Pullerits: Kuidas säästa rattasõidul elusid?
Nüüd, kui jooksud selleks korraks joostud, olen vahetanud tossud jalgratta vastu - ja mis ma näen. Vaatepilt on õudust tekitav.Näiteks sõitsin laupäeval Tartust välja Jõhvi maanteed pidi. Päike paistis, puhus mõõdukas tuul, mis ei lasknud kehal ülekuumeneda. Paar kilomeetrit linnapiirist tuli mulle vastu kolm maastikuratastel pedaalijat. Kui ma ei eksi, oli üks neist vist naine. Aga mitte see ei köitnud minu tähelepanu - panite tähele: oli vist naine -, vaid hoopis miski muu. Kas aimate, mis?
Või teine näide. Eelmise nädala keskel väntasin Tartu külje all Tiksoja lähedal Tallinna maantee poolt Ilmatsalu tee poole. Sõitsin mööda kahest pedaalijast, kellest üks oli kindlasti naine. Aga ka see ei köitnud minu tähelepanu, et üks oli kindlasti naine, vaid sootuks miski muu. Kas taipate juba, mis?
Või vajate kolmandat näidet? Pühapäeval, kui kõvemad kihutajad olid Mulgi rattakrossil, tegin väikse, pooleteisetunnise sõidu Viljandi suunas ja tagasi. Tagasiteel, muide, jäin vihma
kätte. Kõvema saju ajaks varjusin bussipeatuse paviljoni katuse alla. Ei, seekord ei sõitnud ma mööda ühestki naisest. Aga ma nägin teel mitut sõitjat, kes sellegipoolest köitsid minu tähelepanu. Nüüd mõistate küll juba kindlasti, millele ma viitan?Ennast võivad taiplikkuse eest kiita need, kes arvasid ära, et mu tähelepanu köitis kõigil neil juhtudel kiivri puudumine sõitja peas.
Kas teie ei ole märganud, et kevad ja lähenev Tartu rattaralli on küll toonud palju sõitjaid tänavaile ja maanteedele, aga märkimisväärne osa neist ei suvatse kiivrit pähe panna? Eriti paistavad kiivrita sõitjate hulgas silma need, kes ei pretendeeri eemalt vaadates Tartu rattarallil esituhande sisse. Ilmselt on seega nende kiivriteadlikkus väiksem. Teiseks, oletan, mõtleb nii mõnigi neist, et sõidan ju nagunii aeglaselt, järelikult on kukkumisoht väike, ja isegi kui kukun, siis ega väga kõvasti end ära löö.
Empaatiavõime on ajakirjaniku tähtis omadus - ja seetõttu ei tohi lasta neil inimestel end teadmatusest või hoolimatusest sandiks sõita. Sellest peaks kirjutama. Mõtlen ikka ajakirjandust, mitt
e lihtsalt blogi. Sest siin käijad, usun, kannavad enamuses kõik kiivrit. Vaja oleks suures meedias inimesi hoiatada, olete päri?Millised on teie tähelepanekud kiivrita sõitjate kohta? Miks teie arvates inimesed sõidavad ilma kiivrita? Millistest karmidest tagajärgedest olete kuulnud või milliseid kohutavaid tagajärgi lausa oma silmaga näinud? Eelmisest Tartu rattarallist mäletan, kuidas omaaegne kergejõustikuliidu peasekretär Erik Pallase oli 1 km enne finišit nii kõvasti kukkunud, et kiiver läks lömmi ja lõhki. Aga Pallase pea jäi täiesti terveks.
Teiseks, milliseid lollusi ja vigu on teil rattasõitjate juures veel silma jäänud? Kohtasin pühapäevasel sõidul meest, kellel olid muusika kuulamiseks klapid kõrvades. Aga nii ei kuule ta ju liiklust!
Kui mind oma paari tähelepanekuga aitate, siis ehk suudame ühiselt mõne inimese suurest õnnetusest ära hoida. See juba oleks midagi, kas pole?
******
Orderville Canyon, Zion National Park, Utah. 24. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)Foto 1: "Meeleheitel koduperenaiste" staar Teri Hatcher valmistub Malibu triatlonil rattasõiduks. Kiiver juba ootab. Foto autor: BuzzFoto.com/Scanpix
Foto 2: Näitlejanna Teri Hatcher pedaalimas Malibu triatlonil. Foto autor: BuzzFoto.com/Scanpix
Foto 3: Näitlejanna Teri Hatcher on lõpetanud 2009. aasta septembri keskel edukalt ja tervena Malibu triatloni. Foto autor: BuzzFoto.com/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 08:43
kommentaare: 39
39 Kommentaarid:
Kuulan ka raadiot klappidega, kuid ei suru klappe sügavale vaid nii et kuulen ka liiklust või sõidan klapp ainult parempoolses kõrvas. See kehtib ainult siis kui üksi trenni teen, kui mitmekesi, siis ei pane klappe, saab niisama lobiseda ja treenig läheb lõbusmalt. Aga ilma kiivrita sõita, ju ei ole neil olnud kunagi kukkumiskogemust, kahjuks võib see ka esimesel kukkumisel kurvalt lõppeda. Ise olen kiivri katki kukkunud ja tean, et ilma oleks pea katki kukkunud.
Klapid ei takista liikluse kuulmist. Kui piisavalt kiiresti sõita, siis muidugi ei kuule isegi klappidest midagi. Tuul vingub mis hirmus kõrvus. Aga liikluse mittekuulmise pärast ma küll pole kannatanud. Pealegi ei ole mu meelest eriti huvitav tundide viisi lihtsalt pedaale tallata ilma midagi kuulmata. Võimalik, et see on mu isiklik tragöödia, aga ümbruse vaatamise nautimine ei ole mu tugevaim külg. Muusika paneb tihti jalad päris edukalt tööle.
Mulle on jällegi silma jäänud, et ka tõsisemaid harrastajaid ja amatööre on näha ilma kiivrita trenni tegemas. Ma julgen nii arvata, et maanteeratta seljas pedaalivad juba vähe asjatundlikumad ja parema tasemega harrastajad. Igatahes on mul siin-seal silma jäänud ilma kiivrita , kuid maanteerattal ja ka muidu tipp-topp varustusega liikuvad trenni tegijad. Selliste inimeste puhul vist vähesest teadlikkusest rääkida ei saa, pigem on tegu hoolimatusega.
Eile nägin Tallinna KESKLINNAS ühte kakekümnendate aastate lõpupiiris kodanikku jalgrattal linnatänaval suured kõrvaklapid peas(!) Ausõna, esimene mõte oli, et pean kinni ja annan profülaktikaks üle tahi. No ei saa niimöödi minna liiklusesse surma otsima.
Õnnetute juhtumite poolest tuleb meelde aastate tagune juhtum Pärnust. Tolleaegse eesti jalgpalli naiskonna kaptenile sõitis kõrvalänavalt (majade vahelt) ette sõiduauto. Tütarlaps lendas selle tulemusel peaga vastu kõnnitee äärekivi ja surm oli väidetavalt silmapilkne. Kiivrit muidugimõista ei olnud.
Autoga kokku põrgates raske peatrauma saanud profijalgrattur Lauri Ausi vigastused oleksid võinud politsei hinnangul olla väiksemad, kui ta oleks kandnud kiivrit.
Ausi surmaga lõppenud liiklusõnnetuse uurija Allen Leegu sõnul sai Aus kohtuarstliku ekspertiisi akti järgi peaajupõrutuse, millega kaasnesid ajuverevalumid.
“Samas sai rängalt vigastada ka jalgratturi puus, mistõttu on raske öelda, kas kiivri kandmine oleks võinud Ausi elu päästa. Kuid vigastusi oleks see tõenäoliselt vähendanud,” ütles Leegu BNS-ile.
Tema sõnul tuleb teha õnnetusele veel ka liiklustehniline ekspertiis, mille järel saab esitada õnnetuse põhjustanud 54-aastasele Uljan Remetsile kriminaalsüüdistuse.
Remets tunnistab oma süüd ja kahetseb juhtunut. 36-aastase sõidukijuhi staažiga mehel pole varasemaid kehtivaid kriminaal-, haldusõiguserikkumis- ega väärteokaristusi.
Tuntud profijalgratturi Ausi surmaga lõppenud õnnetus juhtus 20. juulil kella 10.14 ajal Tartumaal Aovere-Kallaste-Omedu tee 11. kilomeetril, kus Remets sõitis Opel Asconaga jalgratturile tagant otsa.
Aus suri saadud vigastustesse teel haiglasse. Politsei mõõtis Remetsil õnnetuskohal 2,43-promillise joobe.
Kaheksakordne Eesti meister Lauri Aus sündis 1970. aasta 4. novembril. Profikarjääri alustas ta 1995. aastal ja saavutas selle jooksul 11 etapivõitu.
Aastatel 1995-1996 sõitis Aus Mutuelle Seine & Marne’i ridades, 1997.-1999. aastal Casinos ja alates 2000. aastast Ag2r-Prevoyance’is.
1992. aasta Barcelona olümpiamängudel sai Aus grupisõidus viienda ja 1997. aasta maailmameistrivõistlustel seitsmenda koha.
Nii palju kui mina olen asast aru saanud on mõnede jaoks kiivri kasutamine võrdne mingit sorti alandusega. Vaadake kas või neid kommentaare, mis on ilmunud artiklite juurde,milles on arutatud kiivri kandmise kohustuslikuks muutmist. Umbes nii, et lastele võib, aga mulle ärge küll midagi õpetama tulge, ma ju oskan rattaga sõita ja ega ma sinna kukkuma ei lähe jne. Kusjuures selliseid asju on ka päris tegijate jalgratturite seas. Võistlustel kantakse kiivrit, kuna see on kohustuslik (peale Kivilevi hukkumist tehti kohustuslikuks), aga trennis ei kanta. Minu teada ei kandnud Lauri Aus ka kiivrit kui tal viimane õnnetus juhtus (vabandust kui valesti informeeritud olen).
Mina ise olen päris mitu korda kukkunud nii, et kiiver tegi oma töö ära ja läks mahakandmisele. Kui ette kujutada, et selle mõra tekitamiseks vajamineva energia oleks mu kolju pidanud vastu võtma ning mu teada ei saa pead ka kipsi panna, siis hakkab ikka kole küll. Selle tõttu kannan ma kiivrit ka linnas jalgrattaga asju ajades, sest et kui kukkumine toimub, siis ta toimub alati samalt kõrguselt ja laksus suuruses, mille pea peab halval juhul vastu võtma ei ole praktiliselt vahet.
Mul tundub, et ei kanna just algajad, kellel oleks eriti vaja. Ja see ei puuduta ainult rattureid, vaid ka uisutajaid, rullsuusatajaid jt.
Miks ei kanta? Kohati suhtumine "ma olen ju ettevaatlik", mõnele lihtsalt ei meeldi (näitab, et ei oska vms), raha taha võib ka jääda.
Siin on kohati müüjail ka tööd teha. Poest uiske ostes ei ole mulle kunagi pakutud, et aga äkki soovite kiivrit ka. Inimesele turvalisus, neile käive.
Heiki, klapid ei takista, aga tähelepanu hajutavad küll. Kuulan ise vahel ühe kõrvaga musa, teine on ümbritseva jaoks. Mõnikord panen kinni ka, sest mõte kipub rajalt uitama, mis pole ei enda ega teiste tervist arvestades just mõistlik. Tihedama liiklusega sõites pole lisahäirijaid tarvis.
Suurt õnnetust ei ole õnneks endal juhtunud, kergelt külje olen maha pannud, sest eeskulgeja oli mõtteis kusagil muusikas ja keeras ette. See teiste mitte tähelepanemine on levinud.
Aivar Rehemaa elu päästis ka kiiver paar aastat tagasi.
Küsimus on pigem kiivri kohustuslikuks muutmises.
Kas Ansipil oli kiiver kui ta avarii tegi(otsa sõideti)? Hiljem olen teda ilma kiivrita näinud, turvameestest rääkimata.
Sama rulluiskude ja suusarolleritega sõites. Paadiga sõites ja ujudes päästevest, autos turvavöö jne.
Praegu ei ole esimene kohustuslik ja niikaua kui ei ole, on siine manitsemine tühi töö. Statistiliselt on tubakas ja alkohol palju ohtlikumad kui sportimine ilma kiivrita.
Vabal maal ei ole vabad asjad kohustuslikud. Inimestel on õigus ise vastutada, ärme võta neilt vastutust.
Ja miks ainult kiiver, kuhu jäävad tuled, signaal jne.
Lõppeks on ohutum üldse kodus istuda (enamik inimesi sureb voodis)
:)
Kiivrita prominendid diskvalifitseeriti
www.DELFI.ee
20. juuli 2004 9:08
Tartu rattaralli võistlejatele hiljuti laiali saadetud ametliku finiðiprotokolli prominentseim nimekiri pole mitte esikolmik, vaid 69 kilomeetril diskvalifitseeritud meeste oma.
Ilma kiivrita sõitmise eest diskvalifitseeriti võistleja number 4000 — Savi, Toomas, number 4001 — Maruste, Rait ning number 5263 — Mugur, Roman, kirjutab SL Õhtuleht.
Klubi Tartu Maraton sekretariaadi juht Aet Nurm tunnistab, et vaid kolm meest olid tõesti need, kelle puhul märkisid nii stardi- kui ka finiðikohtunikud kohustusliku kiivri puudumist. 2464 jalgratturit, kes sõitsid 30. mail läbi 133 km pikkuse võistlusdistantsi või 67 km pikkuse tervisesportlaste raja, olid võistlusjuhendist täpsemini aru saanud.
“Kurb, et nii tuntud inimesed eksisid,” märgib sekretariaadi juht. Ta arvab siiski, et kuna rattaralli toimus juba poolteist kuud tagasi, ei ole enam õige neile tähelepanu tõmmata. “Ega neil endilgi ei ole hea tunne end diskvalifitseeritute nimekirjast leida.”
Tartu endine linnapea, Eestimaa Rahvaliidu volikogu liige Roman Mugur (54) ülearu ei kurvasta.
“Mina sain aru, et see on matkamine,” viitab ta, et hambad ristis kihutajad rahvasportlaste distantsil ümbritsesid teda natuke ootamatult, ja tema tulemus polekski midagi kelkimisväärset olnud. Ta vabandab, et pole aastaid Tartu rattarallil käinud ja kiivri võimalik kohustuslikkus ei turgatanud pähe enne kui stardikoridoris.
“Me ei käinud kiivreid näitamas. Käisime sõitmas,” selgitab vastne europarlamendi liige Toomas Savi. “Läks kiireks,” vabandab ta kiivri puudumist.
Ehkki Savi ametlikku protokolli tulemust kirja ei saanud, räägib ta, et sõit ise läks väga hästi: “Kunstliigesega alla kolme tunni. Kui passi vaadata, oli tulemus väga hea.”
Tartu rattaralli 133 kilomeetri pikkuse võistlusdistantsi võitis Jaan Kirsipuu rootslase Jonas Ljungbladi ja Janek Tombaku ees.
isiklikult mul on kiiver alati peas. pole küll väga hoolega jälginud teisi sõitjaid trenni ajal, tegu enda trenniga... aga niipalju kui meeles, on ikka kõigil vist kiiver peas olnud. a vb eksin kah :D:P
Palju on neid jalakäiaid, jooksjaid jne, kes helkurit kannavad? Kaitseprille jne. See teema on lõputu, kiiver on ainult pisike osa, millesse ei tasu takerduda.
Paljud ratturid teavad liikluseeskirja ja paljud seda täidavad? Kiiver on nii väike detail, et see küll maailma ei päästa.
Rattasõidus peaks kiivrikandmine olema sama loomulik kui autoga sõites turvavöö kasutamine. Ise kasutan kiivrit nii MTB kui ka MNT'ga trenni tehes, see on ju loomulik. Kõrvaklappe kasutan ka, igav ju üksi sõita, hea muusikat kuulata. Samas olen helitugevuse suhteliselt vaikseks pannud, et ikka liiklusmüra kuulda oleks.
Üheksakümnendate keskpaigas sai rattatrennis käidud ning ühel hetkel kohtusid pea ja asfalt, tagajärjeks tugev peapõrutus. Sel ajal kiivreid trennis ei kantud, kättesaadavamad olid ainult need nö munad, mida ju loomulikult noore poisina pähe ei pannud, nõme oli ju. Korralikke välismaa kiivreid oli ka poest saada, aga need maksid siis väga palju ning ei saanud endale lubada.
Elu õpetab.
Kas keegi teab kas praegu on ka profisõitjatel lubatud kiivrita võistelda?
Tarvo
"Palju on neid jalakäiaid, jooksjaid jne, kes helkurit kannavad? Kaitseprille jne. See teema on lõputu, kiiver on ainult pisike osa, millesse ei tasu takerduda. Paljud ratturid teavad liikluseeskirja ja paljud seda täidavad? Kiiver on nii väike detail, et see küll maailma ei päästa."
Tüüpiline rumal seisukoht, kus ühte rumalust õigustatakse teiste rumalustega.
Unustatakse ära, et mistahes meditsiinilist sekkumist vajava vigastuse lappimine on kordades ja võib olla isegi tuhandetes kordades kallim ühe kiivri maksumusest. Rääkimata elust või elukvaliteedist.
Väited "Kiiver on nii väike detail, et see küll maailma ei päästa" esitavatelt inimestelt tahaks ma alati küsida, et kui su laps soovib juua toidukeemia ja E-dega rikastatud jooki, kas sa keelad teda või ütled, et joo-joo, niikuinii on seda sit*a igas toiduaines.
Kui jätta kõrvale kahju, mida kannab ühiskond ja vigastatu või hukkunu perekond, peaks iseenda ohutus olema piisav motivatsioon kiivri kandmiseks.
mul ka pole kiivrit. hindan rattaga sõitmisel õnnetuse võimalust sama suureks kui kõndimisel. ei mäleta, et oleks kunagi rattaga kukkunud. isegi rulluiskudega ei mäleta et oleks kukkunud. jäähallis uisutades tean täpselt, et kukkusin viimati 15 aa tagasi, kui uuesti täiskasvanuna uisutama hakkasin. mäluga on kõik korras.
ma kõndides ka ei kuku, kuigi kõnniteel on tagurdav auto mind õrnalt müksanud. kui isiklikust ja üldisest statistikast lähtuda, peaksin pigem jalgsi kõndides kiivrit kandma.
teate, mõned inimesed ongi rattaga sõites ettevaatlikud. ja kuigi ma kiivrit kunagi pähe proovinud pole, tundub see kohutavalt ebamugav. ka ei meeldi mulle mingid spordiriided. suure õllekõhuga ja eriuhkete rattasõiduriietega rahvasportlased mõjuvad kummaliselt. kui oled eripeened spordiriided ostnud, siis sinna juurde sobib kiiver küll, aga tavaliste riietega on kiiver imelik. ma kannan nokamütsi ja päikeseprille, et päike ja putukad rattasõitu ei segaks.
Tore kui kiivsi teema ajakirjanduses kajastust leiaks.
Sellest, et nn asjaarmastajad kiivrit ei kanna, on ehk olulisem ja rohkem tähelepanu vääriv, et ka paljud meie rattaprofid ei kanna treeningutel kiivrit. Seda enam on see oluline, et just nemad on eeskujuks meie lastele. Ja pärast selleise "suurepärase" eeskuju ilma kiivrita sõitu näinult on lapsele keeruline selgeks teha, miks peaks kui ka profid seda ei tee.
Seega võiks Priit küsida sellekohaseid kommentaare just nendelt, kelles rattasõit on elukutse. Ja ehk jõuaks ka nende teadvusesse, et kuigi neile see kiivrikasutus ei meeldi, siis nende positsiooni pärast rattamaailmas võiks nad ennast siiski selleks sundida.
Vihjeks niipalju, et alustada võiks JK endaga.
Ei õigusta ühe rumalusega teist. Pidasin silmas seda, et ainult rattaga kiivri kandmisest on vähe, on veel suuremaid ohte, kus kaitsevahendeid ei kasutata ja ka seadus seda nõuab. Peaks alustama üldisest ohutusest ja alles siis sinna minema, kus on oht väiksem ja seadus kaitsevahendeid ei nõua.
Kui meil seadusega nõutud kaitsevahendeid ja hoiakuid ei rakendatta, siis nõuda seda, mida seadus ei nõua (pole ilmselt siis nii ohtlik), oleks ilmselt ennatlik.
Alustaks sellest, et tõestaks ära kiivriga tänaval ukerdava ratturi ohtlikkuse(statistiliselt) ja algataks seaduse muutmist (rattateed, kiivrid, kaitsmed jne.)
Kiivrite müük on ka hea äri, pooldan seadusega nende toetamist.
viimane lause oli nali.
Vabas ühiskonnas vastutab inimene ise paljude asjade eest, kõiki ei kirjutatta seadusega ette.
See on harituse küsimus.
Kui seda ei ole, siis on "pea lõhki"
Kõrvaklappidega võib astudes ka auto või ratta alla jääda, kui ümberringi ei vaata. Mina isiklikult ei julge klapiga sõita, jala käies küll. Aga ka siis ei hakka ma nina maas üle tee minema.
Mis puutub väidetesse, et kiivrid on nii väikesed asjad, et ei muuda midagi ning pealtnäha väga ebamugavad ja seetõttu ei taha neid kanda, siis minu arust toimub siin looduslik valik. Kus seda enne nähtud on, et lollid elusse jäävad.
üks sõber käis maantekaga üle pea, esiratas lõpetas mingil põhjusel keerlemise - sellest ajast saati tugevad peavalud ja mina kannan kiivrit. Rulluiskude ja -suuskadega on seis isegi hullem kui rattaga, üks väike kivi võib põhjustada ikka väga hullu nipli. Eks see on inimese enda asi, kas usub teisi või peab oma kogemusest õppima, olgu selleks siis kiiver või turvavöö.
Eveli, kes pärast paari oksa silmajooksmisepisoodi kannab metsajooksul kaitseprille
Well, mina olen näinud juhtumeid, kus lapsevanem on ilma kiivrita, kuid laps kiivriga. Ise olen võimalusel alati märkuse teinud, kui rattaga sõitjal kiiver puudu. Mõni on selle peale ka häbelikult pilgu maha löönud.
Vahet pole, kui kiiresti ja ohutule SINA sõidad. Keegi teine võib SULLE sisse sõita. Ja siis võib kiiver olla SINU elupäästja.
Kiivri kasutegur ei ole tegelikult nii ilmselge nagu siin paljud väidavad, skeptikute argumentidest saab ülevaate näiteks siit: bicyclesafe.com/helmets.html
Statistika ei kinnita ühemõtteliselt, et kiivrite kandmisega on jalgratturite peavigastusi vähemaks jäänud.
Samuti on minu arust väga õige see jutt, et kiivri kandmise ja sõiduohutuse vahele ei tohi võrdusmärki tõmmata, sest nõnda juhitakse tähelepanu kõrvale ohutu sõidu võtete omandamiselt ja teede rattasõiduks ohutumaks muutmiselt. Kiiver ei ole kõige tähtsam asi, palju rohkem sõltuvad ohud sinu üldisest sõidustiilist ja sellest, kus sa sõidad.
Ise sõidan võistlustel ja trennis kiivriga, aga niisama linna vahel punktist punkti veeredes ilma kiivrita, sest kiivri näiteks poodi kaasa võtmine on suhteliselt ebamugav.
Kiivriskeptikud on justkui arvamusel, et nad suudavad ette näha ohuolukordi ja kui siiski õnnetus juhtub, siis on tegemist halva õnnega. Selle halva õnne pärast just peabki kiivrit kandma.
Ise kannan kiivrit ja erksavärvilist vesti rattaga sõites + rattal tuled ees ja taga. Rulluiskudega sõites kaitsmeid ja kiivrit. Mäesuusatades seljakaitset ja kiivrit.
Teeks siinkohal ühe kopi-pasta Haanja RK foorumist, loodan et kommentaari õigel autor pole tema sõnade kasutamise vastu (haakub selle teemaga siin):
Soojendaks natuke seda teemat.
Pikalt ei tahaks moraali lugeda, igal oma pea otsas, millega mõelda.
Miks kirjutan - tänane matk näitas seda, et lapsed tulevad matkale kiiver kotis lenksu küljes aga mitte peas ja nii umbes pooltel. Kiiver on kaasas, sest matkale ilma ei lubata - juhendis on nii kirjas. Seletus oli laste poolt umbes, et tobe ja imelik on nii. Võimalik, et võib ka teiste pilke alla sattuda, mine sa neid lapsi tea, üks suurem näitab näpuga ja ongi korras.
Kiivreid oli meil isegi laenutamiseks kaasa võetud aga ühtegi ei soovitud, see on muidugi hea märk.
Neljapäeval olin Kubijal ajasin Ivariga juttu ja samas olid poisikesed, kes tõukegaga püüdsid trikki teha. Ühel midugi ei tulnud asi välja ja pani külje maha. Ivar siis küsis miks kiivrit ei ole, vastuseks tuli sarkastiline "pole vaja" ja tehti fa fa nägu sinna veel juurde.
Näpuga ei näita ja nimesid ei nimeta, aga klubi riietuses ringi sõites oleks tark kiiver pähe panna. Milleks siis rääkida, nõuda ja propageerida seda asja. Võiks justkui eeskuju näidata.
Ei tea millest see tuleb, et maanteel on popp nokatsi või tutimütsiga sõita, meenutatakse mingeid nõuka aja trenne või midagi sellist. Kui juba Jass või Ansip ees sõidavad siis äkki võibki.
Vanasti polnud autodel turvavöösid ka, kui need tulid siis polnud neid ka popp peale panna. Nüüd vist on mõtlemisega nii kaugele jõutud, et vööd ei panda ainult politsei pärast peale.
OK turvalist veeremist.
Veidi huvitavat lugemist:
http://news.bbc.co.uk/2/hi/uk_news/england/somerset/5334208.stm
Tuleb tunnistada, et selles loos on ilmselgelt iva sees.
Ise kannan kiivrit nüüd ja edaspidi, aga tegelikult on ka kiivri mittekandmisel väga tugevaid argumente...
Nädal tagasi, kui õhtul oli juba hämarduma hakanud, nägin Tallinnas Tammsaare pikendusel ratturit, kes sõitis nii ilma kiivrita kui tuledeta. Õnneks oli ta vastutulevas rajapooles aga mitte kõnniteel vaid sõidutee peal. Endamisi mõtlesin, et kohas kus enamus vajutavad talda 70-80km/h ning teeääres on kõrge äärekivi siis mina seda venda poleks küll õigel ajal näinud ning tagant otsasõit oleks vältimatu olnud. Tegemist oli 40-50 aastates mehega, kellele kahjuks aastad mõistust juurde andnud pole. Kiivrita rattureid äeb iga päev aga mitte selliseid enesetapjaid.
Link ei tulnud korralikult läbi, siit uuesti
http://shrt.st/hht
Kiivri mittekandjad - autos panete turvavöö peale seetõttu, et seadus kohustab, eksole? Kuna turvapadjad kohustuslikud ei ole, siis need lülitate välja, eksole, ega "mina ju ometi õnnetust ei tee"? Ja kui veel saaks ilma turvapatjadeta autot osta, mõtle vaid, siis oleks jalgadel 1cm rohkem ruumi turvapadja arvelt, palju mugavam ju.
See pole ka üldse oluline, et kui sina õnnetust ei põhjusta, siis keegi teine võib seda teha ja sinule otsa sõita, ette sõita vms.
Püüdnud isegi seni kiivrit kanda - leidnud ka suhteliselt 'mugava' lõpuks aga vaatamata sellele tundub, et rõhub nii palju, et peas-kaelas pinge tekib. On võimalik?
M
Trenni tehes ja maanteel sõites kannan kindlasti alati kiivrit. Oma perekonas õpetlik juhus ka olemas - ema kukkus matkasõidul nii õnnetult et lähikonna ainus kivi jäi oimukoha alla... kui kiivrit poleks.. oleks kerge peapõrutuse asemel vist matused olnud.
Tavalisel linnasõidul senimani kiivrit kandnud pole aga tõenäoliselt nüüd paneks pähe (õnneks liiklen enamasti autoga :) )
Monika
Nujah, kuna lollid varem on aru saanud, et nad lollid on?
Pean tunnistama, et kui mõni aasta tagasi hakkasin rattaga trenni tegema, siis ka algul kiivrita. Õnneks tuli varsti üks matk, kus kiivrikandmine oli kohustuslik, siis jäi harjumus sisse. Eriti olen hakanud kiivrikandmist propageerima peale seda, kui võistlustel kaasvõistleja mind kruusale kukutas. Argument, et kiiver teeb inimese hooletumaks- nojah, kui mõistust ikka antud pole, siis ei saa midagi teha. Ise küll ei tunne, et kiivrit kandes liikluses kuidagi vähem ettevaatlik oleksin. Aga ehk tõesti oleks mõttekam lasta loodusel oma korrektuurid teha kui et nõuda kõigilt kiivrikandmist.
Kiivrita sõitjad (rattal, rulluiskudel, rullsuuskadel jne) jätke juba oma rumal jutt õigustamaks ilma sõitmist. Teil pole ühtegi tõsiseltvõetavat argumeti sedasi käitumiseks. HÄBI TEIL OLGU!!! Teil on siiani hästi läinud aga homme hommikul satute õnnetusse ja kas see juhtus teie endi või kellegi kolmanda süül, pole mitte mingit vahet, viga saate ikkagi ise. Ja te annate oma väära käitumisega väga halba eeskuju just lastele ning nende pead on oluliselt nõrgemad igasugustele löökidele. Ahjaa, teil ehk ei ole lapsi ning siis on suva; siinkohal ilmselt puudub teil igasugune vastutustunne ning mõistuse raas. Kui mõni laps sellisel moel viga saab, siis paneksin mina selle TEIE kontole.
Olen ise rullsuuskadel kukkunud (ja mitte suurelt kiiruselt) aga kiiver päästis kohe kindlasti mind tõsisest peavigastuses - oli üksik kivi ja ümber liiv aga tabasin just kiivriga kivi. Lisaks olen kuulnud kuidas metsateel matkal olles on inimene end kooma kukkunud (rattaga) ja põhjuseks kiivri puudumine.
Minugi poolest võiks kiiver kõikidel liikumis vahenditel olla kohustuslik ja igal ajal ning kõikjal.
Eelnevale lisades. Minu laps sõidab väikesest peale kiivriga ja ma ei pea teda selleks sundima, ta mõistab väga hästi selle vajalikkust. Ja pole vahet kas ta sõidab tõukegaga või suure rattaga.
Mitu ratturit oli eile trennis, kus ka PP osales, ilma kiivrita???
Pulleritsu tähelepanek on õige, et just naised armastavad eriti ilma kiivrita sõita ja tõsi on ka see et seda foorumit need naised siin lugema ei satu. Samas on suures meedias sellele tähelepanu pööramine neile kui haneselga vesi. Ma käin iga nädal paljude naistega kas rattaga või rulluiskudega sõitmas ja võin öelda, et üks enimlevinud põhjuseid, miks naised kiivrit ei kanna, on see, et naised tahavad alati ILUSAD välja näha. Kiiver paraku esiteks on tihti nende jaoks kole, ebamugav või ei sobi värv riietusega kokku ja mis põhiline - rikub soengu. Samuti on taksituseks osadele see, et ilus ja mugav kiiver on paljudele üle mõistuse kallis ja otsustatakse turvalisuse arvelt säästa või ostu edasi lükata. Naiste prioriteetides on enamasti paraku ilu eespool kui turvalisus. Tihti on pärast sõitu kiivrit peast võttes higised juuksed vormist väljas ja soeng ilust kaugel, nii et tean mõnda, kes ei julge pärast autoga koju sõites kiivrit enne peast ära võtta kui koju on jõudnud:)
Kõik mee teeme vigu, mis on teistele ohtlikud ja näitame halba eeskuju.
Kiivrita sõitmine on reeglina ohtlik ainult paljaspeale. Seetõttu ei ole see meie suurim probleem, et mitte öelda, igaühe oma asi. Näiteks lahtine turvavõõ, piduriteta ratas, purjus pea jne. on ohtlikud ka teistele ja seetõttu olulisemad asjad. Kui näiteks keegi kavatseb end surnuks juua või süstida, siis me ei mõlise. Kui keegi tervislikke eluviise elav ja seadusekuulekas inimene läheb ilma kiivrita (täiesti legaalselt) rattaga sõitma, siis on ilkujaid kui palju.
Pange asjad tähtsuse järjekoprda ja tegelege olulisemate asjadega.
Vale vastus kiivrita sõitja on tegelikult ohtlik ka teistele. Kui ta näiteks peadpidi jalakäija peaga kokku paneb, siis kiiver päästaks nii mõndagi, aga ilma kiivrita saab jalakäija sama suure laksu kui kiivrita sõitja. Tulekb ikka meeles pidada, et kiivri ülesanne on deformeeruda ning laksu summutada, mitte pea kosmeetilist ilu säilitada.
Täiesti õige teema! Käies ise rattaga maanteel ja rullsuuskadega Tähtveres, teeksin veel ühe tähelepaneku. Vaadates kõrvalt nn algajaid ja alles õppivaid rulluisutajaid ei ole ma kunagi aru saanud, mis nende inimeste kõrvade vahel liigub. Kenasti on olemas peopesa, küünarliigeste ja põlvekaitsmed aga mida ei ole on loomulikult kiiver. Ukerdavad siis seal. Loomulikult, siis kui ikka põlve marraskile kukud on ikka suur jama. Aga kui pea asfaldiga põrkub, see ei ole ju probleem!!! Müstika??? Arvestades keskmiselt inimese pikkust (ca165-180cm) liikumise kiirust ja vaba langemist u 170cm kõrguselt siis ei ole palju vaja, et peaaju saaks rohkem või vähem kannatada. Kas nüüd iga põrutus kohe surmaga lõpeb aga milleks seda kontrollida? Küsimus on riski maandamises! Kardan, et asi ongi lihtsalt väheses teavitamises. Inimene, kes pole kunagi peaajutraumaga kannatanut näinud ei suudagi lihtsalt nii kaugele mõelda. Ta ei saa asja olemusest lihtsalt aru. Veelkord, väga õige artikkel!
irving shoes
adidas nmd
ferragamo sale
cheap jordans
kobe 11
nike mercurial vapor
adidas ultra boost
longchamp
curry 2
new england patriots jerseys
Postita kommentaar
<< Esileht