Pullerits: Kas tahate piiluda Eesti suusatajate lapsepõlve?

Nii palju suusatajaid nagu seekord – tervelt 14 – pole Eestist veel eales olümpiale pääsenud. Kui palju- või vähelubavad olid nende esimesed sammud ja mis tulemust on loota Vancouverist?

Andrus Veerpalu Eeri Tammik, esimesi juhendajaid: «Kui Andrus Otepääl õppis, käis ta igal hommikul väljas jooksmas. Noored sageli ei viitsi hommikul võimlema minna, viilivad kõrvale. Aga Andrus oli juba noorest peast sihikindel.
Minu käe alla Jõulumäele tuli ta siis, kui Otepääl kooli ära lõpetas, ja enne, kui ta Eesti koondisse sai. Mul oli hea juunioride punt, 6-7 meest, aga Andruse treeningud hakkasid põhiliselt Otepääl käima. Ta kippus sinna, et saada harjutamiseks paremaid tingimusi, ja kui ta kooli lõpetas, oli tal seal noorik juba olemas.
Kui Veerpalul tuli aeg sõjaväkke minna, siis vormistasin ta 1990. aastal Pärnu sõjakomissariaadis suusaklubisse tööteenistusse. Maksin selle eest sõjakomissariaadile 50 rubla kuus, nagu seadus ette nägi.
Krooni aja alguses oli raske raha leida. Mäletan, et sain ühelt firmalt autokoorma saepuruplaate, teine firma ostis selle ära ja nii sain Veerpalule toetust.»

Olümpiaprognoos: «Usun, et kümne sekka sõidab ta ära. See oleks liigne lootuste üleskütmine, kui hakatakse medalist rääkima.»

Kristina Šmigun-Vähi
Liina Arus, kehalise kasvatuse õpetaja Tartu kommertsgümnaasiumis: «Kristina oli hästi sõbralik tüdruk. Kui ta võistlustelt tagasi tuli, siis uhkuse raasu temas küll ei olnud, et tulin raskelt töölt, palun plaksutage mulle ja vaadake mind. Ta oli siiras, soe ja armas, meeldivalt tagasihoidlik, mida ei saa kõigi noorte sportlaste kohta öelda.
Kehalise kasvatuse tundides said teised ka tema najal natuke kobedamaks. Sest see, kes oskab rohkem või on sportlikum, mõjub teistelegi innustavalt ja toetavalt. Sellist hoiakut, et mis ma nende äpude keskel teen, tal ei olnud.
Kristina jooksis ja mängis oluliselt silmapaistvamalt kui teised. Üks teine õpetaja rääkis, kuidas nad olid kanali ääres suusatamas ja Kristina klassivend oli öelnud, et tema on küll tugev, aga sellel tüdrukul näeb ainult kandu.»

Merike Käis, algklasside klassijuhataja: «Kristina ei olnud millegi poolest teistmoodi, oli sama usin ja töökas nagu teisedki. Aga teistmoodi oli ta spordis. Kui olime suusatamas, siis ta lausa lendas, oli staadioniringil kaugel ees. Ta oli nagu sündinud suuskade peale. Mulle tundub, et poisid ei saanud ka talle vastu. See võis mõnel lapsel natuke nördimustki tekitada, et ei saa esikohta.
Õppimisega sai ta suurepäraselt hakkama, oli tark ja tubli tüdruk, lahtise peaga. Ja väga tore perekond on tal, alati oli abis üritusi korraldama. Ema oli eriti aktiivne.»

Olümpiaprognoos (Arus): «Ikka esimeseks! Ikka esimeseks!»
Olümpiapropgnoos (Käis): «Üks medal ikka tuleb, värvi ei julge öelda. Hea oleks, kui kaks medalit.»

Jaak Mae
Uno Aavola, esimene treener: «Jaak käis Aegviidu kooli võistkonnaga Pionerskaja Pravda võistlustel. Seal ta mulle oma südikusega silma jäigi. Ta ei olnud siis sugugi kõige parem, aga ta oli teotahteline ja väga hakkaja. Tema kehalise kasvatuse õpetajal Tiiu Teistel oli hea meel, kui kutsusin Jaagu Otepääle suusakooli, sest ta elas Albus, kust oli kooli ja treeningutele Aegviidule pikk tee. Suusakoolis sai kõik ühendada.
Jaak oli korralik koolipoiss, hea õpilane. Õpetajad kasutasid teda alati ära, kui oli aktus või muu pidulik üritus, et ta loeks mõne salmi. Ta oli väga südamlik ja tagasihoidlik, kõik hindasid teda.
Jaak oli samuti töökas ja küllalt andekas, nii et ta õppis suusatamises tehnilised asjad kiiresti selgeks. B-klassis jõudis ta vabariigi paremikku. Kui ta A-klassi jõudis, käisime NSV Liidu noorte meistrivõistlustel Kirgiisimaal, kus ta oli eestlastest parim. Seal saavutas ta teatesõidu klassikaosas parima aja.»

Olümpiaprognoos: «50 km ühisstardist ei ole Mae distants. Kui ta kümne piirimaile tuleb, siis on hästi sõitnud.»

Aivar Rehemaa
Uudo Rehemaa, isa: «Aivar oli siis vast 1. klassis, kui ta Herbert Abeli juurde trenni läks. Ei meil olnud vaja teda selleks käe otsa võtta, sest õde Jana, samuti Kristina ja Katrin Šmigun olid tal kõrval. Neil oli oma punt neljakesi. Kristina oli kõige vanem, tema oli kõige ees, Aivar oli kõige noorem.
Ei mäleta, et Aivaril mingeid suuri eesmärke oleks olnud. Ta mängis kaasa, mida tüdrukud ees tegid. Mu isa oli Vapramäele ehitanud suvila, kus olid igasugused mänguväljakud, korvpalliplats ja võrkpalliplats. Kui toimusid suuremad võistlused, nagu olümpiamängud või EM- või MM-võistlused, siis neil käis õues kogu aeg omavahel sellest innustatuna võistlus. Eesmärgid tekkisid Aivaril hiljem, kui ta sai 16.
Minu arust oli ta tavaline poiss, nagu lapsed ikka. Tahtis kõike hästi teha, kõike õppida. Kunagi ei öelnud ta millestki ära.»

Olümpiaprognoos: «Aivar ütles mulle juba sügisel, et ei taha olümpia eesmärke välja öelda, ja ma ütlen samamoodi. Peaasi, kui endaga toime tuleb, ja peaasi, kui ise endaga rahule jääb.»

Anti Saarepuu
Hille Saarepuu, ema, esimene treener: «Mu lapsed hakkasid juba väiksena, kui jalad alla said, minuga laagris kaasas käima. Eks sealt neile spordipisik külge jäigi. Ega keegi siis sellele mõelnud, mis neist saama peab, aga Anti oli sihikindel küll. Ta pusis ja tahtis kõike teha. Kui ta näiteks palli mängis, siis ikka täiega ja võhmale. Teda pidi väiksena koguni tagasi hoidma, et ta liiga palju sporti ei teeks.
Mäletan, et kiirus ei olnud tal algul omavanustega võrreldes hea. Ta jooksis pänta-pänta, ei suutnud sirget trajektoorigi hoida. Kuna tegime lühikesi emotsionaalseid lõike ja sinna juurde hüppeid, siis järsku märkasin, et ta on lahti läinud ja kiireks muutunud.
Huvitav on see, et kui noorteklassis olid ebaolulised võistlused, siis oli ta teistega võrdne, aga kui olid olulised võistlused, siis suutis teistest jagu saada. Arvan, et talle ongi edu toonud pingutusvõime ja enda ületamise oskus. Ta suudab kõik oma varud kokku võtta ja end tühjaks sõita.»

Olümpiaprognoos: «Tiitlivõistlustel on ta kohad olnud kümne hulgas, alla selle ei tahaks ka Vancouverist loota. Superäge oleks, kui ta A-finaali pääseks.»

Kaija Udras
Hille Saarepuu, esimene treener: «Kaija on mu õe tütar, me lapsed kasvasid koos. Ta hakkas minu lastega pärast kooli trennis kaasas käima. Nad on kõik Kubija metsa all jooksnud.
Ma ei arva, et Kaija väiksena väga erilisena silma paistis. Kuna ta vanemad on suusatajad olnud, siis tal on kaasa antud oskus väga hästi sõita, eriti klassikat. Tal on ilus lõtv suusasamm, mida ei olegi olnud vaja palju lihvida.
Kaija on tasakaalukas ja tark sportlane. Ta on vaikselt ja rahulikult arenenud, sest mõistab, et väga kiirelt ei saa spordis kõike kätte. Tal on sihikul kindel eesmärk, nii et isegi siis, kui on tagasilöögid tulnud, on ta kõrgesse sporti tagasi jõudnud. Ma tean ta eesmärke, aga kui ta ise pole neid välja öelnud, ei hakka ka mina ütlema. Kindlasti ei ole see eesmärk tiitlivõistluste veerandfinaal.»

