Pullerits: Kuidas jõuda Tartu maratonil esisaja sisse (eestlastest)?
Eilsel Tartu maratonil sain autasustada Andrus Veerpalu. Kuidas see võimalikuks osutus? Selleks tuli muidugi õigeaegselt finišisse jõuda.Ja selleks, et Tartu maratonil õigeaegselt lõpetada, tuleb hakata tulemusse varakult panustama. Nagu Eesti koondise suusatreener Mati Alaver on korduvalt rõhutanud, siis taustajõudude tähtsus on määrav. Kolm nädalat enne maratoni jagas mulle näpunäiteid Tartu maratoni kolmekordne võitja Raul Olle. Kõvalt harrastajalt Alar Savastverilt sain oma traditsiooniliste kombisaabaste asemele Salomoni hallid klassikasaapad. Jaanus Kunts Suusavendade hooldetiimist oli talv läbi mu suuski uurinud ning mu sõidutehnikat jälginud, et leida alla parim määrdekombinatsioon. Margus Mustimets, Tartu hinnatuim massöö
r ja füsioterapeut, aitas pärast Alutaguse maratoni, mis organismi väga kangeks tegi, lihased taas töökorda viia. Igipõline konkurent Art Soonets, Scanpixi fotoagentuuri pealik, hankis mulle tuttavad Dexali geelid ning sõidutas hommikul stardipaika, sest nagu veel üks kõva harrastaja Pait Hirv on väitnud: pikk varahommikune autosõit võib kulutada kuni 20 protsenti sooritusvõimest. Reedel külastasin võistluskeskuses Borni spordijooke ja toidulisandeid müüvat Aivo Nadelit, kes pani valmis täispaketi võistluseelseks ajaks. Jootjaks lubas tulla Tartu Postimehe vanemtoimetaja Vahur Kalmre isiklikult, kellele vastutasuks lubasin lehte kirjutada maratonimuljed.Ega mu taustatiim Veerpalu omale vist väga palju alla jäägi?
Mille nimel see kõik, küsivad paljud. Vastan: maksimumeesmärk, arvestades stardiprotokollist vastu vaadanud litsenseeritud sõitjate hiigelarmeed, oli säilitada mulluse maratoni 155. koht. Minimaalne eesmärk, millega rahule jääda, oli esimese kahesaja sekka jõuda. Seda, et kahes
aja hulka pääsemine tähendab kõva tulemust, möönis mulle isegi Jaak Teppan Suusavendade tiimist.Ilmselt ajas eilne maraton paljudele hirmu nahka. Kui 159. numbri all oma stardigrupi 101-200 keskel koha sisse võtsin, hämmastas, et peaaegu kõik kandsid mütsi all maski või buffi või rätikut. Aru ma sellest ei saanud, miks. Sest tuult ju peaaegu polnud, külma oli napp tosin kraadi ja lund ka ei sadanud. Pealegi on tähtis juba stardis pea jahe hoida, mitte kuuma peaga kiirematele järelemõtlematult järele söösta.
Sõitsin algul n-ö
piiri peal. Suurt tagasi ei hoidnud, aga üle ka ei tikkunud pingutama. Positsioon seega ei paranenud, pigem isegi halvenes, aga otsustasin tagant tulijatega koos tõmblema mitte hakata. Kiigemäele tõustes võtsin rivis rahulikult koha sisse ning hoidsin seda ka rollerirajale jõudes - peaasi, et tõusudel mitte lahmida. Sest olen nõus Kunsti väitega, mis veidi modifitseerituna kõlab: maratonid võidetakse laskumistel ja siledatel ning kaotatakse tõusudel.Kunts oli mind enne starti pisut ärevaks teinud. Ta ütles, et algul ei pruugi libisemine kõige parem olla, sest ta on suusad ette valmistanud lootuses, et päeva peale läheb ilm niiskemaks ja pehmemaks. Aga juba Poslavitsa laskumisel nägin, et vahetute konkurentidega võrreldes olid mul suusad märksa paremad. Tikkusin neile tagant sisse sõitma.
Rollerirajalt metsa vahele keerates ja sellele järgnenud võsa-äärsel lagendikul jätkus kahes hanereas kulgemine. Rivid olid tihedad, kusagile tormata polnud mõtet. Matu vaheajapunkti (12. km) jõudsin 39.07ga, 5.40 Veerpalust hiljem. Kahest topsist juues - selline oli mul enda seatud norm igas TPs, sest nagu Savastver ja Hirv, ei kanna ka mina joogivööd lisaraskusena rajal kaasas - kaotasin üksjagu kohti, aga vedelikuvarude täiendamata jätmine oleks ju mõrvarlik.
Pärast laskumist Karukaussi jõu
dsin järele Markko Abelile - kellega mullusel maratonil sõitsime pikka aega koos, kuni ta viimaks eest sööstis -, kes avaldas arvamust, et algus on vist pisut kiire olnud. Sel ajal tundsin ka ise juba, et raske oleks talle vastu vaielda. Liiati ootas vallutamist Harimäe tõus. Aga varasemal kolmel korral ei olnud see mingeid probleeme valmistanud.Sedapuhku oli lugu mõneti teine. Harimäest üles rühkimine nõudis pingutust. Ees liikuv rong hakkas aegamööda vahet käristama. Aga järele ponnistada ma endal ei lubanud. Pelgasin organismi kättemaksu.
Panustasin hoopis Harimäe laskumisele. (Veel kord: maratonid võidetakse libisemise, mitte pidamisega). Ja selgus, et õigesti tegin. Sest laskumise lõpuks olin ilusasti rongi sappa haakinud. Et mitte päris punase latern
a rolli jääda - eelmine aasta jõudsin rongile samuti järele, aga pudenesin kohe maha -, tõukasin end tasahilju ettepoole. (Harimäe tippu jõudsin 59.06ga, kaotust Veerpalule kaks sekundit üle kümne minuti.)Mullusest mäletasin, et jõudsin Kuutsemäele seesuguse üllatusega, et ei saanud arugi, nagu rada oleks tõusnud. Sedapuhku seesugust pettetunnet ei tekkinud. Ju siis oli rada ikkagi nii palju pehmem ja libisemine nii palju viletsam, et tõusudel tuli ikkagi märgatavalt tööd teha. Sõitsin taas ühe umbes kümneliikmelise rongi sabas, aga veerpalulikel tõusudel hakkasin ettepoole nihkuma. Enne Kuutse TPd sain mööda ka naiste arvestuses neljandal-viiendal kohal heidelnud soomlanna Anu Tähtinenist ja Laura Rohtlast ning jõudsin TPsse juba oma rongi liidrina. Vahe Veerpaluga oli selleks ajaks, kui napilt üle poole distantsist sai läbitud, kärisenud 18.12-ni (1:31.15 versus 1:49.27).
