Pullerits: Miks Šmigun-Vähi saadab vastakaid sõnumeid?
Kas panite tähele, kuidas Kristjan-Thor Vähi usutluses ETV-le enne abikaasa starti 30 km klassikasõidus, kui vahepeal oli kolm päevas spaas veedetud, lipu alla lasi? Sellal, kui enamik lootis, et Kristina Šmigun-Vähi läheb ja annab viimase tõsise lahingu, ütles tema, et koht kümne sees oleks igati hea.Küllap mäletate ka seda, mida ütles Kristjan-Thor Vähi või Kristina Šmigun-Vähi - ega siin vahet ole, sest mõte on neil ju üks ja ühine - pärast suusavahetusega sõidu katkestamist? Ütles seda, et mingi kümnenda koha nimel pingutamisel polnud mõtet.
Kas nüüd keegi seletaks ära, miks üks kord on koht esikümnes (s.t ka 10. koht) igati hea tulemus, aga teine kord ei maksa selle nimel isegi 5 km läbi sõita, seda enam et 7,5 km järel oleks saanud suuski vahetada ja minna üle sobivamale uisutehnikale? Et püsis lootus hoida suusavahetusega sõidus jõudu kokku ja panustada 30 km sõidule, ehkki oli ju selge - nagu seda tunnistas hiljem ka asjaosaline ise -, et tal polnuks jõudu 30 km distantsil kiiremateg
a medali peale võidu sõita? Aga miks siis sõita 30 km üldse lõpuni, kui sealgi sai poolel maal selgeks, et midagi head loota pole, ja leppida kohaga võistlejaterivi teises pooles, kaotust võitjale ligi viis minutit? Miks mitte tol alal samuti katkestada?Et muidu mingi Priit Pullerits või keegi teine kirjutab taas kriitilise kommentaari? Ei maksa endast ikka nii palju ka arvata! Vean kihla, et Šmigun-Vähi pole tema kohta Eestis kirjutatut ja räägitut kuulnud ega lugenudki, ja kui olekski, siis see oleks küll kõige viimane, mille järgi ta oma esinemist seaks.
Süüdistate, et olen pisut kuri? Ei hakka sellele vastu vaidlema, sest kui teile nii tundub, siis järelikult nii ongi (olen suuremeelne: lugejal on alati õigus [v.a need juhud, kui ei ole]). Pigem olen nõutu. Ja nõutu olen nende vastakate sõnumite pärast, mis Šmigun-Vähi tiimist on tulnud. Kuna minu kui ajakirjaniku asi on olla vahelüliks sportlaste ja lugejate vahel, on mul raske leppid
a sellega, kui mind ühelt poolt saadetavate sõnumitega manipuleeritakse.Selles, et Šmigun-Vähi tiimis pole asjad kõige paremas korras, veenab ka 30 km olümpiavõitja Justyna Kowalczyki määrdemehe Are Metsa öeldu esmaspäevases Postimehes. Ta ütles nii: «Näen ju, kuidas seal asjad käivad – mehed teevad mäel tohutu töö ära, testivad ja langetavad valiku. Siis aga tuleb üks mees, kes kusagil lakke vaadates on jõudnud arvamusele, et võiks veel mingi kihi määret alla panna. Kui asja pole testitud, ei saa ju seda ka võistluse ajal kasutada.» Huvitav, kellest ta räägib?
Šmigun-Vähi õnn ja õnnetus, nagu märkis eilses eravestluses üks Postimehe kolleeg, on tema perekond. Perekond on seni õnn, kui on vaja võistluse või treeningute ajal last hoida ja sportlasele süüa teha, ja loomulikult on perekond õnn siis, kui tulevad võidud. Aga kui ühel hetkel enam võite ei tule? Kui asjad kisuvad lausa kiiva? Siis võib perekond kujuneda raskeks kiviks sportlas
e kaelas. Teate ju seda karmi äritõde, et ära sõprade ja pereliikmetega firmat tee, sest kui asjad viltu kisuvad, on neetult raske kedagi üle parda heita? Sama kehtib ka spordis. Kui lähedase inimese kokku pandud hooldemeeskond asjad korduvalt untsu keerab, siis kelle sa lahti lased? Nagu näha, siis mitte kellegi. (Ja nõnda aitasidki eesti mehed poolatari mitmele medalile.)Et lõpus siinse sissekande lainel lahvatanud pingeid veidi ohutumasse kanalisse suunata, las läheb viimane kogupauk olümpia edukaima naissuusataja Marit Björgeni pihta. Eesti olümpiaraamatu peatoimetaja Gunnar Press nimetas teda FISi ametlikuks dopingukuningannaks. Täiesti nõus. Mul puudub isiklik kogemus, millise efekti astmaravim annab, aga olen teadjailt kuulnud, et kolos
saalse - hingamisteed pidid olema seejärel puhtad nagu... no nii puhtad, et selleks pole isegi paslikku võrdlust. Ja seda kõike selle nimel, et anda Björgeni-sugusele võimalus teistega võrdselt võidu sõita?See jutt ei kõlba kassi ega koera hänna alla kah mitte! Björgen ei saa võrdset võimalust, vaid saab eelise. Säärases olukorras oleks ainuvõimalik lahendus, mis tagaks tõelise võrdsuse, et kui ühel sportlasel lubatakse kasutada astmaravimit, siis peaks ka absoluutselt kõik teised sportlased, kes temaga samal alal konkureerivad, saama õiguse kasutada stardi eel sama ravimit.