Olümpiaprognoos: «Pean teda rohkem distantsisõitjaks, aga sellel olümpial oleks eesmärk sprindis ajasõidust edasi jõuda. Ülitoreda õnnestumise korral võiks ta jõuda poolfinaali.»

Kaspar Kokk
Jaanus Teppan, esimene treener: «Kui 1994. aasta olümpia Lillehammeris läbi sai, võtsin juhendada esimesed juntsud. Klubis oli juttu, miks Tartust ei ole suusatajaid Eesti meistrivõistlustel. Siis mul kihvatas, et kuidas me ei leia noori suusatama. Panin kuulutuse lehte, tellisin laupäevaks ja pühapäevaks bussi Tartust Vooremäele. Kaspar Kokk oli esimeste hulgas, kes trenni tuli.
Ta oli hästi kärsitu, tahtis hirmsalt sporti teha. Viisin teda oma autoga mitu korda Vooremäele suusatama. Talle hirmsalt meeldis. Ta oli kogu aeg energiat täis, tahtis kohe hästi kõva tempo peale panna.
Loomulikult tahtis Kaspar tippu jõuda. Kui noored trenni võtsin, siis ütlesin neile, et suusatamine pole lihtne ala: see nõuab 7-8 aastat rasket tööd, enne kui oma töö vilju näete. Kaspar on selle aja vastu pidanud.»

Olümpiaprognoos: «Eesmärgid on eelmise olümpia kohad [20. ja 36.] kindlasti üle sõita. Kui ta esimese 15 sekka jõuaks, oleksin rahul.»

Algo Kärp
Urve Bergman, esimene treener: «Algo oli pisike armas 3. klassi poiss, kui isa ta Võrtsjärve äärest koos vanema venna ja õega kodunt 25 km kaugusele Viljandisse treeningule tõi. Harjutasime siis üle järve Viiratsi koplites.
Nad olid kõik hästi töökad lapsed tänu kodule, kõik käisid spordikooli lõpuni. Ei nad jonninud ega virisenud kunagi. Kui vanemaks said, hakkasid kodust käima trenni rattaga. Põhiline treeningpäev oli meil pühapäev: nad tulid kodust ratastega, mängisid kaks tundi jalgpalli ja kes jõudis, tegi veel metsas kümnekilomeetrise jooksu, ning siis sõitsid rattaga koju tagasi. Leivakott oli neil kaasas, metsas tegime vaarikateed. Nii Algo kasvaski. Väga sitke poiss oli. Tahtmine oli tal hästi suur.»

Olümpiaprognoos: «Kui ta 50 km sõidus 40 sekka tuleb, on hästi. 30 sekka on fantastraske saada.»

Peeter Kümmel
Kalmer Tramm, esimesi treenereid: «Minu juures harjutas Peeter 5. või 6. klassi poisina. Ta oli hästi elav ja võttis sporti mänguna. Ta ei teinud probleemi sellest, kas miski tuli hästi välja või ei tulnud. Talle meeldis looduses olemine ja liikumine, see oli talle lausa loomuomane. Ta talus hästi pikemaid treeninguid ja matkasid. Võib-olla tänu sellele ongi ta jõudnud nii kaugele, kuna tal on olnud terviseprobleeme ja tulemused on kõikunud.
Üks on kindel: ta oli päris hea koordinatsiooniga ja osav. Need omadused tulevad sprindis kasuks ja on olulised uute liigutuste omandamisel: mida lahtisem sa oled, seda kergemini võtad uusi asju külge.
Minu arvates ei olnud ta noorena kõige kiirem. 30 ja 60 meetri jooksus oli ta keskmine. Ka Valga maakonna meistrivõistlustel ei olnud ta väga ees, pigem kuskil 10. koha peal.»

Olümpiaprognoos: «Kui närv ja tervis vastu peavad, oleksin optimistlik ja pakun, et poofinaali peaks ta jõudma.»