Kuutse TPs ootas käsi pikas Postimehe kolleeg Kalmre, kes ulatas pudeli Borni jõujoogiga. Jõin sealt nii kaua, kui joogiala märk lubas, siis viskasin pudeli minema. Ilmselt jõin liiga palju, sest vedelik jäi kõhtu kergelt loksuma ja tekitas mõnda a
ega valugi. Aga kui lõpuks röhitsused tulid, sai ka valust paugupealt lahti.Järgmisest lõigust Peebu TPni ei mäleta ausalt öeldes suurt midagi peale selle, et minu grupis käis üpris tihe kohtade vahetamine. Hoidsin pingsalt kinni rattaprofi Allan Orase õpetusest, kes rattasõidu saladusi paljastades oli mulle rääkinud, kuidas edu nimel on oluline ökonoomitada. Seetõttu katsusin laskumistel maksimaalselt puhata ja võimalikult vähe keppidega lahmida. (Kolmandat korda: maratone võidetakse libisemisega ja kaotatakse tõusudega.)
Eelmisel Tartu maratonil hakkas paaristõuketööst vasak ranne sedavõrd valutama, et tuli jõus koguni järel anda. Too valu vajus aga unustusse, kuni end nädalatagusel Alutaguse maratonil taas meelde tuletas. Seetõttu läksin reedel apteeki ja ostsin ligi 250 krooni maksva elastse randmetoe. Sellest oli kasu. Kuigi side tikkus pöialt ja sõrmi randme lähedalt pitsimata, ei hakanud randmel endal kordagi valus.
Andes olin söönud
ühe Dexali geeli, Peebu TPs sõin teise. Mõlemas sain geelid rinnanumbri alt, kuhu olin need kleepsuga kinnitanud, hõlpsasti kätte. Aga numbri seljapoolse külje alla pandud kahte geeli ei saanud kuidagi kätte. Sinna need paraku jäidki. Tuli piirduda traditsioonilisest kahest joogitopsist ammutatava energiaga. Peebu TPs (39. km) fikseeris ajavõtt kaotust Veerpalule 24.34 (1:51.49 versus 2:16.23).Vähemasti hakkas raja kõrvalt saabuma esimest infot. Enne Peebu TPd loeti mulle kohaks 147.-148. See tundus üle ootuste hea, sest oma arust oli pärast starti üksjagu mehi - ka võrdlemisi suurte numbritega mehi - minust mööda sõitnud, ise polnud ma enda meelest just teab kui palju rivaale alla neelanud.
Palu TP suunas kulgesin edasi kuue-seitsmeliikmelises grupis. Lasin esimestel rahulikult tööd teha, ei läinud ise initsiatiivi üles näitama ja ennast kulutama. Ega olnud ka kuskile minna, sest tempo rahuldas. Kuni pika, Palu TPni viiva laskumiseni. Siis avastasin Tartu maratoni hästi varjatud saladuse.
Kuna mu suusad lippasid en
amiku lähirivaalide omadest paremini, pidin astuma otsasõidu vältimiseks parempoolsele rajale, mida oli varem heal juhul kasutanud vaid mõni üksik sõitja. Seal avastasin, et libisemine on veelgi parem kui sissesõidetud nn meinstriimrajas. Ilma eriliselt pingutamata tõmbasin oma grupiga umbes 50-meetrise vahe sisse. Aga kuna Palu TPs jäin geeli koukimisega jänni, sain mõned taas mööda. Vahe Veerpaluga oli kärisenud juba ligi pooletunniseks (2:12.05 versus 2:41.59).Eelmine aasta jäin pärast Palu TPd maha kolmikust, kelle hulgas kulges ka näitleja Veikko Täär. Ja kuna ranne hakkas samuti valu tegema ning ridamisi tuli tagantpoolt teisigi möödujaid, siis ei olnud mul paaristõukelõigust just meeldivamad mälestused. Liiati ei tundunud libisemine seekord samuti eriliselt lennukas nagu mullugi.
Otsustasin taas otsida äratallamata radu. Sellest oli tolku. Rohtla, kes oli TP järel mööda saanud, püüdsin peagi taas kinni ja läksin mööda. Samas liikus ligi sada meetrit eespool kolmik, kellele ei õnnestunud paraku sugugi lähemale saada. Ühtäkki tundsin end rajal võrdlemisi üksi.
Siis ilmus selja tagant valges kombinesoonis Ivo Muru (nr 103), kellega olime juba alates Kuutse TPst sõitnud, kord üks, siis jälle teine rohkem-vähem ees. Tõusudel oli ta selgelt tehnilisem ja kiirem, aga laskumistel - kui kasutasin sissekäimata radu - sain talle probleemitult kõrvale. Enne Hellenurme TPd, kuhu jõudsin Veerpalust 35.31 hiljem (
2:31.20 versus 3:06.51), jäi Muru laskumisel vist geeli kallal kohmitsema ning pääsesin ette.Edasi sõitsin mõnda ega Muru tuules või kõrval. Siis, umbes 7 km enne finišit, märkas mind rajal endine tippsuusataja Jaanus Teppan, kes hüüdis: "Oi, Priit, kas sa juua tahad?!" Loomulikult ei saanud nii lahket abi kasutamata jätta. Teppan sööstis mulle järele ja ulatas pudeli pihku. Muru pääses sellal küll paarikümne meetriga eest, kuid pidasin energiavarude täiendamist olulisemaks kui ajutist kaotust.
Viimasel arvestataval tõusul umbes 5 km enne lõppu sain selgeks, et Murule ma enam järele ei jõua. Ma lihtsalt ei oska pika libistava sammuga tõuse sõita. Kunts küll väidab, et mu pehmete klassika-Fischerite kulp pole kõige parem painduvusega, mistõttu pidamisala läheks liiga pikaks ja hakkaks libisemist segama, kui ta paneks määret alla nii, nagu painde järgi peaks. Et libisemist mitte häirida, on Kunts
sunnitud enda sõnul määrima pisut lühemalt, mis teeb tõusudel suusad tema väitel pisut hellaks. Kuid ma ei taha oma saamatust siiski suuskade süüks ajada, sest näen väga hästi, kuidas rivaalid mäest kaunilt üles sõidavad, sellal kui mina pean juba tippima, et suusk tagasi ei lipsaks.Kohvipunktis võtsin mõistagi kohviergutuse ning panin vaimu valmis, et viimased kolm kilomeetrit võivad kujuneda oodatust pikemaks. Üle õla tagasi ei olnud ma nimme juba Hellenurme TPst alates kiiganud ega ka ergutajailt küsinud, milline olukord tagapool valitseb. Kujutage ette, kui saate teada, et taga kedagi ei ole. Äkki tekib tahtmine tempos järele anda? Või saate teada, et tagantpoolt on kuuemeheline punt tulemas. Äkki panete suurest hirmust tempot nii palju juurde, et küpsetate end juba kilomeetriga läbi.
