Pullerits: Lühenenud distantsid ja sõidud ringidel - kas see on Estoloppeti saatus?

Eelmisel laupäeval kulges 35-kilomeetrine Viru maraton (fotodel) 10-kilomeetrisel ringil, mida tuli läbida kolm korda, järgmise nädala laupäeval toimub 31-kilomeetrine Neeruti maraton kahel ringil. Seega jätkub mullu alguse saanud tava: Eesti suusamaratonid sõidetakse ringidel. Ja kui vaatate seniste võistluste pikkusi, siis näete, et ega need distantsi poolest mingid maratonid ole. Mis viis mind paarile mõttele.

Esiteks, ringil on maratoni korraldada kahtlemata säästlikum, kui valmistada ette üks pikk rada, ning raha loeb. Teiseks, kui sõitude pikkus kahaneb, siis see on justkui märk – eriti arvestades osalejate arvu kahanemist võrreldes kümnendi-kahe taguse ajaga –, et tuleb ajaga kaasas käia ning osalejate ligimeelitamiseks neile lühemaid sõite korraldada.

Loogiline kõik, kas pole?

Läksin nende teooriatega reede pärastlõunal Estoloppeti sarja tegevjuhi Kunnar Karu jutule. Ta kõndis parajasti Kekkose rajal – ärge erutuge: ta kinnitas, et kõnnib nii, et rada ei riku –, kiites, et see on väga tugev, ainult mõnes kohas on oksarisu puudelt lumele langenud.

Karu kinnitas, et ühegi maratoni korraldaja ei taha teha rada lühemaks ega viia võistlust ringidele, aga kui lund pole piisavalt, siis muud varianti üle ei jää. Ta ütles, et iga korraldaja soov ja unistus on ette valmistada pikk rada, ja kui see pole võimalik, siis teha maraton kahel võimalikult pikal ringil.

Nädala pärast peetav Neeruti maraton tuleb Estoloppeti kodulehe andmeil 31 ja Karu sõnul 32 km pikkune, kusjuures ta ei välistanud, et äkki õnnestub võitlust veel mõne kilomeetri võrra pikendada, kuid ei pidanud tõenäoliseks, et seda saaks pidada muud moodi, kui kahel ringil. Kaks ringi on tema sõnul mõistlik variant, sest kolmandal ringil läheb sõit osalejaile juba tüütuks ning rada pudruks. „Parem sõita kaks ringi, kui teha ka kolmas poolpiduselt otsa,” sõnas ta.

Küsisin, kas Viru ja Neeruti põhisõidu lühendamisel kõvasti alla 40 km on mängus ka kalkulatsioon, et siis on need rohkematele jõukohased. Karu vastas, et distantsi pikkus sõltub ikka talvest ja lumest. Ta lisas, et ületuleva nädala lõpus toimuv Alutaguse klassikamaraton on plaanis läbi viia ühel pikal rajal (praegu on see välja kuulutatud 43 km pikkusena), kui vaid lund pisut juurde tuleks.

Uurisin ka, kas Karu on kursis, nagu siin blogis hiljuti üks kommentaator välja tõi, et Estoloppeti sarja osalejate keskmine vanus on märgatavalt tõusnud, ja kui on, kuidas see mõjutab sarja edasisi plaane. Karu rääkis, et kõigil maratonidel on programm läinud laiemaks: lisaks põhisõidule pole kavas ainult poole lühem võistlus, vaid lisandunud on mõlemas tehnikas sõidud, öösõidud, lastesõidud, naiste sõidud, teatesõidud. Ta avaldas lootust, et kõik see hakkab ka nooremat rahvast ligi meelitama. Kui kavas oleks ainult 42 km sõit, siis selge see, mainis ta, et paljudele käiks see üle jõu.

„Kui lähed esimest korda elus Tartu maratonile ja kohe pikale distantsile, siis ei tea, kas sellest tuleb ikka nauding,” sõnas ta.

Võistlusmaa pikkuse osas, möönis Karu, on olukord muutunud: kui vanasti oli see, kes ei sõitnud täispikka maratoni, nobody ehk mitte keegi, siis nüüd enam ei viska sõbrad õhtul saunast välja seda, kes piirdus poolpika distantsiga.

Küllap on nii mõnedki pannud tähele, et Viru ja Neeruti maratoni vahele jääb kaks nädalat, seejärel toimuvad järgmised kolm maratoni nädalaste vahedega ning siis hooaja lõpetuseks Haanja maraton pärast kahenädalast vahet Tallinna maratoniga. Miks nii?

Karu ütles, et Estoloppeti vaatest võiks iga maratoni vahel olla kaks nädalat, siis ei läheks graafik nii korraldajatele kui osalejatele liiga tihedaks, aga asi on selles, et keegi ei julge jaanuari alguses suusamaratonide hooajaga algust teha.

Mida teie neist seletustest arvate ja mis küsimused teil on tekkinud?

Fotod: Viru maraton 17. jaanuaril 2026. Fotode autorid: Tarmo Haud ja Adam Illingworth, Estoloppet

Pullerits: Miks murdmaasuusarajad tuleks muuta tasuliseks?

President isiklikult tõstatas raha teema, suure raha teema. Ta ütles Otepääl toimunud kahevõistlejate MK-etapi ajal, et tuleks leida miljon eurot ja hüppemäe äärde tuulevõrk püsti panna. Mis aga seejuures märkimata jäi, on huvide konflikt, suisa röökiv huvide konflikt. Nimelt asus president tegema avalikku lobitööd oma poja eest. Tema poeg Kristjan Karis on Tehvandi Spordikeskuse sihtasutuse juhatuse tähtsaim liige. Keskuse spordirajatiste hulka kuulub ka K90 suusahüppemägi.

Ma ei ütle, et suusahüppemäele ei tohiks tuulevõrgu soetamisest rääkida, aga kindlasti ei peaks sel teemal rääkima president, kelle poeg juhib Tehvandi spordikeskust.

Meie räägime samal ajal palju väiksematest summadest. Näiteks kolmest eurost. Just nii palju tuleb sellest talvest alates maksta iga päev igaühel, kes on vanemad kui 10-aastased ja tahavad Haanja radadel suusatada. Neli talve tagasi, kui seal viimati suusatasin, sai seda teha täiesti tasuta.