Aga kui Norra käpa all FISi ametnikud leiavad, et mu selline ettepanek ei kõlba, siis on mul neile varuks ka teine pakkumine: las Björgen võistleb invaolümpial, kui ta on nii haige, et ilma farmakoloogia abita tavaolümpia konkurentsis kokku võib kukkuda.
******
Las Vegas Boulevard South, Las Vegas, Nevada. 22. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)Foto 1: Kristina Šmigun-Vähi Vancouveri olümpial 30 km klassikasõidus. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Kristina Šmigun-Vähi tiimi liikmed Raul Seema (vasakul) ja Kristjan-Thor Vähi Vancouveri olümpial 30 km klassikasõidu päeval. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kristjan-Thor Vähi (esiplaanil) ja Are Mets Vancouveri olümpial 30 km klassikasõidu päeval. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Eesti suusakoondise peatreener Mati Alaver (paremal) õnnitleb Peep Koidut Justyna Kowalczyki võidu puhul 30 km klassikasõidus. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 5: Norralanna Marit Björgen Vancouveri olümpial pärast hõbemedalivõitu 30 km klassikasõidus. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 08:14
kommentaare: 65
65 Kommentaarid:
isegi olin enne Tartu maratoni nohune ja läkastasin. Ja mõtlesin, kas läheks perearstile ja ütleks, et mul on astma vist. :)
Siin Priiduga nõus: 30 km võitjagi ütles enne võistlust, et tal on häbi haigele kaotada.
Eks situatsioon, lumeolud, enesetunne, väljavaated, vormi ajastus ja veel must miljon pisiasja on pidevas muutuses ja sellest tulenevalt ka muutuvad välja ütlemised. Ega seda kõike ühel päeval ei öeldud.
Kui nüüd ainult natukene loogiliselt mõelda nende kõigi väljaütlemiste ja tulemuste peale, siis on need väga mõistetavad ja arusaadavad ja ei tekita eriti küsimusi.
Samas nagu PP kirjutab võib kõike seda ka mitte mõista ja kehitada õlgu ja öelda, et need on vastakad sõnumid. Pange välja ütlemise aeg ja muutujad kirja ja mõelge siis.
Terve Norra koondis pidi ametlikult ja paberitega haige olema. On see avalik info, kes võivad kasutada keelatuid ravimeid?
Mis siin enam urgitseda - see oli ju Kiku viimane olümpia! Keda need signaalid enam huvitavad, kui see naine tõi ainsana Eesti jännist välja. Päästis Eesti kui suusariigi au. Siililegi on selge, et sellises olukorras puudus Kikul igasugune mott võistlemiseks ning ta oli pärast avastarti Olümpial kui ühel oma ilusamal puhkusel. Kas me oleme selle peale kadedad? Ei ole, sest tema oli ainuke, kes sellist puhkust ka Olümpial vääris. Kõigile teistele oli see puhas lulli löömine (Peale Veerpalu, kes oli ka kohal vaid loetud päevad). Ainuke milles Priidul on õigus on Kiku tiimi häma määrimise teemal, kuid siin tuleb arvestada ka seda, et seda soga oli vaja Kiku motiveerimiseks nõrga treenituse taseme juures pikemateks distantsideks. Määrdemehed oli vaja teha patuoinasteks, selleks, et Kikul säiliks eneseusk. See oli ainuke faktor mis tagas ka eestile hõbeda. Teatavasti on Postimehe kui Norra kapitalil põhineva sopameedia kontserni esindaja palgaliste ajakirjanike ainuke tööülesanne demotiveerida eestlastest suusatajaid, sest edukas pisisuusariik on kuningriikidele pinnuks silmas. Oleme ükskordki ausad, Priit, sa ju saad pappi eestlaste ühtsuse lõhkumise ja killustamise eest, et välismaised orjapidajad saaks meid allutada oma alandlikuks odavaks tööjõuks! On sul nüüd uhke tunne?
Jah, igasugune respekt puudub Björgeni suhtes ning igati nõus mõttega, et kui oled ikka haige, siis mine ravi ennast mitte ära osale tippspordis. Sport peaks olema ikka uhkete ja tervete pärusmaa:) Kiku osas...kuidas see ütlus ongi - tee järgi või ära mölise.
Paradoksaalne on see, et astmahaiged on Norra suustajad seepärast, et nad aastas tuhat ja enama tundi trenni tehes külma õhku sisse ahmivad.
Minul pole Björgenile selles suhtes etteheiteid, kõva naine on.
Märten
ikka super ilge matšo oled - kaua võib iriseda ainsa sportlase kallal, kes Eestile medali tõi!
Siin ei ole midagi imestada. Kogu asi oli suunatud esimesele 10 km vaba võistlusele. Kiku pingutas seal väga kõvasti, ületas ennast. Pärast oli ju ka telepildist näha kuidas ta köhis ja läkastas. See oli meeletu pingutus. Siis otsa medalipeod jms jura ja suur pingelangus. Suusavahetusega sõidus ei olnud enam sellist teravust (tegelikult kummaline, lühike 10 km distants peaks just käima tõmbama) ja suusk ei õnnestunud kõige paremini. Selge, katkestan, et keskenduda viimaseks võistluseks. Õige otsus. Ise arvan, et ta oleks pidanud suusavahetuse üldse vahele jätma ja sõitma pigem teadet. Viimasel võistlusel oli tahtmine võrreldes võimetega liiga suur. Läks emotsionaalseks ja läks suuski vahetama kui seda tegelikult vaja ei olnud. Kui siis paremat suuska ei saanud lõi see emotsionaalselt järjekordse paugu ja siis oli võistlus tehtud. Konkurents on nii tihe, arvel tegelikult iga sekund, Võrreldes Björgeni ja poolakaga oli Kiku baasettevalmistus lihtsalt nõrgem. Aga PP on jälle silmakirjalik - kui tuli medal siis hakkas kohe ennast Kiku aupaistes soojendama. Nüüd kui tagasilöögid siis kohe materdama. Milleks see vajalik on? See on umbes nii, et keegi toob Sulle tagasi geelipaki ja teeb selle käigus paar uisusammu klassikarajal ja siis võtad geelipaki vastu ja kirjutad protesti paki tooja tühistamiseks.
See äri ja pere jutt kehtib vist eelkõige Ida-Euroopa kohta. Lääne pool on palju nn perefirmasid, mis sajandeid vastu peavad ning suuri hapuks minemisi on harva.
Saab igat moodi.
Selle astma teema peaks küll tõsisemalt ülesse võtma, sest ei meenu, et haigeid peale Norra koondise oleks olnud.
Erki
Ehk pakud välja, milliste tulemustega olümpial oleksid Sa ise rahule jäänud.
Iseeneselikult positiivsed ja
õiglased laused aga ma ei saa aru miks Te härra Priit kogu aeg Kiku küljes halata. Oli ju tema ainuke, kes kogu selle jama piinlikusest ära päästis oma hõbedaga. Hoopis rohkem tuleks pinda pühendada sprindimeestele - see ei ole normaalne kui rahva raha huugama pannud mehed ei oska mäest alla sõita sedasi, et püsti jääks. Ja veel mõlemad mehed, milline häbi meie riigile!
Ole nüüd Mees ja ütle, kas Sul on meie ainukese medali saaja kohta mõni soe ja tunnustav sõna ka öelda? Paluks ausat vastust.
Kui me veidigi usume, et sportlase psühholoogiline seisund môjutab tema füüsilist seisundit (psühhosomaatilised efektid), siis on selge, et ajakirjandusega suhtlemine on üks reaalseid ohukohti sportlase ettevalmistuses.
Kuna enamiku sportlaste tiimis puuduvad PR asjatundjad, siis mind üldse ei üllata sportlaste kobad esinemised ajakirjanduse veergudel. Mind ei üllata ka pingest tehtud vead. Aga ma olen täiesti kindel, et ajakirjandusel on suur roll sportlaste peale laotud psühholoogilise pinge kandmisel. Seepärast ütlen mina meediatarbijana, et ma loobun igasugusest väljapressitud informatsioonist stardi eel, et sportlane koos kogu oma meeskonnaga saaks paremini keskenduda. Ja mind tôesti ei huvita ilmselgelt surve all tehtud PR vead.
Ega Priit sellest aru ei saa. Tähtis on et Kiku vastaks ta kõnedel kogu aeg ja et ta kõik sõidud lõpuni sõidaks. Siis ei ole Priit kuri, aga eks ta leiab siis uued põhujsed kuri olla.
Ajakirjanik võib saadetavate sõnumitega manipuleerida ja sportlane ei tohi? Ära tule seletama, et ajakirjandus on sõltumatu. Ei ole. Põhimõtteliselt ei ole. Ajakirjanik ju valib, mida kirjutab. Iseküsimus, mis alustel ta valiku teeb. Eestis kahjuks oma isiklikest tõkspidamistest lähtuvalt või siis suisa majandlikel kaalutlustel. Teisalt igaüks võib teha oma ajalehe. Kui resurssi ja oskusi jagub
Kokkuvõttes jäi mulle meelde siiski ainult see, kuidas kogenud sportlane telepurgis ropendas, oleks vähemalt öelnud kurat või midagi sellist, aga puristas kohe ...kõik medalid kahjuks tuhmuvad selle valguses. See juba näitab, milline suhtumine on kogu tiimis, sõnavarad ja puudujäägid kahe kõrva vahel olevas halli- ja valgeaine segus.
Priit
viimasele Priidule: ma selle väljaütlemise pealt küll sellist ei järeldaks või olümpiavõitjat kombetuses kritiseerima ei tormaks. võistluspinges (ja ka harrastajal) maha laetud emotsioon või välja öeldud karm sõna ei ole maailmavaade, vaid emotsioonipurse. harrastajana tean isegi, kui ei suju või sujub plaanist halvemini, siis ajab ropendama küll. samasse klassi liigitub näiteks konkurendi avarii peale bobisõidus plaksutanud sportlane, mis valiti vist olümpia üheks piinlikumaks momendiks.
Kuule, Priit, ära nüüd nii mömm kah ole! Mis paar kangemat sõna mehele teeb?
Priit räägib jälle faktidest aga ei oska näha tervikut ega sõnu konteksti panna.
1.Kiku, olles võitnud medali, leidis, et kümnes koht ei tasu väsitamist, eriti kui maraton ees.
2.Enne maratoni, peale katkestamist, sai aru, et ka kümnes koht on tema jaoks sellel distantsil kõva tulemus.
(see oligi nii)
Sellest tulenevalt ka erinev hinnang 10. kohale.
Priit kui natuke oma hallollust pingutad, siis vast suudad sellest aru saada.
Lähtu vanasõnast: Kerge on hukka mõista, raske on mõista.
Pinguta rohkem, ära mine kergema vastupanu teed.
Hkm Nende Kiku poolt öeldud roppude sõnade seletuseks niipalju, et eks vihahoos ikka pahvatatakse välja see, millest muidu ainult mõeldakse...või puudust tuntakse :))
Mis sõnad see Kiku siis ütles? Pole kahjuks märganud kuulata. Ehk keegi kirjutab siia, kasvõi paari tühikuga kui väga ropp on...
Tänan.
Enamus väitis end kuulvat kurat, aga mõned vannuvad, et sõna oli t**a.
Lihtsalt juhuslikult sattus see ka rahvusvahelisse helisse ja pilti.
Väga raske uskuda, et see sõna ole, aga 100% välistada ka ei saa :)
Igatahes väga hea nali masendava olümpia kohta :D
Väga raske uskuda, et see sõna ole, aga 100% välistada ka ei saa :)
Igatahes väga hea nali masendava olümpia kohta :D
Ühinen PP kriitikaga Kiku suhtes.
Ei ole kindel kas põhjus on rohkem temas või tema tiimis, kuid 30km lõpus oli mul isegi hea meel, et tal sõit nihu läks.
Ei uskunud, et sellist tunnet võin tunda eesti sportlesest olümpiamängudel.
Alo
nii pp on vait kui sukk ja kirjutab juba Alo nime all. näha kohe, et mees punastab praegu kontoris monitori taga.
Alo olen siiski mina, Alo. :)
Usun, et Pulleritsul on tööd ka teha vahelduseks...
Norra koondis on lihtsalt ainus, kes on tunnistanud, et neil on astmaatikud... Ja ega seda paberit niisama ilusate silmade eest ei saa. Test ongi põhimõtteliselt selline, et kui rohi teeb hingamise paremaks, siis oled astmaatik, kui vahet ei ole, siis pole.
Astmaatik
Ma julmalt kopeeriks siia ühe Eesti määrdemeestega lähedalt seotud härrasmehe jutu (pärit ühest foorumist peale Šmiguni katkestamist).
"Lisan veel, et suusad olid eile (suusavahetusega sõidu ajal) viimase peal, lausa ideaalsed. Soovitan lugeda 19.-nda veebr. Päevalehte, kus Norra hooldemees(Katrini abikaasa) räägib, kuidas kehva esituse põhjal esimese asjana suusad süüdi tembeldatakse. Ei taha meedia ega sportlane tunnistada omi nõrkusi. Aga võin teile kinnitada, et Kristina abimehed on talle vaikselt öelnud, et aja parem meie kraesse, kui et meedia sind poriga loobib.
Kahjuks polnud Kristinal eile treeneri ja psühholoogi töö kaugeltki õnnestunud. Pärast hõbedat tabas pingelangus ja soosikukoormaks ei olnud ta valmis, põles läbi. Mõtles küll, et puhkab ja uni ja söök ja massaaz ja taastub jne. Aga millest oli vaja taastuda? 25 minutilisest pingutusest? Tugevale sportlasele on see köömes. Võidusõiduvormis hoitakse end võisteldes, osad laksasid sprinti ja olid ikkagi tugevad. Kui arst, massöör ja määrdemehed annavad rohelise tule, tuleb rauda taguda kuni on kuum, suusatamine ongi üks valu ja kannatus. Mõnda ei kägista Tour de Ski ka.
Kui praegu loorberitele puhkama jääda, on 15.-nes-20.-nes koht 30km-s reaalne, täpselt nagu Torinos ärakukkumine pärast kaht kulda. Selleks tuleb end kätte võtta ja klassikat paugutada, teates ja trennis. Kuigi isegi see ei pruugi edu tuua,sest ses sõiduviisis ei ole Kristina hetkel parim. Aga kui head asjad kokku langevad, on võimalus. Praegu põdema ja starti ootama jääda pole mingit mõtet. Keha ja vaim vajavad pingutust.
Kristina võtab seda kui õppetundi, sportlasele on katkestamine ränk, loodame, et tuleb kõrbemisest välja."
Point on jutul lihtne. Peale hõbedat tabas Kikut ränk pingelangus (nagu peale võite Torinos) ja ta põhimõtteliselt rahulduski ühe medaliga. Eks Šmigun sai peale suusavahetusega sõitu juba aru, et antud OMilt midagi enam ei tule.
Ega Priitu ja tema nn lugejaid see kõik ei huvita. Peamine on labane intriig ja pole vaja pead vaevata analüüsiga, miks just tol hetkel nii öeldi.
Ja ise on vait kui sukk nüüd.
Küsite, kas mul on Kristina Šmigun-Vähi kohta mõnigi hea sõna öelda. Aga loomulikult! Küllaga. Ta on Eesti parim naissuusataja, äärmiselt andekas ja tubli sportlane, kes on suutnud saavutada selle, millest teised ainult unistavad. Kui ta stardib, olen alati tema poolt. Soovin talle edu ja elan kaasa tema võitudele. Ja oma otsekohesuses, nii paljuke kui seda üldse teistele näha on olnud, on ta väga vahva ja tore ja kena inimene.
Aga on üks asi, mis teeb asja komplitseerituks. See on minu amet ja roll - ajakirjanik. Ajakirjanikuna temaga suhelda on üksjagu keerukas, eriti siis, kui asjad pole kõige paremad. Šmigun-Vähi ja ajakirjanike vahel on alati veel mõni lüli, mis takistab ajakirjanikuna parimat tööd tegemast. Ma saan absoluutselt aru, et seda on vaja selleks, et kaitsta sportlast vähemtähtsate asjade ja tarbetu psühholoogilise pinge eest. Sellest täiesti aru saades ei saa ma öelda, et see mu tööd paremaks teeks; pigem ikka vastupidi.
Kas nüüd suutsin teile veidike oma käsitluste tagamaid avada?
Tubli, et selgitasid, see heidab ka sulle paremat valgust.
Eraviisilises blogis peab kellegile ära panema, kuna ajalehte ei lasta sellist jama panna. Ei saa aru.
Unustasite mainida, et Kiku on läbi aegade eesti parim suusataja.
Püüa endale selgeks teha, kuna oled Sa ajakirjanik Priit ja kuna oled lihtsalt Priit. Oleks ka teistel lihtsam Sinuga suhelda ja ehk ei varjataks Su eest telefoninumbreid.
Ise Sa kirjeldad ka, kuidas ujud vajalikele inimestele külje alla semujuttu puhuma ja kui miskit huvitavat kuuled, muutud ajakirjanikuks, kes eelneva erajutu kella külge paneb.
ise sa, PP, oled vist öelnud, et ega sa polegi spordiajkirjanik. Mida sa siis üllitad neid artikleid ajakirja? Mis ajakirjanik sa üldse oled? Tee endale selgeks, mis alal sa oled hea ajakirjanik ja kirjuta sellel.
Huvitav, miks inimesed nii sapised P vastu on? Ükskõik mida Pullerits ka kirjutab, kommentaarid on ikka, et ta on peast ohohhoo ja arulage ajakirjanik. Kui tema blogi kanded arulagedad oleks ja teile midagi ei annaks, siis te ju ei kolaks siin..?
Alo
Vaata Alo, PP on nagu pikaleläinud noorusega jõmpsikas, keda tuleb pidevalt jälgida ja ohjeldada, et ta jälle pahapeale ei läheks. Sellepärast me siin käimegi, et mehe tegemistel silm peal hoida ja teda pilvest tagasi tuua. Muidu võib asi väljuda kontrolli alt, tead ju küll neid, kes liiga palju teatud valget droogi manustavad kipuvad kõrgel pilvedes hõljudes õhupuudusesse lämbuma...
15:50, aitäh! Hea seletus :)
Alo
Priit, ütled, et ajakirjanikul on raske infot saada.
Kas Sa ei aja põhjust ja tagajärge segi.
Kui kellegist halvasti kirjutad, siis teedki edasise ise endale raskeks.
Samas kui infot on raske saada, siis tuleb rohkem tööd teha, aga mitte allikat mustama hakata. Miks arvad, et Sinu töö kerge peab olema. Ise teed selle oma halvakspanuga raskeks ja siis hädaldad. Kasva suureks.
Nüüd kirjutad, et sinu amet ja roll on ajakirjanik. Eelnevalt oled öelnud, et see siin ei ole ajakirjandus. Palun ära aja kõike (fakte kui soovid) lootusetult segi. See ongi see, milles vajad abi ja siinsetelt kommenteerijatelt ka saad. Ole ainult mees seda kasutama.
18:01 jt - ajate pildi segasemaks, kui see on. Katsun hästi lühidalt seletada.
Ajakirjanikutöö on 24/7. See tähendab, et pead kogu aeg silmad lahti ringi käima, kõike märkama ja tähele panema ja analüüsima ja seostama. See ei tähenda mõistagi, et igast juhuslikult kuuldud remargist või silmatud detailist saab lugu, aga see võib käivitada loo valmimise protsessi ehk edasise lähema uurimistöö.
Ma olen ka blogis ajakirjanik, aga blogimine ei ole sellepoolest veel ajakirjandus. (Ehk siis: Markko Märtin on ka piima järele sõites autojuht, aga see ei tähenda, et ta siis võidu sõidaks. Kuigi, tjah, igasuguste paralleelide toomine on libe tee, aga las see siin jääda...)
Ajakirjaniku ülesanne on kirjutada ka kriitiliselt, mis võib tähendada, et ka halvasti. Vastasel korral, kui ta halbade asjade ees silma kinni pigistab, on ta tolle säästetu kannupoiss, ei ole ajakirjanik, vaid on narts. Sel juhul võib pigem valida pressiesindaja kutse.
Mul on tunne, et sel teemal on nii palju nüansse, et äkki oleks mõistlik korraldada siin blogis nn avalik arutlusring, kus teie esitate mu töö ja tegemiste ja printisiipide kohta küsimusi ja ma vastan. Siis saaks asjad kõigile selgemaks. Meedia funktsioneerimine on tänapäeval keeruline, ja ma saan aru, et inimestele, kes seda teemat lähemalt ei tea ja sellega igapäevaselt kokku ei puutu, võib palju jääda küsitavaks.
Viimane kommentaar pani mõtisklema.
Tegelikult kirjeldati seal Eesti ajakirjanduse ja ühiskonna tavalist probleemi, kuid minu arvates vale nurga alt, sest ühiskond on nii väike, et kellegi solvumine on täiesti normaalne. Seda ei anna kunagi vältida.
Pigem on küsimus selles, et mida ajakirjanik või Priit tegema peaks? Püüdma igast kriitilisest artiklist loobuma, et hoida häid suhteid ja saada niimoodi olulistele sportlastele ihuajakirjanikuks (nimetagem kasvõi beat writeriks, mis on tavaline USAs ja suures meediaüksustes)?
Lugejaskonnal oleks tõenäoliselt ükskõik, sest kui kriitikat ei tehta, siis mis seal ikka – äkki ei saadagi aru, et miskit on halvasti.
Aga mis saab siis, kui Priit saab teada, et Eesti sportlane number üks kasutas treeningute ajal veredopingut, mis eetiliselt on näiteks keelatud, kuid sellisel ajal isegi lubatud, sest ta ei võistelnud või jumal teab mis põhjusel. Öelgem, et reeglitest leiti nö auk.
Kas sellest peaks kirjutama, riskides, et suhted lagunevad igaveseks?
Ehk põhiline loo hindaja (ja selle loo väärtus oleks vist ju kõrge?) pole mitte auditoorium vaid sportlane.
Aga kas see tähendab, et lood, mis sportlasele ei meeldi, peaks ilmumata jääma? Kõik sõpruse ja heade suhete nimel?
Ma tegelikult mõtlesin seda viimast anonüümset, Priit jõudis ette.
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
Probleem on ju selles, et kui ajakirjanik ei tea või ei saa aru mis tegelikult toimub või miks toimub, siis ei peaks sellele negatiivset seletust välja mõtlema või välja käima.
Võiks hoopis endale asja selgeks teha ja siis kirjutada või õigemini adekvaatselt kommenteerida.
Või see ei müü, elik ei tasu pingutamist?
Kui muud ei saavuta, siis vähemalt jääks ajakirjanikust targem mulje.
Muidugi see mida ütles Kowaltchik peale suusavahetust on täiesti õige.Aga ainuke asi mis mind häirima jäi on see ,et seda ütles ikka väga vale sportlane.Sportlane kes on ise 2 aastast võistluskeeldu kandnud peaks ikka hoolikalt valida kus ja mida ütleb.Millegipärast peale vahelejäämist ja tagasitulemist mu poolehoid sellistesse sportlastesse kaob.Nii oli Kuituneniga ja paljude teistega.
Ons seal vahet, vahele jäänud sportlane ja veel vahelejäämata sportlane?
19:11 - kui oodata kõigi asjadega seni, kuni need selgeks on tehtud, jääb enamik asju kirjutamata. See on nagu tüüpiline riigikogulaste suhtumine: ärge veel kirjutage seaduseelnõust, see on veel poolik või toores, kirjutage siis, kui see on valmis ja vastu võetud. Aga siis on seda lollust, mis kokku keedetud, juba palju raskem muuta. Ikka siis tuleb lamenti lüüa, kuni on lootust veel protsesse peatada või suunata.
Sama on spordist kirjutades. Kust peaks ajakirjandus võtma selle lõpliku tõe, miks Eesti olümpiakoondis esines nii, nagu ta esines, kui koondislased ja koondise juhid seda isegi veel ei tea (peame maha istuma ja olukorda analüüsima, kõlab põhjendus) või ütlevad, et analüüs seisab veel ees, tõenäoliselt hooaja lõpus. Aga ajakirjandus ei ole kvartaalne. Vaadake ise, käite siin blogis iga päev (kusjuures see ei ole isegi mitte ajakirjandus). Või kust peaks ajakirjandus selle võtma, miks Šmigun-Vähi sõitis nii, nagu ta sõitis, kui ilmselt tema tiim ka seda ise ei tea.
Sellistes olukordades on paratamatu, et tuleb püstitada hüpoteese teadaolevaid fakte aluseks võttes, sest kõik ju nagunii nende küsimuste üle arutlevad, ja ajakirjanduse ülesanne on pakkuda arutlusainest, mis hõlmab nii tõsiasju kui käsitlusi. On ju nii?
Priit, olen vastusega peaaegu rahul, aga kripeldama jääb üks tahk.
Väga raske on tänasel päeval noori sportima saada selliselt, et neil oleks eesmärk jõuda kõige kõrgemasse tippu. Kui nüüd anda noorele sõnum, et kui teed aastaid ränka tööd ja oled eriliselt andekas, siis tulles mitmekortseks olümpiavõitjaks ja pärast juhtub, et peaksid võistluse katkestama või ennast ebakorrektselt väljendama, siis teeb ajakirjandus sinuga, mida tahab. Ja tahab ta sind maha teha, kas või selleks, et see müüb.
Kas see on ikka kasulik teene suusaspordile?
Kas ajakirjaniku pealiskautsust ja asjatundmatust on ikka õige kiire reageerimise vajadusega põhjendada?
(saagu või si.em, peaasi, et kiiresti saab)
20:29 - see on hea küsimus. Praegu võib loota, et kes tõeliselt ikka tippu tahab jõuda, on nii tugev ja peabki olema nii tugev, et ajakirjanduse ja ka üldsuse - sest ärgem siikohal unustagem ka rahva häält, mis samuti valjusti tänu kas või IT arengule kaigub - kriitika teda ei häiri ega endast välja vii.
Tegelikult probleem ongi rohkem igasuguse mitteformaalse meedia levikus. Nn meinstriimmeedia on institutsioon ja kannab sedasi ka mingisugustki vastutust, aga see, et rahvasuu ei vali sõnu ja millegi eest ka ei vastuta, näitavad kas või varasematel aegadel (enne korra loomist) siia blogisse jäetud anonüümsed solvavad ja mõnitavad ja igasuguse argumentatsioonita kallaletungid, mis meinstriimmeedias läbi ei läheks.
Peaks veel välja uurima millal ta selle uue astmaravimi kasutamisloa sai, kui vahetult enne OM-i siis on selge pilt miks ta järsku nii kiire on
Priit, tahad öelda, et las koerad (ajakirjandus) hauguvad, karavan (sportlased) lähevad ikka edasi.
Ideaalis võiks see ju nii olla, et sporti tehku või tippu pürgigu ainult tugevad ja paksunahalised. Reaalne elu on paraku midagi muud ja igaühel peaks võimalus olema.
Samas loen Sinu jutust välja, et Sa ei eeldagi sportlastelt Sinu jutust väljategemist.(see rohkem pööbli jaoks)
Pagan Priit, jälle hakkad sa mingit iba ajama. Võtame näiteks Pahvi artikli olümpialuuserid. Pesueht sildistav peatoimetaja personaalne arvamus mida serveeritakse kapitalistide huvide toel rahva häälena. Tegelikult aga ei süübita probleemi vaid lajatatakse laksti mustatöö tegijatele vastu pead. Unustatakse ära, et iga sportlase kohta lendas ametlikus delegatsioonis kohale üle 1 muidusööja ja lullitaja. Hinnatakse ainult mooramehi, kuid ei hinnata nende abistajaid. Me teame ju, et kaasa võeti kahuriliha selleks, et meie 2 ässa saaksid teha hea tulemuse. Seega tuleb hinnatagi kogu delegatsiooni. Ajakirjanik Pahv aga trukib mõnuga noori tüdrukuid nurga alt, milleks nad polnudki valmis, kuid kes oma ülesande täitsid 110%. Olgu see Teie ajakirjanike enda pusida, kes Pahvi mölast teenimatult kaigast said ja kes võibolla enam ei leiagi tänu teenimatule kadalipu motivatsiooni tippspordi raskel ja tänamatul teel jätkata. Vaadake kirjatsurad enne peeglisse kui lähete klobima inimesi personaalselt.
Pagan, russide ajal oli ajakirjandusse sattumine ikka auasi, nüüd aga on see häbipost, kuhu riputatakse sind ilma kohtu otsuseta, lähtuvalt mingi lugejale anonüümse kildkonna suvast, kuid kes teenib usinalt oma leivaisasid!
Iseensest faktid õiged ning enamasti tuleb nõustuda, eriti selle astma teemaga. Tekib tõesti küsimus, et kas sellel suurel kriitikal on ka mõtet? Mis kasu sellest keegi üldse saab, peale rohkemate klikkide?
Siit mu mõttekäik läks edasi, et sa tuhnid ja otsid asja suuresti täiesti tühjast asjast. Alati oluline küsida, et kes sellest midagi võidab, kui üritataksegi natuke asja ilustada... Praktiliselt mitte keegi, peale väheste erandite, milleks võib lugeda rahastamist, maine kahjustumist jm, kuid kellegi otseseid huve, mida süüdistada väga pole. Siit mõttekäik, et miks mitte uurida poliitikat!? Oi oi kui palju teemasid sa võiksid seal üles võtta ja arutleda. Minu meelest pole keegi julgenud selliseid asju uurida. Kruuda-Sõõrumaa koolide remondid (linnal laenu võttes oleks kordades asi odavam tulnud, kohustuse summa samuti väiksem), Rand&Tuulberg sotsiaalkorterid (linn kortereid täis, aga vaja juurde ehitada?) jne. Sellised asjad on kuriteod ning kellegi konkreetsed huvid. Kasvõi ühe sellise lolluse ära hoidmisel tekkiv kokkuhoid võrduks kordades summaga, mis kulub kogu olümpiakoondise ettevalmistuseks kogu tsüklile.
Ühesõnaga, milleks üritada sportlasi kiruda, kes nagunii saavad nagu tolmab. Mina kui spordisõber tunnen halvasti, kui laimatakse justkui kedagi enda hulgast... Kas PP-s ei leidu seda tunnet, et üritada pigem toetada ja üritada kaasa asja paranemisele. Natuke suhtumist spordi küljelt, mitte ainult ajakirjaniku... Arvan, et õnnestuks neid asju ühildada. Proovi seda ajakirjaniku kohustust, millele alalõpmata viitad, üles näidata teemadel, millest enne juttu ning vastane märksa võrdväärsem...
Edu!
S.
S, SEE VAJAB ROHKEM MÕTLEMISVÕIMET KUI SPORTLASTE KALLAL LAHMIMINE JA NEMAD VÕIVAD KA VASTU HAKATA. SEE NÕUAB JÄLLE JULGUST. NII ET SPORTLASTE KALLAL ON OHUTUM JA LIHTSAM NORIDA
Mis hetkest on Priit Pulleritsust saanud spordiajakirjanik, spordiasjatundja?
Sportlane ei ole näitleja või laulja, kes teeb oma asja tuntuse nimel, seetõttu võiks olla rohkem mõistmist kui nende suhtlusoskus jätab soovida.
Kristina on 33aastane, ta on ema, ta oli tippspordist mitu aastat eemal - ainult spordikauge inimene eeldab temalt samasuguseid tulemusi, samasugust vastupidavust, taastumist jne jne kui näiteks Torino OM-il.
Ausalt öeldes jääb mulje, et siin on mingi läbiv naistevihkamise teema, sest alles see oli, kui sõimasite üht teist Eesti sportlast 'hüsteeriliseks eideks'. Piinlik!
...ütlen KA mina meediatarbijana, et ma loobun igasugusest väljapressitud informatsioonist stardi eel, et sportlane koos kogu oma meeskonnaga saaks paremini keskenduda. Ja mind tôesti ei huvita ilmselgelt surve all tehtud PR vead.
Aga PP vigisemine on ju tegelt asjakohane, kas pole.
Ei olnud mahti kõiki kommentaare lugeda, aga tervele inimesele astmaravim ei tee palju midagi. Astma puhul on bronhioolid tihti ebanormaalselt kitsad ja just sel puhul astmaravim näitab oma toimet (ehk voib hingamise yhte näitu parandada enam kui 15 % võrra). Ei astmaatiku puhul jääb see tihti nulli kanti. Muidugi ei saa absoluutselt olla kindelt, et ka 4 % parandus ei anna sportlasele teiste suhtes eelise.
See uus astmaravim, mille kasutamise loa Björgen sai, sisaldab steroide. nii vähemalt sain Kovaltsuki jutust aru. Aga ka 1-2% sooritusvõime kasvu, mida vanad ravimid annavad, on teinekord medalite saamisel otsustavad.
Astma ravimid lõõgastavad bronhide silelihaseid. Eelnevalt tehakse testid, kas üldes avaldab toimet jne. Seega tervel, teeb oma ventilatsioonitesti enne ja peale salbutamooli, reeglina ei avalda mingit toimet (hingamismaht ei suurene). Me räägime siin tõenäoliselt külma õhu toimel tekkivast spasmist hingamisteedes, mille vältimiseks sportlased seda kasutavad. Kui haigus on aastaid kestnud, progresseerub, siis reeglina kroonilises ravimskeemis ongi ühe osana ka hormoon, aga see on samuti inhaleeritavas vormis (vähendab põletikku ja lokaalselt). PS. Need inhaleeritavad hormoonid ei saa kuidagi sealt üldisse ringesse minna (seda on seal naa vähe).
Mehed, et lõpetada see spekuleerimine, minge kopsuarstile ja laske see test ära teha endal, laske tohtril peale salbulamooli manustamist välja printida spirogramm ja te veendute ise, mingit tolku pole;)
ja nüüd, pullerits, näita ette oma olümpia- ja maailmameistritiitlid! kui on, mida näidata, võid sel teemal edais kaagutada. kui ei, siis ole vait, sest sa ei jaga sest asjast suurt midagi.
K
... ja K., kui teil ei ole ette näidata ajakirjanduses ilmunud suuri lugusid ja ajakirjanduspreemiaid või vähemalt magistrikraadi sel alal, siis ärge ka siin sõna võtke! Teid parafraseerides (sinatamine on teie stiil): "kui on, mida näidata, võid sel teemal edais kaagutada. kui ei, siis ole vait, sest sa ei jaga sest asjast suurt midagi."
Sähh!
ajakirjanduses suuri lugusid oled teinud jah viimasel ajal, aga kas ka HÄID. suur ei ole alati hea. skandaal võib suur olla, aga pole ka hea alati
Postita kommentaar
<< Esileht