Umbes kaks kilomeetrit enne lõppu kuulsin tagant kedagi lähenemas. Kui läheneja kõrvale jõudis, nägin sügavat isteasendit, aga väga võimsaid paaristõukeid. Kuna selja pealt vaatas mulle vastu number 4478, siis arvasin, et ju see on lühikese maa mees. Sealgi võib ju olla kõvasid sõidumehi. Alles hiljem sain teada, et see oli sõudja Vladimir Latin.
Eriti pikaks venis eelviimane kilomeeter. Viimase kilomeetri märk ei tahtnud ega tahtnud tulla. Kui üle kaarsilla sõitsin, hüüti mulle, et järgmine on 40 meetrit maas. Samas olid minu ees kulgejad piisavalt kaugel, et võimatu näis noid püüda. Nõnda kuulsingi s-kurvi laskudes, e
t keegi on jõudnud kandadele. (Hiljem sain teada, et see oli üks pika nimega norralane.) Blokeerisin kohe siseraja ning sundisin teda suuremat kaart võtma. Viimasele laskumisnukile tulime kõrvuti. Aga seejärel tegi ta mulle kavalalt tagasi. Ta pääses paari tõukega pisut ette ning hüppas siis minu rajale, otse mulle ette. Norrakas oli enda sabas mulle järele vedanud Jaan Jõgi, kes hakkas finiši poole lükkama minu kõrval. Olin karbis. Nii palju siiski suutsin, et sain Jõgi suusast oma jala paar sentimeetrit varem üle lõpujoone lükata.Protokoll näitas: aeg 3.44.06, koht 146. Mullusega võrreldes 9.58 aeglasemalt, kuid koht tuli üheksa võrra parem. Naiste arvestuses olin viies, Eesti naistest Kaili Sirge järel ja Rohtla ees teine. Kaotust Veerpalule kogunes 44.25. Eesti meestest jõudsin esisaja sisse, 96ndaks.
Kõige tähtsam on see, et püstitatud maksimumeesmärk sai täidetud.
Nüüd on aeg ka selja taha vaadata. Sinna jäid Kunnar Vahi, kes eelmise maratoni lõpetas otse minu ees (150., kaotust 0.53), Tiit Tali, kellele mullu olin kaotanud hea mitu minutit (152.,
kaotust 1.13), kunagine koolivend Aivar Veri, kes eelmine aasta küündis esisaja sekka (156., kaotust 2.08), hiljutine kõva suusataja Veljo Kärbo (nr 74, 175., kaotust 4.32), Alutagusel mind kindlalt edestanud Jevgeni Vološin (182., kaotust 5.08), mind Tartu suusavõistlustel pidevalt võitnud Rein Kullamaa (183., kaotust 5.21) ja Kaupo Kattai (190., kaotust 5.47), mind mullu Tartu maratonil edestanud Markko Abel (212., kaotust 8.07) ja Veikko Täär (213., kaotust 8.10), rattamees Sigvard Kukk (220., kaotust 8.44), mind Alutagusel lõpuga löönud Aigar Mäesepp (234., kaotust 10.04), öise kundede suuskade määrimisega end kurnanud Jaak Teppan (239., kaotust 10.28), endine profirattur Raido Kodanipork (250., kaotust 11.27), mulle Tartu maratonile lahingut andma tulnud pisut tõbine Paul Vaard, kunagine Tartu maratoni kolmas (253., kaotust 11.32), mind Tartu linna jõuproovidel muudkui kindlalt alistanud Janek Truu (258., kaotust 12.21), jpt.Tartu maratonil üheksandaks tulnud Veerpalu sain aga pjedestaalil õnnitleda seetõttu, et pidin talle Postimehe esindajana andma üle Postimehe tellimuse. Kasutasin võimalust ja soovisin Veerpalule edu Vancouveris.
Foto 1: Andrus Veerpalu (keskel nr 100) stardib Tartu maratonile. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits näitab Tartu maratoni algust tarvitatud energialaadungit. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits enne Tartu maratoni starti jõujooki ammutamas, Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits Tartu maratoni stardis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Tartu maratoni start on antud. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Fotod 6 ja 7: Suusatajad lähenemas Matu toitlustuspunktile. Fotode autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 8: Angela Veerpalu (vasakul) on ulatanud Andrus Veerpalule joogipudeli. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 9: Suusatajd Tartu maratonil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 10: Anders Auckland Norrast (nr 1 vasakul) võidab Tartu maratoni rootslase Jörgen Brinki (nr 21) ees. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 11: Priit Pullerits on jõudnud 3:44.06ga tartu maratoni finišisse 146. kohal. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 12: Tartu maratoni finišiala Elvas. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 13: Andrus Veerpalu lahkub Tartu maratoni autasustamiselt, et sõita peagi Vancouveri olümpiale. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 08:27
kommentaare: 61
61 Kommentaarid:
Splittide ajad ja kohad kah:
http://docs.google.com/uc?id=0B9Gr7OrmjJlDZjYzOGQxYTAtODNlMy00OGFjLThiNGEtZTg1MjY5ODUwNjVj&export=download&hl=en
Raske sõit oli. Ei osanud korralikult tõugata selles pudrus ja sinna kadus väga palju energiat. Suusk oli "külili" tihti pärast tugevat tõuget ja ei pidanud. Algus liiga kiire ja taastuda ei saanud, a eks järgmine kord paremini.
Priidult tubli sõit, õnnitlused.
Mis Papa-Jannseni pajatus see täna Postimehe esiküljel oli? Piinlik hakkas.
Arvestades seekordset rasket rada, siis lausa imeline saavutus! Palju õnne!
Kõva sõit tõesti, õnnitlused!
Väike märkus reportaazhi kohta: see teine vaheaeg 59.06 võeti Harimäe tipus (ca 17km), mitte Andes (23km). Seega ka tempo täiesti realistlik.
Aitäh, Pärtel, parandan vea ära. Eesotsas käis võrdlemisi kõva andmine, ei olnud aega meeles pidada, kus kõik need punktid olid. Sedapuhku ei üritanud isegi konkurentide numbreid eriti meelde jätta nagu muudel Estoloppeti maratonidel, et mitte aju liigselt koormata, vaid keskenduda ikka sõidule.
Tubli sõit Priit ja palju õnne kohaparanduse puhul. Samas ma taset kõvemaks küll ei pea kui varem. Ega FIS-koodide hulk veel tasemetõusu ei näita. Lisaks kui selle võib igaüks osta kui on mõned sajad ülearused kroonid, nagu sa ise mõni aeg tagasi kirjutasid, vist ca aasta?
Lisaks jäid tulemata itaallased ja mõned veel. Seega ju see tase ikka seal ees ole selline nagu alati. Tagapool ilmselt tihedam kuna lume puuduse ja treeningtingimuste vähesuse üle kurta vist keegi ei saa?
eero
Küsimus suurele ringile: Kas pehme rada andis mingil määral eelise kergema kondiga sõitjaile ja kustmaalt hakkas raja kvaliteet langema?
Kaupo Kattai murdis kepi kusagil alguses.
Splittide tabel on väga hea!
Proovisin ka ise teha, aga esialgsel tulemuste lehel TM veebis olid mõnede kodanike vaheajad puudu - kustkohast sa need said? Kas asendasid mingi aritmeetilise keskmisega?
Arvestades Sinu vanust ja seda, et suusatamine ei ole ala, millega Sa oleksid noorusest alates tegelenud, oled Sa raudselt üks vingemaid tegijaid esikahesajas. Respekt!
Maris
See rada oli suure mehe surm (ise 106kg) phmt. kannatas suusatada alates Palust kahe äärmise raja peal - senimaani oli siksimine! Väga loodan, et järgmine aasta võimalik korralik rada ettevlmistada, tahaks ka kunagi kogeda, millest PP oma blogis reportaaže teeb...
to 12:54
Rada andis kindlasti teatava eelise kergema kondiga sõitjatele, kuna nende survejõud maapinnale on väiksem ja seega vajuvad ka vähem lumme. Seda eriti veel päris pehmetel ja pudrustel lõikudel. Kuna kuulun ise keskmisest suuremate ja raskemate meeste kilda, siis tundsin seda vahet omal nahal väga hästi, kuidas suusk rohkem lumme vajub ja seetõttu intensiivsemalt töötama pidi.
Näiteks kui võrdlen kasvõi eelmise aasta maratoniga, kus rada polnud ju ka ülikõva, siiski aga kõvem kui eile, siis sõitmisel nendel kahel rajal oli raskemal mehel väga selge vahe sees.
Lühidalt öeldes, palju tööd läks lumme:)
exelkepp
Minul kaal 95 ja sõitsin kogu distantsi kahesaja koha piirimail. Ei ütleks küll, et rada oleks eriti pehmem olnud kui eelmisel aastal. Küll oli jah põhijälg juba natuke pehmem, aga äärmistel vähekasutatud radadel väga hea. Tulemus igaljuhul paranes ca 200 kohta ja 3 min võrreldes eelmise aastaga. Üldist vormi paranemist ei ole täheldanud kuna Autagusel sai sõidetud eelmise aastaga samasse auku. Suusk oli libisemise poolest muidugi superhea, ehk siis on eelpooltoodud väidetes tõde, et maratonil võidetakse libisemisega:)
Lisaks veel sõitsin esimest korda uisukeppidega(enda pikkus 186, kepid 170). Ise pean eelkõige seda edu võtmeks.
Mis mulle Priidu teksti juurde pandud ühel pildil silma paistis, siis oli see A. Le Coq. Põhimõtteliselt ei saa aru, miks käib mingi alkoholi promoteerimine. Ja nüüd pilt suusaeeskujuks peetava AV käev oleva alkoholipakiga. Ka teistelt võistlustelt (ratta, jooksu,...) on sarnaseid "preemiapakke" silma jäänud. Isiklikult ma keelduksin AV asemel alkoholile sellist reklaami tegemast. Ja palun mitte hakata siin väitma, et õlu pole alkohol jne. Alkoholi sisaldav jook on alkohol. Punkt.
Veel jäi silma ka TM finišijärgses alas üks meesterahvas, kes oli pärast pikka pingutust suitsu ette pannud. Ka rattasõitudel (kui kunagi osalesin), sai üsna tihti sellist pilti nähtud.
Minu arvates sport ja alkohol ning tubakas ei tohiks kuidagi kokku sobida ja seda tuleks taunida.
Õige, Madis, aga see pole veel kõik. Finišialas pakuti igaühele tasuta sooja õlu! (Ei, mina ei võtnud.) Mõned spordimehed ütlevad seepeale enda õigustuseks, et õlu aitab taastuda. Usun, et viin aitab ka taastuda.
Aga kõige vähem saan ma aru nendest, kes pärast õlle joomist autorooli istusid, et koju sõita. Või leidub siin mõni, kes peab seda teguviisi õigeks?
Et siis kui sa oled suitsetajast rahvasportlane, siis sa ei tohi võistlustel käia? Kuidas see konkreetselt sinu sportlikku saavutust segab, kui keegi kuskil suitsetab? Las nad tõmbavad, nende valik. Liigsöömine on ka ebatervislik - paksud koju? Coca-cola on palju hullem jook kui õlu olenemata sellest, et tegemist ei ole alkoholiga. Ei pea vist meenutama, et nimetet jook on olümpia suursponsor. Alkoholi liigtarbimise ja mõõduka tarbimise vahel on suur erinevus, väike õlu pärast mõnusat pingutust ja sauna Veerpalu klassikalise kõrvale on enam kui kohane. Tore ju kui tasuta käes on:P
P.S see kana, mida Veerpalu reklaamib on hullult e-aineid täis, ei tule pähegi seda osta
Rahune maha Madis.
Tegemist on eelkõige rahvaspordi üritusega ja see on absoluutselt igaühe oma asi kas ta suitsetab enne, selle ajal või pärast, või mitte. Seda toredam kui ka suitsumehed sporti teevad.
Finišis pool toopi sooja õlut ei sega kellelgi 45-60 min pärast rooli istuda (peale riietumist, söömist, diplom,i võtmist). Kui siiski kardad, et jääd purju, ära võta! Väga paljud ei pea rooli istuma ja naudivad seda sooja meeõlut peale suurt pingutust külmas ilmas. See on väga õige asi õigel kohal.
Ei maksa ekstreemsustesse minna.
Lp suitsetajast rahvasportlane, muidugi võid sa võistlustel käia, aga võistlustel suitsetamine on küll liiast. Eeskuju noortele jne.
Mis puutub Coca-colasse, siis see on klassikaline joodiku jutt.
Iga joodik leiab, et on keegi, kes joob temast rohkem. Sellega tahetakse väita, et nagu ei olekski joodik. See on lapsik jutt.
See on spordimeeste blogi, ei maksaks siin oma sõltuvushaigustega uhkustada.
Pigem tasub tahtejõudu näidata.
Madis - "Alkoholi sisaldav jook on alkohol. Punkt." -> Keefir on alhohol. Punkt:)
Kui vaadata finišis sooja õlle järjekordi, siis on TM ju nagu talvine õllesummer?
See on Priit Pulleritsu blogi, kes on ajakirjanik ja rahvasportlane.
Rahvasportlased sageli joovad alkoholi ja suitsetavad. Mitte kõik aga nende seas on palju selliseid ja nad on sama tublid ja toredad rahvasportlased kui teised.
See, et keegi finišis oma nurgas suitsu kimub või õlletoobi kätte võtab, on täiesti normaalne. Sellise asja kallal vingumine on väga eluvõõras ja lapsik.
14:59, ma ei ole ei suitsetaja ega ka sage õllejooja (viimati jõin vist sügisel pärast jooksumaratoni järgset sauna), kuid ma elan oma elu ja lasen teistel elada, ilma et neid õpetama kipuks. Maarahva tarkustes on soe õlu meega olnud ajast aega kurguvalu leevendaja ning parimat kurgukäheduse relva tundide kaupa külmas õhus ähkijatele pole olemas. A le Coq on Tartu Maratoni suursponsor, on loomulik, et auhinnakomplekti kuuluvad ka tema tooted. Ega sellepärast teismeline Eesti ennast täis ei joo, eriti arvestades seda, et märgata said nimetet kasti vaid spordihuvilised, kes oma tervist enivei hindavad.
Millegipärast ma arvan, et spordivõistlustel on noortele eeskujuks pigem võitjad kui nurgataga piinlikult punastavad suitsetajad.
Mind joodikuks nimetada on muidugi vabandust vääriv mõte. See, kui keegi ütleb, et las inimesed teevad oma suitsu kui nad teisti ei saa ning võtavad väikese õlle, ei peaks küll mõtte väljendajat joodikuks tegema.
Siiski tuleb täpsustada seda alkoholi kogust vedelikus vms.
Kusagil on piiriks seatud 0,5%. Oli see EMTA vist, kes A. Le Coq kalja 0,8% pärast nina kirtsutama hakkas.
Tahtsin oma kommentaariga viidata pigem alkoholi tarbimisse ja suitsetamisse suurürituste territooriumil või selle vahetus läheduses, kus noortele (ja teistele) võidakse anda halba eeskuju. Isiklikult ma alkoholi ega suitsu ei tarbi ning loodan, et eestlased lõpuks ikka aru pähe võtavad ning sellistest pahedest lahti saavad, et olla tervemad ning tugevamad ühiskonnana.
Kasutan igapäevaselt ühistransporti ja liigagi palju peab tegema märkusi bussipeatustes suitsetavatele isikutele. Praegu on isegi vastavad märgid seal üleval, kuid inimesed vist ei saa nendest aru.
Madis, kahjuks on seda liigagi eredealt märgata, et sa ei tarvita alkoholi ega ka suitseta ega tee ka muid pahasid asju, tasud makse õigeaegselt ja oled üldse tubli ja eeskujulik.
Madise hüsteerilisest teemast kõrvalehüppest mööda vaadates, siis Priidult tõsiselt imetlusväärne sõit. Neid väheseid aastaid arvestades, mis sa suusatanud oled, on see fantastiline.
Alo
Me võime siin ju vaielda selle üle, kas spordiüritusel sobib õlletootjat reklaamida, aga paraku on tegelikult asi ju selles, et see õlletootja sponsorlus moodustab Tartu Maratoni ürituste eelarves ilmselt küllalt kaaluka osa. Kui korraldaja otsustaks, et õlletootjat spordiüritustel ei sobi reklaamida, siis jätaks see ürituse eelarvesse ilmselt väga suure augu. Seega, meeldib see meile või mitte, aga vähemalt praeguses majandusolukorras pole vist väga kohane viriseda selle üle, et õlletootjale antakse vastutasuks võimalus võitjaid kesvamärjukesega premeerida. Ühest Pealtnägijast sai näha, et Türgi suusamaratonil pakuti õlut ka teeninduspunktides. Vat see on minu meelest juba natuke üle vindi.
Alo, mõtlemisest hakkab asi peale. Minu kommentaaridest nüüd vaevalt hüsteeriat võib välja lugeda. Või puudutas see Sind liiga valusalt?
Ääremärkusena võin öelda, et olen tarbinud alkoholi ja ka suitsetanud.
Suitsetamise puhul sain juba õnneks varakult aru, et pole õige asi. Alkoholi pole kunagi tarvitanud nii palju, et pärast midagi ei mäletaks või oma tegude pärast häbenema peaks.
Minu järeldus maratonist on, et haiguse järgselt ikka võidu ei sõida (vähemalt maratoni mitte). Arvasin küll, et olin juba mitu päeva ennem terveks saanud, aga ilmselt polnud siiski piisavalt ära taastunud.
Kas keegi määrimisetark oskab kommenteerida, et kas pehme raja korral ongi tarvis pidamist lühemalt panna?
Aga on Tartu Maratonil on ka neid, kes sõidu ajal suitsetavad... ning kuni nad tossu teistele näkku ei puhu ja konisid rajale ei loobi, ma neile ette heiteid ei teeks. Ning meega õlut olen kahel viimasel aastal ka ise proovinud ning ei usu, et see antud juhul suur patt oleks. Autojuhtide puhul on asi muidugi keeruline, samas peale maratoni on üldse ohtlik rooli ronida. Aga Veerpalu pilt õllepakiga jättis küll pisut veidra mulje.
Erki
Soe meeõlu peale lõpujoont on kosutav nagu iga teine süsivesikute ja B-vitamiini rikas jook.
Ei maksa minna äärmuslaseks õlle pooldamisega ega selle vastasusega. Inimesed on erinevad. Ja ma loodan, et ikka valikuid võiksid inimesed tohtida ise teha.
Kas tõesti on TM jõudnud nii kaugele oma korraldusega (mis see aasta oli ka minu meelest lausa perfektne), et pole muu üle nuriseda? Siis võib ju (ebaeestlaslikult vist) kiita korraldajat!!! :) Siin kohal minu kiidu ja tänusõnad I. Kelgu tiimile supper ürituse eest!
Finišis eri inimestega juttu ajades sain aru KUI suhteline see sõiduaeg ja rahulolu sellega ikka on!
Kuid rahul võivad olla kindlasti need, kes oma kohta säilitasid või parandasid, võrreldes varasemaga.
Ja seda just veteranieas suusatajad. Selles valguses on Priidu tulemus tõesti väga hea - õnnitlused!
Kuigi ise ka haigestusin (äge nohu, kurk kähe) paar päeva enne maratoni, otsustasin siiski sõita. Panin muidugi soojemalt riidesse. Täna tunnen et hullemaks see asja ei teinud.
Negatiivselt mõjus muidugi see bussijama, millest juttu Sportinfo
foorumis
Kahtlaselt palju esiotsa numbritega mehi tuli rajal selg ees vastu (sõitsin ca 2500. koha peal). Mõne puhul oli küll kahtlus, et selle numbri all sõidab keegi teine inimene. Masu pani stardinumbreid müüma?
väga tulbi Priit, eks üle 90 kg oli see maraton paras kannatus,suusk käis küljepealt küljele ning paaristõukel vajus suusk sisse.
Madis, natuke pingutad üle oma õllega, mäletan et vasaloppetil oli kohe nn. soovituslik supikõrvale väike õlu (ja seda oli seal kastidega). Aga eriti mõnus on tõesti peale suurt pingutsut võtta lonks sooja "meeõlu". Avalikus kohas suitsetamist ei poolda, ning seadusega see ka keelatud (stardis nägin ise, kuidas mees kõhvis veel paar mahvi enne starti).
TM paluks läbi mõelda transport, see oli paras kaos, mis enne Otepäe linna toimus (Tartust tulles), linn ise pooltühi.
Axel
nii. pullerits kotis - check. arvestades seda, et pp startis grupi võrra eespoolt olin isegi pisut imestunud, et juba harimäe tõusu alguses täär ja tõusu keskel pp selg ees vasta tulid. soovisin viimasele veel jõudugi, rohkemaks polnud aega raisata.
raskeimaks kujunes oodatult palu-hellenurme 0 tõusumeetriga lõik. vaatan, et seal on ppga sekundi pealt võrdne aeg. mis tegelikult ütleb seda, et see polegi väga halb tulemus - arvestades, kuidas pp on dendropargis paaristöötrenne teinud ja mina mitte. avastasin stardis ootamatult, et joogipudelit polegi kaasa saanud. ei tea, kas see nüüd oli plussiks või miinuseks, aga palu punktis oma 2-3 topsi jooki võttes pani punt padavai eest ära ja ihuüksi on seda lõiku ikka üsna ebameeldiv sõita, peab ütlema. õnneks sain peagi ühele hawaii särgiga vennale järgi. mööda aga mitte, sest nii kui järgi jõudsin, nii pani tema jälle eest veidikene ära oma paaristõugetega. ja mina siis vahelduvalt järgi nagu jo-jo. tundub, et kohvipunktis hawaiimees jäi maha pikemalt kohvitama. pärast tuli välja, et hawaiimees oli priit ailt :)
lõpusirgel
sain mööda kaili sirgest,
kelle kanal2 rabas kohe ära intervjuud võtma. selle peale võtsin mina vasakult kollase kotitäie tavaari ja paremalt topsi kuuma mõdu.
ja kommentaarid ajavad lihtsalt õlleisu peale, lähengi vaatan, mis eilsest kuuspakist järgi on.
PP oli tubli. Sellel maratonil tuli lisaks erialasele spetsiaalvõimsusele paremini välja ka üldine füüsiline vastupidavus. Samas jutt eriliselt kõvast tasemest sellel aastal on ilmselt liialdus.
Asi, mille Tartu Maraton peaks sisse viima on lainetena start. See on kõigil suurematel maratonidel niimoodi. Hajutab võistlejate saabumist maratonile ja kulgemist rajal. Võimaldab ka tagumisest grupist startivatel võistlejatel teha väiksema pingutusega ajaliselt hea sõit.
Tõsi see on, peab tunnustama ka neid, kes minust ette jõudsid, ehkki ei oleks pidanud :)
Näiteks Sulev Kraam ehk siinne Sull Võrust, kelle numbrit 248 nägin tükk aega enda ees. Päris tihe ja särtsakas samm oli! Samuti Tartu mees Kalev Vunk (129. koht), keda seni enamasti igal pool võitnud olin. Eriti üllatavalt kõva sõidu tegi Riho Mõtlep Saaremaalt (108. koht), keda eelmisel maratonil võitsin ja keda olin ka varem Haanjas edestanud, aga kellele nüüd jäin rohkem kui nelja minutiga alla. Kuid kõige kõvema paugu pani siiski Tarmo Mõttus ehk Vigurivänt, kellest Alutagusel polnud üldse sõidumeest (kuuldavasti oli tõbine olnud), aga nüüd oli koguni 75., eespool Pait Hirve ja Rait Pallot, ja aeg minust parem kümme minutit ja kuus sekundit.
Aga ühest ma aru ei saa: miks, pagan küll, miks lähevad siinsed sõnavõtjad mingi tobe-tüütu õlle ja alkoholi ja tubaka teema peale nii leili, et kommentaarium muutub spordiblogi omast pigem joodikukandidaatide ja kopustrukkijate foorumiks?
Palun, aitab sellest! Püsigem spordilainel!
Ma ka vaatan, et siinse blogi põhjal on selle aastase maratoni märksõnadeks hoopis õlu ja tubakas aga mitte sõiduvorm, rajaolud, treeningkilomeetrid, määrdevalik jne.
eero
eero, mis sa vaatad ja õllest kirjutad, kirjuta midagi muud-
Ma midagi muud juba kirjutasin. Nüüd vaatan, et kuidas siis õllega jääb, kes kui palju jõi ja kes kui palju seda taunib ja õllest veel nii palju, et mida Veerpalu selle õllekohvriga seal poodiumil tegema oleks pidanud? Minema viskama, maha jätma? Kui Priit autasustas Veerpalu, siis kas Priit andis ka õllekohvri või oleks ta pidanud selle andmata jätma?
Lisaks huvitab mind, mis Dr.Holdeniga juhtus, olid teisel veel uued järgmise aasta mudelid sõidukindad ja nüüd sedasi nibin nabin 1000 sees?
eero
ajate mind kihevile, pole küll aastaid enam suusatanud aga nüüd tuli küll tihk peale, juba sellepärast et tahaks teada kuidas soe meeõlu pärast 63 km pingutust maitseb.
Parandan ebatäpsuse. Alutagusel olin terve nagu purikas, ainult suusad polnud just parimate killast. Kuna määrdemeister olin ise, siis polnud kedagi sõimata ka ;-) Eesmärk oli vaid kopsud lahti sõita.
Mis TSM-i puutub, siis ei saa ise ka aru kust see pauk tuli. Olen suusatanud vaevalt 500 km ja pealegi tõmbasin eelmisel päeval selja ära. Hommikul määritud kreem ja Ibumax 400 aitasid selle unustada.
Tõenäoliselt olid hea tulemuse võtmeks super libedad suusad. Kuna Asko Saarepuu, kes mulle tavaliselt suusad määrib, nokitses sel aastal AV suuskade kallal, siis võib öelda, et sain sama retseptiga paari. Suusad laenasin ka samast ruumist. Neid katsetades seljale liiga tegingi.
Head sooritust toetas kindlasti ka 2 nädalat varem toimunud Austria suusareis, kus pidevalt suht kõrgel sai viibitud, seda muidugi lumelauaga mitte suuskadega.
Stardist panin täiega minema ja Härimäel sain teada, et olen 95 kandis, see andis motti, et 100 sisse sõita. kõik mis edasi tuli oli vaid poonus.
Kaupo Kattai oli jah peale Matut ühe kepiga ja sai meie klubilaselt Pait Perilt uue. Klubikaaslane Pait Hirv küpsetas alguses käed ära, enne seda sõitis kusagil 60 alguses. Sõitsime 20 km koos, aga enne lõppu sain eest ära. Pallost ja Virgo Karust sõitsin nii mööda, et ei märganudki.
Ma küll alkoholi eriti ei tarbi, aga soe meeõlu on lõpus küll asjalik. Vahuveini sobib võitjal pritsida, aga õllekasti tõsta ei tohi, jama küll. Vint keerati veidi üle ja seda veel vales teemas. Lisan lõppu, et mulle alkoholi liigtarbimine ei meeldi ja suitsu haisu jälestan.
"Aga on Tartu Maratonil on ka neid, kes sõidu ajal suitsetavad... ning kuni nad tossu teistele näkku ei puhu ja konisid rajale ei loobi, ma neile ette heiteid ei teeks."
Ei maksa liiale ka minna.
Spordiüritus ei ole suitsetamise koht. Kõik asjad ei sobi omavahel kokku, mingi eetika on ka olemas.
Muidugi võib öelda, et mina suitsetan kus tahan, mis see teie asi on.
Võib ka öelda, et loll võib ka olla, te ei saa mulle midagi teha.
Olge kui tahate.
Asi lõplikult kokku võtta siis tundub, et Madis on endast kõik rajale jätnud, et ainus asi mis üldse meeli teravdab, on pildikesel olev õllekohver ja finisis kauaoodatud tossu tegev spordisõber.
Ootan huviga mida Oll jt enne Haanja Maratoni Priidule soovitavad. Mis iseloomuga trenne enne hooaja lõppu.
Eero
Kas seda splittide tabelit saaks veel üles panna?
Tere, kõigile!
Kõigepealt õnnitlused PPle hea sõidu puhul!
See ei ole küll päris teemakohane postitus, aga ma (41. a., 187 cm, veits üle 100 kg) hoolimata oma üldiselt pettumust valmistavast ajast 31 km distantsil (3:31.31) tunnen ka natuke (kahju-)rõõmu, et esimest korda suusaüritusel olin lühikesel distantsil absoluutajas kiirem kui PP pikal distantsil. Varem ei ole see õnnestunud, ikka on mõni minut üle läinud. Kunagi PP kirjutas oma blogis, et tal on tunne, et teda võetakse vahel etaloniks: tunnistan ausalt, et ma alati kontrollin, milline on minu (suusa-, ratta-, jooksu-) aeg lühikesel distantsil võrreldes PPga pikal rajal.
Veelkord, jõudu PPle ja edu selle blogi pidamisel!
Priidul oli seekord õigus, kui ütles, et maratonid võidetakse laskumistega, mitte tõusudega. Sain suuskadele alla ideaalse pidamise, et isegi pudrused tõusud, kus kääri mindi läksin otse üles, aga kaotasin selle kohe laskumistel väga kehva libisemise tõttu. Ise olin määrdemees, et pean süüdistama ennast. Peale kuutse tp, kui enam suuri tüuse eriti ei olnud, siis vajusin ikka väga ära, lihtsalt kehvast libisemisest tingitult väsisid käed ära. 2 põhilist viga sai tehtud. Määrisin soojema ilma jaoks (-7 kuni -8kraadi) ja pidamist sai ehk liiga palju ning pikalt pandud.
Priidu töövõime on, nagu juba ennem olen maininud, lihtsalt suurepärane.
Eero kommentaari peale tuleb kahjuks nentida, et ei õnnestunud päris kõike rajale jätta.
Panen siis ka natuke oma muljeid. Eesmärk nr 1 oli 5 tundi alistada, kuid paraku ei õnnestunud. 61 minutit jäi puudu ;-)
Lumel treeninguid alustasin 10. jaanuaril. Enne TM sai kokku 231 klassikakilomeetrit. Vaba jääb Vasa-järgseks perioodiks. Stardigrupp 3001-3500 eelmise aasta täitsa lõpust startinule ja lühikese raja troppidesse jäänule polnud eriti meelt mööda. Stardipaugust (tegelikult seda ei kuulnudki) stardikanga alla jõudmiseks kulus 3m43sek. Esimesel suuremal tõusul leidus ikka radade vahel trügijaid. Laskumised mindi poole peale sahatades nii esimesel, kui Poslovitsa omal. Esimesel laskumisel oli selge, et suusa lipe on klass omaette ja pidin isegi radade vahelt mööda libisema, kuna mujale polnud ruumi minna. Niivõrd suured kiiruse erinevused. Mõelda, kui oleks ülevalt saati täis hooga saanud laskuda. Nüpli juures rolleriraja tõusul sai aga selgeks, et pidamisega pole üldsegi hästi. Libisevat ei saanud tõusul peaaegu üldse sõita. Tuli palju tippides liikuda. Esimeses kahes TP-s ma kasutasin vaid oma jooki natuke TP-st eemal. Harimäelt laskudes sai ninaga teisel (pikal) langusel lund küntud, kuna jõudsin eelsõitjale väga kiiresti järgi ja reavahetusel lõi suusa jäljest risti välja. Tagant tulnud üks mees otsustas selle peale samas kõrval hanges parkida. Õnneks kõik terved. Ei jäänud midagi, kui eemale pudenenud joogipaun taas enda külge aheldada ja edasi rühkida. Esimene TP joogi ja kurgipeatus oli Kuutses, kus lasin ka pidamist alla lisada. See ei teinud olukorda väga palju paremaks, kuid mingiks ajaks andis leevendust. Oli möödunud 3 tundi stardist. Rajad hakkasid samuti kehvemat nägu näitama. Teine pool distantsist oligi põhiliselt kehva pidamise ja nakitsevate säärelihastega võitlemine. Kui tundsin, et saab paaristõuget kasutada, siis ka seda tegin. Hinnanguliselt pakun, et ca poole distantsi jagu. Igatahes Palu-Hellenurme lõigul tuli seda protsentuaalselt päris palju teha ja kiirus oli teiste vahelduvaga võrreldav, kui isegi mitte parem. Viimasel 3el kilomeetril tuli muidugi selle eest hakata lõivu maksma. Õnneks polnud lõpp kaugel.
Liiklusest. Miks üldse sõita Otepääle? Mina jätsin auto Elva parklasse ja sain sealt 7:15 bussiga Otepääle. Ei mingeid ummikuid, Tartu-Elva tee oli praktiliselt tühi, finishis oma asjad ees ootamas. Oma auto Otepääle viimine oli mõistlik vaid neil, kes sealkandis ööbisid.
Või eksin milleski?
Priit, aitäh, et seda blogi pead. Huvitav on lugeda nii sinu enda kirjutisi kui kommentaare.
no see õlleteema on siin ikka vähe liialt ülepingutatud. pole selles pooles topsis soojas meejoogis halba miskit. mingi eriline alkoholi propageerimine see ka pole. ja autojuhtimisele see ka halvasti ei mõju, sest energiakulu on olnud sõidu ajal ikka niivõrd suur, et pool topsi jooki põleb väga kähku kompenseerimiseks ära.igal juhul ise võtsin ja nautisin hetke. ja lisaks veel ülduse alahinnake ega ärge unustage neid rahasummasid, mis näiteks õlletootjad selliste ürituste toetamiseks välja käivad. muidugi lühikese raja sõidul sai nähtud kuidas enne starti konjakit joodi ja usinasti suitsu kisuti. viimane tegevus on ka minu meelest sobimatu igal spordiüritusel.
teine asi, kuidas pp ikka oma vigadest ei õpi - juba mitmendat korda kleebid geele seljale numbri külge aga siis kui vaja ehk sõidu ajal, neid sealt kätte ei saa. TMil polnud selline juhtum ju esimene kord, eks meenuta ise kui tihti on sul see trikk õnnestunud.
Mis juhtus, mis juhtus...
Midagi ei juhtunud, põhjus ja tagajärg olid otseses sõltuvuses. Egas lumelükkamise ja jäävalamisega ikka maratoniks ei treeni. Lisaks veel ainult napid 300 suusakilomeetrit, jäävalamisel saadud haigusvimm, eelmise nädala lõpus järjestikku läbitud Alutaguse ja Tamula 70km pikkune uisumaraton ning tulemus oligi käes.
100m peale starti sain juba tagantpoolt sõimata, et ära lase vahet sisse, edasi oli veel 62,9km kannatust. Ja keegi tõstis pidevalt neid kilomeetriposte rajal ringi. Ma olen veendunud, et märgist "FINIŠ 11km" sõitsin ma 3 korda mööda!!! :)))
Ooops, ja veel!
PP tegi väga kõva sõidu, nö omadega kohal. See Jõgi Jaani ees (mehe sünniaasta vist 1950) jala ettelükkamine küll ilus tegu polnud, aga eks seal ees ole iga koht tähtis, meil seal tagapool polnd vahet.
"Umbes kaks kilomeetrit enne lõppu kuulsin tagant kedagi lähenemas. Kui läheneja kõrvale jõudis, nägin sügavat isteasendit, aga väga võimsaid paaristõukeid. Kuna selja pealt vaatas mulle vastu number 4478, siis arvasin, et ju see on lühikese maa mees."
:) päris kärme mees oleks pidanud olema, kuna selleks ajaks oli 31km start antud umbes 10 minuti eest.
Aga, mis tahtsin öelda, et rajal jah lõpus enam väga selge pea ei ole. Isegi mäletan eelmisest korrast, et viimane kurv oli vasakule:) tol korral oli suusk väga halb. Muidu PP-l väga kõva tulemus!
Kalev
Kus seda splittidega tabelit veel näeks? See aadress enam ei näita..
PP-l ja Jaan Jõgil on sama lõpuaeg, miks PP protokollis ettepoole platseerus? Fotofiniš? PP hea lobitöö?
Lp 09:28 - palun lugege mu kirjutist, seal on kirjas, miks olen eespool.
Suur aitäh kõigile, kes ei pidanud paljuks hea sõna öelda. Ei saa salata, et mõnikord on ikka väga meeldiv, kui kiidetakse ka. Aga seda tuleb teha ikka asja eest, mitte viisakusest. Nagu tuleb asja eest teha ka kriitikat. See on õige, et enam ei ole mõtet geele numbri seljapoolsele küljele kleepida. Aitäh seda rõhutamast!
Google docs jamab natuke:
Uus link:
http://docs.google.com/leaf?id=0B9Gr7OrmjJlDNDU5ZmVkMWUtNDcxZS00Mjk3LWE0N2QtY2M0MTVkMTkyZjE3&sort=name&layout=list&num=50
OK, lootes et originaali autor ei pahanda - splittide faili saab püsivamalt
ftp://ftp.kernel.ee/pub/Suusk/tm2010_splits.xls
Samas kataloogis on (ja lisandub vastavalt viitsimisele) mõõdetud rajaprofiile.
Need on mõne raja jaoks muide suht vähe levinud info, ametlikel kodulehtedel on sageli kunstniku poolt midagi suvalist maalitud.
Priit, mis su hooaja edasised plaanid on? Kas maratonide täiskomplekt ehk siis Tallinna ja haanjamaraton ka või jätada Tallinna oma vahele?
eero
iga 56. TM lõpetaja on Priit
...sel juhul peaks ma vist mahtuma Priitude esikolmikusse, aga kontrollinud pole.
Eero, jah, tahaks ikka kõik maratonid kaasa teha. Milleks ma muidu treeninud olen? Niisama sportliku eluviisi harrastamiseks piisaks ju ka kolm-neli korda vähemast.
6. Priit
Pühapäevasuusatajana võtsin ka geeli kaasa ja kinnitasin numbri külge klambrilööjaga (klammerdasin kahe klambriga numbri siseküljele, mingi väike klammerdaja, pehmed klambrid, vist Säästumarketist ostetud, 7,90 EEK). Sain väga kergelt kätte ja mõtlesin, et vaat kui hea nipi Pulletritsu blogist sain. Nüüd loen, et PP kinnitab geelipaki hoopis teibiga : ) See selleks. Aga kõva tulemus, PP, jõudu!
geelid - macgyveri teibiga püsisid väga hästi isegi hambapastatuubi versioonid numbri küljes. kasutasin esimest korda (ja päästis mind, sest nagu stardis selgus, oli joogipudel ülejäänud geelidega maha ununenud)kätte sai ka väga hästi.
Buff või rätik aitab kaitsta kurku, kõrvasid või kukalt külma eest, vastavalt sellele kuidas ta parajasti on pähe pandud. On mehi, kes lahtiste hõlmadega käivad talvläbi ringi, nii et kõigile pole seda vaja nagunii.
Postita kommentaar
<< Esileht