See on õige otsus, et suusatajailt raha küsida. Suusaradade tegemine pole odav lõbu. Kohalik omavalitsus, Rõuge vald, seda kinni maksta ei suuda. Ega peagi maksma, kui suur osa neist, kes seal suusatamas käivad, on pärit mujalt. 

Mul on raske leida argumente, miks muud paigad, kus on ettevalmistatud ja hooldatud rajad, ei peaks järgima Haanja keskuse eeskuju, sh Tartu Tähtvere spordipark. Miks peaks suusatamine olema tasuta?

Näiteks tahate minna Kuutsemäele või Kütiorgu või Kiviõli tuhamäele suuskadega mäest alla laskma – igal pool peate maksma, ja palju rohkem, kui kolm eurot. Jah, selle eest saate tõstukiga üles sõita – aga kas tahate väita, et mäepileti hind on täpselt tõstuki kasutamise hind?! Ei ole ju.

Tahate minna ükskõik millisesse spordisaali – samuti maksate. Tahate minna kergejõustikuhalli – jälle maksate. Tahate kuskil korv- või võrkpalli mängida – ikka maksate. Miks peaks suusatamine olema privilegeeritud ala, et seda peaks saama tasuta? (Jajah, tean, lõpuks maksab maksumaksja kõik kinni; aga sel juhul ei saa rääkida ka tasuta ühistranspordist.)

Kindlasti toetan seda, et lastelt ei peaks suusatamise eest raha küsima, nagu ei tee seda ka Haanja keskus, kui sa ei ole just 11 või vanem. Aga need, kes käivad tööl ja teenivad raha, võiks küll maksta. Et ebamugav iga kord kolme eurot kaasas vedada ja maksmisega tegeleda? Ka sellele on lahendus: Haanjas saab osta 75-eurose hooajapileti – suusata selle eest, kui palju tahad. Aga võib ju ka pakkuda kuupiletit, näiteks 25 eurot. 

Suusatajad, mis arvate?

Foto 1: Eelmise nädala reede päikseline hommik Tartus Tähtveres. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Suusataja esmaspäeva õhtul kella kaheksa ajal Tähtvere sspordipargis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Sügisel renoveeritud tee Tähtvere spordiparki. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Tähtvere tervisespordikeskuse uus hoone. Esiplaanil suusahoolduse ala aknad, taamal suusalaenutuse osa aknad. Foto autor: Priit Pullerits 

Pullerits: Millise valusa vastasega tuli Viru maratonil tegelikult võitlust pidada?

Läbinud Viru maratonil stardipaugujärgse 5-kilomeetrise pauna ja poole esimesest, 10-kilomeetrisest ringist, mida tuli suusatada kolm korda, algas peaaegu katkematu võitlus varbaid ja eriti just sõrmi pureva külmaga.

Temperatuuri prognoosi järgi ei pidanud laupäeva hommik kujunema teab mis piinarikkaks. Ilmaennustus lubas Lääne-Virumaal Mõedaku spordibaasis stardi ajaks üheksat ja umbes kahe tunni järel 35 kilomeetri pikkuse vabatehnikas maratoni lõpetamise ajaks kaheksat miinuspügalat.

Aga tegelikult oli startides külmakraade tosin. Prognoosituga võrreldes iseenesest küll väike erinevus, kuid mida prognoos ei öelnud – see oli tuulekülm ehk kui krõbe pakane tegelikult tundub.

Ja tundus ligi 20 miinuskraadi, väidab Jaanus Laidvee (kelle siinne kogemuslugu ilmus ka Postimehes.) 

«Metsa vahel tuult peaaegu polnud, aga lagedal oli ikka rõve,» kirjeldab ta. «Tuul oli korralik.»

Laidvee on olnud viimasest viiest Tartu maratonist neljal kindel esisajamees. Seekord, nagu ta Stravas teatab, oli Estoloppeti sarja esimesel mõõduvõtul tema plaan mitte n-ö üle panna, vaid sõita mõnusa pingutusega nii, et ebamugavaks ei läheks. Mitte et ta vähe treeninud oleks. Ta käis talve hakul rohkem kui nädala harjutamas Itaalias Livignos ja hiljuti perega ka Soomes Vuokattis. Põhjus, miks kavas polnud kohe stardipaugust paugutama hakata, oli tema sõnul järgmine: «Tuleb vaadata passi.» Tema vanuseklass on M50.

Start oligi Laidvee hinnangul mõnus ja rahulik – üksjagu erinev sellest rabistamisest, mida ta mäletab Viru maratonilt mõni aasta tagasi. Ta oletab, et asi võis olla selles, et paljud on saanud lume hilise saabumise tõttu ebapiisavalt treenida ning enesekindlus ei ajanud seega enamikul üle ääre.

Laidvee paneb tavaliselt võistlusteks suusakombinesooni alla ühe kaitsva pesukihi, aga sedapuhku pani teise ka. Õigesti tegi – kehal külm ei hakanud. Jalga tõmbas ta paari õhukesi sokke ja nende peale kaks paari spordisokke. Taas õige tegu – alles 4–5 kilomeetrit enne lõppu hakkas külm varbaid näpistama. Mitmed kaasvõistlejad, kellega ta rääkis – ja noid oli umbes kümme –, tunnistasid, et neil olid ka varvastega probleemid ja mõnel neist hakkas varvastel niivõrd külm, et palju ei jäänud puudu, kui nad oleksid võistluse katkestanud. 10-kilomeetrisel ringil sõitmine teinuks selle ka lihtsamaks.

Aga kinnastega tegi Laidvee vea. Tavapäraste võistluskinnaste asemel tõmbas küll käte otsa Madshusi paksemat sorti trennisõrmikud, kuid 10. kilomeetri paiku sai aru, et noist jääb väheks. Ta taipas – paraku lootusetult hilja –, et oleks pidanud trennikinnaste alla panema ka aluskindad. 

