Pullerits: Mis tõi Tamsalu-Neeruti maratonil edu?

Kümme kilomeetrit enne Tamsalu-Neeruti maratoni finišit, vahetult enne eelviimast toitlustuspunkti, juhtus õnnetus. Hoidsin oma rivis teist positsiooni ja hakkasin oma 80. numbri alt geeli õngitsema. Olin selle sinna kinnitanud kleeplindiga nagu varasematelgi maratonidel. Seekord oli mul geele kaasas koguni kolm, sest Viru maratonil nälga ja janusse jäämine - mis päädis haamriga - oli andnud valusa õpetunni, et varudeta rajale minna ei tohi.

Aga enne eelviimast TPd juhtus, et numbri alt kätte saadud geel pudenes sõrmede vahelt rajale. "Shit! Mu kallis geel läks kaduma!" - umbes midagi sellist lasin lendu. Tagant mehed samal ajal muudkui utsitasid "pane-pane!", nii et pidurdamine ja geeli üles korjamine ei tulnud kõne allagi. Kuigi selja peal oli mul veel üks geel varuks, loobusin selle õngitsemisest, sest vahepeal, kuni juua haarasin, jõudis viie-kuue-meheline rong must mööduda ning kähku tuli end sellele sappa haakida.

Aga kas kujutate ette, mis juhtus finišis, kuhu ma 78ndana ajaga 2:22.03,8 kohale jõudsin? Suusad alt võtnud, astus mulle ligi üks minust mõned-kolmed aastad noorem meesterahvas, sirutas käe ette ja ütles: "Näete, siin on teie geel." Uskumatu - ja oligi! Isegi mu kleeplint oli veel küljes. Mul vajus vist imestusest suu pärani ja silmad läksid punni. Fantastiline, kuhu meie suusakultuur on välja jõudnud! Kui Eesti suusatajad Vancouveri olümpial kulda ei võida, siis on ilmselt küll see geeli-juhtum selle talve suurim suusaime, kas pole?

Mu pilk oli finišisse toodud geelist arvatavasti nii hämmeldunud, et kuulsin heategijalt seletuseks, kuidas TP rahvas oli mu geeli kaotuse hüüatuse peale lausa paanikasse sattunud - tõepoolest, ta kasutas p-sõna - ja selle kibekähku üles korjanud, sest nagu heategija lisas, oli tekkinud suur kartus, et muidu jääb Pullerits taas rajal nälga. Ja see ei olnud tal irooniaga öeldud, muide, vaid siira murega. Nii et kes iganes see mees oli, kes mu geeli finišisse tõi - ta ei öelnud oma nime ja ma olin ka üksjagu sõnatu, et küsida -, sai ta hakkama millegi sellisega, mida ma ei unusta suusakarjääri lõpuni kohe kindlasti.

Kui imelist geeli-intsidenti poleks juhtunud, saanuks selle sissekande pealkirjaks "Kuidas Jaanus Kunts mind võitma õpetas". Kunts on Suusavendade tiimist see mees, kes on tänavu minu hooldemees. Kui laupäeval talle suusad ettevalmistada viisin, manitses ta, et olin Viru maratonil teinud kõik täiesti valesti. Teadsin seda, see ei tulnud mulle ülletusena. Aga tuletasin talle meelde ütlust punaarmeest: dlja osobo dupõh ištšo raz ojasnjaju. (Ma ei kavatsegi tõlkida seda eesti keelde, nii palju peab ikka igaüks vene keelt oskama, et sellest aru saab.) Ehk paluks veel kord õpetust.

Siis ta seletas: esimesed 3-4 km tuleb positsiooni pärast võidelda. Seejärel tuleb poole distantsini sõita nii, et kaks käiku on varuks. Poole maa pealt võib nii palju juurde panna, et veel üks käik jääb varuks. Ja kui lõpukilomeetritel jaksu üle on, siis veel kiirust lisada. Kindlasti, märkis ta, ei ole mõtet ette tempot tegema minna. Ja jooma peab ja sööma ka.

Seekord otsustasin siis senisest teise taktikaga välja minna. Esimese stardigrupi viimasest reast rajale minnes võtsin Tartu Suusaklubi sõitja Janek Truu (nr 66) kannule. Ta oli mullu minust pisut parem, nii et pidasin teda soodsaks jäneseks. Põldudel keerutades aga märkasin, et veidi eespool jäeti vahe sisse, ning tõmbasime Truuga eessõitjast mööda. Kuid siis tekkis olukord, kus sattusin ise pika rongi ette. Aga ma ei asunud eessõitjaid meeleheitlikult püüdma, vaid lasin omas tempos mogrenit, sest kui keegi tahtnuks minna mööda ise vedama, oli selleks ruumi piisavalt. Ent keegi esialgu ei tahtnud. Kuna ees paistis esimene, laia metsasihi tõus, ei olnud mõtet väga pingutada, vaid lasin tempot alla, sest teada ju on, et pika rivi tagumine ots tõusu alla alati takerdub. Nii juhtuski - ja eelmine rong oli käes.

Pärast tõusu möödus minust Jaak Teppan (nr 35), kelle isa Jaanus oli mulle eelmisel nädalal lahkelt taastumisnõu jaganud. Küsisin Teppan-juuniorilt, kes Viru maratonil märkis, et olin temast mööda tuisanud sellise kiirusega, millisega ta polnud mind veel kunagi sõitmas näinud, et kas nüüd on tempo paras. Teppan-juunior hüüdis üle õla, et peaasi on lõdvalt sõita. See osutus neetult väärtuslikuks õpetuseks, mida püüdsin kogu ülejäänud distantsi silmas pidada.

Teisel tõusul, mis käändus metsa vahele, sain esimese ehmatuse. Tundsin, et tõus võttis läbi, pisut tuimaks. Tagant tuli paar meest, kes liuglesid mängeldes mööda. Peast vilkastas läbi mõte, kas nüüd hakkabki eelmise maratoni haamer tunda andma. Aga õnneks järgnesid laugjad lõigud ning peagi läks enesetunne taas joonde.

Mõnda aega sõitsin nii, et eesmine rong kulges paarikümne meetri kaugusel. Kogu aeg paistis, aga kaugemale eest ei vajunud. Kuid lähemalt ka ei tulnud. Aeg-ajalt tuli tagant mõni lennukam mees, kuid ei hakanud targu tuulde püüdma, kui nägin, et nende tempo oli oluliselt kiirem. Hoidsin lihtsalt eelmistega soliidset silmsidet. Kahjuks head vedajat ei leidunud.

Paarsada meetrit enne esimest TPd koukisin numbri alt geeli välja, sain tuubist kolm korralikku suutäis, ja just ajaks, kui magusast läkastus peale hakkas tulema, saabus joomise aeg. Võtsin Viru maratonist õpetust saanuna kaks topsi. Enesetunne paistis olevat kontrolli all.

TPle järgenud pikk tõus mööda põldu oli oluliseks kontrollpunktiks. Eesmine rong liikus endiselt umbes saja meetri kaugusel. Vaatasin, et seal sõidavad kõik klassikalist tõusuvarianti. Nüüd oli paras hetk teha võimekuse test. Otsustasin võtta tõusu tempovariandis. See nõuab küll ehk rohkem jõu rakendamist, aga pulss ei lähe üles ja jalad ei lähe piimhapet täis. Mis seal salata - sain selle tõusuga tempovariandis kergelt hakkama, mis oli kinnituseks, et hullu pole midagi.

Olin juba päris pikalt jäänud üksi ette, kui tagant möödus viimaks hallis kombes Priit Karjane (nr 130). Võtsin talle sappa - ja imestasin, kui palju kohe kergem hakkas. Karjane liikus väga ilusas stiilis ja mõnusas rütmis, pikkade liugudega. Nüüd oli sõita koguni nii mõnus, et Pariisi mäe tõusud, mida olin peljanud, õnnestus võtta üllatavalt kergelt. Ent tuules sõitmine nõudis ka ühe ohvri: teises TPs, kus olin samuti plaaninud geeli võtta, tuli sellest loobuda, sest muidu oleksin rongist maha jäänud.

Pikka aega hoidsin rivis Karjase, Tiit Lehto (nr 104) ja Rauno Puhke (nr 97) järel neljandat kohta. Aegamööda muutus sõit hirmus kergeks. Koguni nii kergeks, et üha sagedamini sain selja sirgu ja käed rippu lasta. Kui lõpuni jäi 15 km, leidsin, et tempo mind enam ei rahulda ja muutusin pisut ülbeks. See tähendab, et läksin vedama. Aga peagi jõudsime avatud väljale, kus puhus parajalt tuntav tuul. Siis mõtlesin: ei ole mõtet siin kangelast mängida. Astusin klassikarajale ning lasin Lehto ja Puhke uuesti endast mööda.

Minu taga, nagu ilmnes, passis oma momenti Euroopa meister maastikurataste maratonis Allan Oras. Pärast ei pidanud ta paljuks jagada mulle tunnustussõnu, et ma sõitvat igati korralikult, ehkki enda arust aeg-ajalt siiski koperdasin ja kaotasin rütmi. Kuid umbes tosin kilomeetrit enne lõppu lükkas ta sisse suurema käigu ja tegi minekut. Küsisin veel, kui ta möödus, et kas läheb juba lõpukiirenduseks, aga mida ta vastas - see lendas kõrvust mööda.

Pärast õnnetut geeli kaotamist, kui kaotasin paremusreas viis-kuus kohta, juhtus veel paar märkimisväärset asja. Umbes 8 km enne lõppu jäi ette nii väike number nagu 17 - Kaido Pesor. Tundus, et ta on haamri saanud. (Lõpuks kaotas ta mulle viis minutit.) 6 km enne lõppu, vahetult enne viimast TPd, möödus minust suurt kasvu endine jalgpallur Marek Lemsalu (nr 118), kes, nagu paistab, et mullusega võrreldes korraliku arenguhüppe teinud. TPs, kus õnnestus vaevalt üks joogitops kätte saada - Viru maratonil oli jootmine palju parem, sest jootjad olid pikemas rivis ja ulatasid topse paremini -, sain Lemsalule sappa, nii et isegi ergutasin, et lähme nüüd, aga kahjuks läks ta mõnevõrra kiiremini kui mina. Meist umbes 100 meetri kaugusel eespool liikus tosinast mehest rivi.

Kuna Lemsaluga tekkis vahe sisse, jäin edaspidi üksi. Selja taha ei vaadanud, aga tunne oli, et vahetult kedagi jälitamas pole. Taas olid viisakad lühema raja sõitjad, kes hüüde peale kohe kõrvale võtsid. Selleks, et viisakat suusakultuuri arendada, hüüdsin neile kõigile möödudes "aitäh!".

Vähem kui 2 km enne lõppu tuli selg ees vastu veelgi väiksem number 11 - Magnus Künnapas. Tal võis seisund olla midagi seesugust nagu mul nädal tagasi. Igatahes kõikus ta silmnähtavalt küljelt küljele. See pidi samuti olema haamri märk. Tolle pooleteise kilomeetriga finišini kaotas ta mulle terve minuti. Edasi polnud mul enam kedagi püüda ja tagant polnud ka enam kedagi tulemas, nii et seekord siis 78. koht.

Lemsalu oli 18 sekundit nobedam, Karjane, kes lõpetas minu järel, jäi must maha 20 sekundiga. Euroopa meister Oras edestas mind 45 sekundiga ja oli 75. Naiste võitjale Liis Kaldale (68. koht) kaotasin 50 sekundit. Tahapool jäid Truu (80. koht, kaotust ligi minut), Tartu maratoni pealik Indrek Kelk (86. koht, kaotust kolm minutit - ta ütles, et Tamsalus läks tal juba poole paremini kui Viru maratonil: seal oli ta saanud haamri 20 km, siin aga 10 km enne lõppu), Jaak Teppan (93. koht, kaotust kolm ja kolmveerand minutit - aga seda ma küll ei märganud, millal ma temast uuesti mööda sõitsin), Alar Savastver (94. koht), veteransuusataja Kaarel Toss (126. koht, kaotust ligi kuus minutit - tema oli see, kes Virus minust poolteist kilomeetrit enne lõppu hoogsalt mööda sõitis), nr 28 all startinud Olav Karu (133. koht, kaotust 7.20).

Jah, imet ma ei teinud. Aga seda olnuks ka pärast Viru hävingut raske oodata. Ime olnuks see, kui sõitnuksin nagu rattur Raido Kodanipork, kes Virus lõpetas otse minu järel, aga nüüd oli minust viis ja veerand minutit kiirem ning sai 46. koha. Kuid oma tõin enda arvates siiski ära.

Oluline on seegi, et mu tänavune aeg oli ligi viis minutit kiirem kui mullu. Mis siis, et koht oli tookord 65. Kuid arvestades, et tänavune Tamsalu-Neeruti maratoni võitja Priit Narusk oli kaks minutit kiirem kui mullune võitja Algo Kärp, siis julgen ligi viieminutilist tulemuse parandust lugeda selgelt edasiminekuks. Seda enam, et näiteks minu vanuseklassi M40 võitja Juri Mjasnikov (eelmine aasta 6., nüüd 7.) sõitis tänavu tervelt kolm ja pool minutit aeglasemalt kui mullu. Või väidab keegi vastu, et siiski oli tegemist tagasiminekuga?
******
Leo, MGM Grand Las Vegas Hotel & Casino, Las Vegas, Nevada. 20. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod: Talvine maastik Tamsalu lähistel. Fotode autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix