Anonymous Anonüümne said...

Aga Herr Pullerits, millal Te viimati passi vaatasite? Kas on üldse vaja, veri ninast väljas, noorte ja tugevatega võidu kihutada?

 
At 16:15, Blogger Priit Pullerits said...

To 15:48 - ma vaatan kogu aeg passi, ja kui ma millegi üle tõesti uhke olen, siis selle üle, et suudan sel aastal 45seks saajana ikka veel täiesti arvestatavalt võidu sõita meestega, kes on kahekümnendates. Ja ka kolmekümnendates vennad - teie olete samuti minuga võrreldes lausa poisikesed. Võiks isegi öelda, et need, kes ei ole veel 40-sed, ei tohiks siin mu tulemuse kohta üldse suud pruukida - ütlen seda sõbralikult ja naeratades, mitte ülbitsedes ja kurjalt.

Sulliga nõus - ma arvan ka, et see, et saja hulka pidama veel jäin, oli kauniski korralik tulemus, arvestades seda koshmaari, mis teisel ringil muudkui paisus.

Kui 13:58 püüab vist (!) viidata, et olen ka tasasel maal treenijate hulgas, siis sel aastal olen harjutanud rohkem "mägedes" kui eales varem.

To 13:53 - ma ei startinud 50. koha pealt, vaid esisaja 70.-80. koha pealt, nii et igati oma starinumbri järgi, mis oli 87 - ikka väikese kukkumise varuga.

Aitäh Aigarile selja tagant pakutud vaatepildi eest! Ja lugupidamine, et kui Sa (või teine paariline?) kahel korral mu keppidele sõitis, järgnes viisakas vabandus. (Ega ma sellest ärritunud, ikka juhtub, aga väga tore on kuulda, kui ka tagantsõitja oma väikest apsu tunnistab - kuigi oleme konkurendid, tuleb konkurentidest ka hoolida; aitäh!) Ma ka tänasin kõiki lühirajasõitjaid, kes mu hüüde kpeale õrvale astusid - nii palju mul seega mõistust veel jagus ja keel paindus ja refleksid töötasid ja jõudu jätkus. Aga kas oli tegu haamriga või mitte, nagu mitmed vaidlevad - ma ei tea, sest haamer pole meditsiiniline termin ja keegi mulle diagnoosi ka ei pannud.

To 10:44 - stardi edasilükkamise kohta avaldan arvamust homme.

To 09:48 ja 22:20 - samad sõnad mis 10:44-le.

Madis - kardan, et ei saa joosta, jalad ei kannata sellist koormust välja enam.

21:34 - kas te siis veel mu stiilist aru ei saa ega pole tundma õppinud, et see vabanduste otsimine on minu eneseiroonia?

 
At 17:40, Anonymous Anonüümne said...

Ära nüüd ennast õhku täis ka mine, mis sest, et oled ajakirjanik ja oskad soravalt ilma vigadeta kirjutada. Inimene teeb sporti nõnda palju nagu tahab. Peaasi, et teeb. Kasvõi poolt tundi päevas. Pole mingi näitaja, kas on maratonil 100-s või 700-s. Eks kodanikel on muudki teha, kui 2 tundi päevas suusata + minek, tulek.

 
At 18:03, Anonymous Anonüümne said...

Kuidas järgnev päev peale raskeimat võistlust keha ennast tunneb? Kas ihkab juba uut starti Tamsalus?

 
At 18:55, Blogger Madis said...

Priit, jooksmist ei tasu karta, tempot ja kõva pinnast tuleb karta. Mina olen selle jooksukartuse protsessi läbi käinud. Ja iga aastaga peale "nullist" alustamist on enesetunne paranenud. Sellepärast soovitangi pehmemal pinnal ja tasapisi. Miks Sa arvad, et võib palju jamasid tulla? Praegu Sa ju suusatad, või mis? Ja arvad, et see ei mõjuta Su jalgade kõõlusepiirkondi. "Nullist" alustades tulebki tasa ja targu tegutseda ning vältida üle pingutamist. Arvan, et mõtlemises on paljuski kinni.

 
At 20:12, Blogger dr Holden said...

Ei ole küll Viru Maratoni teema, aga kui Madis juba jutuks võttis, siis imelik on jah Priidu suhtumine oma peaalasse - jooksu, temasugust kondibuketti ei kanna jalad välja???

Palju suuremad mehed jooksevad ja neid jalad kannavad. Iseasi muidugi see, et nende eesmärgiks ei ole Noolega 800-t meetrit võidu peale panna või 10km-t 37 minutiga joosta. Nende eesmärgiks on lihtsalt joosta, läbida nt mõni maraton jne.

Kalle Muuli jooksis hiljuti hea ajaga maratoni läbi, ise ma läbisin eelmisel kevadel maratoni, kuigi olen sinust ca 7cm lühemana veerandsada kilo raskem. Ja jalad kannavad! Tasa ja targu!

 
At 22:04, Anonymous Anonüümne said...

Ega see kehamass nii tähtis ei ole kui geenid.

 
At 22:07, Anonymous Anonüümne said...

Priit, 13:58 tõi selle lõigu välja, millele viitas. Või olid Sina ka 400-500 kohal?

 
At 23:05, Blogger Kaur said...

Holden, kui selle Viru klassikaga läbi sõitsid, ega seal siis ju klassika jälge kõrval polnud? Lihtsalt selles mudrus lasid?

Ei tea kas Alutagusel on klassikasoon sees, et võiks sinna pikka klassikatrenni tulla tegema?

 
At 23:05, Blogger Kaur said...

Tegelikult mõtlesin Alutaguse asemel küll Tamsalu-Neeruti oma...

 
At 23:17, Anonymous Anonüümne said...

Tegelikult olin ise ka 500. koha peal, lihtsalt siledal taastus ära ja sai normaalses tempos lasta, aga tõusude peal oli nii sügav lumi, et ei saanud suuska kuidagi libistada ja pidid, et mitte takerduda jalga kõrgele tõstma. Lihtsalt ma arvan, et enamik, kes poole tõusu peal loobusid lihtsalt ei jõudnud. Esimese ringi suusatasin tõusudest üles ja viimase ringi astusin, aga viimase 4km aeg oli astudes vaid 1 minut kehvem, kui esimesel ringil. Pealegi tuli teisel ringil veel finišisirge sõita.

Lauri

 
At 23:40, Blogger dr Holden said...

Jah, Kaur, selles mudrus lasin. Kirja panin ennast ka neljapäeva õhtul viimsel hetkel lootuse ja teadmisega, et korralik raudteelaadne jälg on raja servas olemas. Tamsalus olen taas rivis ja ikka klassikat!

 
At 09:28, Anonymous Anonüümne said...

Priit. Vahest peaksid uuriva ajakirjanikuna valgustama meid ka eesti esireketi telgitagustest.

 
At 11:48, Anonymous Anonüümne said...

See siin ei ole kuldne analüüs, nagu Priit ütleb, vaid oletused, millest enamusel ei ole tegelikusega pistmist.
Ei hakka siin pikalt kirjutama, vaevalt keegi lugeda viitsib, võibolla vaid niipalju, et kui oled õigesti treeninud, siis pole vahet mida viimasel nädalal teed. Stardi pooletunnine edasilükkamine ja muud pisiasjad, mida siin tähtsustatakse, ei oma olulist mõju.

Mike

 
At 09:38, Blogger Unknown said...

5.05lllllyuanair max 90
chicago blackhawks jerseys
air max uk
nike free run
nike trainers uk
nike roshe run shoes
chicago bears jerseys
green bay packers jerseys
new orleans saints jerseys
oakland raiders jerseys
philadelphia eagles jerseys
san francisco 49ers jerseys
atlanta falcons jersey
dallas cowboys jersey
indianapolis colts jerseys
kansas city chiefs jerseys
miami dolphins jerseys
minnesota vikings jerseys
new england patriots jerseys
new york giants jerseys

 

Postita kommentaar

<< Esileht