Nii head diili ei tõmba välja isegi end diilimeistriks pidav Ameerika president. Sain laevapiletid Tallinnast Helsingi kaudu Stockholmi (Silja Serenade) ja tagasi perele kajutis koos
grand buffet’ lõunasöögiga mõlemal suunal ning autoveoga samuti mõlemal suunal kõigest 349 euro eest. Et kuidas see on võimalik, imestate.
Asi oli selles, et algul olin planeerinud laevasõidu Paldiskist Rootsi Kapellskäri, aga mingil mulle arusaamatul põhjusel see reis, mis oli saadud hiliskevadel imeodavatel tingimustel, umbes kuu enne toimumise aega tühistati ning Tallink pakkus sama hinna eest asendust. Mis mul muud üle jäi, kui uue variandiga soostuda. Eesmärk oli saada aimu, kas Norra saab looduse poolest vastu Edela-Ameerikale ehk Wild Westile (pildil ülal paremal Trollstigeni ehk Trollitee ülaservas).
Seni olin Norras käimisest kauge kaarega mööda vaadanud. Mitte sellepärast, et omal ajal Postimehe omaniku Schibstedi töötajate nõukogusse kuulununa sai aastate jooksul Oslot väisatud korduvalt (fotol vasakul Alesundis ajalehepoisi kujuga). Oslo jätsin nagunii sedapuhku radariekraanilt välja – linnad on ainult üks närvide mäng ja peavalu, kus ja kas sa parkimiskoha leiad. Norrast olin mööda vaadanud sellepärast, et kõikidelt piltidelt, mida olin näinud 1990ndatel, mil piirid avanesid ja rahvas rohkem liikuma pääses, vaatasid vastu keset suve paksudes jopedes ja kapuutside all inimesed, kelle näost peegeldus ilmselge ebamugavus, sest taustal oli näha sadamas vihma ja puhumas tuult ning vaated olid hallid-hallid. Miks peaks Eestimaa niigi napi suve vahetama Norra sademete ja jaheduse vastu?
Siin on minu järeldused. Olgu öeldud, et ilmaga roppu moodi vedas: sademeid peaaegu ei näinudki. Pigem oli palav. Norrakate sõnul oli see imelisemaid suveperioode, mis neil eales olnud.
Norrasse sõit on loomulikult odavam kui Edela-Ameerikasse. Nagu öeldud: piletid edasi-tagasi 349 eurot. Oma autoga läksin sellepärast, et nii sain kõik vajaliku muretult kaasa vedada; nägin ka Rootsit ja Norra idaosa (fotol ülal paremal Moras Vasaloppeti finišipaiga lähistel). Bergenis olid väikese auto rendihinnad nädalaks ligi 1100 eurot, lisaks oleks pidanud auto samasse kohta tagasi tooma. Pane lennupiletid ka sinna juurde ja saad selgelt suurema väljamineku, kui oma autoga käies.
See ei ole hinnang, see on fakt. Me sõitsime 15 päevaga (Tartust Tartuni) maha 3416 kilomeetrit ehk keskmiselt 228 km päevas. Bensiini kulus Toyota RAV4-l kokku 200,5 liitrit ehk 5,87 liitrit 100 km peale. Saja kilomeetri keskmiseks hinnaks teeb see napilt üle kümne euro (fotol vasakul Geirangeri fjordi taustal). Kuid kõige olulisem on see arv: bensiinile kulus 344,5 eurot. Kui liidate siia kujuteldava osa laevapiletite hinnast, mis läks auto transpordile, siis näete, et oma autoga kujunes reis vähemalt neli, kui mitte viis korda odavamaks, kui kujunenuks rendiautoga (rendihind+kütuse hind+lennupiletite hind). Mullu sügisel Tallinnast Las Vegasesse ja tagasi lennates kulus kahe inimese lennupiletitele ligi 1150 eurot – mis oli uskumatult vähe, sest tegemist oli hooajavälise hinnaga.
Teine suur väljaminek on elamiskulu. Norras ööbisime peamiselt airbnb kaudu otsitud majades ja korterites. Tosina öö peale kokku kulus 982 eurot (siia ei ole arvestatud kahte ööd laeva kajutis), mis teeb ühe öö keskmiseks hinnaks pisut alla 82 euro. (Fotol paremal: selle kahekorruselise viie toaga maja Gjövikis mäe otsas sai 98 euro eest.) Mullu sügisel kujunes USAs ühe öö keskmiseks hinnaks 79,5 eurot, mis tähendab, et majutuses hinnavahet sisuliselt pole. Olgu vaid lisatud, et USAs peatusime peamiselt motellides. (Fotol all vasakul: selle kahekorruselise nelja toaga maja Alesundi lähedal sai 93 euro eest.)
Toidukulu ma ei oska võrrelda, sest söömine oli teema, mille eest vastutas abikaasa. Paaril poes käigul jäi silma, et toiduainete hinnad on Norras ikkagi üksjagu kõrgemad kui Eestis. Näiteks liitrine pakk piima oli meie rahas kahe euro ligi, ja see oli põhimõtteliselt lõss, 0,5-1-protsendiline. Leivapätside hinnad olid kolme euro kandis. Keskmise suurusega pitsa sai pisut vähem kui 200 Norra krooni ehk 17-18 euro eest.
USAs on kindlalt parem liigelda. Teed on laiemad (ma ei räägi siin kiirteedest, kus USA on moodsa standardi kehtestaja). Norras on fjordide ääres sageli kohti, kus kaks autot teineteistest mööda ei pääse – siis peab teine eemal seisma jääma ja vastutulija mööda laskma (fotol paremal Trollstigen ehk Trollitee, mida mööda sõitsime üles ja alla). Samuti on Norras kiirused aeglasemad, ja ma ei räägi siin ainult fjordiäärsetest käänulistest ja kitsastest teedest. Enamasti on liikumiskiirus piiratud 70-80 km/h-ga, tihti ka 50 ja 60 km/h-ga. Pidevalt luuravad sind kiiruskaamerad, nii et muud ei saa, kui talla gaasi- ja piduripedaali vaheldumisi. Norras ei ole ka kiiruskaamera eest hoiatavaid märke nagu Rootsis, kus kaameraid on mõnel teel iga 2-3 km järel, aga see-eest on juht alati selge märgiga aegsasti hoiatud ning lisatud meeldetuletus, milline kiirusepiirang parajasti kehtib. Edela-Ameerikas – las ma ütlen seda otse ja karmilt – ei koti keegi autosõitjaid kiiruskaameratega.
Lisaks on Norras mitmed teelõigud tasulised, ehkki tasu pole enamasti kõrge, umbes 25 Norra krooni ehk kaks eurot. Kuid olümpialinnast Lillehammerist lõunas oli neid tasulisi lühikesi lõike üksteise järel tervelt kolm. Edela-Ameerikas ei ole mingeid tasulisi teid. (Fotol vasakul tee läbi Rondane rahvuspargi Dombasi ja Hjerkinni vahel.)
Igal juhul on Norras palju matkaradu. Aga siin on taas raske usutavat võrdlust esitada, sest ka Ameerikas on neid looduskaunites kohtades hästi palju (fotol paremal matkajate sild üle Likholefosseni).
Küll aga kuulub minu eelistus Ameerika radadele järgnevatel põhjustel (tunnistades samas, et Ameerikas on mul matkakogemus palju-palju suurem kui Norras): avaramad vaated (Norras on palju piiravat metsa); ilusamad värvid (punane, kollane, oranž jne, Norras valdavalt roheline); parem jalgealune (Norras on palju juurikaid ja selliseid kive, mis märjaga – ja Norras sajab palju – muutuvad libedaks ja ohtlikuks).
Igal juhul on Edela-Ameerikas parem ja
ägedam maastikurattaradade võrgustik – ja seda mitte ainult Moabis. Kohe kindlasti on Edela-Ameerikas ägedamad ja põnevamad maasturiteed. (Fotol vasakul privaatne looduslik ujumiskoht Gaularfjellsvegeni maalilise tee ääres asuva rendimajakese lähedal.)
See on isiklik, aga Norras on minu jaoks liiga tihe asustus. Eelistan suuremat üksildust, ja seda pakub Wild West piiritult. Teisalt, neile, keda üksildus heidutab ning kes ihkavad tsivilisatsiooni lähedust ja turvalisust, on Norra kahtlemata mõistlikumum valik. (Fotol paremal Gaularfjellsvegeni maaliline tee.)
Lõpuks siis: kas fjordid või kanjonid? Kaugelt vaadates neil justkui muud vahet pole peale selle, et Norra fjordid (fotol vasakul Geirangeri fjord) on põhjast rohkelt vett täis, Ameerika kanjonid aga enamasti kuivad. Mastaape on keeruline võrrelda, sest kui toome mängu Arizona Suure kanjoni, pole Norral midagi vastu panna – aga ega kõik kanjonid ole Ameerikas seesugused.
Mulle on kanjonid siiski põnevamad. Jah, vesi lisab alati elu ja muudab vaatepildi kutsuvamaks, aga kanjonid on salapärasemad ja mitmekesisemad. Tunnistan, et see kõlab pisut lahmivalt, aga kui oled näinud kahte-kolme fjordi, oled näinud neist põhimõtteliselt kõiki. (Fotol paremal: järv või fjord? Tont sellest ilma kaarti uurimata aru saab.) Kanjonid on aga niivõrd erinevad. Lisaks saab neid uudistada nii servalt kui põhjast – aga katsuge te fjorde põhjas uudistada, isegi kui olete akvalangist: te ei ulatu sinna. Kanjonites näed miljonite aastate pikkust looduse meistritööd kuni selle kõige sügavamate kihtideni.
Mida Ameerika Metsikus Läänes on vähe ja Norra hästi palju, need on... pakkuge! Jah, need on joad, kosed, kärestikud (fotol vasakul Vöringfossen). Ameerikas on neid minimaalselt, peamiselt näiteks Yosemite’i rahvuspargis. Norras on neid lõputult, nii et mingi hetk ei vaevunud enam teeäärsete kärestike juures peatumagi. See-eest pole Norras muid geoloogilisi imesid, nagu
natural bridges ja
arches ehk looduslikud sillad ja kaared.
Ja ühes jääb veel Norra selgelt Ameerikale alla: oskuses end turundada. Seda tajusin iga päev mitut puhku. Ameerika on suutnud suureks teha Yosemite’i ja Surmaoru ja Suure kanjoni ja mis kõik veel, isegi Moabi, aga Norra? Vaatasin Norra fjordide kaljuseid seinu (fotol paremal Romsdaleni orgu piiravad kaljud) ja vaagisin oma peas, et need ei näi sugugi madalamad ega tagasihoidlikumad kui Yosemite’i rahvuspargi kaljud, ent ometi ei tea keegi neist midagi; neil pole isegi nime, millega neid reklaamida.
Ja mis kõige kurvem: sõidad Norras autoga ilusast kohast mööda, tahaksid kinni pidada, vaadet nautida, aga ei saa, sest lihtsalt pole tee ääres kujundatud kohta, kuhu kõrvale tõmmata. Nii tuligi paljudest väärt paikadest kahjatsedes mööda sõita. Vähemalt selles kohas (fotol vasakul) maanteel nr 7 Hardangervidda rahvuspargi põhjaservas oli asfalteeritud koht, kus sai peatuda ja vabalt ringi uudistada, ilma et pidanuks kartma mööduvate autode alla jääda. Aga kui palju pilte jäi tegemata...
Fotode autorid Külli ja Priit Pullerits.