Rohkem kui kaks kolmandikku distantsist, ligi veerandsada kilomeetrit, pidi Laidvee võitlema selle nimel, et sõrmed ära ei külmuks. Ja mitte ainult tema. Laidvee sõnul olid sama hädaga kimpus peaaegu kõik, kellega ta pärast võistlusmuljeid vahetas. Ta pidi tihtilugu loobuma suusatades kätetööst, et sõrmi mudida või pigistada – vaja oli ju veri liikuma saada. «Ebameeldivaid hetki oli päris palju,» tunnistab ta.

Nii mõnedki osalejad avaldasid Laidveele, et paiguti kippus sõrmedega olukord nii hulluks, et tuli tahtmine rajalt ära tulla. Näiteks Alar Savastver, kes suutis sellest hoolimata lõpetada 31. kohaga. Laidvee ei salga, et oleks ta sõitma läinud võistluskinnastega, poleks ta finišini vastu pidanud.

Esimest korda 10-kilomeetrist ringi läbides oli rada tugev ja korralik, lund oli piisavalt, rohi kuskil välja ei turritanud ja mulda ei paistnud. See oli ka põhjus, miks Laidvee otsustas sooja tehes, et läheb sõitma väikse kulbiga keppidega – ta uskus, et need ei vaju kõval rajal läbi. Suurte kulpidega, millest on kasu paksus lumes, kaasneb oht, et mõni konkurentidest võib neile peale astuda ja sedasi isegi kepi ära murda.

Aga teise 10-kilomeetrise ringi algul tuli tõdeda, et rada on võrreldes esimese ringiga muutunud märksa pehmemaks, ning kolmandal ringil veelgi rohkem. Eriti tõusudel ja üle põldude kulgevatel lõikudel. Nii kepid kui suusad vajusid rohkem läbi, ent vähemasti musta maad kuskilt välja paistma ei hakanud.

Teisel ringil hakkas ka juhtuma. Selle algul tuli laskumisel Laidvee tagant Veikko Savvest (nr 69), jõudis Laidveele kõrvale, kuid tema suusk jooksis raja ääres lumevalli. Laidvee kuulis, kuidas Savvest kukkus kõva pauguga selili. (Savvest toibus ja edestas lõpuks Laidveed kolme ja poole minutiga. Parempoolsel pildil on Laidvee vasakul ja Savvest paremal.)

Pelgalt kolm kilomeetrit hiljem sai Laidvee maaga otseühenduse. Ta laskus põllul, laskumise lõpus ootas paremkurv. Nagu kurvides ikka, oli sinnagi tekkinud sisejälg ning sellest kõrgemal lumevallil välisjälg. Laidvee otsustas kasutada sisejälge – ent see osutus valeks valikuks, nagu ta tunda sai. Suusk jooksis sisekurvis tekkinud valli, tõmbas hoo kinni ning Laidvee maandus tagumikule. Tema järel tuli tosin meest, kes kõik läksid mööda, kuni ta end püsti ajas, üleni lumine. Seni oli ta enda arvestuse järgi sõitnud umbes 50. kohal.

Ja ta langes veelgi tahapoole. Salomoni suusasaapa lukk ja selle peale käiv krõps olid kukkudes puntrasse keeranud. Seni kui ta külmunud sõrmedega selle lahti harutas ja saapa sõidukorda seadis, kukkus ta veel paari koha võrra tahapoole. 

Suuremad juhtumised said sellega otsa, aga väiksemaid takistusi tekkis kolmandal ringil ridamisi juurde – ja mitte üksnes talle, vaid kõigile, kes ei kuulunud põhidistantsil liidrite hulka. Nimelt lasid korraldajad pärast seda, kui kiiremad olid suundunud lõpuringile, nonde järel rajale lühema distantsi sõitjad. See tähendab, et edaspidi tuli pidevalt laveerida, kuidas aeglasematest mööda pääseda. Eriti keeruliseks muutus möödumine laskumistel, kus nn matkajate taga tuli mitmel korral sahatada – vastasel korral oleks laskumise alla tekkinud külakuhi. Kukkumisi juhtus.

«Kolmas ring oli paljuski slaalomisõit poolmaratoni sõitjate vahel,» lausub Laidvee. (Vt öeldu kinnituseks foto paremal.)

Laidvee keskmiseks pulsiks kujunes 146 lööki minutis, mis ei ole tema puhul kõrge näitaja, kuigi tõusumeetreid kogunes spordikella järgi 824, mis näitab tema sõnul, et rada oli nõudlik. Kuna jõudu liigselt kulunud polnud – mõlemad kaasa võetud geelid jäid tarbimata –, pani ta viimasel kolmel-neljal kilomeetril tempot juurde ja sai mõne koha võrra ettepoole. Protokolli läks 74. koht ajaga 1:53.52, M50 klassis oli ta 15. Võitja Raido Ränkelile kaotas ta pisut alla 22 minuti.

Fotod 1, 3 ja 4: Viru maraton laupäeval. Fotode autor: Tarmo Haud, Estoloppet 
Foto 2:Viru maratoni teadustaja vahur Teppan (vasakul) ja peakorraldaja Tarmo Kärdi. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 5: Raido Ränkel võidab Viru maratoni. Foto autor: Adam Illingworth, Estoloppet
Foto 6: Viru maratoni võitis naiste arvestuses Soome ekskoondislane Anne Kyllönen. Foto autor: Adam Illingworth, Estoloppet
Foto 7: Jaanus Laidvee (vasakul) ja Veikko Savvest (paremal) joogipunktis. Foto autor: Estoloppet
Foto 8: Viru maratoni esikolmik Karel Tammjärv (2. koht), Raido Ränkel (1. koht) ja Sander Linnus (3. koht). Foto autor: Adam Illingworth, Estoloppet
Foto 9: Viru maratoni kuus paremat autasustamisel. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 10: Slaalomisõit kolmandal 10 km ringil aeglaste osalejate vahel. Foto autor: Estoloppet

Pullerits: Millega on Viru maratonil kitsas käes? Rahaga!

Miks tuleb laupäeval Viru maratonil sõita kolm 10-kilomeetrist ringi, mitte üks 42-kilomeetrine, nagu algselt välja oli kuulutatud, on küsinud nii mõnigi.

Pakkusin ühele küsijale n-ö lambist vastuseks, et äkki kulude kokkuhoiu tõttu – ja tuli välja, et nii ongi. Kuigi, tõsi, see pole ainus põhjus. Ent siiski oluline põhjus, nagu tõin välja ka täna Postimehes avaldatud loos.

Estoloppeti sarja maratonide korraldajad on kuulnud suusatajailt häid sõnu, aga ka halbu. Osade osalejate rahulolematus pole neile võõras teema. Seepärast võtsidki Viru maratoni korraldajad peakorraldaja Tarmo Kärdi sõnul ette, et valmistavad ette pigem lühema, ent kvaliteetse raja, mitte pika, mis võib nn vingumäe meestele ainest anda.

Ta on elunäinud rajameistreilt kuulnud, et nüüdisajal on inimesed kapriissemad kui varem. «Kui väike käbi või oks jääb ette, tõmbab neil juba kulmu kortsu,» vahendab ta kogenud meeste tähelepanekuid. «Ja kui parkla on 500 meetri kaugusel, küsitakse, miks me peame jala käima.»

Esimene põhjus, miks Viru maraton toimub 10-kilomeetrisel ringil (millele pääseb 5-kilomeetrise stardipauna pealt), on mõistagi lumi. Seda on vähe. Kui Kärdiga eile, neljapäeval varasel pärastlõunal rääkisin, ütles ta, et saabus just pool tundi tagasi maratonirajalt, mille sõitis läbi, ning kinnitas, et raja põhi on tugev. Kahes kohas põllu peal turritas siiski rohelus lume alt välja. Sinna lubas ta lume peale visata. 

«Autoga sõites vaatad, et lund on küll ja veel,» rääkis Kärdi, «aga kui pressid kokku, ei jää sellest suurt midagi järele.» Eriti haavatavad on tema sõnul lagedamad kohad, kus tuul saab keerutada ning võib pehme lumevaiba õhukeseks puhuda.

Teine põhjus, miks Viru maraton toimub ringil – ja Kärdi väitis, et tänavu peab enamiku suusamaratone sõitma ringidel –, tuleneb tema sõnul maaomanikest. Paljud varasemail aastail põldudel kulgenud lõigud on üles küntud ning lumekiht ei ole nii paks, et musta pinnast piisavalt katta. «Kui põllul muld või kivike kellegi suusa alla jääb, on vingumäel jälle üks mees juures,» lausus Kärdi.

Lisaks tuleb maaomanikega läbi rääkida, kas suusatajad võivad ikka nende kuuri tagant läbi sõita, ütles Kärdi, kes korraldab Viru maratoni neljandat korda.

Kuid suurim puudus on rahast. Viru maratoni eelarve küünib 30 000 euro kanti, millest stardimaksud katavad umbes poole. Stardimaksu tõsta ei ole võimalik, sest siis kahaneb kohe osalejate arv, seletas Kärdi.

Pool eelarvest tuleb korraldajail ise kokku kraapida. Näiteks Lääne-Virumaa Spordiliidult õnnestus saada 500 eurot ja Kultuurkapitalilt 2500. Varem on Kulka toetus küündinud 4500 euroni.

«Raha on kokku kuivanud,» nentis Kärdi, «aga kõik on läinud kallimaks.» Tänavune eelarve on tema kinnitusel väiksem kui varasemalt. 

Raha neelab Viru maratonil see, et enam-vähem kõik tuleb rentida. Näiteks Mõedaku spordibaas maratoni keskuseks ja rajatraktor suusaradade ettevalmistamiseks. Kusjuures traktor on Kärdi sõnul sama vana, nagu Viru maraton, mis on tänavu juba neljakümnes. «Hoiame hinge kinni, et traktor ära kestaks,» ütles Kärdi eile.

Mitmed toetajad küll aitavad, aga teatud määrani. Näiteks Ramirent andis mullu tasuta piirdeaedu ja kümme välikemmergut, kuid nonde transport Mõedakule ja tagasi tuli organiseerida korraldajail. See läks maksma 1500 eurot. Sellegipoolest lausus Kärdi: «Müts maha nende ees, kes meid toetavad.

Kärdi sõnul saab laupäevane Viru maraton teoks ainult korraldajate entusiasmi toel ning tutvusi, sõpru ja sidemeid ärakasutades. «Ei ole nii, et hakkame [korraldajatena] raha võtma,» ütles ta. «Kõik maksab. Me maksame kõik kinni.»

Kärdi ütles, et teeks hea meelega 42 kilomeetri pikkuse raja, kui vaid raha jaguks. Aga praegust olukorda arvestades on tema sõnul hea tulemus juba seegi, et Viru maraton üldse toimub.

Homse maratoni stardinimekirjast leiab endised Eesti koondislased Raido Ränkeli ja Karel Tammjärve ning Soome ekskoondislase Anne Kyllöneni, kes võitis tosin aastat tagasi Sotši olümpial teatesõidus hõbemedali ning on MK-sarjas jõudnud möödunud kümnendil üheksal võistlusel esikolmikusse.

Fotod 1-5: 2021. aasta Viru maraton 30. jaanuaril. Fotode autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix 

Pullerits: Tahate soodsaid suuski? Skiwax pakub neid - otse Venemaalt

Ja parima vihja saatja auhind, suur avalik tänu, läheb mehele, kes siin paar sissekannet tagasi tõstatas küsimuse, miks müüb Skiwax Venemaalt pärit varustust. Hea vihje oli – uurisin edasi ja sain teada, et sel kommenteerijal oli tõepoolest edastada väga asjalikku infot.

Tulemus on siin, kõigile näha: miks müüb Skiwax, Estoloppeti ja Eesti laskesuusatamise föderatsiooni partner, neljanda sõja-aasta lõpul endiselt Venemaalt pärit kaupa. Ja olgu ette ära öeldud, et küllap müüb ka edaspidi – sest laod on Vene varustust täis varutud.

Foto: Skiwax on pikki aastaid olnud Eesti pikamaasuusatajate sarja Estoloppeti määrdepartner. Pilt tehtud 2022. aasta veebruari algul Tamsalu-Neeruti maratoni stardiala lähedal Skiwaxu suuskade määrimise telgis. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix

Pullerits: Kuidas ma andsin panuse rahva suusaradadele tõmbamiseks?

Esmaspäevasel toimetuse koosolekul eksprompt tekkinud idee ei leidnudki vastuseisu. Nagu ikka, käis arutelu, mis võiks olla need teemad, mida laupäeval kajastada. Ega aasta algus neist väga pakata. Aga kuulanud mõtteid poliitika ja majanduse kohta, pakkusin välja, et nädalavahetuseks peaks kirjutama ka sellest, millest oleks inimestele praktilist kasu. Lühidalt: suusatamisest.

Täpsemalt: kus saab Eestimaal murdmaa- ja mäesuusatada ja lumelauatada (ei saa ju keskenduda ainult sellele, mida ise teed, vaid ajakirjanikuna tuleb mõelda ka sellele, mida teised teevad) ning millised on seal parajasti lumeolud. Idee pälvis heakskiitu.

Aga ideed, üllatus küll, oli palju raskem teostada, kui välja pakkuda. Jah, on olemas terviseradade kodulehekülg, kus leidub infot, aga see pole üleliia selge ja täpne. Lisaks on küljel rajal käinute kommentaarid, mis on tihti vastuolus sellega, mida on kirja pannud rajameistrid. Tagatipuks kohtab kommentaatorite hulgas väga palju õelust ja negativismi (nagu minugi blogi kommentaatorite hulgas), mida ka mõned kaaskommenteerijad välja toovad. Ja muidugi, aja jooksul info muutub: see, mis on kirjas kolmapäeval, võib neljapäeval olla sootuks teine ja reedel omakorda erinev sellest, mida sai lugeda neljapäeval. Aga kui terviseradu on 120 ja hooldatud suusarajad on umbes sajal, nagu ütles mulle Eesti Terviseradade juhataja Assar Jõepera, siis on päevselge, et ei jõua kõike personaalselt üle kontrollida, sest lisaks tuleb hankida infot mäesuusa- ja lumelauakeskuste kohta ning samuti tuleb arvestada, et Postimehe graafiku tegijal kulub materjali vormistamiseks enam-vähem terve tööpäev, mis kokkuvõttes tähendab, et pelgalt alginfo kogumine on metsikult aeganõudev töö ja pidi saama tehtud neljapäeva õhtuks. (Olgu lisatud, et lehe jaoks sai tehtud palju ilusam ja värvilisem graafik, kui on veebis.)

Seejuures tuleb ju ka loo jaoks teha reporteritööd – suur tänu Kaarel Zilmerile, Leivo Sepale, Alar Savastverile, Rimo Timmile, Anti Saarepuule ja kõigile teistele, kes oma aega pühendasid ja kogemusi jagasid – ning mõistagi tegelda ka muude lugudega, nagu näiteks rääkida endise riigikohuniku Eerik Kergandbergiga Eesti-Rootsi vanglalepingu nõrkadest kohtadest ning vanglateenistusega, mida nad Kergandbergi kriitika peale kostavad.

Igatahes sain kokku sellise suure materjali, mis annab põhipildi, kus saab Eestimaal suusatada: kui pikad ja mis tehnikas sõidetavad rajad on valmis, kui palju on rajad valgustatud, kas saab varustust laenutada, kas samas on ka kelgumägi ja lumerõngarennid. Asjatundjad teavad niigi, kuhu suusatama minna – nemad minu juhatust ei vaja; aga peale nende on Eestis veel sadu ja sadu potentsiaalseid suusasahistajaid (Leivo Sepp rääkis, et on Kekkose rajal näinud isegi puusuuskadega sõitjaid), kes võivad vajada abi ja soovitust, kuhu kanti tasub sõitma minna; ja ega ka asjatundjad viitsi kogu aeg ühtedel ja samadel radadel tiirutada, vaid soovivad küllap vaheldust.

Niisiis: siit, palun väga, saab pildi ette!

Fotod 1 ja 4: Suusatajad kolmapäeval Tehvandil. Fotode autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 2: Suusataja eelmisel pühapäeval Tallinna Nõmme lumepargis. Foto autor: Rasmus Rebase, Postimees/Scanpix
Foto 3: Klassikarada teisipäeval Harimäel. Foto autor: Leivo Sepp 

Pullerits: Mida tegi Estoloppeti suusasarja tegevjuht minu lemmikpaigas?

Üks hetk hakkas internet näitama mulle pilte Kunnar Karust. Ta on lõpetanud sama kooli, mille minagi, aga kui mulle meeldivad soojad paigad, siis Karu on kiskunud pigem mägedesse – ja seal on külm; võib vabalt surnuks külmuda. Ta on tõusnud seitsmenda eestlasena Mount Everesti tippu ja käinud mujalgi väga kõrgetes kohtades, aga nüüd nägin, et ta kondab ringi... Utah’s (fotodel). Ja üldsegi mitte üksi.

Kui ta Eestisse jõudis, kutsusin ta külla. Tahtsin teada, mis ta seal tegi ja nägi. Sellest sai Postimehele suur lugu. Allpool paar kõnekat nopet neile, kelle keskendumisvõime üle kolme minuti fookuses ei püsi.

Siin on mõned, kes pole kunagi Utah’s käinud, avaldanud mu ühemeheekspeditsioonide järel arvamust, et mis see siis ka ära ei ole. Kui te mind ei usu, kuulake Karu, kel globaalseid kogemusi – ohtlikke kogemusi – ikka kamaluga rohkem:

„Kui lähed Utah’ pikematele radadele, siis punkt üks: see ei ole Euroopa. Keegi ei käi seal iga kivi peale punavalgeid triipe tõmbamas. Hea, kui on mõned sildid. Hea, kui rada on. Seal on paljud rajad täiesti wild, wild west. Aimad, et siit on mindud, siis vahepeal läheb rada kolmeks, sest igaüks on ette kujutanud mingit erinevat teed.
Kui lähed raskematele radadele ja navigeerida ei oska, siis sinna sa ka jääd. Ära eksida on seal imelihtne. Ka kanjonis. Üks hetk hargneb kanjon kolmeks ja sulle tundub algajana igasuguseid asju, mis ei ole üldse õiged.
Kanjonis on siiski veel lihtne, aga kui lähed Capitol Reefi rahvusparki, siis seal läheb rada kümneks ja kui sa kaarti lugeda ei suuda, siis see, kuhu õhtuks tahad jõuda, ei pruugi olla see, mida lõuna ajal ette kujutasid – lihtsalt kaod sinna ära.”

Loomulikult uurisin, kas tal juhtus kokku tosinaliikmelise rühmaga ka midagi kriitilist.

„Seal on kindlasti võimalus libiseda, kukkuda, pudeneda, jalga väänata, nagu ikka mägedes ja matkarajal.
Kindlasti on Utah’ kõige suurem mure see, kui lähed sinna suvisel ajal, kuumus ja veepuudus. See võib olla midagi, mida sa isegi tugeva matkajana ei taju, ja kui plõks ära käib, siis ega seal ole tunni kaugusel mingit veekogu. Ei ole sul vett ega [telefoni]levi ega mitte midagi. Ja kui pilt hakkab kõikuma, siis kõikuva pildiga on hüppeliigest väänata imelihtne.
Teine asi, millega pead arvestama, on see, et paljud rajad eeldavad, et tunned ennast liivakivi peal kõndides mugavalt. Meie liivakivi Eestis ei pea niimoodi, nagu sealne liivakivi. Meil on liivakivi lahtisem ja kindlalt kordi libedam. Soovitan käia Pärnu muuli peal kõndimas, see jube hästi harjutab tasakaalu ja seda, et usaldate oma jalgu. 

Kui sa siis Eestis saadud tunnetusega Utah’sse lähed, on kõik väga hästi, sest sealne kivi peab kaks korda paremini. Seal on paljud pikad laskumised mööda kivi: oled kivivalli peal, lähed alla, mis on vaatena üliäge. Aga kui seal ennast ebamugavalt tunned, on see piin.
Lõpuks peab sul olma ka mingi plaan, et sa ära ei eksiks, ja kui midagi juhtub, et sa siis kuidagi suudad ühendust saada. Satelliitsidet kannaksin küll USAs kaasas. Seal on rajad, kus võib alati midagi juhtuda, ja ei ole vaja rohkem, et väänad lihtsalt hüppeliigest ja sul on 10 miili veel minna – kuhu sa lähed?"

Nii et kui seal midagi samasugust ette võtate, olgu minu kombel soolona või koos Karu seltskonnaga, siis selleks, et ellu jäämise šanssi suurendada, ärge põlake ära Karu kogemustega tutvumist.

Fotod (ülalt alla): Kunnar Karu tüüpilisel Utah' maastikul; Archesi rahvuspargis; Capitol Reefi rahvuspargis; Zioni rahvuspargis Narrowsi kanjonis; Bryce'i rahvuspargis; Canyonlandsi rahvuspargis. Fotod Kunnar Karu erakogust 

Pullerits: Millest räägib eelmise aasta kokkuvõte? Üllatusi kui palju...

Võtame mulluse aasta kokku. See oli aasta, kus sai välja tuldud äärmiselt tõsisest traumast. Trauma on vaagnaluu hulgimurru kohta isegi liiga liibelt öeldud. Aga see vajutas oma pitseri – näiteks suusakilomeetreid ei kogunenud ühtegi. See-eest kogunes palju spetsiaalset kõndimist: jaanuari algul karkudega, seejärel aprilli keskpaigani matkakeppidega, siis juba ilma igasuguse kõrvalise toeta. Arvude keeles siis järgmiselt:

Kõndimine 1514,8 km (=keskmiselt 4,15 km päevas ja 29,13 km nädalas; kui arvestada keskmiseks kõnnikiiruseks 4,5 km/h, kulus kõnnile kokku 336 tundi ja 40 minutit ehk 14 ööpäeva)
Võrdluseks: Tartust Berliini on 1471 km, Prahasse 1541 ja Viini 1576 km; Vaikse ookeani rannikult Los Angelesest Moabi Utah’s ainult 1166 km. 

Veloergomeeter 526,4 km (ilmselt oleks kilometraaž tulnud suurem, aga märtsis teises pooles läks taastusraviks 200 euro eest soetatud masin katki ja rändas viimaks maja ette toodud prügikonteineriga prügimäele)

Harjutused vees taastusravi eesmärgil 3:05 (kokku neli korda)

Rattasõit 2163,3 km; 82:50.45 (keskmine kiirus 26,1 km/h; lisaks rattaga asjaajamised linnas 252,6 km)

Kuhu veel aega kulus? Tartu Ülikoolis sügissemestril reporteritöö kursuse läbiviimiseks:

seminarid 21:26
iseseisvate tööde lugemine, parandamine, kommenteerimine, hindamine 27:42
kokku 49:08

Arvestades, et selle eest laekus mu pangakontole 1729,42 eurot, teeb see ühe töötunni hinnaks netos 35,30 eurot. Küll on kõrgharidus Eestis ikkagi odav, kas pole?

Ja muidugi, millele kulus kõige rohkem aega – ikka põhitööle Postimehes. Postimehe veebis olid mullu minu avaldatud lugudest loetumad järgmised (paremusjärjestuse arvutamisel oli aluseks enim loetud lugu, mille loetavuseks märkisin sada protsenti; ülejäänud lugude puhul on esitatud, kui mitu protsenti moodustasid nende lugejad enim loetud loo lugejate arvust):

100 Pinged maha: Eurovisiooni soosikud ja võitja on juba teada

74 Väino Kaldoja: kolmanda kopteri kohta liigub palju valeinformatsiooni

67 Saatuslike süstide järel nägemise kaotanud inimesi painab teadmatus

66 Postimehes ilmunud kriitiline lugu tõi Vahur Kersnale akna alla ootamatu masina

54 Kordusanalüüsita jäänud patsiendil avastati neljandas staadiumis vähk

51 Perearstikeskus tegi neljanda staadiumi vähiga patsiendi vastu kaebuse ahistamises

51 Tööpinge ministeeriumis sunnib inimesi lahkuma

40 Sporditoimetaja Tarmo Tiisler võtab vastutuse Susan Külma kokkukukkumise kajastamata jätmise ees

37 Järeldus «Pealtnägija» suusafilmist: Mati Alaver oli kuradi kõva mees

37 Kaitseliitlane kuulis pühapäeva hommikul Setumaal riigipiiri lähedal pikalt droonipõrinat

33 Otepää õpetaja ootamatut minnalaskmist katab saladuseloor

33 Igor Taro nõuniku abikaasa otsetee ministrini sattus luubi alla

33 Miks andis venelannast Eesti meister teleintervjuu inglise keeles?

32 Lastehaigla töötajate lahkumine külvab pingeid

29 Algas jahihooaeg suvekodudele

28 Salapärast päritolu detailplaneering puhus lõkkele parkimisskandaali

27 Tapjatõbi saab Eestis unikaalse vastulöögi

27 Suurhaigla kiirabijuht lahkub väärtushinnangute konflikti tõttu ametist

27 Sõeluuring on kasulik, aga üks abinõu on veelgi elupäästvam

26 ETV ajakirjanikud on läinud eputamisega liiale

26 Tohoh tonti, kust küll üllatavad häälesaagid tulid?!

Kui üle loete, siis 21 enimloetu hulgas on ainult kolm sellist, mis puudutavad sporti, ja noist kahe puhul on sport pelgalt vahendiks muude teemade käsitlemiseks. See-eest on kolmandik ehk seitse lugu seotud meditsiini ja tervishoiuga. Siit on selgelt näha, mis inimestele rohkem ja mis vähem korda läheb. Aga midagi pole parata: kui osata õigesti serveerida, siis Eurovisiooni vastu ei saa miski.

Fotod 1 ja 2: Priit Pullerits 25. novembril Tallinnas enne “Varupadruni” saate salvestust. Fotode autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits näitab enne “Varupadruni” saate salvestust saatejuhidele Tõnis Niinemetsale ja Henrik Kalmetile Kalevi retrokampsuni alla peidetud särki, tegemaks selgeks, kes on algavas saates kõige kõvem ütleja. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits rääkimas 3. juunil Võrtsjärve ääres Ameerika droonieksperdi James Acunaga droonipilootide väljaõppest. Foto autor: Kristjan Teedema, Tartu Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas välismaised suusareisid noori ära rikuvad?

Vaatan kõiki neid pilte ja videoid välismaal mägedes talvepuhkust veetvatest koolilastest ja ühtäkki saabub selginemine, miks on nüüdisajal noorte hulgas liikumise defitsiit, sportliku tegevuse taandumisest rääkimata.

Süüdi on see, et vanemad on lapsi hea eluga ära hellitanud. Kes ikka Soomes või Rootsis mäest alla laskmas käinud, ei see enam suure tõenäosusega vähemaga lepi. Teisisõnu: kodumaised olud ei tõmba. Ja isegi kui mõned veel spordivad, sest üksikuid „hulle” ikka leidub, siis nonde tekitatud kuvand, et suusatamiseks pead olema oskustelt äss ja varustuselt mitte olulisem kehvem, kui Eesti koondislased, võtab teistel igasuguse isu; teate ja mäletate küll, kui tähtis on noortele võrdlus teistega – keegi ei taha nõrgem ja kehvem olla.

Aga kuidas olid asjad minu ajal?

Mäletan, kui murdsin Raigastvere järve kaldal paksu lumega kaetud nõlvast alla sõites oma esimese puusuusa. See juhtus millalgi 1970ndate teises pooles. Isa pani murdunud kohale epo-liimi ja õhukese puuklotsi ning kinnitas selle pealt- ja altpoolt plekiga ning suusatamine läks edasi. Käisin sellise suusaga, esiosa plekine, isegi kooli suusatunnis ja sõitsin võidu ja jõudsin koolis endiselt paremate hulka. Kellelgi ei olnud paigatud suusa kohta midagi kobisemist. 

Veetsime vennaga 1970ndate-1980ndate vahetusel paar talvevaheaega maal, Vooremaal. Seal oli söögitoas laud, mille sai lahti, pikaks tõmmata; panime keskkohta mitu paksu raamatut (Mao Zedongi venekeelsed kogutud teosed, need olid sobiva formaadiga) ning mängisime lauatennist. Kuid põhiaur läks ikkagi suusatamisele. Kuidas?

Sõitsin ise suuskadega ümber krundi sisse umbes 300 meetri pikkuse klassikaraja. Seda mööda siis suusatasingi, sest ega kuskil kümnete kilomeetrite raadiuses ühtki teist suusarada polnud. Ilusasti kõlbas. Ent see polnud sugugi kõik. Pidasime vennaga isegi võistlusi. Ja mitte ainult murdmaasuusatamises. Kusjuures võistluste taseme kruttisime maailmatasemele: võtsime olümpiaprotokollid ette ning loosisime esitosina põhjal välja, kes on kes. Näiteks oli vend ühes sõidus Juha Mieto, siis mina Nikolai Zimjatov, siis vend Thomas Wassberg, siis mina Józef Łuszczek jne.

Niiviisi pidasime maha ka laskesuusavõistlused. Laskmise läbiviimiseks panime umbes kümne meetri kaugusele püsti lumelabida ning siis pildusime seda lume alt väljakaevatud külmunud ubinatega. Iga möödavisatud õuna eest sai trahvi.

Pidasime maha koguni slaalomivõistlused. Tõime kuuseheki äärest sinna talveks ladustatud hernekepid ning panime need maja taga umbes kahe-kolmeprotsendilise kaldega kartulipõllule püsti. Kiirust seal muidugi üles ei saanud, slaalom tähendas pigem kiirsuusatamist tokkide vahel – aga vahet polnud, äge oli ikkagi. Kuhjasin maja räästa alla isegi lumehunniku, millest sain teha stardiplatvormi, nii nagu olin seda KTVs (kes mäletab, mis oli KTV?) mõnel üksikul korral näinud

Kes tänapäeva Rootsi ja Soome nõlvadel ärahellitatud lastest oleks valmis millekski selliseks?

Oluline oli isetegemise rõõm. Meil oli põnev. Leiutasime endale võimalusi ja sportimine käis päevad läbi. Polnud vahet, et suusad olid puust ja määrimisega ei tegelenud keegi; polnud vahet, et seljas olid kampsunid ja jalas võib-olla teksapüksid; polnud läikivaid prille ja nn firmaasjadest ei teadnud me midagi – ega hoolinud neist ka. 

Midagi samasugust tegi oma noorema õega ka Kristina Šmigun. Sealt algas nende olümpiatee. Me vennaga spordis nii andekad polnud. Me valisime elus teistsuguse tee. Aga võimalus ise oma primitiivsetes oludes ja primitiivse varustusega sporti teha andis meile liikumisharjumuse ja sportlikkuse, millest nüüdisajal suurel-suurel enamikul röögatult puudu jääb – ja isegi riiklikud kampaaniad ei aita.

Foto 1: Väike suusataja Hiinas. Foto autor: IMAGO/VCG/Scanpix
Fotod 2-6: Tähtvere spordipark Tartus tänavu 1. jaanuaril. Fotode autor: Priit Pullerits 

Pullerits: Kas tõeline spordimees peab alati mõtlema võidust? Jah!

Mul oli aastalõpu eel ühe endise tuntud talisportlasega kõva vaidlus, mis võinuks minna teravaks, nugade peale, aga kultuursete inimestena jäime siiski sõpradeks, kuigi eriarvamusele.

Mu oponent osales ühel võistlusel, kus tal jäi võidust puudu üks meeter. Ütlesin talle, et tubli, aga et ta pilvedesse ei kerkiks, siis mainisin ikkagi ka meetrist defitsiiti.

Oponent kostis seepeale, et ta isegi ei mõelnud võidust, vaid tundis rõõmu koos tegemisest.

Ütlesin talle, endisele Eesti koondislasele, et õige spordimees mõtleb alati üksnes võidust; et kui võitu ei tule, valmistab see talle pettumust.

Oponent teatas, et ma eksin kõvasti, sest võidust olulisem on protsess.

Ütlesin, et selline jutt on tänapäeva pehmode jutt. Meenutasin talle, et kui tegelesin tudengipõlves pisut jooksmisega, siis loomulikult andsin endale aru, kes vastastest on minust selgelt tugevamad, aga sellegipoolest läksin iga jooksu tegema maksimumiga, olgu isikliku rekordi või kõrge koha nimel.

Oponent kuulutas lakooniliselt: aga vaata, vastupidi on.

Mina: „Ei ole vastupidi. Sul on teistpidine vaatepunkt kui mul. See ei tähenda, et õigus on sul.”

Oponent ei lasknud ennast kõigutada, väites, et võidule mõtlemine ja võidu eesmärgiks seadmine on vale lähenemine.

Mina: „Ei, võit on ainus edasiviiv jõud.” Kirjeldasin talle, kuidas sain ülikooli 5. kursuse ajaks aru, et olen jooksjana oma lae saavutanud ja edasi pole mõtet kulutada oma aega ja energiat mittevõitmise või mittemotiveerivate tulemuste peale. Lisasin: „Harrastussportlane võib rääkida protsessist, aga see, kes teeb tulemussporti, peab ikkagi jahtima maksimaalset tulemust. Ja kui seda ei tule, lõpetagu saavutussportimine ära.” Tõin näiteid, kellele Eesti spordis kulutatakse mõttetult raha – neile, kellelt ei ole ligi kümme aastat tipptulemust tulnud –, selle asemel et kulutada need summad noortele, kellel on perspektiivi ja tahet. Tuletasin meelde Jaanus Kriiski elutarka tõdemust: kes pole 25. eluaastaks maailma absoluutses tipus, lõpetagu tippsport ära. 

Mu oponent püüdis väita, et nüüdisajal on sport muutunud, et oluline on elamus ja meelelahutus ja kaasaelamine ja äri.

Põhiasjad ei ole muutunud. EOK president Kersti Kaljulaid vastas sügisel mu küsimusele, mis on EOK peamine ülesanne: „Peamine ülesanne on saavutada see, et meil oleks palju olümpiamedaleid.”

Tõelise spordimehe suuruse kehastusena on mul meeles 1979. aasta kergejõustikuõhtu Zürichis, kus 1500 m jooksus startis mu lemmik Sebastian Coe. Olen näinud sellest filmi, kus telereporter ütleb jooksu algfaasis, et „everything less than a world record would be a major disappointment”. Coe läks jooksma maailmarekordit ja jooksiski selle ära, kuigi viimased 700 meetrit pidi tegema soolojooksu, teistest pikalt ees. Nii püstitas ta tol hooajal oma kolmanda maailmarekordi.

„Vaat sellise suhtumisega tehakse spordis suuri tegusid,” ütlesin oponendile. „Mitte et lähen nautima ja mu säärane bullshit... Nautida võid õhtusööki või naise kaisus olemist,” seletasin oponendile. „Küsi Kikult, kui palju ta seda kõike nautis. Ma küsisin kunagi ühe loo tarbeks. Essugi ei nautinud, sport oli karm ja valus ja võistlemine tegi haiget. Aga vaata, mida ta saavutas!
Tänapäeval kõik naudivad, aga tulemust ei ole...”

Nautige aastavahetust!

Foto 1: Johannes Hosflot Klaebo pingutab end võitjaks 6. detsembril Trondheimis MK-etapi 20 km suusavahetusega sõidus. Foto autor: NTB/AFP/Scanpix
Foto 2: Benita Peiffer Kanadast (vasakult), Anna Weidel Saksamaalt ja Marit Oygard Norrast laskesuusatajate MK-etapi 7,5 km sõidu finišis 5. detsembril Östersundis. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 3: Rootslanna Frida Karlsson on pärast lõpujoone ületamist 28. novembril Ruka MK-etapil 10 km klassikasõidus langenud lumme. Foto autor: Lehtikuva/SIPA/Scanpix
Foto 4: Ameeriklanna Jessie Diggins on pärast lõpetamist viiendana 28. novembril Ruka MK-etapil 10 km klassikasõidus langenud põlvili. Foto autor: Lehtikuva/AFP/Scanpix