Tatjana Mannima
Viktor Kaurson, esimene treener: « Nägin Tatjanat esimest korda Kiviõli 2. keskkooli kehalise kasvatuse tunnis, kui ta oli 9-aastane. Nad jooksid seal 1000 meetrit ja kui ta lõpetas, oli teistel jäänud veel pool kilomeetrit läbida. Kutsusin ta siis trenni.
Trennis algul põhiliselt mängisime. Tatjana oli tavaline laps, sugugi mitte parim minu grupis. Kiiruslikelt võimetelt oli temast paremaid, aga tal on hea mootor. Ta on alati vastupidavusega silma paistnud.
Erinevalt teistest ei olnud Tatjana kapriisne tüdruk, sest nende peres oli veel lapsi, kokku üheksa. Kolm neist käisid samuti suusatrennis, aga loobusid. Tatjanast oli kohe näha, et tal on eeldusi saada heaks sportlaseks. Seepärast tegime kõike rahulikult, järk-järgult, ei forsseerinud ettevalmistust.
Tatjana on visa ja tal on suur soov sporti teha – see on kõige tähtsam.»

Olümpiaprognoos: «30 km klassikadistantsil jõuda 30 sekka.»

Kein Einaste
Eeri Tammik, esimesi juhendajaid: «Kein käis iga nädal mitu korda bussiga vanemate kodust Treimanist 30 km kaugusele Jõulumäele Johannes Toimi juurde trenni. Selleks pidi kõva tahtmine olema. Kui ta Metsapoole põhikooli lõpetas, oli ta ainuke siht minna Otepääle, et saaks paremini treenida.
Kui Kein Otepääl Audentese kooli lõpetas, valis ta ülikoolis õppimise ja tegi selle kõrvalt nii palju trenni, et hoidis end tasemel, kust saaks edasi minna. Aga Eesti põhikoondisest oli ta esimese või teisena ikka väljas, kuigi käis juunioride MMil ja taliuniversiaadil. Ülikoolis oli ta edukas õppija.
Pärast sõjaväge võttis Kein eesmärgiks hakata täissuusatajaks ja jätta muud tegevused kõrvale, kuigi astus magistriõppesse. Ta on ääretult tõsine tegija.
Kümmekond aastat tagasi pani Andrus Veerpalu välja kaks 1500-kroonist stipendiumi noortele, kes võiksid olla tema mantlipärijad. Üks, kes stipendiumi võitis, oli Kein Einaste.»

Olümpiaprognoos: «Kui ta veerandfinaalist edasi saab, võib öelda, et on oma esimesel olümpial saanud hea tulemuse.»

Timo Simonlatser
Neeme Malva, Tamsalu Suusaklubi loojaid: «Timo paistis kohe silma kui hea jooksupoiss. Tal oli annet nii kesk- kui pikamaajooksuks, samuti suusatamiseks. Arvo Orupõld vormis teda väga õigesti, nii et õigel ajal, B-klassis, hakkasid tulemused tulema. Orupõllul oli üldse väga tore treeninggrupp, ta tegeles lastega südamlikult, mistõttu noortel meeldis tema juures käia ja keegi treeninguid vahele ei jätnud.
Päris noorena Timo väga ees ei olnud, aga A-klassis oli ta juba vabariigi tasemel ja tuli Võrus Põhjamaade meistriks. Ta oli ka koolis korraliku õppeedukusega. Kohusetundlik poiss, korralikus peres kasvanud.
Noorena tegeles Timo veel orienteerumisega, käis kohalikel kolmapäevakutel ja vabariigi võistlustel. Nii sai ta mitmekülgse ettevalmistuse. Kindlasti oli ta sihikindlam ja andekam kui paljud teised, aga ka hea tervisega.»

Olümpiaprognoos: «Arvan, et 30 hulka on ta võimeline sõitma küll.»

Triin Ojaste
Kalju Ojaste, isa, esimene treener: «Tõsisemalt hakkas Triin trennis käima 8-9 aastaselt, teises klassis. Suusad, nagu ikka spordiperes, sai ta alla juba väiksena. Mäletan pilti, kui ta võis olla umbes 3-aastane: tal on üks mu karikas käes, kuigi on karikaga peaaegu ühepikkune. Olen mõelnud, et äkki see karikas hakkas talle nii meeldima, et ta tahtis hakata samuti kunagi sporti tegema. Ega meie peres tegelikult teist varianti olnudki – elustiil oli selline.
Hansapanga noortesarja ta esimestel aastatel ei võitnud, aga siis hakkasid tasapisi võidud tulema. Kindlasti on tähtis, et saad pjedestaalil seista ja võidu maitset tunda. See süstib tahet jätkata ja järjest kõrgemaid eesmärke seada.
Kuna meil tüdrukute seas suusatajaid eriti pole, on Triin viimasel ajal kasutanud trennides sparringupartnerina poisse, et oleks end kellegagi võrrelda. See on asi, mis edasi viib.»

Olümpiaprognoos. «Eks olümpiakoht tuli talle väikse boonusena. Koht 30 seas oleks juba hea, sealt ettepoole väga hea.»

Karel Tammjärv
Kerstin Margus, esimene treener: «Kui Karel suusatrenni tuli, käis ta Tartu Karlova gümnaasiumi teises klassis, mis oli lauluklass. Mäletan, et jalgpalliväljakul oli ta püüdlik, aga mitte eriti osav. Ta ei torganud seal silma hea koordinatsiooniga. Muidu oli ta tubli poiss, nagu ka koolis, tegi kõik korralikult ära. Kui ta midagi lubas, siis tema peale võis alati kindel olla. Ta on kohusetundlik noormees, iga treeneri ja lapsevanema unistus.
Tollal oli mul rühmas Karelist paremaidki poisse. Suusaklubi võistkonda ta teatesõidus siiski mahtus. Aga noorteklassis on ta Eestis saanud vaid ühe medali, hõbeda. Ta on olnud pigem aeglase arenguga, aga ma pole ka intensiivsust väga pooldanud.
Tema paremad tulemused tulid gümnaasiumi osas, kui ta hakkas regulaarsemalt harjutama ja loobus Treffnerisse minnes laulmisest.»

Olümpiaprognoos: «Arvan, et olümpial üllatab ta kõiki, kes teavad suusatamisest midagigi. Loodan, et ta jõuab suusavahetusega sõidus 40 hulka, sest ta on universaal.»
******The Venetian Resort Hotel Casino, Las Vegas, Nevada. 20. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Andrus Veerpalu võistlemas 2003. aastal Holmenkollenis. Foto autor: Scanpix Norway
Foto 2: Kristina Šmigun-Vähi võistlemas 2002. aastal Kirunas MK-etapil. Foto autor: Scanpix Sweden
Foto 3: Jaak Mae (paremal) jälitamas 2005. aastal Holmenkollenis 50 km sõidus sakslast Jens Filbrichi. Foto autor: Scanpix Norway
Foto 4: Aivar Rehemaa (nr 11) juhtimas Libereci MMil 50 km ühisstardist sõitu. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Anti Saarepuu 2006. aasta sügisel Düsseldorfi MK-etapil. Foto autor: Scanpix Sweden
Foto 6: Kaija Udras ja suusakoondise peatreener Mati Alaver 2004. aasta suvel Tallinna lennujaamas. Foto autor: Arno Saar, Õhtuleht/Scanpix
Foto 7: Kaspar Kokk 2006. aastal Gällivare MK-etapil. Foto autor: Scanpix Sweden
Foto 8: Algo Kärp 2003. aastal Viljandi maakonna meistrivõistlustel. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 9: Peeter Kümmel 2002. aasta suvel Tartu botaanikaaias Tartu Ülikooli paremate sportlaste vastuvõtul, teda õnnitleb TÜ rektor professor Jaak Aaviksoo. Foto autor: Ove Maidla, Postimees/Scanpix
Foto 10: Tatjana Mannima 2006. aasta veebruaris. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Foto 11: Kein Einaste 2005. aasta jaanuaris Tallinna lennujaamas. Foto autor: Kalev Lilleorg, Õhtuleht/Scanpix
Foto 12: Timo Simonlatser 2004. aasta jaanuaris Eesti meistrivõistlustel Ebaveres. Foto autor: Tairo Lutter, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 13: Triin Ojaste enne Vancouveri olümpiat. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 14: Karel Tammjärv 2005. aasta märtsis sisseastumiskatsetel Hugo Treffneri gümnaasiumi. Foto autor: Ove Maidla, Postimees/Scanpix