Pullerits: Mida põnevat Jaak Mae mulle avaldas?

Nagu ütlesin, kohtusin Jaak Maega. Lühikokkuvõte tollest vestlusest ilmus eilses Postimehes, aga kõik need parimad palad lehte paraku ei mahu. Siin on seega infot palju rohkem. Laske lõdvaks, lugege ja nautige.

Peatreener Mati Alaver ütles, et välismaalt palgatava uue treeneri abiga võite tõmmata miljonidollarilise jackpoti. Mida ta silmas võis pidada?

Ma ei ole jõudnud Matiga veel pikka istumist teha, hooaja lõpust on napilt nädal möödas. Nii et mul väga infot ei ole, mis ta selle all silmas pidas.
Aga igast uuest asjast on võimalik midagi võtta. Kui mõni pisiasjagi ära muuta, võib see hea tulemuse anda. Meil on aastate jooksul käinud koondises mitmeid nõustajaid ja abilisi: näiteks usiutehnika alal on aidanud prantslane Claude Pricaard (spelling?), vene treeneritest on Nikolai Lopuhhov korduvalt esinemas käinud. Mati on alati kõrvalt nägemusi ostinud. Palju sellest pole ajakirjandusse jõudnudki.

Alaver rääkis juba üle-eelmise hooaja eel, et Maele on vaja leida treeningul uusi ärritajaid, mille arvel edasi minna. Milles näete veel oma reservi?

Kindlasti on vaja uusi ärritajaid. Mäletan aegu, kui suvistel rullitreeningutel Tehvandi ringil pidasin tugevaks 5 km paaristööd. Siis sai see viidud 10 km peale, seejärel 15 km peale ja nüüd olen sõitnud juba üle 20 km paaristõugetega – pool trenni. Aga reaktsioonid organismile ei ole enam päris sellised nagu esimestel kordadel. Organism harjub ära.
Olen oma aeglaseid lihaseid üritanud sprinteritega natukene järele aidata. Kui nendega on läinud trennis võidu peale sõiduks, siis see on pärast paar päeva lihastes selgelt tunda. Selleks, et muutusi esile kutsuda, ongi vaja uusi ärritajaid. Kui oled paarkümmend aastat ühte asja teinud, on arengut raske loota, aga taset saab hoida.
Aga kunagi ei tea – võib-olla on kusagil ka reservi. Tuleb otsida. Matil on ideid ja mõtteid alati palju. Siin on vaja sportlasel julgust ja soovi nende muudatustega kaasa minna. Kõik algab ja lõpeb ikkagi sellega, et sportlane teeb trenni: tema peab otsuseid tegema ja nendesse uskuma.

Kas usute, et teil on veel midagi kusagilt võtta? Jutt miljonidollarilisest võidust viitab ikkagi vähemalt MM-medalile.

Elu on näidanud, et võimatut pole midagi. On õnnestunud väga häid sõite teha ja ka tänavune Otepää MK-etapp näitas, et utoopia see [medal] kindlasti ei ole. Tuleb minireserve otsida.

Olete jõudnud arusaamisele, miks lõppenud hooaeg nii välja ei tulnud, nagu ise lootsite ja ka poolehoidjad lootsid?

Jah, see on õigus, [et ei tulnud välja]. Olümpial oli seisund täitsa okei. Kas just hooaja parim, aga kindlasti hea ja väga hea vahepeal. 50 km sõidus jäi koht esimeses grupis tehnilise apsaka taha. Seisundi poolest oleks võinud palju kauem seal pundis olla. 50 km sõit ongi selline, et kohati on jube raske ja siis on jube kerge. Sajaprotsendiliselt seal nagunii kogu aeg ei minda, vahepeal on võimalik ära kosuda. Teatesõit näitas samuti, et seis ei olnud kehv. Esimese 5 km ringi sõitsin liidritega võrreldes nullis ära. Teisel ringil tuli kõva lumesadu ja kaotus tekkiski siis, kui rada täis sadas. Viimased paar kilomeetritt, kui sadu järele andis, sõitsin taas liidritega nullis, kuigi ees pandi maksimaalne käik peale.
Holmenkolleni 50 km vabatehnikasõidust oleks ka rohkem oodanud, kuigi viimane korralik uisutrenn oli Davosis. Pärast seda, detsembri keskpaigast, keskendusin klassikale. Aga kui selle hooaja näitajad kokku võtsin, siis 5900 suusakilomeetrist oli klassikat 3100 km.
Rahule jäin Lahti teatesõiduga, kus sõitsin peaaegu kogu aeg üksi, aga suutsin pingutada ja jõudsin endast kõik välja anda.
Rogla MK-etapp läks aia taha, seal ootasin rohkemat. Ei oskagi ühest põhjust välja tuua. Võib-olla oli asi selles, et seal oli suhteliselt külm ilma ja pikk maa. See on mul ennem ka problemaatiline olnud, et siis tõmbab organism ühel hetkel pidurid peale: veri ei jõua igale poole, varvastesse ja kätesse, vaid püsib elutähtsates organites.

Sel hooajal oli korduvalt juttu, et olümpial ei ole teile sobivat distantsi. Miks on Eesti suusatajate edulootused seotud üksnes ühe distantsiga, eraldistardist 15 km klassikasõiduga?

Eks me teeme oma valikud, muretsemine selle pärast on rohkem kaasaelajate teema. Virisemine ega vingumine siin ei aita.
Kui tulid massistardid ja teised võistlusformaadi muudatused, tegi Mati meile kiiresti selgeks, et meie asi ei ole neid otsuseid kritiseerida, vaid end võimalikult hästi ette valmistada nendeks formaatideks, milles tiitlivõistlused toimuvad. Kui me nutame, anname eelise konkurentidele, kes reageerivad oluliselt kiiremini. Kui üritasin FISi sportlaskomisjonis alajuhtidega maid jagada, ütles Mati, et sellel pole mingit mõtet – tule maa peale tagasi ja keskendume olulisele.
15 kilomeetrile kaskendumine on pragmaatiline otsus. Parema meelega olen ühe korra kolmas, kui kogu aeg 20.-30. koha kandis. Keskpärased tulemused ei paku endale ka midagi. Võin ju isegi teha suusavahetusega sõidus või ühisstardis või uisus enda jaoks korraliku sõidu, aga üldjuhul ei paku see ajakirjandusele midagi. Siin ongi pragmaatiline valik mängida välja need distantsid, kus on reaalne võimalus head tulemust teha.
Palju oleneb ka sellest, kust otsast asja vaatad. Meie oleme klassikas head, keskeurooplased on uisus head. Praegu on tulemas peale uus põlvkond. Dario Cologna ja Petter Northug on head nii sprindis kui distantsil. Kui mina alustasin, olid suusatamises teised alused ja kriteeriumid. Vahepealse ajaga on isegi tehniline pool palju muutunud. Vaatasin hiljuti 1994. aasta teatesõidu videot, kus tollane klassikatehnika ajab ennastki naerma.

Mis on suusatamises 10-15 aastaga kõige rohkem muutunud?

Kiirused on oluliselt suuremaks läinud. Lillehammeri olümpial sõideti 10 km 25-26 minutiga, nüüd sõidetakse 22-23 minutiga. Kui 15 km vabatehnikas sõideti varem alla 40 minuti, peeti seda kiireks. Nüüd on 35-36 minutiga tavasõit, kiired sõidud on 32-33 minutiga.
Kes tahab näha, kuidas suusatamine muutub, vaadaku, kuhu arenevad sprindi tehnika ja kiirus. Tänapäeval ei ole suusatmise aluseks enam ökonoomsus, nagu professor Hans Gross meile kunagi rääkis, vaid kiirus. Jõuettevalmistus, kiiruslik tehnika ja koordinatsioon on läinud olulisemaks, klassikas on saanud tähtsaks ülakeha ja paaristöö – paaristõugetega sõidetakse üles oluliselt kõrgemale ja kaugemale. Samuti tasub jälgida, kuidas parimad sprindimehed sõidavad: nimetame seda omavahel konnahüpeteks. Paaristöö ajal on ainult suusaninad maas, mehed lähevad nii julmalt ja agressiivselt kehaga ette. Kui rada on lisaks jäine, nagu oli Kuusamo MK-etapil, kus sõideti lausa sinise jää peal, on hoog nii megakiire, et ei jõua käsi õieti ette viiagi.

Siit tundub, et suusatamise areng teid eriti ei soosi, sest te pole maailma kiiremaid sõitjaid.

Paraku nii see on. Siit tulebki, et oleme jubedalt spetsialiseerunud, nagu ajakirjandus väidab. Aga mina seda nii ei võta. Ma võtan olukorda reaalselt, et on asju, mille vastu ei saa midagi teha.
Olen siis paremini hakkama saanud, kui paar päeva on valitsenud standardsed olud, nii et organism on saanud raja ja lumega harjuda. Kui olud hästi kiiresti muutuvad, siis jäävadki liigutused konkreetse raja jaoks aeglaseks, sest olen aeglase lihastüübiga. Mul oleks vaja ühte kiiret treeningut analoogsetes oludes, kuna mu kohanemisvõime ei ole nii hea kui paljudel konkurentidel.

Mil määral nõuab ühisstartide ja teiste uute formaatide tulek varasemast teistsuguseid treeninguid?

Kindlasti nõuab. Olemegi trenne muutnud. Näiteks kiiruslikku jõudu saab arendada kahte moodi. Üks variant on teha neid trenne puhanud peast, laagri või tsükli alguses. Teine variant on teha neid treeningu lõpus, kui oled hästi väsinud – kui võistlusel on samasugune olukord, et siis väsimuse foonilt suuta kiirendada. Arendame mõlemaid. Igal juhul tuleb asju muuta, et arengutega kaasas käia.

Miks ei ole keegi Eesti suusatajatest suutnud ühisstardiga sõitudes midagi suurt korda saata?

Eks me ole, jah, aeglased, mina eriti. Nii palju kui ma MK-l sprinte olen sõitnud, siis üldjuhul olen viimase kümne hulgas lõpetanud. Aeglaseid lihaskiude ei ole võimalik arendada, küll on võimalik kiireid aeglaseks arendada, mida olen kogu karjääri vastupidavusala treeningutel teinud (naerab).
Seoses uute formaatidega on vaja sportlasi, kes on segalihaskiududega – kellel on vastupidavust ja kiirust. Minu ainuke eduvariant on siis, kui on hästi rasked olud ja hästi kõva tempo, et kiiremad mehed ära väsitada. Näiteks Sapporo MMil olin 50 km sõidus kaheksas, sest oli sulailm ja libisemine oli aeglane, punt lagunes ära. Esikümnekohti on teisi ka olnud. Aga paljud neist on pärit ajast, kui uued formaadid alles tulid, kui valitsesid veel nn vana kooli mehed ja uut põlvkonda, kiiremaid mehi veel ei olnud.

Miks teil uisutehnikas sõidud enam sugugi välja pole tulnud?

Elu parim sõit on mul siiamaani tõesti uisus, kui kaotasin MK-etapi võitjale sekundiga. Valdava süü võtan siin enda peale. Uskusin, et kui tehnikat parandan, siis olengi varsti parim. Läksin üsna palju tehnikat muutma. Aga ühel hetkel pidin tõdema, et uut moodi veel ei osanud ja vana oli ka lihatest kadunud. Tulemused läksid selgelt allapoole. Peale selle tekkis noorsportlase sündroom: ma ei olnud rahul ja hakkasin seda rohkem tõmblema, otsima kiireid lahendusi. Aga tehnika vallas ei ole spordis kiireid lahendusi. Küsisin nõu prantsuse treenerilt ja Tolikult [Anatoli Šmigun], palju mõtteid sai otsitud, neid enda jaoks kohandatud. Kui trennis isegi suutsin sõita, nagu ette kujutasin ja tahtsin, siis võistluskiirusele ei suutnud seda üle kanda. Seal lagunes kõik ära. Nagu igal tehnilisel alal, peavad liigutused olema automaatsuseni lihvitud. Võistluse ajal ei tohi mõelda, kuidas suusk või käsi või jalg peab minema. Kui nii mõtled, on selge, et võistlus on sellega lõppenud.
Ma ei suutnud soovitud asju piisavalt ruttu automaatsuseni viia. Sellega hukutasin ise oma uisutehnika. Klassikas seevastu tunnetan suhteliselt kiirelt, kui tehnika ära vajub, ja lihased teavad, mida pean tegema, et tehnika kiiresti üles leida.

Miks ei ole Eesti suusatajate seas häid uisusõitjaid?

Eelkõige on see inimeses kinni, mis on tema lihastüübile ja geneetilisele koodile sobivam. Ja see on sportlaste enda valik, millele ta tahab panustada.
Uisus on tehnilisi nüansse palju ja võimalusi kiiresti sõita väga erinevaid. Uisk on väga individuaalne. Klassikas on meil aga selge nägemus, kuidas sõita ja kuhu edasi minna, oma koolkond on välja kujunenud, oskame tunnetusi palju paremini edasi anda.
Samas jällegi ütleb Eeri Vahtra, et ta ei saa klassikas asjale pihta, aga tunneb, et uisku ta jagab ja see talle sobib. Aivar Rehemaal ei ole ka vahet, kumba sõita. Anti Saarepuu parimad kohad on ka uisusprindis.
Kuna uisutehnika on tulnud hiljem, siis treenerite kogemused, samuti julgus otsida ja katsetada on mingil määral väiksem olnud.
Mingil määral sõltub [tehnikate eelistus] ka loodusoludest. Kesk-Euroopas öösel tihti külmetab ja päeval sulatab, nad ei viitsi seal klassikaga väga nikerdada, sest see on selge, et pead trenni jooksul ümber määrima. Uisku harrastatakse seal rohkem ja see on ka oluliselt mugavam, et nautida head libisemist.

Kas välismaa koondised teavad midagi rohkem kui Eesti koondis ja teevad midagi paremini kui teie?

Ei usu. Spordis on kõige olulisem ikkagi see, et peab endal olema kirg ja soov ja sära silmis. Treener on seejuures ikka vaid abistaja ja nõustaja. Kõik hakkab pihta sportlasest, ja mida kõrgemale tasemele ta jõuab, seda olulisemaks isiksus muutub: kuidas suudad anda abilistele tagasisidet selle kohta, kuidas treening mõjub ja mis sealt leida on. See ongi ilmselt Andruse kõige tugevam külg, et ta oskab ennast jube hästi tunnetada.
Treener võib ükskõik mida paberile kirjutada, aga kui sportlane ei suuda anda adekvaatset ja objektiivset tagasisidet – kui ta teatab, et kõik on väga hästi, aga paar päeva hiljem võistluste järel teatab, et kõik on katastroofiline –, siis olgem ausad, ta ei oska ennast tunnetada ja tagasisidet anda. Siis on ka treeneril raske temaga koostööd teha. Paljude puhul saabki see määravaks, miks päristippu läbi ei murta. See oskus [ennast tunnetada ja tagasisidet anda] tuleb aastatega, osadel tuleb see iseeneslikult ja osadel ei tulegi. Aga sportlase ja treeneri koostöös ongi kõige määravam leida üles see mudel, mis antud sportlasele kõige paremini sobib.
Ma ei usu, et teistel on olulisi saladusi või et nad teevad midagi kvalitatiivselt paremini. Teadustööd ja -uuringud on ju avalikud, treeneritel on võimalus jälgida, mida konkurendid teevad, sest laagrid on tihti kõigil ühes ja samas kohas. Kindlasti on kõigil omad nüansid, aga võid eeldada, mis ettevalmistusperiood kellelgi parajasti käsil on, mis intensiivsusega keegi trenni teeb, et tervikut hoomata.
Sul võivad olla väga head taustajõud ja kindlasti see aitab kaasa, aga lõppkokkuvõttes taandub kõik ikkagi sportlasele.

Juba üle kümne aasta toetub Eesti meeste suusatamine teile ja Veerpalule. Miks noored teile kannale ei astu?

Võimalusi tippu jõuda on ka neil. Kui vaadata nende tulemusi ja meie tulemusi sama vanalt, siis ega nad omas vanuses meist oluliselt kehvemad olegi. Platvorm, kust edasi minna, on kindlasti hea.
Meie ajaga võrreldes on muutunud see, et suusatamise tase on läinud maailmas ühtlasemaks. Vaatame FISi punktitabelit, kus kaheksa punkti tähendab üheprotsendilist ajalist kaotust. Sul peab olema alla 60 FIS-punkti, mis tähendab umbes seitsmeprotsendilist kaotust hooaja edetabeli liidrile, et MK-sarjas starti pääseda. See kaotus tähendaks kergejõustikusse, näiteks kettaheitesse või kümnevõistlusesse üleviiduna A-normi täitmist; B-normi täitjad ei pääsegi MK-l üldse starti. Kümnevõistluses on 8100-8200 punkti mees tegija, aga suusatajana pääsed selle tulemusega alles MK-le peale. 8100-8200 punkti pealt edasi on aga järgmist sammu raske teha, teab iga spordimees.
Nüüd oleneb, kas noored suusamehed suudavad sealt edasi minna. Võimalused ja tingimused on neil selleks olemas, taustajõud on meil head ja varustuse hoolde poolest me ka teistest maha ei jää, samuti treenerite know-how poolest.

On noortes teie meelest läbimurdeks piisavalt sisu?

Mõnes mehes kindlasti on. Palju taandub siin psüühilisele poolele, eneseusule ja särale, millest Kristina [Šmigun-Vähi] puhul räägime.
Küsimus on ka selles, kui palju võistelda. Noored mehed vaatavad, et Andrus võistleb vähe. Kuid tal seab tervis omad piirid. Aga kui noor mõtleb, et teeb stardi või kaks kuus, siis seda on minu arvates selgelt vähe. Võisteldes sa hangidki kogemusi ja lähed paremaks. Kui näed ainult ümbritsevas enda arengu peamisi põhjuseid, siis see ei ole päris õige. Kõigepealt pead ikka peegli ette võtma ja sinna vaatama, et sealt reserve otsida.

Miks meil vahepeal pikki aastaid suustamises järelkasvu ei tulnud?

Üks seltskond – praegused koondise abilised – võeti sõjaväkke ja pärast seda ei suutnudki nad enam konkurentsis kaasa rääkida. Seal oli paar päris head noort, kes kahjuks ära kadusid. Aastane paus on vastupidavusalal suur aeg. Aasta-poolteist nad punnitasid, aga kui sa kuskile koondisse ei kuulu, siis tekib ka finantsküsimus; ise oled juba täiskasvanu. See on siiamaani Eesti spordi nõrgem külg, millega tuleks tegelda, et noored andekad ära ei kaoks.

Liiguvad jutus, et teist võiks saada Alaveri ameti ülevõtja. Oleksite huvitatud?

Ei küüni sinnamaani. Praegu kindlasti mitte. Need saapad on nii suured. Olgem ausad, see töövõime ja kogemus, mis Matil on, ja mis ta päevast päeva teeb – kohe seda teha ei kujuta ette.

Mis motiveerib teid järgmisel aastal taas rajale tulema?

Mingil määral ikkagi armastus suusatamise vastu. Mul ei ole karjääri jooksul veel kordagi olnud kartust raskete treeningute ees. See on asi, mis mulle meeldib ja mida naudin. Samuti ei ole vähetähtis, et MM on Norras Holmenkollenis. Lillehammer ja Trondheimi suurvõistlused on publiku ja melu poolest olnud teistsugused, seal on eriline tunne võistelda.
Mis on põhiline – kavas on sobiv distants. Raja reljeef on suhteliselt raske, ning õnneks sõidetakse 10 ja 5 km ringil, nii et pole ainult staadioni ümber keerutamine. Lisaks võib märtsi algul loota juba kevadisemat ilma, et ekstraraskeid olusid saada. Kuigi olümpial suutsid norrakad oma soovi läbi suruda: rajad soolatati üle, mis tegi need üsna kiireks.
Sellest aasta tulemused mind ei rahuldanud, aga kui meenutan Otepää MK-etappi või üle-eelmise talve MMi Liberecis, siis ei ole mul lootusetu võimalus. Olen tiitlivõistlustel rohkem kordi õnnestunud kui alt läinud.
Põhiline on see, et tervist on, ja miks siis mitte teha asja, mis sulle kõige rohkem meeldib. Ükski teine asi pole mul silma nii särama löönud, et oleks isu lõpetada. Abikaasa ja lapsed ka ei ütle, et ära enam sporti tee.
Lauren, mis sa arvad, kas issi võib veel suusatada?

Lauren: Jah.

Tahad mulle kaasa elada?

Lauren: Jah.

Kui veel sporti teha teha, siis ikka maksimaalselt. Eesmärgiks ei saa olla Eesti meistritiitel. Tippspordis peavad soovid ja unistused olema kõrgel. Lihtsalt niisama aega veeta ei ole mõtet.
******Zion National Park, Utah. 23. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jaak Mae lükkamas end Otepää MK-etapil 2010 kolmanda koha suunas. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jaak Mae 1999. aasta sügisel Tehvandil imitatsioonitreeningul. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Jaak Mae võistlemas Vancouveri olümpial 50 km klassikasõidus. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Jaak Mae (tagumine) klassikatehnika näide tõusul 2001. aasta Otepää MK-etapilt. Foto autor: Henn Soodla, Pärnu Postimees/Scanpix
Foto 5: Jaak Mae sõitmas klassikat 2001. aasta novembris Kuopio MK-etapil. Foto autor: Jarek Jõepera, Õhtuleht/Scanpix
Foto 6: Jaak Mae (ees) ja Kaspar Kokk 2007. aastal Sapporo MM-võistlustel 50 km klassikasõidus. Foto autor: Jüri Järv, Eesti Suusaliit / Scanpix
Foto 7: Jaak Mae sõitmas 2000. aastal Norras Beitostölenis uisku. Foto autor: Jarek Jõepera, Scanpix
Foto 8: Peatreener Mati Alaver näitab Vancouveri olümpial Eesti suusalootusele kätte õige suuna. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 9: Kristina Šmigun-Vähi lahkub Vancouveri olümpial rajalt. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 10: Jaak Mae tütred Isabel ja Lauren tegelevad iluvõimlemisega. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix