Pullerits: Häda käes - kust saada rattasõiduks vaheldust?

LISATUD VIDEO.

Nüüd, kui on kulunud üksjagu energiat, et muude teemade seas hoida suurendusklaasi all nii Konstantin Vassiljevi võnklemisi hallil alal kui Eesti spordi ülempreestri kohale pürgijaid, oleks aus vastata kriitilisele küsimusele, kui palju olen ise sporti panustanud.

Aga palun, alates veebruari ja märtsi vahetusest (aeg on sportlikuks liikumiseks kulunud aeg):

9. nädal (al. 26.02): 6:22, rattaga 138,4 km
10. nädal (al. 04.03): 5:39, suusatades 35,7 km, rattaga 72,5 km
11. nädal (al. 11.03): 5:45, suusatades 32,2 km, rattaga 80,8 km
12. nädal (al. 18.03): 4:19, rattaga 93,6 km
13. nädal (al. 25.03): 6:08, rattaga 150,9 km
14. nädal (al. 01.04): 5:54, rattaga 161,1 km
15. nädal (al. 08.04): 5:29, rattaga 149,4 km

Viimase seitsme nädalaga on rattasadulas kogunenud peaaegu 850 km. Seda on piisavalt palju, et tekiks vajadus vahelduse järele. Kust seda saada? Eestis on maastik paraku üksluine ja vähe põnevust pakkuv. Eriti võrreldes näiteks vaevalt 20-kilomeetrise sõiduga ümber selle kummalise ja radioaktiivse mäe. Omal ajal, tosin aastat tagasi, üritasime Jaanus Laidveega sõita ümber selle Templimäe rendimaasturiga (fotol ülal vasakul), kuid loobusime, sest tee muutus masinale ohtlikuks.

Ohh, kui meil Eestis oleks ka midagi ligilähedastki nii värvikirevale ja põnevale rattaringile (fotol paremal ja marsruut all vasakul)! Algul tuleb vändata mööda kruusast vadi, mis muutub ajapikku, mida lähemale kiviseinad tulevad ning mida järsemaks need kerkivad, nii kitsaks, et vastutulev auto mööda ei mahuks. Õnneks oli see ring tol korral, kui seal sõitsin, totaalselt inimtühi – ei ainsatki hingelist. See lisas ainult põnevust, aga ka pinevust ja ärevust, mis omakorda elavdas ja teravdas elamust. Asi lõppeski raja kõige kaugemas punktis sellega, et eksisin ära – kuigi tundub absurdne, kuidas saab ära eksida teekonnal ümber mäe, eriti kui silmapiiri ei varja mingid kõrged metsad. Aga näe, saab!

Lisaks leidsin teel kaks sõelapõhjaks tulistatud autovrakki.

Selleks, et paremini kaasa elada saaksite, olen lisanud nii suulised kui kirjalikud kommentaarid.

Magustoiduks, nagu näete, oli mäe põhjakülje all laskumine käänulisel, kohati kivisel ja lõhedega kitsal teel, kus pidi olema ekstraettevaatlik, et lohkudest läbi sõites sadulast ei lendaks ning kividel ja kurvides külge maha ei saaks. Minu jaoks oli see niisuguse kiirusega veel talutava riski piiril sõitmine.

Nagu öeldakse: enjoy the ride!

Foto 1: Priit Pullerits sõitmas rattaga 5. aprillil Tartus Toomemäel. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht
Foto 2: Priit Pullerits uurimas 2012. aasta kevadel teed ümber Templimäe (taamal). Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 3: Kuuliaukudega autokabiin Templimäe all 2023. aasta sügisel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Priit Pulleritsu rattaring ümber Templimäe, all vasakul lühike põige Behind the Swelli teele. Kuvatõmmis Priit Pulleritsu Strava ekraanilt

Pullerits: Kas Kersti Kaljulaid hakkab pürgima EOK presidendiks?

Nädal tagasi sain Eesti sporti kaua aega ning läbi ja lõhki tundvalt inimeselt intrigeerivat infot, mille kohaselt pidavat eelmine Eesti president Kersti Kaljulaid (fotol paremal) tahtma saada Eesti Olümpiakomitee presidendiks. Valimised toimuvad sügisel pärast Pariisi olümpiamänge.

Ega Kaljulaiu kandideerimises midagi ootamatu ja ebaloogilist oleks. Sportose tulemuste arhiivis näeb, et ta on osalenud nii suusatamise, jooksmise, rattasõidu kui kiiruisutamise võistlustel. Olen tema tegemistest spordis mitut puhku kirjutanud, sh isegi sellest, et ta on nooruses tegelenud võitlusaladega (kas mitte judoga? kahjuks ei suuda seda kirjutist arhiivist üles leida) ning kuidas ta kulutas Tokyo olümpia aegsel visiidil Jaapanisse ööle 750 eurot. Eks ma ole torkinud teda ajakirjanduses küllaga, ent sellegipoolest ei tee Kaljulaid nägu, nagu ta mind ei tunneks, vaid tuli eelmisel kevadel Tartu GP ajal Lossi mäe tõusu all, kust tegin rattasadulas oma traditsioonilist videolugu sellest võidusõidust, mulle ise ligi ja küsis, mida ma siin trollin.

Ega ühtki informatsiooni, mis tuleb, saa kohe tõe pähe võtta. Tuleb kontrollida. See võtab aega. Helistasin Kaljulaiu numbrile, millelt tema oli mulle viimati helistanud, aga keegi ei võtnud vastu. Siis helistasin tema meeskonna pressinumbril. Samuti vaikus. Siis helistati mõne tunni pärast hoopis kolmandalt numbrilt tagasi. Edastasin oma palve, et tahan teada, kas Kaljulaid kavatseb kandideerida EOK presidendiks, ja mulle lubati paari tunni pärast vastusega helistada. Aga ei helistatud.

Siis tuli uus nädal ja sootuks uued teemad. Tuli Konstantin Vassiljevi teema, millest kirjutasin kokku kolm lugu (neist ühe kahasse Ville Arikesega), sest Eesti Jalgpalli Liit jättis Postimehe kolleegide küsimustele tuimalt vastamata ning lõpuks oli Vassiljevilt saabunud seletus tema patsifismi kohta väheusutav, mis nõudis samuti avalikku sekkumist. Siis käisin Kohtla-Järve gümnaasiumis (kolmel vasakpoolsel fotol), kus vaatasin terve päeva, mis moodi käib vene noorte õpetamine eestikeelses koolis. Ühtlasi uurisin, mis tagajärjed võiks olla sellel, kui Jüri Ratas on hakanud meelelahutuslikuks suunamudijaks – ega ta muutu sedasi naeruväärseks? Varasemalt kokku 15 poliitilist kampaaniat korraldanud Ivo Rull nimetas mu lugu sel teemal suisa uurimuseks. Pole ime, kui Kaljulaidi teema, mis pole kuigi pakiline, jäi kõigi nende teemade taustal tagaplaanile.

Üldiselt on teada, et EOK presidendina tahab jätkata Urmas Sõõrumaa, kelle kohta käib minu arvates vägagi hästi iseloomustus, et tema taktika on lubada kampaania ajal igale alaliidule midagi ning kindlustada sedasi nende toetus. Aga mis on tema platvorm, kuhu Eesti sport läheb ning kuhu seda viia, selle kohta, nagu spordiinimestelt aru olen saanud, vaade puudub. Üks Eesti spordis juhtival kohal olnud inimene iseloomustas Sõõrumaa tegemisi EOK eesotsas sõnadega, mida on kasutanud Rasmus Mägi: süsteemne süsteemitus.

Sõõrumaa (parempoolsel fotol paremal) šansid olenevad mõnel määral ka sellest, milliste tulemustega saabuvad Eesti sportlased koju Pariisi olümpialt. (Siin ja kõigi teiste puhul olen kasutanud tausta andmiseks pädevate allikate käest kuuldut.)

Saladus pole ka see, et EOK presidendiks soovib saada Gerd Kanter. Kuuldavasti on tema nn meeskonna liikmed sel teemal ka maad kuulamas käinud. Aga senine pagas, mis tal spordis juhi kohal ette näidata, ei ole veenev.

Teada on ka see, et EOK presidendiks soovib saada kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi, EOK asepresident ja tippspordikomisjoni esimees. Tema võimalused on praegustel hinnangutel siiski olematud, sest, nagu teadjad teavad, on tal olnud üks ämber teise otsa. Kergejõustikuringkondades liiguvad ka kahtlused, et need, kes julgevad teda kritiseerida, peavad arvestama, et kohe külastab nende õpilasi dopingukontroll. Kõik teavad ka tema n-ö väga headest suhetest Kristel Berendseniga, kes töötas aastail 2007–15 Eesti Antidopingu SA-s ning sealtmaalt edasi kergejõustikuliidu tehnilise sekretäri ja saavutusspordi juhina. 

Kindel kandideerija EOK presidendiks on ühe mu spordis ja äris hästiinformeeritud allika väitel kaitseminister Hanno Pevkur (vasakpoolsel fotol paremal), EOK asepresident ja neli aastat võrkpalliliitu juhtinud reformierakondlane. Minu info kohaselt peaks ta lähiajal saama kokku Teigamäega, et leppida omavahel kokku, kumb kandideerib, et nad ei läheks valimistele teineteise vastu. Saatsin täna hommikul kella poole kaheteistkümne ajal Pevkurile ka telefonisõnumi, et soovin temaga EOK presidendiks kandideerimise plaanist rääkida. Õhtupoolikul kella viie ajal saatis ta vastuse, et on parajasti USA, lisades: „Ega muud pole öelda, et minuga on sel teemal räägitud, aga ma pole sügavamalt selle peale mõelnud.”

Ahjaa, selle nädala algul sain telefonikõne ka Kaljulaiu lähikonnast. See tuli juba neljandalt numbrilt. Helistas kommunikatsioonijuht Mattias Tammet ning ütles sõnaselgelt, et Kaljulaid (parempoolsel fotol) ei kavatse EOK presidendiks kandideerida ega ole sellest ka mõelnud. Niisiis paistab – ja see on puhtalt minu arvamus –, et tuleb duell Sõõrumaa versus Pevkur.

Foto 1: President Kersti Kaljulaid andmas tänavu 20. veebruaril Postimehele intervjuud. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 7: Priit Pullerits eelmise nädala reede hommikupoolikul sõitmas rattaga Tartus Toomemäel. Fotode autor: Aldo Luud, Õhtuleht
Foto 3: Priit Pullerits lahendamas selle nädala teisipäeval Kohtla-Järve gümnaasiumis 10. klassi bioloogiatunnis valkude ja nukleiinhapete teemalist tunnikontrolli. Ta sai 18 võimalikust punktist 15. Foto autor: Kristjan Teedema, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits Kohtla-Järve gümnaasiumis Jelena Mirdi 10. klassi matemaatikatunnis. Foto autor: Kristjan Teedema, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 5: Priit Pullerits pidamas Kohtla-Järve gümnaasiumi aatriumis teisipäeval esimese vahetunni ajal kooliperele minuti pikkust motivatsiooniloengut. Foto autor: Kristjan Teedema, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 6: EOK president Urmas Sõõrumaa võtab mullu 11. detsembril Tallinna lennujaamas vastu ujumise lühiraja Euroopa meistrivõistlustel kuld- ja hõbemedali võitnud Eneli Jefimovat. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 8: Hanno Pevkur abikaasa Helin Pevkuriga tänavu Eesti Vabariigi 106. aastapäeva vastuvõtul. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 9: Kersti Kaljulaid tänavu 20. jaanuaril Mulgi uisumaratonil Viljandi järvel. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix

Pullerits: Miks Konstantin Vassiljevi seletused ei ole usutavad ja veenvad?

Saan aru, et kõik janunevad Suure Intervjuu järele, kuid midagi pole parata, Eesti Jalgpalli Liidu eileõhtuse koosoleku pressiteade on kõike muud kui ammendav ning tekitab rohkem küsimusi, kui annab vastuseid, ja kuni vastuseid ei ole, tuleb küsimusi edasi esitada. Sest ükski ammendava ja selge lahenduseta asi pole lõpuni lahendatud, vaid jääb paratamatult vinduma.

EJL pressiteate vahendusel ütles Vassiljev, et on olemuselt patsifist. Vassiljev, kes sai Eesti kodakondsuse 2002. aastal, on teeninud kaitseväes ja läbinud seal vähemalt noorsõduri kümnenädalase baaskursuse. Kaitseväes õpetatakse muu hulgas vaenlast tapma, aga patsifism on põhimõtteline suhtumine, mille järgi ei saa inimeste tapmist ega sõjapidamist kunagi õigustada; patsifistid leiavad, et riigi nimel ei tohiks kunagi tappa.

Eestis on kohustuslikku ajateenistusse kutsutul (Eesti kodanik ja meesterahvas vanuses 18–27) õigus keelduda kõlbelistel või usulistel põhjustel kaitseväeteenistusest ja taotleda selle asendamist asendusteenistusega. Pole kuulnud ega leia kusagilt andmeid, et Vassiljev oleks seda teinud. Küsimus: millal sai Vassiljevist olemuselt (sic!) patsifist? Kas pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale?

Mul oli täna hommikul sel teemal väga huvitav ja sisukas vestlus ühe inimesega, kellest väga lugu pean ja kelle nime ma ei avalda, sest esiteks oli tegemist eravestlusega ja teiseks olen talle tänulik, et ta aitas oma kontraargumentidega mu enda küsimusi täpsemaks ja seisukohti põhjendatumaks lihvida. Ta seletas Vassiljevi seisukohti kommenteerides, et patsifist, nagu Vassiljev, vaatab küllap Venemaa sõda Ukraina vastu sõjana, millele ta on lihtsalt vastu.

Ma väitsin, et sel juhul oleks ju Vassiljevi-sugusel patsifistil väga lihtne oma põhimõtetele truuks jäädes väljendada poolehoidu Ukrainale: sest sõda lõpeks jalamaid, kui Venemaa oma kallaletungi lõpetaks ja Ukraina territooriumilt taanduks. Siis saabuks patsifisti oodatud rahu. Teisisõnu: kui patsifist on sõja vastu ja tahab rahu, siis ainus lahendus on tal tahta, et Venemaa selle sõja peataks ja Ukrainas okupeeritud aladelt lahkuks. Ent selle asemel saime Õhtulehe vahendusel lugeda, et Vassiljevi sõnul „see, mis maailmas praegu toimub, on minu jaoks arusaamatu” ja „ma olengi sellises seisus, et ma ei teagi”.

Mu arutelukaaslase sõnul olla Vassiljev eile EJLile aru andes korranud sama, mida ta olla väidetavalt öelnud Ragnar Klavanile, et on valmis võitlema „Eesti eest alati”. Aga juba kaks aastat on Eestis räägitud ja kirjutatud, et praegu võitleb ja sõdib Ukraina nii Eesti kui kogu Lääne-Euroopa eest. See on kõigile vähegi mõtlemisvõimelistele inimestele ammuilma päevselge. Kuid tuleb välja, et Vassiljevile mitte. Tema ei saa endiselt, nagu ta ütleb, asjast aru. Ta ei saa aru sellest, et Ukraina võitleb ja sõdib Venemaa vastu meie, Eesti vaatest muu hulgas ka sellepärast, et tema, Vassiljev, olemuselt patsifist, ei peaks oma põhimõtteid hakkama rikkuma ja asuma võitlema, nagu ta olla öelnud, „Eesti eest alati”.

Liiati, mis olemuselt patsifist ta on, kui ta on „Eesti eest alati” valmis sõdima, st ka tapma?!

See info, mille EJL eile napi pressiteate vahendusel laiali saatis, ei ole veenev ega ole ka usutav. Ja miks ei ole – vt uuesti kogu siinne eelnev arutluskäik.

Lõpetuseks midagi lõbusamat, ehkki ei ole kindel, kas siin on ikka naerukoht. Viskasin üles küsimuse, et huvitav, miks EJL ei teinud otsust Vassiljevilt koondise kapteni roll ära võtta, vaid jättis selle tema enda otsustada. Vastus: kui minister astub ise tagasi, siis riigikogu ei võta teda maha. Mille peale kostsin: „Aaa, selge, EJL lihtsalt ei jõudnud seda otsust teha, sest Vassiljev ennetas EJLi käiku.”

Eks jalgpalli liit näitas ikka teed, kuulsin vastuseks.

Kui keegi veel aru ei saanud, mida ma soovin, siis veel kord: soovin vastuseid, soovitavalt Vassiljevilt endalt, mis aitaks kõigest lõpuni aru saada, olgu see seletus mulle meelt mööda või mitte, ja ei soovi seda, et jätkuvalt käib vastuste eest kõrvale hiilimine ja tõe selgitamise takistamine. Veel kord veel kord: parem ebamugav tõde, kui vastuseta küsimused.

Foto: KonstantinVassiljev andmas intervjuud 20. märtsil enne Eesti koondise kohtumist Poolaga. Foto autor: EPA/Scanpix

Pullerits: Millal selgub Vassiljevi saatus ja kas EJLi tegevus satub ka lõpuks luubi alla?

Laupäeva õhtupoolikul said mitmed ajakirjanikud, Eesti jalgpalli juhid ja noorjalgpallurid ning isegi kultuuriminister (vasakpoolsel pildil vasakul) kirja, milles kõlavad süüdistused Eesti Jalgpalli Liidu presidendi Aivar Pohlaku aadressil. Kuna kiri on läkitatud paljude-paljude adressaatideni, siis ei saa selle sisu enam vaka all hoida. Näis, kas see tõuseb teemaks, sest veel täna hommikul oli kahtlane tunne, et näiteks Konstantin Vassiljevi teema püüab EJL sujuvalt ära unustada.

Helistasin siis EJLi avalike ja koostöösuhete osakonna juhatajale Eva Nõmmele ning tuletasin meelde Postimehe kahte küsimust Vassiljevi teemal, mille EJL oli jätnud vastamata ning millest tulenevalt kirjutasin laupäeva hommikul, vabal päeval vabast ajast ka kriitilise kolumni. Nõmme ütles, et on seda lugenud, mille peale laususin, et seda oligi ju võimatu lugemata jätta, ning tunnustasin teda selle eest, et ta end kirjutatuga kursis hoiab, mitte nii nagu mõned jalgpalliga seotud tegelased, kes, nagu ajakirjandusest on saanud lugeda, on ajakirjanike päringutele vastanud, et pole Vassiljevi (all parempoolsel fotol esiplaanil) räägitut lugenud ning on teemaga kursis ainult pealkirjade tasemel.

Küsisin Nõmmelt, kas saan tänase päeva jooksul Postimehe kahele küsimusele, mis eelmise töönädala lõpus jäid vastamata, tänase päeva jooksul vastuse. Nõmme ütles, et EJL-il on sel teemal homme, teisipäeval juhatuse koosolek ning pärast seda on ta valmis küsimustele vastama. Ta ütles, et koosolekul on päevakorras ainult üks punkt, ja kuigi see ei ole tema sõnul veel sõnastatud, puudutab see küsimus Vassiljevit. Homne koosolek algab õhtul kell kaheksa.

Küsisin ka, kas Nõmme on saanud kirja noorjalgpallurilt selle kohta, mis puudutab Pohlaku väidetavat huvide konflikti Eesti jalgpalli ja FC Flora juhina. Ta ütles, et ei ole. Tegin kindlaks, et kiri on saadetud EJLi üldmeilile. Küll aga sain mõni tund pärast telefonivestlust Nõmmega pikas telefonivestluses ühe jalgpalli liidu teise tegelasega mu jutu sees infot, et esiteks ei vastavat Pohlaku väitel tema pihta tehtud kriitika tõele ning teiseks võib allpool reprodutseeritud kirjas sisalduva ühe miljoni euro väite peale tulla ametlikum asjaajamine, mis ei pruugi lõppeda sellest kirjutanud ajakirjanike kasuks. Kiri ise on järgmine (selguse ja korrektsuse huvides veidi toimetatud).

Kuidas küll meie jalgpall on selleni langenud? Kas A. Pohlakule on lubatud oma volitusi ületada? Kas EJLi juhatusel ja riigil juba karikas täis ei saa, kuidas juhitakse EJLi ja FC Florat? Sel [eelmisel] nädalal tuli avalikuks, kuidas EJL võtab laenu ja annab ettemaksu Florale (1 miljon eurot) – kuidas on see võimalik? Antud tehingut ei saa üks [isik] teha; kuidas on see võimalik, et EJL teised liikmed teevad ebaseadusliku tehingu kaasa?

Reedel oli selline juhtum, kus Flora treeningule tuli sõnavõtuga Aivar Pohlak. Rääkis, kuidas meie Flora ajab õiget asja, kuidas meie Flora on Eesti parim kasvatajaklubi; kuidas meie Florast pääseb kõige lihtsamalt noortekoondistesse ja ka A-koondisesse. Kas EJL, Pohlak ja Flora ei peaks olema eraldi seisvad ja sõltumatud ühingud?

Pohlak ütles, et Levadiasse pole mõtet minna, kuna Levadias on ärimehed ning kõike tehakse raha pärast, aga meie Flora on üks pere ja hoiame kokku raskel ajal; et Levadias pole võimalik edasi areneda jne. Kuidas on see võimalik, et EJL tuleb Flora klubi ees sellist asja noormängijatele rääkima ning mõjutama noorte otsuseid? Öelda noormängijatele, et kes meie pere reedab, sel tagasiteed enam pole? Lihtsalt tundub uskumatu, kuidas kõik näevad, aga antud isikuga midagi ette ei võeta.

Loodan väga, et EJL saadab ajagraafiku meile, kes on lisatud Cc-sse, millal on teistes klubides Pohlaku motivatsioonikõned tulemas?

Suured tänud mõningatele ajakirjanikele, kes on julgenud antud teemasid käsitleda. Väga palju oleks uurida noortetöö kohta (mida tarbivad noortetreenerid) ja noortetreenerite pidutsemiste kohta välisturniiridel, kus noormängijad jäetakse hotelli ning treenerid veedavad aega ööklubides.
*

Esimese reaktsioonina ütleks, et on hea, et EJLi suunal püsib ja koguneb surve, sest jalgpall on ise end suureks ja oluliseks positsioneerinud – ja sellega käib kaasas ka see, et paratamatult satud suurema luubi alla. Eestis on lausa jalgpalliajakirjanike klubi, sealsed liikmed võiks peale koondise mängude, kust nagunii midagi head oodata pole, võtta uurimise alla ka palju maisemad, palju karmimad küsimused.

*

Võhmamehed, pidage vastu, küll naasen ma meie teemade juurde, aga enne tuleb mõnel pool mujal kord majja luua. Teie kannatlikkus ja tugi ei ole seejuures sugugi vähetähtsad.

Foto 1: Eesti–Belgia EM jalgpalli valikmäng mullu 20. juunil Tallinnas. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix
Foto 2: FC Flora särgis Konstantin Vassiljev võitlemas 9. detsembril 2021 UEFA konverentsiliigas Belgia meeskonna KAA Gent mängija Gianni Bruno vastu. Foto autor: ZUMA Press / Scanpix
Foto 3: Aivar Pohlak tänavuse jalgpallihooaja pidulikul avamisel 25. veebruaril. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 4: Aivar Pohlak 12. novembril 2022 Flora ja Levadia viimase mängu eel. Flora sai karika. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 5: Mathieu van der Poel (Alpecin-Deceuninck) sõitmas pühapäeval Paris-Roubaix' võidusõidu võidu suunas. Foto autor: ZUMA Press / Scanpix

Pullerits: Kuidas Eesti Jalgpalli Liit hiilgab argpükslikkuse ja hambutusega

Kas mõni veel tõesti imestab, et Eesti jalgpallikoondise kapten Konstantin Vassiljev (fotol paremal), keda eesti rahvas on pikki aastaid toetanud, hoidnud, kiitnud, isegi armastanud, ei saa õigeid sõnu suust, kui pidi vastama küsimusele, mis läheb praegu eesti rahvale eksistentsiaalselt rohkem korda kui ükskõik milline 28 väravast, mille Vassiljev on Eesti rahvusmeeskonna eest löönud?

Pole põhjust imestada, sest Eesti jalgpalli suunav ja juhtiv Eesti Jalgpalli Liit on täpselt sama kõrvalepõiklev ja maotu, nagu oli Vassiljevi vastus Õhtulehe jalgpallisaates «Kolmas poolaeg», et tema ei ole Venemaa sõjas Ukraina vastu kummagi poolt, sest see, mis maailmas praegu toimub, on tema jaoks arusaamatu. 

Arusaamatu on mitte ainult see, millest Vassiljev juba kolmandal sõja-aastal endiselt aru ei saa, vaid arusaamatu on ka see, kuidas Eesti Jalgpalli Liit saab Vassiljevi öeldule nii argpükslikult ja hambutult reageerida.

Postimees küsis EJLilt konkreetselt kolm küsimust, millest esimene kõlas: kas pärast aastate jooksul toimunud Konstanin Vassiljevi sõnavõtte, mis ei mõista selgelt hukka Venemaa algatatud sõda Ukrainas, näeb EJL, et Vassiljev jätkuvalt sobib ja võib jätkata Eesti koondise kaptenina?

Kas saab veel selgemalt ja täpsemalt küsida? Ei saa. 

Küll aga on EJL-il raskusi selgelt ja arusaadavalt vastata. EJL saadab vastust edastama avalike ja koostöösuhete osakonna juhataja Eva Nõmme, kes paneb peale mittemidagiütleva plaadi: «Seisame Eesti eest, Ukraina toetamise poolt ja Venemaa agressiooni vastu. Ukraina toetamine tähendab iseenesest mõistetavalt, et oleme vastu Venemaa sõjale Ukrainas, oleme mõistnud ja mõistame selle hukka. Loodame kogu südamest, et sõda lõpeb Ukraina jaoks kogu oma territooriumi üle kontrolli taastamisega ja nii kiiresti kui võimalik.»

Venelastel, muide, on ütlemine, mis eesti keelde tõlgituna kõlab nii: «Erilistele põmmpeadele seletan veel korra.» Niisiis: Postimees ei küsinud EJL-lt EJLi suhtumist Venemaa alustatud sõtta, vaid Postimees küsis, kas EJLi arvates Vassiljev jätkuvalt sobib ja võib jätkata Eesti koondise kaptenina. Mis selles küsimuses nii keerukat on?!

Aga vaat ei paindu EJLi keel sellele vastama, nagu ei paindunud Vassiljevi keel ütlema, kelle poolt ta siis Venemaa alustatud agressioonisõjas ikkagi on.

Samamoodi jättis EJL vastamata Postimehe küsimusele, kas Eesti koondises võib olla veel vene emakeelega mängijaid, kel on Vassiljeviga sarnane seisukoht ja nad ei ütle konkreetselt välja, et Eesti Vabariigi huvides on, et Ukraina sõja Venemaaga võidaks.

Moka otsast poetas Nõmme oma ohtra-, ent samas suuresõnaliselt kõrvalehiiliva vastuse lõpus vastuseks Postimehe teisele küsimusele, kas EJLil on plaanis Vassiljeviga Venemaa sõjaga seotud teemadel vestelda, et jalgpalliliit ei ole seda veel teinud, aga teeb seda.

Kokkuvõte on sama kurb, nagu Eesti jalgpallikoondise bilanss. Kaks pommlööki lendavad ilusa kaarega EJLi väravavärku, nii et EJL isegi ei reageeri, kolmanda, nõrgima löögi järel suudab EJL palli oma värava alt läbi häda ebamääraselt eemale lüüa.

Kuu aega tagasi kirjutasin Postimehes ligi sada tuhat lugejat kogunud konkreetsete näidetega kolumni, kuidas Eesti poliitikud, ärimehed ja ametnikud ajakirjanike küsimustele vastamisest kõrvale hiilivad ning selle asemel oma ümmargust ja teemast kõrvale kalduvat juttu ajavad. Eesti Jalgpalli Liidu esindajatel jäi see ilmselt lugemata. Nüüd astusidki nad sama reha otsa, kuigi sai avalikult hoiatatud, et reha vedeleb maas.

Jälgin põnevusega, kellest saab järgmine põmmpea, kes seda hoiatust ignoreerib. Saab avaliku litaka.

(Muide, nüüd läks see teema juba ka suure kella külge!)

Foto 1: Konstantin Vassiljev Eesti-Poola tulemusega 1:5 lõppenud kohtumise ajal. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 2: Konstantin Vassiljev ja Aivar Pohlak 25. veebruaril jalgpallihooaja pidulikul avamisel. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 3: Konstantin Vassiljev mullu 17. oktoobril mängus Tai vastu. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Konstantin Vassiljev mullu 9. septembril mängus Rootsi vastu. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 5: KOnstantsin Vassiljev mullu 18. juulil Tallinnas FC Flora kaptenina mängus Czestochowa Rakowi vastu. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas ERRi sporditoimetus langetab uudiste latti

Ma olen ETV igaõhtuste spordiuudiste regulaarne vaataja, mistõttu mu tähelepanekud ei ole juhuslikud, vaid tummised ja süsteemsed. Aga eilne spordisaade üllatas vägevalt.

Seal oli poolteist minutit pikk uudislõik Saku Sportingu (küsimus laiale ringile: mis alaga on tegu?) mängijast Grete Dautist (fotol vasakul nr 10; küsimus laiale ringile: kui mitu korda on ta tulnud viimasel kolmel aastal Eesti meistriks?), kes oli mullu augustis siirdunud Norrasse, aga nüüd naaseb Eestisse. Kus ta siis vahepeal oli ja mida tegi?

Õnneks annab ERRi spordilugu sellele ka vastuse: „Norra esiliigas kümne naiskonna seas kolmandal kohal oleva Bergeni klubi põhitiimis Daut mänguaega veel teeninud pole, küll on ta võistelnud duubli eest.”

Tõlgime siis: Eesti jalgpallur mängib Norra tugevuselt teises liiga, aga mitte tolle põhikoosseisus, vaid teises, duubelrivistuses. Ja see on päeva kandvamaid uudiseid?!

Kas see peaks peegeldama Eesti jalgpalli tegelikku taset, et nii märkimisväärimatu tulemusega saab riigi olulisimas spordisaates terve videoloo? Või näitab see, et ERRi sporditoimetus on minetanud igasuguse tunnetuse, kust jookseb piir olulise ja ebaolulise vahel?

Foto: Grete Daut (nr 10) mängimas mullu Prantsusmaa koondise vastu, palli lööb Delphine Cascarino. Foto autor: imago images / PanoramiC / Scanpix

Pullerits: Kuidas ma leidsin väärtusliku eeskuju Pariisi olümpiaks

See võis olla kusagil 1970.–1980. aastate vahetusel, kui mu ema hankis ja tõi koju tollal keelatud teose, Aleksander Antsoni kirjutatud ja Noor-Eesti Kirjastuse väljaantud „Berliini olümpiamängud 1936”. Elukogenud meestele ei ole siin vaja seletada, miks see raamat oli tollal keelatud, ja noorematele seletada pole mõtet, sest need ei saa asjast nagunii lõpuni aru. Mu ema, kes töötas 1979. aastast Tartu linnamuuseumi direktorina, sai rariteetse raamatu täiesti seaduslikust kohast, Eesti spordimuuseumist, kus see asus tõenäoliselt mitme luku taga ehk erifondis, nagu siis öeldi. Tõi selle mulle ja vennale lugeda, sest selleks ajaks olid meil kõik teised eestikeelsed olümpiaraamatud kaanest kaaneni läbi loetud.

Alles tänavu jaanuaris sain teada, et eesti keeles on ilmunud veel üks raamat Berliini olümpiast (fotol ülal paremal). Nägin Tartu linnaraamatukogus riiulil juhuslikult teost, mille kaanel on sinise taeva taustal vette hüppav naine ning tema all pealkiri „Berliin 1936” ning selle all väiksemas kirjas lisapealkiri „Kuusteist päeva augustis” (fotol vasakul). Autor keegi Oliver Hilmes. Väljaandja Tänapäeva kirjastus aastal 2017. Otsustasin raamatu kaasa võtta.

Ja ei kahetse. See oli ikka hoopis teistmoodi olümpiaraamat kui kõik need, mis seni eesti keeles välja antud.

Minust kuus aastat noorem saksa ajaloolane Oliver Hilmes, nagu teada sain, on saksa uuema ajalookirjanduse meisterlikem jutuvestja. Lugu, mida ta jutustab, on tõesti värviküllane ja lobe, nagu nüüd öeldakse. Spordist on seal võrdlemisi vähe juttu – lähemalt peatub ta viiel-kuuel võistlusel –, aga see, mida Hilmes ennekõike edasi annab, on olümpiaaegne Berliini elu, kui Saksamaa pani välismaailmale meeldimiseks oma režiimi n-ö pausile. Küllap tegi sama putin, kes pani ka oma kallaletungiplaanid Ukrainale Pekingi olümpiamängude ajaks pausile.

Hilmes annab 272 leheküljel 16 päeva kaupa äärmiselt realistliku ja pealuva pildi nii natsiliidrite (Joachim von Ribbentrop, Hermann Göring, Joseph Goebbels) kui välisdiplomaatide, nii kirjanike kui seltskonnategelaste, nii ööklubiomanike kui jazzmuusikute silmade läbi. Seal ei ole ühte peategelast, aga nii nagu Berliini olümpia kangelaseks sai ameeriklane Jesse Owens (fotol ülal vasakul), on Hilmesi raamatu mitme kandva tegelase seas olulisimaks ameerika kirjanik Thomas Wolfe, kes suri kaks aastat hiljem kõigest 37-aastasena. Igaüks, keda Euroopa lähiajalugu veidigi huvitab, saab Hilmesi raamatust elava ja meeldejääva ettekujutuse, mis toimus maailma ühe kurikuulsama spordipeo ajal Euroopa südames.

Kriitikud on Hilmesile ette heitnud, et ta ei rebi piisavalt kardinat natsirežiimi tumedalt poolelt – kuigi ta kirjutab väga detailirohkelt Berliini mustlaste käekäigust ja Sachsenhauseni koonduslaagri rajamisest pealinna lähistel –, pakub rohkem meelelahutust kui ajaloolisi paljastusi (mulle tuli küll uudisena see, kuidas üks keskealine ameerika naisturist tungis olümpiastaadionil Hitleri looži, et anda talle seal mahlakas põsemusi), tegeleb liiga palju kolme G-ga – glitz, glamour and gossip (sära, glamuur ja kõlakad) – ning viib lugejaid liiga sageli boheemlaslikesse ööklubidesse, trendibaaridesse ja nooblitesse restoranidesse. 

Hilmesi raamat on sellegipoolest täiesti uus sõna olümpiakirjanduses, mida tasub eeskujuks seada ka neil, kes hakkavad peagi kokku panema Pariisi olümpiaraamatut. Sest olgem ausad, keda huvitab see, mis toimus taekwondos, kärestikuslaalomis, lainelauasõidus või tont teab veel mis aladel, millest olen möödunud kahe kümnendi jooksul Eesti olümpiaraamatutes kirjutanud. Palju huvitavam ja väärtuslikum on talletada seda, mis hakkab toimuma Pariisi olümpial Euroopa südames kolmandal sõja-aastal. 

Eesti järgmise olümpiaraamatu koostajad peavad kiiremas korras läbi lugema Hilmesi Berliini-raamatu, seda põhjalikult „seedima”, seejärel vaagima oma võimeid ja suutlikkust hüljata seniste olümpiaraamatute traditsioonid ja kaanonid ning leidma siis võimekad kirjutajad, kes suudaksid Pariisi mängudest kirja panna midagi sellist, millel oleks nii elulist, ajaloolist, harivat kui ka heas mõttes meelelahutuslikku väärtust väljaspool kitsaid olümpiaraame – seda mitte ainult vahetult pärast suveolümpia lõppu, vaid ka mitmekümne aasta pärast, mil maailm, karta võib, on nüüdsega võrreldes väga palju muutunud. Nende muutuste taustal ei ole mitte mingit tähtsust, kuidas otsustati medalite saatus ratsutamise takistussõidus või naiste espadroniturniiril.

Foto 1: Teivashüppevõistlus 1936. aasta Berliini olümpial. Foto autor: imago images / United Archives / Scanpix
Foto 2: Oliver Hilmesi raamat „Berliin 1936”. Foto: Priit Pullerits
Foto 3: Joseph Goebbels, Adolf Hitler, Hans von Tschammer ja Werner von Blomberg jälgivad 1936. aasta augustis Berliini olümpiamänge. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Jesse Owens 1936. aasta Berliini olümpial 100 meetri jooksu stardis. Foto autor: imago  / United Archives / Scanpix
Foto 5: Berliini suveolümpia jäädvustamine filmilindile. Foto autor: imago images / United Archives / Scanpix
Foto 6: Berliini olümpiastaadion ja olümpiaujula (vasakul) 1936. aasta suvel. Foto autor: imago images / United Archives / Scanpix
Foto 7: Foto Jesse Owensi võidukast jooksust 1936. aasta Berliini olümpial. Illustratsioon Oliver Hilmesi raamatust „Berliin 1936”

Pullerits: Millisel kergliiklusteel saab rattaga maksimaalse elamuse?

See ei ole normaalne: juba üle-eelmise nädala lõpus ajasin maanteeratta välja. Lõppenud nädala lõpus sai koguni tavapärase suvise rattavormi selga tõmmata – tõsi, selle alla läksid soojemad sääri ja reisi katvad püksid ning mitu sooja hoidvat särki. Aga mis veelgi hämmastavam: eile õhtupoolikul pärast seda, kui olin päeval käinud Elva lähedal Vitipalus tund ja kolmveerand matkamas (fotol ülal vasakul), millest sain ilmselt nii suure värske õhu üledoosi, et kodus murdis uni maha, võtsin end siiski kokku ja läksin läbi Sahara kõrbeliivatolmu kumava päikese all maanteele väntama, plaanides sõita rahulikult, kuid lõpuks tuli keskmine kiirus ikkagi 29 km/h.

Seda vaatamata sellele, et eelmisel päeval, pärast käike Rakvere linnusesse ja politseimuuseumi olin Rakveres ja Vinni-Pajustis ning nende vahelistel ja nende ümbruse teedel sõitnud Cube’i maastikurattaga 50 km (fotol paremal). Teised käisid sel ajal Aqva spaas. Ma ei ole „veeloom”. Nii pole ime, et nädalaga tuli rattasõitu kokku 151 km. Mis aastaaega arvestades pole sugugi vähe.

Rakvere (fotol vasakul ja kahel järgneval fotol) ja Vinni-Pajusti kergliiklusteel oli ses mõttes huvitav, et varem polnud seal sõitnud. Kui on uus tee, siis see annab iseenesest justkui hoogu juurde. Näiteks Tartu ümbruse teed on nii pähe kulunud, et neile sõitma minek tekitab rutiini ja rutiin teatavasti „tapab”. Ent siiski sain aru, et senisõitmata kergliiklusteele sattumine ei tähenda seda, nagu oleks see midagi teab mis erilist. Ei ole.

Tegelikult on kõik Eesti kergliiklusteed, kus rattaga sõita, kokkuvõttes üksluised. Ei, see ei tähenda, et need oleks kuidagi halvad. Aga laias laastus on need üksteisega sarnased. Pole seal ka ju teab mis suuri tõuse ja laskumisi, kui näiteks Tartu–Jõgeva maantee äärne Lähte-eelne lõik oma kahe umbes 800-meetrise lauge tõusuga välja arvata.

Nii tuli paratamatult meelde see emotsionaalne laeng, mille andis mullu sügisel üks väga eriline ja maaliline kergliiklustee (vt marsruut vasakul). Seal kestab tõus vähemalt kolm kilomeetrit, aga olenevalt mõõtmispunktidest võiks isegi öelda, et 4–5 kilomeetrit. Loomulikult ei hakka ma siin kedagi tüütama sealt üles sõitmisega, küll aga näitan, mis tunne on sealt alla sõita. Jah, mõned puritaanid võivad küll hakata jälle õiendama, et ületan piirkiirust, ent küsige endalt (ja vastake ausalt): kas teie ei teeks minu asemel sama?

Foto 1: Elva-lähedase Vaikse järve jäätunud pind pühapäeval. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Cube'i maastikuratas Toyota RAV4 katusel Rakvere linnuse taustal. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 3 ja 4: Vaade Rakvere linnusest. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 5: Colorado jõe äärne ja Moabist põhja poole viiv kergliiklustee. Kuvatõmmis Priit Pulleritsu Strava ekraanilt

Pullerits: Kui palju peame Eesti jalgpalli häbi veel kannatama?

Kolleegid Postimehe sporditoimetusest andsid teada enne Eesti jalgpallikoondise sõprusmängu Soomega, kuidas keskkaitsja Märten Kuusk (olete temast varem midagi kuulnud?) kinnitas pressikonverentsil, et Eesti läheb kohtumisele võidumõtetega. «Läheme andma endast maksimumi ja võitma – madalamat eesmärki ei saagi olla,» sõnas ta.

See on nii tuttav «muusika» – ja nii tüütu. Ja tõsiasju arvestades praaliv. Tegelikkust eirav. Sinisilmne. Asjatundmatu. Ometi uuesti ja uuesti korduv. Kas neil, kes selliseid sõnu loobivad, endal piinlik juba ei hakka? See on sama, kui Raio Piiroja tuleks iga kord enne kalale minekut (huvitav, millal ta üldse jalgpalli viimati mängis?) kuulutama, et läheb püüdma kümnekilost haugi. Selle saamine on täiesti võimalik, aga haruldane. Kuid ta ei kuuluta seda. Targasti teeb.

Eesti loomulikult kaotas Soomele. 1:2.

Paljud küsivad, sest ei saa oma taipamatuses siiamaani aru, mis mul on jalgpalli vastu. Ütlen siis veel kord: vastu on see, kui jutud ja tulemused on vastuolus; kui sõnades lubatakse suuri tegusid, aga staadionil saadakse järjekordne koslep; kui kehv asi upitatakse kiiduga suureks. Nii on see käinud juba aastaid.

Kust me Eesti FIFA tabelis leiame? Vaatasin: 123. real Komooride ja Malawi järel. Kus, kurat, need asuvad, kas keegi suudab kontuurkaardil neile näpu peale panna? Kuidas me sinna oleme kukkunud?! Hüva, vaatame asja positiivselt – kukkumisruumi veel on. Näiteks 2016 septembris oli Eesti 130., 2008 oktoobris 137., 1996 veebruaris 135., 1992 detsembri 132. Need on ajaloolised madalpunktid. 

Paljud kasutavad minu vaigistamiseks soovitust, et ega pea ju jalgpalli vaatama, kui ei meeldi, vaheta kanalit või ära mine staadionile. Tohoh, kas pea liiva alla peitmine teeb Eesti jalgpalli mannetu ja küündimatu seisu olematuks? Ma võin kõrvad ja silmad kinni panna, Eesti jalgpallil sellest paremaks ei lähe.

Teine vastuväide mulle on, et näe, Priit, jalgpall on nii suur, et isegi kui see sulle ei meeldi, sa räägid sellest. Aga kas te olete ka mõelnud, miks ma sellest räägin? Sellepärast, et Eesti jalgpall teeb Eestile häbi. Teeb häbi erinevalt muudest aladest just sellepärast, et jalgpall on suur ning seetõttu näevad kõik, kes vähegi vaadata viitsivad, milline autsaider Eesti jalgpall on. Viimasest 13 mängust ei ainsatki võitu. See, vaadakem tõele näkku, ongi pesuehtne rahvuslik häbistamine.

Ja teate, mis on kõige hullem selle juures? Nimelt see, et keegi ei võta vastutust. Keegi ei näe põhjust, et keegi peaks tagasi astuma. Ei alaliidu president, ei alaliidu juhatus, ei koondise peatreener, mitte keegi. Kõik on omal kohal ja kõik läheb samamoodi edasi. Isegi jalgpalliajakirjanikud on vait. Või veel hullem – rõkkavad kaasa! (Tuleb teil ka Aet Süvari silme ette?) Võrrelge neid nüüd poliitikaajakirjanikega, kuidas nood annavad valitsuse ja riigikogu ja erakondade pihta pidevalt «tuld» isegi palju vähem viletsate ja vähem hädiste tulemuste eest, kui näitavad Eesti jalgpallurid.

Tuleb hakata ükskord ometi valjul häälel välja ütlema, et Eesti jalgpallikoondis häbistab Eestit. Ja teate, ma isegi ei süüdistaks niivõrd jalgpallureid, sest nemad on lõppeks ikkagi parimad, kes meil on võtta, vaid süüdistan neid, kes vastutavad – peavad vastutama – Eesti jalgpalli ja koondise juhtimise eest. Sest teada ju on, et võidab meeskond, aga kaotab treener – ja koos treeneriga ka need, kes teda ametis hoiavad.

Foto 1: Eesti on jäänud Soome vastu 0:2 kaotusseisu. Foto autor: Jussi Nukari, SIPA/Scanpix
Foto 2: Eesti koondislane Kevor Palumets nelja soomlase vastu. Foto autor: Jussi Nukari, SIPA/Scanpix
Foto 3: Joel Pohjanpalo Eesti nelja koondislase vastu. Foto autor: Jussi Nukari, SIPA/Scanpix
Foto 4: Henri Anier ja Martin Vetkal püüavad palli ära võtta soomlaselt Anssi Suhonenilt. Foto autor: Jussi Nukari, SIPA/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma üritasin päästa Andrus Veerpalu dopingukaristuse alt?

LISATUD ASJATUNDJA SELETUS!

Me kõik saime hiljuti lugeda, kuidas kahekordne olümpiavõitja Andrus Veerpalu tuli 53-aastaselt Eesti meistrivõistlustel teatesprindis kolmandaks. Vähesed aga teavad seda – ja mina ka ei teadnud –, millele juhtis tähelepanu mu blogi üks lugeja: rahvusvahelise suusaliidu FIS koduleheküljel on Veerpalu nime juures märge, et tal on dopingureeglite rikkumise tõttu keelatud võistlustel osalemine (kuvatõmmis ülal paremal).

Sportose tulemuste arhiiv kinnitab, et lõppenud talvel osales Veerpalu ka Alutaguse ja Tartu maratonil (fotol all paremal), kus sai vastavalt 7. ja 5. koha, ning Haanja maratonil, kus ta fluoritesti järel diskvalifitseeriti.

Saatsin eile, esmaspäeva hommikul meilitsi küsimuse teemas selguse saamiseks Eesti suusaliidu tegevjuhile Kristjan Kollile ja spordidirektorile Eno Vahtrale, et on siis Veerpalul võistluskeeld või mitte, ja kui on, siis kuidas ta sai osaleda Eesti meistrivõistlustel (kuvatõmmis vasakul). Samuti helistasin eile hommikul Kollile, kellel, nagu kuulsin, polnud FISi kodulehel näidatud võistluskeelu kohta teadmist, ning ta ütles, et tal ei ole esmaspäeval ka aega selle teemaga tegeleda. Kuid ta saatis mulle omapoolse seletuse täna, teisipäeval enne tööpäeva lõppu, ning lubas selle ka siin avaldada. (Vastuse leiate sissekande lõpus.)

Edasi küsisin esmaspäeval selguse saamiseks EADSE juhilt Henn Vallimäelt, kes vastas:

„Andrus Veerpalu võistluskeeld, antuna FIS-i poolt, lõppes 27.09.2021 ning ta on sealt alates vaba osalema suusaspordi alastel üritustel, sh võistlustel.
FIS kodulehel kirjeldatut oskab kommenteerida FIS ise, tegu võib olla aegunud kandega.”

Otse loomulikult saatsin seepeale küsimuse FISi meediakontaktile, et nad seletaksid, miks on Veerpalu nime juures võistluskeeld, kui tegelikult on see väidetavasti juba kaks ja pool aastat tagasi aegunud. Vähemalt Sportose andmeil on Veerpalu ka keelust korrektselt kinni pidanud: pärast 2018. aastat, mil ta sai jooksul ümber Pühajärve 11. koha, pärineb tema järgmine tulemus aastast 2022, mil ta sai Haanja maratonil 3. koha.

Rahvusvaheline suusaliit pole mulle täna hommikuks vastanud ega ole ka eemaldanud oma koduleheküljelt märget Veerpalu võistluskeelu kohta.

Siin on veel üks nüanss. Kas FISi keeld peaks kehtima FISi kalendris olevatel võistlustel? Kui nii, siis on huvitav märkida, et seal on Eesti-sisestest võistlustest lõppenud hooajast kirjas vaid kolm (kuvatõmmis ülal vasakul). Nende hulgas ei ole ühtki maratoni, rahvaüritust (popular race) ega ka teatesprinti. (Tunnistan, et FISi otsingusüsteem tekitas minus kimbatust; seetõttu oleks hea, kui mõni entusiast oma käega järele prooviks, ega siin ole probleem selles, et jäin otsinguga jänni, sest täidetavaid välja on seal üksjagu.)

EADSE vastus mulle on piisavalt selge ja konkreetne, kuid FISi koduleheküljel olevad andmed külvavad endiselt segadust. Kui FIS vastab, annan teada. Siin ESLi esindaja Kolli vastused.

1. FISi kalendris (sh sportlase FIS ankeedi all) kajastatakse ainult neid võistlusi, mis on FISi võistlused. Eesti meistrivõistlused võivad, aga ei pruugi olla FISi võistlused ja see taandub sellele, millisena me neid korraldame. FISi võistlustel osalemiseks on vajalik FISi litsents, Eesti meistrivõistlustel osalemiseks on vajalik ESLi litsents. Sealjuures võib olla ka selline olukord, kus sama võistluse raames peetakse nii FISi võistlust kui mitte-FISi võistust. Näiteks Alutaguse ja Tartu maraton on sellised võistlused. Need, kellel on FISi litsents, võistlevad FISi kategoorias ja saavad FIS-punkte, need, kellel ei ole, võistlevad lihtsalt Alutaguse maratonil või Tartu maratonil. (FISi kalendris mõlemad võistlused sees). Teatevõistlused võivad kajastuda FISi kalendris juhul, kui need on osa FISi egiidi all peetavatest võistlustest (näiteks Põhjamaade noorte meistrivõistlused), kuid seal ei jagata FIS-punkte ja ei kajastata FISi lehel ka tulemusi (v.a MK- ja tiitlivõistluste puhul, kus kajastatakse protokolle).

2. Kus kehtib dopingukaristus/võistluskeeld, kui see on määratud – kõikjal! Rohkem midagi lisada siia ei ole.

3. Andrus Veerpalu võistluskeeld – Veerpalul ei ole kehtivat võistluskeeldu.

4. FISi lehe uuendamine – FISi leht ei uuene automaatselt ja Eesti Suusaliidu prioriteet on tegeleda meie praeguste sportlastega. Kõigi endiste sportlaste küsimused on nende enda initsiatiiv ja tuleb anda Eesti Suusaliidule [millegi FISi küljel muutmiseks] endast märku. Kuivõrd Andrus Veerpalu ei ole pärast võistluskeelu ja dopinguga seotud karistuste kandmist Eesti Suusaliidu poole pöördunud sooviga oma FISi litsentsi aktiivseks muuta, siis ei ole [FISi lehel Veerpalu nime juures olev keelav] märge ka kuidagi [ESLile] välja tulnud.

Fotod 1, 2 ja 4: Kuvatõmmised Eesti suusaliidu ja FISi koduleheküljelt.
Foto 3: Andrus Veerpalu tänavuse Tartu maratoni finiš. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix