Pullerits: Kuidas täiesti lootusetust olukorrast uuesti jalule tõusta?

Füsioterapeut tahtis mind aidata, aga keeldusin resoluutselt.

Olin pärast kuraditosinat päeva Tartu ülikooli kliinikumi ortopeediakliiniku erakorralise ortopeedia osakonnas saabunud tänu sealse raviarsti asjaajamisele spordimeditsiini- ja taastusravi kliinikusse (fotol vasakul) – meditsiinitranspordi masin tõi, lamasin kanderaamil – ning vaevalt palatisse sõidutatud, kui juba tuli korraldus minna spordisaali. Algas töö selle nimel, et saada pärast rattaga juhtunud õnnetust (vt eelmine sissekanne) millalgi taas jalule.

Seisukord oli taastusravi kliinikusse saabudes epikriisi tsiteerides järgmine: „Patsient liigub osakonnas kõrge rulaatoriga, kõnd lühikeste sammudega, kõnnitempo aeglane, väga ettevaatlik. Keharaskus paremal kehapoolel, kõnd pigem juurdevõtusammudega. Suudab korraga kõndida ca 30 m ilma puhkepausita.”

Kõnniks oli seda siiski palju nimetada. Vaagnaluu hulgimurruga vasakpoolne jalg ainult imiteeris liikumist, keharaskust sellele ma ei viinud. Lühidalt: vasak jalg oli absoluutselt mängust väljas; kasutu.

Füsioterapeut, kellega spordisaalis (fotol vasakul) tööle hakkasin, palus mul heita laiale nahkkattega lavatsile selili. See polnud põrmugi lihtne. Taas epikriisist (füsioterapeudi kirjeldus): „Kõik siirdumised väga aeganõudvad. Siirdumistel vasakut jalga aitab liigutada parema jala ja käe abil. Teistel end aidata ei luba.”

Ei lubanud sellepärast, kuna kartsin, et nad mitte ainult ei tee haiget, vaid teevad ka liiga. Vaagnaluu murrust oli ju möödas napilt kaks nädalat. Endiselt pelgasin, et kui teen midagi valesti, võin murru kohta kahjustada, misjärel tuleb minna operatsioonile. Seda tahtsin iga hinna eest vältida.

Esimene ülesanne lavatsil oli vasak jalg sirgeks saada. Kuna see oli kogu eelneva aja ortopeediakliinikus toetunud põlveliigesest padjale, et oleks kergem ja mugavam selili lamada – küljele keerata ei võinud –, ei suutnud ma seda sirgeks ajada. Jalg oli jäänud põlvest ettepainutatuks ja kangeks. Aga sellest sain kiiresti, juba esimese füsioteraapiaseansiga jagu.

Kuid nagu selgus, oli see kõige lihtsam asi. Epikriisist: „Selili lamangus ei ole suuteline vasakut jalga puusaliigesest addutseerima ega abdutseerima ning tõstma sirget jalga aluselt üles.” Mis iganes need võõrsõnad tähendavad, siis tehke nii: heitke selili, jalad sirged, ja püüdke puusast ühte jalga sirgena maast lahti tõsta. Kerge, kas pole? Aga seda ma ei suutnud. Kui palju ka ei pingutanud, ei suutnud. Vasak jalg ei kerkinud kannast sentimeetritki lavatsist lahti. Nii jõuetuks oli see jäänud.

Selline oli seisukord, kui taastusravi algas. Lisaks epikriisist. „Küünarkarkudega patsient esimesel päeval kõndima ei nõustunud – suur hirm kukkumise ees.”

Lühidalt: tuli hakata aegamööda käima õppima. (Fotol paremal kliiniku koridor, kus sai rulaatoriga liikuda; fotol ei ole loo autor.)

See on ränk töö, mis nõuab meele-, järje- ja sihikindlust. Kel neist omadusist vajaka jääb, need ei pruugi halvast olukorrast välja tullagi. Elu näitas seda.

Kõigepealt tuli saada vasak, traumeeritud poolel olev jalg veidigi liikuma. Selleks tuli seal taastada jõudu. Peaaegu kõiki harjutusi tegin lamades, muud moodi polnud võimalik.

Üks esimesi harjutusi oli sirgelt lamades viia vasakut jalga puusast pingutades paremast jalast kõrvale eemale. Ehk et tekiks justkui väike harkseis, ainult et lamades. Üle nelja-viie korra seda algul ei suutnud, kusjuures amplituud oli väike, vast 15-20 cm. 
 
Kõige raskem harjutus oli lamades vasakut jalga puusast sirgena tõsta. Teisel või kolmandal päeval taastusravi kliinikus võtsin end kokku, et seda tõsiselt üritada. Keskendusin puusale ja kerelihastele, isegi kätele, millega lavatsil tuge otsisin, ja keskendusin maksimaalselt isegi peas – ning siis pingutasin, silmad kinni ja hambad ristis. 

Füsioterapeut ütles, et suutsin kanda lavatsist kaks sentimeetrit lahti kergitada. Aga see oli tõesti metsik ponnistus. (Fotol paremal uks kliiniku spordisaali; fotol olev taastusravi osakonna vanemarst-õppejõud Aet Lukmann ei ole selle looga seotud.)

Selleks, et taastusravist kasu tõuseks, tuleb seda teha palju ja pidevalt. Tegin füsioterapeudi juhendamisel hommikul kella kümne paiku, kui olin lõpetanud veebi teel Postimehe uudistetoimetuse koosoleku kuulamise, poole- kuni kolmveerandtunnise sessiooni. Pärastlõunal kella kahe paiku tegin teise sama pika. Kui füsioterapeut tööpäeva lõpetas, tegin kella viie ajal n-ö omal käel veel kolmanda ja kella kaheksa paiku neljandagi sessiooni. (Ma ei ole kindel, kui mitu sessiooni päevas füsioterapeut minuga ametlikult teha tohtis, sest ta pidi töötama ka teiste patsientidega, ent tõsi on see, et sugugi kõik ei olnud minuga võrdselt motiveeritud; sain kuulda, et mõni patsient pidavat füsioterapeute koguni sõimama, kui nood käsivad või paluvad neil enda kallal tööd teha.)

Laupäeviti ja pühapäeviti, kui ühtki füsioterapeuti kliinikus polnud, tegin omal käel koguni viis sessiooni. Isegi ühel nädalalõpul, mil Vahur Kersna külas käis ja karbi käsitööšokolaadi (fotol vasakul) turgutuseks tõi, vestlesime temaga sellal, kui ma võimlemissaalis harjutusi tegin. (Veel üks Vahur, Teppan, käis ka kahel korral minu juurest läbi.)

Nii möödus nädal, hakkas mööduma ka teine. Kuskilt kuulsin, et taastusravi kliinikus saab patsienti hoida 14 päeva, kuid raviarsti soovituse järgi võib seda aega pikendada. Ja mu raviarst, kliiniku juhataja, nägi, et pikendust on vaja – sest karkudel liikumisega ma hakkama ei saanud. 

Küünarkargud olid endiselt sellised, mille nägeminegi tekitas hirmu. Sest olin kaugel sellest, et tunda end nendega kindlalt. Olin endiselt sisuliselt ühe jalaga. Olgugi et progressi oli. 

Teisel nädalal suutsin selili lamades tõsta vasakut jalga puusast lavatsiga võrreldes umbes 45 kraadini ja seda korduvalt. Tegin isegi kümneseid seeriaid ning tõstsin aegamööda korduste arvu seerias üle kahekümne. Lamades n-ö harkseisu ei tekitanud ma vasakut jalga mitte mööda lavatsit libistades, vaid tõstsin sirge jala kannast lahti, siis viisin õhus kõrvale, paremast jalast eemale, asetasin seal maha ning tõin siis uuesti õhus algasendisse tagasi. Nii lausa kümme korda. Kolmas stammharjutus oli vasakut sirget jalga põlvest kõverdada ja põlve enda rindkere poole tuua, kand loomulikult maast lahti. Neidki kordusi tegin seerias vähemalt kümme.

Aga karkudele ei tahtnud mõeldagi.

Ja koju ka ei kibelenud. Ikka keegi küsis, kas mul haiglas juba villand pole saanud, kas ma koju ära ei taha. Ei tahtnud! Sellepärast et kodus ei ole mul taastusraviharjutuste tegemiseks selliseid tingimusi, nagu taastusravi kliinikus. (Fotol all vasakul loo autori elupaik kliinikus.)

Ja mis seal salata: eks vaim ka puhkas. Vaevalt mõned nädalad enne vaagnaluu murdmist olin naasnud abikaasaga kahe ja poole nädala pikkuselt matkareisilt Utah’sse, aga kodus pani naine tähele, et tööpäevad hakkavad mul minema järjest pikemaks. Kella seitsmeni. Kella kaheksani. Kella poole üheksani. Stress, ajakirjanikutöö alaline osa, muudkui kogunes ja kasvas. 

Nüüd, haiglas, sai vaim puhata. Kuulasin küll toimetuse koosolekuid ja tegin osakonna juhatajaga veebi teel ära koguni arenguvestluse, aga pinge, mis ajakirjanikutööd kogu aeg saadab, lahtus. Taastusravist vabal ajal panin kokku matkavideosid; ühe viieminutilise video tegemine võtab tunde ja tunde. Ja kirjutasin matkapäevikut, mille viimane osa ilmus Postimehes kuu aega tagasi. Õhtuti vaatasin arvutis Netflixi, näiteks Tour de France’ist rääkivaid sarju ning Chicago Bullsist ja Michael Jordanist kokku pandud mitmeosalist seriaali. Lugemisest, millele olen varasemal ajal pühendanud meeletult aega – pikki aastaid lugesin lisaks kõigele muule kaanest kaaneni (ausõna!) läbi kõik Newsweeki, U.S News & World Reporti, Vanity Fairi ja Ameerika kahe ajakirjandusteemalise erialaajakirja numbrid –, võtsin samuti puhkust. Ainsana lugesin läbi Peep Vainu „Ukselt uksele”, mis räägib tema läbielamistest raamatumüüjana Ameerikas ja mille käsikirja ta mulle saatis, küsides selle kohta tagasisidet.

Kuid lõpuks polnud karkude eest (fotol paremal loo autori haiglavoodi jalutsis) ikkagi pääsu. 

Aga inimese vaim on tugev, eriti kui on tekkinud hirm. Niisiis ei jäänud üle muud, kui kaks füsioterapeuti asusid tihedalt minu kõrvale, üks ühele ja teine teisele poole, et tagada turvatunnet. Ei saanud ju unustada, et vasak jalg oli mul endiselt kasutu ning juhul, kui mingi koperdamise tõttu peaks keharaskus minema vasakule või ükskõik, mis vasaku jalaga juhtub, riskin kõik eelneva, mida vasakpoolse vaagna hoidmiseks olen teinud, ära nullida.

Sain ühe sammu tehtud. Siis teise. Siis kolmanda. Aga ei salga, et hirm oli endiselt naha vahel. Kuid barjäärist sain ilmselt üle.

Ega ma esimese korraga karkude abil palju käinud. Vast paarkümmend sammu. Väga aeglaselt. Kuid iga järgneva korraga käigud pikenesid. Füsioterapeut oli siiski pidevalt kõrval, algul julgestuseks käe alt toetamas, siis, mida aeg edasi, üha rohkem eemaldumas

Kuid üks asi on käia mööda tasast haigla koridori (fotol vasakul), hoopis teine asi on minna trepist üles ja alla. Ainuüksi mõte, et peaksin seda tegema, tekitas hirmujudinaid – kuidas trepist ninuli alla lendan ja terve hulga uusi luumurde saan. 

Aga sain aru, et enne mind haiglast välja, koju ei saadeta, kui treppidel iseseisvalt käimist selgeks ei saa.

Seda tuli sõna otseses mõttes õppida samm-sammult. Kõigepealt asetas füsioterapeut spordisaalis minu ette laia trepiastme. Siis seletas, mis järjekorras midagi liigutada, et sellele tõusta. (Kahjuks seda enam ei mäleta, sest aasta aega on möödas.) Seal oli kindel süsteem, millal asetada astmele kargud, millal terve ja millal traumeeritud poole jalg. 

Üks asi on see info peas läbi töötada, sootuks teine asi selle järgi tegutseda. See nõudis taas julgust ja pingutust.

Samamoodi käis kindla süsteemi järgi astmelt maha astumine.

Omandasin seda tehnikat kaks päeva, enne kui füsioterapeudiga kliiniku koridori treppidele (fotol paremal) praktiseerima läksin. (Fotol olev vanemarst-õppejõud Aet Lukmann ei ole selle looga seotud.)

See ei käinud sugugi iseenesest. Enne iga sammu tuli läbi mõelda ja keskenduda, mida teen, ja siis endale rütmi kaasa lugeda: „Jalg üles!”, „Kargud!”, „Teine jalg!”. Trepist allatulek oli hirmsam, sest kui seal tasakaalu kaotad ja liigselt ettepoole kaldud...

Mullu vahetult enne jõule, 23. detsembril kirjutas raviarst mind taastusravi kliinikust (fotol vasakul) välja. Olin seal viibinud 24 päeva. Seega veetsin pärast õnnetust kahes haiglas kokku 37 päeva. Abikaasa tuli autoga järele ja sõidutas koju. Sain seal ise karkudega trepist üles.

Väljavõtteid epikriisist: „Taastusravi perioodi lõppedes on patsiendi kehaline võimekus tõusnud. /---/ Teraapiates liikumine ainult küünarkeppidega. Kõnnitempo langenud [võrreldes rulaatoriga], kuid kõnnimuster oluliselt paranenud. Patsient kõnnib vahelduvsammuga. Üksikutel sammudel on vasaku alajäseme toefaas lühenenud, kuid üldjuhul on toefaaside pikkused võrdsed. Treppidest kõnnib nii üles kui alla kahe küünarkarguga, terapeudi julgestusega. Kõnnib vastavalt õpetatud kõnnimustrile juurdevõtusammuga, üles minnes parem jalg ees, alla tulles vasak jalg ees. Kõige rohkem kõnnitud treppidel korraga kaks korrusevahet üles-alla. Saab hakkama treppidest käimisega.
Soovitused edasiseks ja abivahendi vajadus: küünarkarkude kasutamine tasasel pinnal ja treppidel.”

Kümme päeva pärast koju saamist, tänavu 2. jaanuaril, käisin ortopeediakliiniku (fotol paremal) raviarsti juures kontrollis (Pildil oleva kliiniku juhataja professor Aare Märtson ei ole selle looga seotud.). Ta hindas mu paranemist heaks. Küsisin, kas tal läks minuga selles mõttes hästi, et ei pidanud ravimiseks peaaegu midagi tegema (mis tähendab, et sedasi minimeerisin kliinikumi ja Eesti tervisesüsteemi kulusid), või vastupidi: minusuguse patsiendiga ta mingit uut kogemust ei omandanud. Eks see oli pigem retooriline küsimus, millele ongi keeruline vastata.

Hiljem olen näinud ühte röntgenipilti, kus on vaagnaluumurruga patsiendil tehtud operatsioon, millest ma pääsesin. Pilt oli kohutav. Patsiendile oli paigaldatud vaagnapiirkonda justkui hiiglaslik hobuseraud, samuti mingid metall-liistud külgedele, ning lisaks toksitud sisse terve hulk naelu. 

Teatasin raviarstilt saadud hinnangust ka perearstile ning ütlesin, et olen valmis tööle asuma, kuid perearst keeldus mu töövõimetuslehte lõpetamast, sest raviarst oli kirjutanud, et sellise trauma järel peab ravile ja taastumisele kuluma kaheksa nädalat. Mul oli täis saanud seitse nädalat.

Jaanuari esimesel nädalal käisin karkudega ka väljas jalutamas, algul pool kilomeetrit, siis peagi juba kilomeetri korraga. Kui mu kauane nn ihufüsioterapeut Margus Mustimets 6. jaanuaril oma silmaga mu olukorda hindas, ütles ta, et võin karkudest loobuda. Mida ma ülejärgmisel päeval tegingi, asendades kargud Ameerika matkareisi algul Las Vegases ostetud matkakeppidega (fotol vasakul).

Lisaks käisin jaanuaris neljal esmaspäeval ülikooli kliinikumi taastusravibasseinis harjutusi tegema, siis läks bassein remonti. Ostsin ka 200 euro eest veloergomeetri (kasutatud, kuid pakendis, st tegelikult kasutamata, algne hind oli 500 eurot), mida asusin samuti väntama. Kuid too ei pidanud vastu kolme kuudki: 23. märtsil olid veolindist järel ribad ning mõni aeg hiljem läks agregaat suures konteineris jäätmejaama.

Aprilli algusest loobusin kõndimisel ka matkakeppidest. 19. aprillil istusin esimest korda taas ratta selga. Suve teises pooles tegin Stravas nii mõnedki isiklikud rekordid ja surusin end paaris lõigus isegi kõigi aegade esikümnesse, ühel lõigul mööda koguni Rein Taaramäest (pildil paremal).

Fotod 1, 3, 8 ja 10: TÜ kliinikumi taastusravi kliinik Riia tänav 167. Fotode 1, 3 ja 8 autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix; foto nr 10 autor: Meelis Lokk, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 4: TÜ kliinikumi taastusravi kliiniku füsioteraapia saali uks. (Fotol nr 4 olev taastusravi osakonna vanemarst-õppejõud Aet Lukmann ei ole selle looga seotud.) Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Käsitööšokolaadi karp. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 6 ja 7: Priit Pulleritsu voodi taastusravi kliinikus. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 9: TÜ kliinikumi taastusravi kliiniku trepp. (Fotol olev vanemarst-õppejõud Aet Lukmann ei ole selle looga seotud.) Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 11: TÜ kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliinik. (Kliiniku juhataja professor Aare Märtson ei ole selle looga seotud.) Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 12: Priit Pullerits mullu oktoobris matkal Utah's. Foto autor: Külli Pullerits
Foto 13: Strava edetabel Vorbuse põike nimelisel lõigul. Kuvatõmmis Strava küljelt

Pullerits: Kõva pauk ehk tegelik põhjus, miks mul eelmine talihooaeg vahele jäi

(Alljärgneva loo või osa selle avaldamine ilma autori kirjaliku loata keelatud.)

16. november. Tundus, et Supilinna Herne tänava sõiduteel pritsib kerge saju käes Cube’i maastikuratta alt pori selga. Hallide tänavakividega kaetud kõnnitee paistis kuivem. Otsustasin ristumiskohas Marja tänavaga keerata sinna (fotol paremal). Kiirus ei saanud olla suurem, kui 16-17 km/h.

Prilliklaasid olid kergelt kaetud vihmapritsmetega. Ühtäkki nägin, et otse leistangi ees seisab liiklusmärgi hall post – kõnniteeäärse maja seina kõrval (alumisel fotol keskel). Pidurdamine enam ei aidanuks, keerata polnud kusagile.

Aga nii palju mõelda jõudsin, kui hakkasin järsust kokkupõrkest vasakule langema, kas see on nüüd see pool, kus murdsin Rio olümpiasuvel Valgas rangluu ja viis roiet, või siiski terve pool. Hämmastav, kuidas lühikese aja jooksul suudab aju nii palju raalida.

Lõpuni mõelda siiski ei jõudnud. Maandusin vasaku puusaga tänavakividele. Pauk oli kõva, aga mitte väga valus. Nii palju sain aru, et rangluumurdu ilmselt ei tekkinud.

Nüüd on sellest möödas juba üle aasta, aga mälupilt juhtunust on endiselt terav. 

Kaks autojuhti, üks liikumas ühes, teine teises suunas, pidasid kinni. Küsisid, kas on abi vaja.

Millegipärast veeretasin ja keerasin end Herne tänava (fotol paremal) kõnnitee äärekivile istuma. Ütlesin, et andke paar hetke aega toibuda. Siis palusin sel juhil, kes oli sõitnud minu järel ja oli nüüd autost välja tulnud, ulatada käsi, et aidata mind püsti. Küllap instinktiivselt tundsin, et pean puusa hoidma.

Saanud püsti, proovisin tõsta jalga, et istuda sadulasse, kuid ei suutnud. Koduni oli vaevalt poolteist kilomeetrit, mõtlesin, et väntan sinna kuidagi kohale, eks siis seal näe, mis edasi saab.

Proovisin vasakule jalale toetuda, ent tundsin, et see puusast ei kanna. Sai selgeks, et tuleb kutsuda kiirabi.

Abikäe ulatanud autojuht jäi minuga ootama. Olin talle selle eest ääretult tänulik. Ta ütles, et teab mind, tundis mu ära; et on käinud minuga samas koolis, aga palju hiljem. Tegi ettepaneku, et kui tuleb kiirabi, saab ta mu ratta panna enda kuuri hoiule – ta elab vaid paari maja kaugusel.

Toetasin käte ja kehaga rattale, aga ikkagi muutus ainult paremal jalal seismine järjest väsitavamaks. Kiirabi saabus umbes kümne minuti järel. Paar minutit pärast seda jõudis autoga kohale ka abikaasa, kes õnnestus telefonitsi kätte saada. Ta oli õnnetuse ajal kinos.

Kiirabitöötajad tõstsid kanderaami välja ja küsisid, kas saan ise sellele pikali heita. Tasapisi sain. Seejärel tõstsid nad mu kanderaamil autosse. Abikaasa sai jalgratta meie autosse panna. Oletasin, et olin saanud väga tugeva põrutuse.

Epikriisi läks kirja: „Jalad välisel vaatlusel sama pikad, välisrotatsioonis ei ole. Katsudes deformatsioone ei sedasta, palpatoorselt tagasihoidlik valu kubeme piirkonnas. Vasakul puusal hematoom.” Lisaks: südametöö regulaarne, vererõhk 152/92

Ülikooli kliinikumi EMOs jäin kanderaamil selili ootele. Valu ei olnud õnneks suur, kümne palli skaalal 2,5, maksimaalselt 3. 

Kõigepealt tehti röntgenipilt. Vastust andis oodata. Siis kuulsin, kuidas arstide toas ütles noor meesarst, kes oli minuga tegelenud, et siin on kõva põrutus ja nüüd tuleb paar päeva ettevaatlik olla. Ajasin käe võidukalt lae poole ja ütlesin vaikselt: „Jess!” Järelikult pole asi hull. Igaks juhuks hõikasin ja küsisin, kas see käis minu kohta.

Ei, see käis ühe teise patsiendi kohta...

Mulle olid teistsugused uudised: et tõenäoliselt on murd, aga selles täpsemalt veendumiseks tuleb teha kompuutertomograafia uuring.

Täpsustava uuringu järel läks epikriisi kirja: „KT vaagen --> Vasaku ülemise ramuse killunenud nihkega murd, mis ulatub ka acetabulumisse ning jätkub vaagnaluu tiivas; acatabulumi liigespinna fragmentide vaheline diastaas kuni ca 8 mm. Vasaku alumise ramuse nihketa murd.”

Lühidalt: vaagnaluu hulgimurd, peamiseks probleemiks puusanapa intraartikulaarne murd. 

Minust sai Tartu ülikooli kliinikumi ortopeediakliiniku erakorralise ortopeedia osakonna patsient.

Õhtupoolikul helistasin Art Soonetsile. Ta tekitas kontakti ühe asjatundliku arstiga. Olin ju haiglasse sattunud laupäeval, mind vastu võtnud valvearst ei osanud öelda muud, kui et püsiksin võimalikult liikumatult ja esmaspäeval tuleb tööle minu raviarst, kes siis tegeleb edasi. Niisuguses olukorras tekib infopuudus, mida tuleb täita, sest ise ei oska ju midagi mõelda ega arvata.

Soonetsi tuttav arst andis ülevaate, mis on sellises olukorras tõenäolised variandid. Üks on operatsioon: nihkunud luud fikseeritakse. See tundus kõige parem lahendus.

Samuti viis Soonets mind kokku kahe enda tuttavaga, kes olid enam-vähem samasuguse trauma läbi elanud. Tõsi, üks oli pääsenud põrutusega, nii et tema kogemusest polnud mul palju õppida. Aga teisel oli olnud samuti vaagnaluu murd – kuigi iga murd on erinev, nagu on erinev ka iga patsiendi raviteekond. Aga meelde jäi see, et valmis tuleb end panna ka musta masendusega päevadeks.

Öösel sain magad ainult selili. Häda on selles, et ma ei saa selili magada. Teine mure oli sellega, mis saab siis, kui on vaja potile istuda. Õnneks jääb kõht lamades tavaliselt kinni, nii et olgu ette ära öeldud – siibrit alla polnud mulle vaja panna kordagi. Kuigi lasin ühel õel (või sanitaril – ega ma vahet tee) tutvustada, mis moodi sellega häda õiendamine käib. (Fotol ülal paremal haiglatoit.)

Raviarstiga vestlusest selgus esmaspäeval, et mu olukord on murru suurusest tulenevalt n-ö piiripealne. Operatsiooni võib muidugi teha, aga võib-olla saab ka ilma. 

Muutsin oma laupäevast arvamust 180 kraadi. Olin arvanud, et tehakse lõige puusa piirkonda ning sealt pannake kruvidega plaadid sisse. Kuid ei! Tuli välja, et alakõht lõigatakse üldnarkoosi all risti lõhki, soolikad tõstetakse kõhu peale ning lähenetakse traumeeritud kohale n-ö seestpoolt. Sellega kaasneb suur verekaotus, nii et teha tuleb vereülekanne, lisaks on opereeritavas piirkonnas palju närve, nii et kui miski viltu läheb, võib jääda sootuks liikumatuks. Raviarst ütles, et TÜ kliinikumis seda veel juhtunud pole, aga Eestis küll. TÜ kliinikumis, kui õigesti mäletan, tehtavat sedasorti operatsioone aastas alla kümne.

See tähendas, et kaks järgmist nädalat oli peaülesanne paigas: mitte mingil juhul tekitada olukorda, mis võiks murrukohta hullemaks teha.

Sellegipoolest tuli juba esmaspäeval füsioterapeut, kes esmalt kinnitas mu traumeeritud vaagnaga jala seadeldisele (fotol vasakul), mis jalga sujuvalt ja aeglaselt liigutas, et liikuvus ei kaoks, ning aitas siis mu rulaatorile. See on selline rauast ja ratastel agregaat, kus toetud küünarvartega pehmendusele ja hoiad eest „sarvedest” kinni ning saad sedasi liikuda. Oluline oligi saada liikuma, toetudes ainult paremale, tervele jalale, aga imiteerides vasaku jalaga õrnalt sammuliigutust, et liikumine püsiks lihasmälus. Rulaatoriga sain ka kempsus potil ära käia.

Tagasi voodisse saamine oli raske ja keeruline, sest vasak jalg oli absoluutselt rivist väljas. Kasutu. Tagurdasin rulaatoriga voodi äärele, istusin ettevaatlikult, siis kallutasin keha pisut taha, toetusin küünarnukkidele ning sättisin parema jala varbad vasaku jala kanna alla ning tõstsin siis parema jalaga sentimeeter sentimeetri haaval vasakut jalga voodisse. Keskendusin sellele, et kuskil mingitki viga ei teeks, sest sellega ei kaasnenuks ainult valu, vaid võinuks ilmselt kaasneda ka murru nihkumine.

Päevi veetsin sellega, et kirjutasin kuu aega tagasi tehtud Utah’ reisi päevikut ja panin kokku videolugusid. Sedasi sai mõtted viia heale, huvitavale ja ilusale.

Esimese nädala lõpus tehti murtud vaagnast kompuutertomograafiga (fotol paremal) uus pilt, et raviarst saaks hinnata, ega asi ole hullemaks läinud. Selgus, et millimeetrine lisanihkumine oli, aga õnneks mitte nii, et murdnud kohas oleks luupinnad omavahel rohkem nihkesse läinud, mis olnuks halb variant; murrukoht oli ainult pisut laienenud. Uut hinnangut oli vaja ka selleks, et raviarsti sõnul olnuks parim aeg opereerimiseks kaks nädalat pärast murdu – juhul kui selleks on vajadus, tuli see kiiresti selgeks teha.

Teise nädala algul küsis raviarst, kas nüüd tahan koju minna. Asi oli selles, et erakorralise ortopeedia osakond olla patsientidest juba liiga tulvil. Tali ju lähenes.

„Eiiiiii!” teatasin talle niimoodi, et ta selle mõtte kohe peast heidaks. Põhjendasin, et kui saadate mind koju, olen siin paari päeva pärast tagasi – ja siis juba palju hullemas seisus. Kodus on uksepakud, vaibad, vähem ruumi kui haiglas – ehk kümneid võimalusi end uuesti vigastada.

Raviarst lubas uurida, kas saab mu saata taastusravi osakonda.

Samal ajal proovis füsioterapeut panna mind karkudel käima. See tundus väga riskantne. Aga füsioterapeut oli kogenud ja julgustas. Sain hakkama – tegin umbes poolsada sammu; need võtsid pingest võhmale. (Foto paremal on illustratiivne, sellel ei ole loo autor.)

Kuid edasi, järgmistel kordadel tekkis hirmust blokk. Füsioterapeudid vahetusid, nende hulgas oli ka noori, kes alles õppisid seda ala, ning mõistagi tekib siis kartusest, kui palju saan neid usaldada, ebakindlus. Kuigi nad olid väga toetavad. Kaks neist olid Eestis väga tuntud inimeste lapsed; olin nende isasid kunagi pikalt intervjueerinud, ühe isa korduvalt.

Näiteks selline olukord. Kuna küünarkarke kartsin, palusin tuua kaenla alla ulatuvad kargud (fotol vasakul) – tundus, et need võiks anda suurema kindluse. Sättisin siis kargud kaenla alla ja mõtlesin läbi, kuidas pean selle üheainsa sammu tegema. Ja ei julge seda teha. Tegime rulaatoriga pausi. Siis proovisin uuesti karke. Keskendusin nagu otsustavaks katseks olümpiafinaalis – aga ikka ei julge astuda. Taas rulaatorile pingeid leevendama. Alles kolmandal korral, pärast südame rindu ja enda kokku võtmist, suutsin karkude abiga ühe sammu ära teha.

Rulaatoriga sain juba iseseisvalt hakkama. Mõnel päeval tegin sellega koguni neli-viis käiku piki koridori.

Kui olin kümme päeva erakorralise ortopeedia osakonnas ära olnud ja näinud seal teiste seas õena toimetamas olümpiavõitja Julija Beljajevat (fotol vasakul) – keda, piinlik tunnistada, ma ära ei tundnud, kuigi olen temaga isegi vehelnud, sest oli ta ju mulle nüüd ebaharilikus keskkonnas –, tuli hommikusele visiidile ka osakonna juhataja. Lamasin voodis, ta astus mulle lähemale ja surus tervituseks käe pihku. (Teda ei olnud ma kunagi intervjueerinud.) Siis pöördus ta raviarsti poole ja ütles, et saatku mind edasi taastusravisse. Raviarst ütles, et ta on selle juba korraldanud.

Epikriisist: „Otsustatud murd jätta konservatiivsele ravile korduvate CT uuringute järgselt, kuna suuremat sekundaarset nihet ei tekkinud. Osakonnas aktiviseeritud füsioterapeutide poolt.”

Taastusravi osakonda Riia tänava lõpus, samasse hoonesse, kus 11 aastat varem oli ühes teises osakonnas surnud mu ema, sõidutas mind meditsiinitranspordimasin, millel töötas mees, kes oli kunagi töötanud koos Soonetsiga. Seal toimus asjade käigus oluline, otsustav „nihe”.

Fotod 1 ja 2: Herne ja Marja tänava ristmik Tartu Supilinnas. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 3: Herne tänav Tartus. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Kiirabiauto. Foto auto: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix
Foto 5: EMO endine sissepääs Tartu ülikooli kliinikumi peahoonesse. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 6: Tartu ülikooli kliinikumi peahoone. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 7: Haiglasöök Tartu ülikooli kliinikumis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 8: Priit Pullerits saab jalateraapiat oma voodis Tartu ülikooli kliinikumi ortopeediakliiniku erakorralise ortopeedia osakonnas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 9: EMO uus kompuutertomograaf Tartu ülikooli kliinikumi radioloogiakliinikus. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 10: Küünarkargud. (Fotol ei ole Priit Pullerits). Foto auto: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix
Foto 11: Kaenla alla ulatuvad kargud. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix 
Foto 12: Julia Beljajeva kolm aastat tagasi Tallinnas vehklemisvõistlusel. Foto aautor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Kuidas kaks näitlejat mind spordi teemadel pihtide vahele võtsid

Selle nädala teisipäeval sattusin Tallinnas Postimehe majas terveks tunniks Tõnis Niinemetsa ja Henrik Kalmeti vahele (fotol paremal). Nemad veavad videopodcasti ehk videotaskuringhäälingusaadet „Varupadrun”.

Ega siin rohkem olegi öelda. Muud saate ise vaadata ja kuulata. Algul on pool tundi Niinemetsa (alumisel fotol vasakul) ja Kalmeti dialoogi, mind võtavad nad kampa alates 31. minutist ehk kui vaatate ekraani, siis vahetult pärast kolmandat reklaamipausi.

Juba on laekunud ka tagasisidet. Üks Eesti spordiüldsuses hästi tuntud ja kõrge renomeega tegelane kirjutas, et „ei mäleta, millal viimati või kas üldse kuskil varem võis Eesti spordist ja selle kajastamisest sellist head “andmist” vaadata, mis pidi küll laskesuusatamist arutama, aga laienes millele vaid, seda parimas mõttes”. Aga muidugi on võimalikud ka vastupidised arvamused.

Kuid juba ootab ees järgmine etteaste. Täna, reede varasel pärastlõunal on mul Eesti spordi- ja olümpiamuuseumis Eesti spordikirjandusele pühendatud konverentsil avaettekanne „Kas spordiraamatutel on toss väljas?”. 

Fotode autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Kas tuulitav ERR on osutanud Tuuli Tomingale karuteene?

Ajakirjandus vahendas hiljuti, et Eesti viimaste aastate edukaim laskesuusataja Tuuli Tomingas (fotodel) on tema treeneri Indrek Tobrelutsu sõnul vaimselt katki ja sügavas augus – ja et see pole esimest korda niimoodi. Tobrelutsu hinnangul peitub peamine probleem Tominga peas. Tobreluts rääkis, et Tomingas on pannud hooaja eel endale peale väga suure pinge, ta mainis temast tehtavat filmi ja kohustusi, kus ta peab oma seisundist avalikult rääkima.

Kust see surve peaasjalikult tuleb, ja juba aastaid? (Sellest loe pikemalt mu tänases kommentaaris, mis ilmus Postimehes.)

Kas mitte nn tiimikaaslastelt Eesti Rahvusringhäälingus, kes on talvest talve nädalast nädalasse muudkui tuulitanud? Pannud kõige suuremad lootused Tomingale; oodanud eestlastest kõige paremaid tulemusi Tomingalt; uurinud temalt rohkem kui kelleltki teiselt nii suuskade sõiduomaduste, tervisliku seisundi kui plaanide ja ebaõnnestumiste kohta. 

Tuuli! Tuuli. Tuuli...

Kas see on äkki aastatepikkune ERRi huvi ja surve, mis on Tomingat painutanud ja, nagu Tobreluts tunnistab, nüüdseks ta vaimselt murdnud?

Alates Euroopa noorte olümpiafestivali pronksist aastal 2013 ja juunioride EMi kuldmedalist aastal 2014 on ajakirjandus lootnud, et Tomingas teeb millalgi läbimurde tippu ka täiskasvanute klassis. Kui algul oli see lootus vaikne, väljendudes avalikult vaid aeg-ajalt, kui tuletati meelde tema noorusaja medaleid, siis sel kümnendil muutusid need lootused-ootused ERRi vahendusel üha valjumaks ja avalikumaks.

Aga inimesed ei ole kõik vaimselt ühtemoodi tugevad. Mõned, kusjuures ka head sportlased, võivad olla vaimselt vägagi ebakindlad ja haavatavad. Kõik ei talu pinget ja survet ühtemoodi vapralt. Tomingas ei kuulu ilmselgelt nende hulka, kes taluks.

Kuid kas ERRi laskesuusaajakirjanikud on osanud seda arvestada? Kas nad on oma Tuuli-huvi vajalikul ajal tagasi hoidnud ja Tuuli-ažiotaaži taltsutanud? See ei tähenda – et te valesti aru ei saaks –, et ei peaks Tomingalt üldse midagi küsima, vaid see tähendab, kas ikka peab oma traditsiooniliselt rõkkav-hõiskavas stiilis muudkui tuulitama, igal võimalusel meelde tuletama, millised ootused on Tomingaga seotud, kuidas kõik just temasse usuvad, mis moodi tema on Eesti koondise peamine lootus. Sest lõppude lõpuks on just Tomingas saavutanud Eesti laskesuusatajaist parimad tulemused, sest lõppude lõpuks, kui üldse keegi peo Eesti õuele võiks tuua, saab see olla ainult Tuuli Tomingas.

Ja siis on sportlane, kes on paaril korral õnnestunud, silmitsi ajakirjanike ülesköetud ootuste ja lootustega – aga kelle tegelik tase, tavaline võistluste keskmine, lubab prognoosida talle pigem kohta kolmandas kümnes, mitte esikümnes. Kas kujutate ette, millise surve on ERRi alatasa tuulitavad ajakirjanikud suutnud Tominga pea kohale ehitada?

Ent Eesti publikule, kes kaasa elab ja omadele pöialt peab, pole sellisest mõttekäigust sooja ega külma. Ei saagi olla. Sest kust saab publik tulla selle peale, et laskesuusakommentaatorid, kes ju omadele niiiiii ennastunustavalt kaasa elavad, niiiiii vägevalt neid reportaažides toetavad, võivad ülihingestatud poolehoiuga – mille tulemusena on laskesuusatajaist, vähemasti Tomingast, saanud Eesti rahva eduootuste ja medalilootuse kandjad –, nende vaimset seisundit hoopis saboteerida ja nende tulemusi alla kiskuda. Ja viimaste hooaegade parima neist, Tominga, vaimselt katki murda ja sügavasse auku ajada.

Foto 1: Tuuli Tomingas tänavu 23. jaanuaril Itaalias Antholz-Anterselvas MK-etapil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Tuuli Tomingas tänavu 22. veebruaril Šveitsis Lenzerheides MK-etapil teatesõidus. Vasakul teevad teatevahetust šveitslannad Aita Gasparin ja Elisa Gasparin. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 3: Tuuli Tomingas treenimas mullu 22. novembril Rakvere spordihoone rullilindil. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 4: Postimehes Priit Pulleritsu tänase kirjutise juurde jäetud lugeja kommentaar. Kuvatõmmis Postimehe veebiküljelt
Foto 5: Tuuli Tomingas pärast finišeerimist 8. detsembril 2023 Hochfilzeni MK-etapil Austrias. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Miks laskesuusatamise kommentaatorite riietus väärib suurt tähelepanu?

Eesti Rahvusringhäälingu reklaamklipp laskesuusatamise kommentaatoritega (fotol vasakul) on turunduse mõttes nutikas ja isegi vaimukas, aga seda ei saa vaadata üksnes läbi puhtalt loomingulise või huumori prisma. Turunduse tegijana, eriti rahvusringhäälingus, millele kestivad a priori kõrged standardid, pead olema tark ja nägema ette, kas su turunduskäik võib tekitada ajakirjanduseetika kohta küsimusi. Tõenäoline on, et enamik inimesi, vaatajaid-kuulajaid-lugejaid, sellele ei mõtle ja ei pane võimalikke küsitavusi tähelegi, aga kui keegi märkab ja küsimused tõstatab, pead olema valmis vastama ja aru andma.

Ajakirjandus on see, millega olen kogu elu tegelenud. Kui 1990. aasta sügissemestril New Yorgis Columbia ülikooli ajakirjanduskoolis õppisin, keskendus seal reedeti üks aine just ajakirjanduseetikale. See oli oluline aine, sest sel teemal kursust viis läbi ajakirjanduskooli dekaan. Sealt peale harjus sisse näha ajakirjandust ka läbi eetiliste kategooriate. Tartu Ülikooli ajakirjandusõppes siis sellist ainet programmis ei olnud.

Eelmises sissekandes ütlesin, et ei saa kirjutada ERRi edastatud infost seoses laskesuusatamise kommentaatorite teleklipiga, sest esitasin küsimused Postimehe ajakirjanikuna. Nüüd panin saadu põhjal Postimehele loo kokku – see on siin.

Mõni võib öelda, et mis ma tühjast tüli teen. Teen sellepärast, et kui ajakirjandus valvab ühiskonna teiste valdkondade järele, siis kes valvab ajakirjanduse enda järele. Seda esiteks. Teiseks, kui ka väiksena näivatele eksimustele mitte reageerida, annab see eksimuse sooritanuile juurde julgust veelgi suuremaid eksisamme teha. Ehk teisisõnu: pidurit tuleb vajutada siis, kui ees paistab kiilasjää oht, mitte siis, kui oled suure kiirusega juba kiilasjääle kihutanud – siis on tulemuseks õnnetus.

Foto: ERRi laskesuusatamise kommentaatorid teleklipis ETV ekraanil. Kuvatõmmis ETV ekraanilt, selle tegi Priit Pullerits

Pullerits: Kas ERR astus laskesuusatajatega lõplikult ühte paati?

Kas olete näinud Eesti Rahvusringhäälingu uue laskesuusahooaja eelset reklaamklippi, kus laskesuusakommentaatoritel, sh ERRi hingekirjas olevatel Tarmo Tiisleril ja Ivar Lepikul on seljas sini-must-valge riietus, ilmselt vest või dressipluus, mille värvikombinatsioon, tegumood, lõige, stiil ja muster meenutavad väga neid dresse/veste, mida kandsid Eesti laskesuusatajad 2022/2023 võistlushooajal.

Milles probleem, küsite.

Probleem on ERRi sõltumatuses. Kui laskesuusatamise kommentaatorid, kes on ERRiga palgal või ka lepingulises töösuhtes, panevad selga riietuse, mis on samasugune või ääretult sarnane sellega, mida on kandnud või kannab Eesti laskesuusatamise koondis, siis ERR näitab sellega, et ta on laskesuusatamise koondisega n-ö samas paadis. Vormiriietus on ju klassikaline kuuluvuse märk ja kinnitus, eriti spordis. 

Aga ajakirjandus peab hoidma nendega, keda ta kajastab, distantsi. See on elementaarne ajakirjanduseetika. See on lihtsalt ajakirjandusliku hügieeni küsimus. Praegusel juhul manifesteerib ERR selgelt, et nende esindajad, kes laskesuusatamist kajastavad, on sama hästi kui osa laskesuusatamise koondisest. Ehk kaob distants kajastatavate ja kajastajate vahel, mis õõnestab ERRi ajakirjanduslikku usaldusväärsust

Esitasin küsimuse, kas ERRis laskesuusatamise kajastajate seljas olev riietus on sama, mis on olnud seljas Eesti laskesuusakoondise liikmetel. (Logode erinevus ei mängi siin rolli.) Hea meelega avaldaksin siin ERRi spordiuudiste juht Rivo Saarna vastuse, kuid ei saa, sest esitasin küsimused Postimehe meiliaadressilt, mis tähendab, et vastuse avaldamise õigus on Postimehel. Ütlen vaid nii palju, et vastus ei olnud selline, mis olnuks mulle selge. Kui üle küsisin, soovitas Saarna küsida arvamust lugejatelt, kas dressid on samasugused.

Siin siis küsingi teilt, kas dressid on teie arvates samasugused. Kuna ma ei saa seda küsida ilma võrdluspilti näitamata, siis lisan juurde ka Saarna läkitatud kuvatõmmise ERRi laskesuusareklaamist (ülal vasakul).

Foto 1 ja 2: Laskesuusatajad Tuuli Tomingas ja Rene Zahkna 31.oktoobril 2022 Tallinnas. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kaader ERRi laskesuusatamise kommentaatorite telereklaamist. Edastas Rivo Saarna, ERR 

Pullerits: Miks lastakse naistel karmide spordialadega oma tervist lõhkuda?

Vahel, kui nädalavahetusel eriti lõdvaks tahan lasta, klõpsin teleri spordikanaleile, et äkki tuleb midagi huvitavat. Pühapäeval sattusin jõutõstmise MMile, kus osales ka Eliise Mikomägi (fotol paremal) Eestist. Hästi osales, tuli neljandaks. Aga mind pani mõtlema hoopis muu.

Miks naised oma keha sellise alaga lõhuvad? Ja ka teise aladega, mis neile sugugi head ei tee?

Hüva, võite ju vastu väita, et kui nad oleks oma keha lõhkunud, siis nad ju ei saaks võistelda ja suuri raskusi laval üles vinnata.

Aga kui palju on neid, kes on oma keha jõutõstmise ja muude selliste üleloomulike aladega ära lõhkunud enne, kui nad üldse kuskile tiitlivõistlusele pääsesid?

Ja millise jälje jätab sellise keha lõhkuva ala harrastamine edasiseks? Ega tagajärjed ilmne aasta või kahe pärast. Kõik need seljad ja põlved ja muud kehaosad hakkavad kunagistest ebaloomulikest koormustest märku andma hiljem.

Jah, ega keegi naisi selleks sunni. Nad teevad seda vabatahtlikult. Aga kas keegi on neid ka tagajärgede eest manitsenud? Nagu näiteks suitsupakkidel või alkohoolsete jookide siltidel, et suitsetamine ja joomine kahjustavad tervist, ja joomine just rasedaid?

Isegi kui ei saa tervist ilmselgelt lõhkuvaid alasid ära keelata, siis tuleks selgelt teavitada, millised on nendega kaasnevad ohud tervisele. Jah, need hoiatused ei pruugi ümber veenda, kuid vähemasti saab siis hiljem öelda, kuid hädad kaelas, et „kas sulle siis ei räägitud!”.

Minu meelest on vastutustundetu lasta sellistel tervist purustavatel aladel vabalt, ilma igasuguste piirangute ja regulatsioonideta kesta ja toimetada. 

Fotod 1 ja 3: Tartu Kultuurkapitali Neinar Seli Sihtkapitali õppiva noorsportlase stipendiumi pälvis 2021. aasta jaanuaris jõutõstja Eliise Mikomägi. Fotode autor: Kristjan Teedema, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 2: Prantsusmaa jõutõstja Noemie Allabert tänavu augustis võistlustel Hiinas. Foto autor: Reuters/Scanpix 

Pullerits: Kelle raha eest lennutas laskesuusatamise föderatsioon ajakirjanikud Rootsi võistlustele?

Kui lugejad juhtisid mu tähelepanu tõsiasjale, et neli ajakirjanikku Postimehest, Õhtulehest, Delfist ja Eesti Rahvusringhäälingust käisid eelmise nädala lõpus Rootsis Idres laskesuusatajate esimese lume võistlusel Eesti laskesuusatamise föderatsiooni toetusega, siis küsisin, kas soovitakse teada, kui suure summa ELSF mängu pani ja mis kulurealt see leiti ja mida selle eest ajakirjanikele võimaldati.

Kuna vastus oli jah, et soovite küll teada, siis ma hankisin spetsiaalselt teile vastuse - see on siin.

Foto: Regina Ermits laupäeval Rootsis Idres naiste 8 km distantsil. Foto autor: AP/Scanpix 

Pullerits: Ajakirjanikust propagandistiks ehk ERRi spordikajastuses on sihik paigast ära

Hea ajakirjanduse tunnus ja ühtlasi ülesanne on osata hinnata eesootava sündmuse tähtsust, mõju ja tulemust ning vastavalt sellele kavandada mõistlikult ja põhjendatult sündmuse kajastamine. Kui pühendada sündmusele ennetavalt liiga palju ja suurt tähelepanu, on tegemist kriitikavaba ülekajastamisega, mis ei ole enam ajakirjandus, vaid muutub propagandaks.

Just nii juhtus Eesti Rahvusringhäälingu sporditoimetusega seoses naiste korvpalli 2027. aasta EM-valiksarja eilse mänguga, mille Eesti naiskond kaotas Hollandile suurelt, 54:92.

Kes vaatab ERRi õhtuseid spordisaateid, sel ei saanud jääda märkamata, kui suureks rääkis ERR kolmapäevaõhtuse mängu. Juba pühapäeval olid ERRi spordisaate stuudios Anu Sääritsa intervjueeritavateks kaks koondislast. Spordiuudiste õhtuse saate piiratud mahtu arvestades jõudsid suured lood Eesti korvpallinaiskonnast ka järgmiste päevade spordisaatesse. Muu hulgas saime teada, et Holland peaks olema naiskond, kellega Eesti peaks suutma enam-vähem võrdselt mängida.

Ja siis tuli 38-punktiline kaotus. See ei olnud saun. See oli häving.

See, et poolajaks oli Eesti kaotusseis ainult 9-punktiline ja viimase veerandi eel 14-punktiline, on võltslohutus. See on sama väheoluline ja -otsustav, nagu see, et kui jooksin 800 meetri isikliku rekordi, läbisin esimese ringi täpselt sama kiiresti (ehk korvpallikeeles: viigiseisus) kui Moskva olümpia 800 meetri finaaljooksu (Sebastian Coe ja Steve Ovetti kauaoodatud duell!) vedaja, 54,5ga. Mis tähtsus sel poole distantsi vaheajal on, kui lõpuks võitis Ovett olümpiakulla minu isiklikust rekordist 10,5 sekundit kiirema ajaga?!

Aga mõistlikud proportsioonid on paigast ära mujalgi. Eelmise nädala jalgpallikonverentsil Tallinnas vestlesin tuntud jalgpallientusiastiga. Ütlesin, et jalgpallist liiga palju rääkimine ja kirjutamine on muu seas alusetu ka sellepärast, et Eesti jalgpallis puuduvad igasugused saavutused. Mu vestluspartner, kes, teades, et olen harrastanud suusatamist, teatas, et hoopis suusatamine ei huvita kedagi ja suusatamises võidetud medalid ei lähe kellelegi korda. 

Sellega ma ei saanud nõustuda. Arvan, et mu suurim sportlik elamus pealtvaatajana (olgugi samal ajal ka ajakirjanikuna) pärineb kunagiselt Otepää MK-etapilt, kui rajaäärsed ja tribüünid olid paksult rahvast täis. Mäletan, et kui Eesti suusatajad laskusid staadionile, saatis neid sõnulseletamatu ergutuskoor. Sõna „ergutuskoor” kõlab siin muidugi magedalt. See oli müstiline hääle-, kisa- ja ennekõike energialaine, mis üle staadioni käis. Sa mitte ainult ei kuulnud seda, vaid sa ka tundsid seda. Kes tol korral kohal oli ja mäletab, võiks siin püüda oma elamusi kirjeldada.

Ja siis öelda, et suusatamine ei huvita kedagi ja suusatamise medalid ei lähe kellelegi korda...

Jalgpallientusiast vastas mulle täiesti tõsiselt, et kuidas ei ole Eesti jalgpallil saavutusi!? Loomulikult on. Ja ta ütles: „Kahekordne Balti turniiri võit!”

Ah sa mait ja põrgu päralt – tõepoolest, kuidas ma küll need saavutused unustada võisin?...

Fotod 1 ja 2: Eesti ja Hollandi korvpallinaiskonna mäng kolmapäeval Tallinnas. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: 1500 meetri jooksu finaal Moskva olümpial. Paremalt: Sebastian Coe, Steve Cram ja Steve Ovett (kõik Suurbritanniast). Foto autor: imago images / Colorsport / Scanpix
Foto 4: Andrus Veerpalu 2011. aasta jaanuaris Otepää MK-etapil Tehvandi tõusul. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Miks peavad Eesti sportlased sotsiaalmeedias poosetama?

Järsku viskas hommikul telefonis ette pooleminutilise videoloo, kuidas Eesti laskesuusatajad passivad selga uut võistlusvormi. Moomoo moe teemal ma hinnangut ei anna, pole spetsialist. Küll aga pani mind mõtlema, mille peale peavad nüüdisajal sportlased aega kulutama.

Vaadake ise: seatakse üles terve stuudio, sportlased käsutatakse kohale, palutakse võtta see- ja teistsuguseid asendeid. Kindlasti meeleolukas. Kindlasti võttis see mitu tundi. Aga küsin: kui palju aitab see kõik tulemust paremaks teha?

Siin tuleb näha laiemat pilti, mis tõukub sellest, kus seda videot levitatakse – sotsiaalmeedias. Ja laiem pilt on see, et sotsiaalmeedia tekitab sportlastele lisakohustuse – kohustuse seal figureerida. Kas arvate, et see käib muuseas

Ei käi. Toon võrdluse. Nimelt, kui olen käinud jalgrattaga Utah’s seiklemas (fotol paremal), siis olen igal õhtul teinud päevast põhjaliku ülevaate, mida olete siin saanud aastate jooksul näha ja lugeda. See ei käi nipsust. Nende tekstide loomine ja sinna piltide juurde panemine on võtnud kolm-neli tundi. Hüva, kui oled päev aega looduses rattaga ringi sõitnud, siis mis sa õhtul ikka üksinda muud teed, kui võtad päeva kokku, talletad selle tuleviku tarbeks – äkki kellelegi veel pakub huvi ja keegi loeb ning kindlasti on endal huvitav aastaid hiljem kõike taas läbi elada, ja kes teab, võib-olla leiab keegi kunagi kauges tulevikus tänuväärset materjali, saamaks teada, mis moodi mõni eesti inimene 21. sajandi algul rattaga kaugel maal seiklemas käis.

Ma ei pannud õhtuti küll kokku videolugusid, aga kui oleks seda teinud, oleks seegi võtnud kolm-neli tundi. Kindlasti ei pane laskesuusatajad siin viidatud riietumisvideot ise kokku, aga selle jaoks poseerimine võtab kahtlemata oma aja, ja mitte vähe. 

Lühidalt: tarvidus sotsiaalmeedias poosetada nõuab aega, energiat, pühendumist. Küsin klassikalise küsimuse veel kord: kui palju aitavad sotsiaalmeedia videod ja pildid tulemust paremaks teha? Kui palju aitavad need kaasa sportliku taseme tõstmisele? Kas ilma sotsiaalmeedia postitusteta jääksid tulemused kehvemaks? 

Ja kokkuvõtvalt: kui tulemus taliolümpial jääb tagasihoidlikuks, kas siis keegi tõstatab ka küsimuse, et äkki tulnuks tulemus veidi parem, kui aega, energiat ja pühendumist ei oleks raisatud sotsiaalmeedias kekutamisele ja pläkutamisele?

Foto 1: Eesti laskesuusatamise koondise tutvumislaager tänavu 15. mail Otepääl, kus tutvustati ka koondise uut treenerit Håvard Gutubø Bogetveiti. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 2: Spordiriiete tootja MooMoo loovjuht Hanna Taaramäe (vasakul) ja tootmisjuht Kairi Palm mullu novembris. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits 2012. aasta kevadel Utah's Canyonlandi rahvuspargis Needlesi piirkonnas Elephant Hilli otsas. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 4: Spordipodcasti "Kiirtuli” salvestus 5. novembril. Saatejuhid Hendrik Kalmet ja Tõnis Niinemets (keskel). Külalised Rene Zahkna (vasakul) ja Jakob Kulbin (paremal). Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix