Pall pole veel mängugi pandud, aga juba nädal aega käib meediakajastus, justkui oleks Eesti korvpallimeeskond EM-l teel medalite järele. Ilma et ajakirjanikud oleks sellest vist isegi aru saanud, on nad kergitanud ootused taevasse. See on paraku sama, nagu juhtub pahatihti puhkusereisidega.
Kõige magusam aeg seoses puhkusereisiga on ju selle ootus, kas pole nii? Inimesed loodavad, et lõpuks ometi saabub ilus ja rõõmus aeg, kõik läheb hästi, terendavad meeldivad elamused ja pärast kuude pikkust rügamist tööl saab ometi olla tõeliselt õnnelik; nad planeerivad, mida kõike teevad ja kuhu lähevad ning kujutavad ette muretut idülli. Kuid mis sageli juhtub?
Lennujaamades on palju närveldamist. Lennud hilinevad. Kohale jõudes selgub, et majutuse broneeringuga on mingi jama. Viimaks kesköö paiku mingi lahendus saabub, aga siis ilmneb, et voodi nagiseb või madrats on liiga kõva ning duširuum kasimata ja hommikusöögiks on ainult kuivanud kukkel. Liiati pole väljas üldse päikseline ja soe ilm, vaid sajab, ning prognoos lubab, et ega lähipäevil olud paremaks lähe. Hiljemalt kolmandaks päevaks ollakse sügavalt pettunud, väsinud ja tüdinud ning kahetsetakse, et üldse siia sai tuldud, ning tahetakse pigem koju tagasi.
Ei, ma ei ole pessimist, vaid realist, mistõttu arvan, et nädalapikkune ajakirjanduses ülesköetud ootus jääbki sel EM-turniiril Eesti koondisele helgeimaks ajaks. Kui pall mängu pannakse, saab selgeks, et Rootsi ja Suurbritannia, kelle vastu sai peetud kaks viimast kontrollmängu, olid ikka hoopis teisest, pehmemast puust meeskonnad kui need, kellega alagrupiturniiril vastamisi tuleb minna. Siis saab selgeks, et see jutt, et “hea, et Suurbritanniale halva mänguga kaotasime, sest nüüd sai see halb mäng ära tehtud”, oli soovmõtlemine – selgub, et vastaste tõelise surve all ei olegi võimeid oluliselt paremaks mänguks.
Mis on siis Eesti koondise lootus? Küllap see, et peatreener Heiko Rannula (fotol paremal) teeb taas imet ja võlub meestest välja sellised esitused, milleks nad isegi ei arvanud, et ideaalis suutelised võiks olla. Nii võib saada alagrupi kolmelt tugevaimalt tõesti väiksemad kaotused, kui karta võiks, aga kas sellest piisab, et alistada ka Tšehhi ja Portugal, mis tagaks pääsu 16 parema hulka – selleks tuleks hüljata realism ja hakata optimistiks.
Et olla konkreetne: minu panus on, et Eesti võidab heal juhul ühe mängu ja 16 hulka ei pääse.
Aga tunnistan täiesti vabalt, et võin ka eksida. Ei saa ju välistada, et Eesti ei võida ühtegi mängu. Nagu seda on varemgi juhtunud, näiteks naiste võrkpallikoondisega.
Fotod (ülalt alla): Henri Drell, Matthias Tass, Sander Raieste, Heiko Rannula ja Siim-Sander Vene 26. augustil Riias Eesti koondise trennis. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
4 Kommentaarid:
Milline ajakirjanik on rääkinud medalitest? Taas PP toodab samasugust ... nagu ta teisi tavatseb kritiseerida.
Palun olge korrektne ja ärge pange mulle suhu seda, mida ma pole öelnud ega kirjutanud.
Kirjutasin, et meediakajastus on nii massiivne, seda on palju ja kajastatakse iga väiksematki detaili, mis loob tunde, justkui (sic!) läheks Eesti medalite järele. Selline massiivne kajastus oleks põhjendatud Leedus, Serbias ja veel mõnes riigis, mitte aga Eestis, kus kainelt hinnates on lagi juba see, et üldse EM-turniirile saadi. Eesti meediakajastus võiks olla proportsioonis sellega, mis on kainelt hinnates Eesti võimalused. Ehk piltlikustades: Andrus Veerpalu nohust oli mõtet kirjutada enne Salt Lake'i ja Torino taliolümpiat, aga mitte siis, kui ta läks oma esimesele olümpiale, kus tal polnud mingit medalilootust, isegi esikümne lootust.
2 mängu võit ei pruugi ka alagrupist edasi viia. Üldiselt olen nõus, meediakajastus on massiivne alates õlletelgi püstitamisest kuni vastastelt tunnustust otsivate kommentaarideni. Eks me näe, kas tuleb "hittsündmus" või saunaõhtud.
Oled sa, Priit, juhtinud Hõbemägi tähelepanu sellele, et sporditoimetuse korvpallikajastus on põhjendamatult detailne ja massiivne?
Postita kommentaar
<< Esileht