kolmapäev, mai 26, 2010

Pullerits: Miks mõni mees läbib rattaralli imelikult?

Kahel aastal oli Margus Merisalu osalenud Tartu rattarallil enda projekteeritud tillukese tuuletakistusega rattal, mil pedaalimine käis lamavas asendis, kui tal tekkis veelgi ambitsioonikam mõte – konstrueerida kümnekohaline ratas.

Nii kutsuski Tartu EPTs töötanud Merisalu 1980. aastate keskel, kui oli ratta joonised valmis saanud, ühel talvel appi mõned keevitajad ja treialid. Eesmärk oli ehitada midagi erilist, millega Tartu rattaralli läbimine huvitavamaks muuta.

Neljarattalisel rauast raamiga sõidukil puudusid sadulad. Mehed seisid üksteise taga, kahes viieliikmelises reas, hoidsid puusade kõrgusel käsipuust kinni ning tallasid – justkui astuks trepist üles – ühises rütmis pikki laudu, mis panidki rattad liikuma. Ja et sõit ikka tõesti lõbusalt kulgeks ning kevadilmaga janu liiga suureks ei läheks, oli rattaraami keskel alus, mis mahutas kahe õllekasti jagu pudeleid.

Tasasel maal, mäletab nüüd eraettevõtjana šokolaaditrühvleile puitkarpe valmistav Merisalu (54), sai Yalleri-nimeline sõiduriist vaevata kätte kiiruse 25 km/h. Tilleorgu sööstes võis kiirus kasvada 60 km/h-ni, mis – arvestades all ootavat järsku pööret – ajas väikse hirmu nahka. Kas võtab ikka kurvi välja? Tavaliste rattapidurite asemel oli sõiduautolt võetud hüdrauliline pidurisüsteem.

«Õnneks ei juhtunud suurt midagi,» meenutab Merisalu.

Probleeme oli hoopis sellega, kuidas raske sõiduriist järsemast mäest üles ajada. Selleks tuli kogu meeskonnal maha hüpata ning ratas tõusust üles lükata. Tehniliseks puuduseks oli seegi, et vastavalt pedaalide tallamise rütmile vedas vaheldumisi üks, siis jälle teine ratas. Sedasi läks palju jõudu kaduma.

Kolme rattaralli peale, kus Yaller kaasa tegi, jäi parimaks 1988. aastal 122 km läbimine 6:22.25-ga, mis teeb keskmiseks kiiruseks 19,2 km/h.

Merisalul tekkis mõtteid, kuidas sõiduriista täiustada, ent nõukogude aja lõpus jäi vaba aega üha vähemaks ning ka meeskonnakaaslaste kokkusaamine muutus järjest vaevalisemaks. Lõpuks andis ta Yalleri tööstuskoolile, kust see rändas peagi utiili. Vanaraud oli tollal hinnas.

Teise ja kolmanda Tartu rattaralli oli Merisalu läbinud nn lamaval rattal. Pea olematu tuuletakistuse tõttu sai hoida muretult tippsõitjate tempot, kuid häda oli selles, et gruppi ei võinud seesuguse ebatavalise sõiduvahendiga trügida. Oht kaasvõistlejaile läks liiga suureks. Nii tuli Merisalul pedaalida kas grupi sabas või suisa üksinda.

Ka maanteel sellise rattaga treenimine polnud põrmugi ohutu. Autojuhid ei pruugi nii madalat objekti märgata, nendib Merisalu. Lisaks pani krobeline teekate pea kuklast äärmiselt ebameeldivalt rappuma. Löökide summutamiseks asetas ta pea alla pehme padja, ent abi sellest suurt ei tõusnud. Ikka oli tunne halb. Tagatipuks, kuna selg toetus laiale alusele, ei saanud keha sõidu ajal korralikult hingata.

Nii kadus kahe rattaralli järel lamaval rattal sõitmise sportlik võlu. Ja tekkis idee luua kümnekohaline sõiduriist.

Oma ekstravagantsete ratastega osales Merisalu Tartu rattarallidel n-ö vanast rasvast. Ta oli noorena, pärast 8. klassi lõpetamist, kolm aastat tõsiselt rattasporti harrastanud. Üleliidulistel noorsoomängudel sai ta Eesti nelikuga, kuhu kuulus ka Aavo Pikkuus, meeskonnasõidus 3. koha. Siis tuli minna sõjaväkke ning pikk paus tegi ratturikarjäärile lõpu.

Esimestele rattarallidele läks Merisalu vaevalt kuupikkuse ettevalmistusega. Pikapeale sai aga aru, et nii võib tervise tuksi keerata. 1998. aastal otsustas ta minna spordiarsti juurde koormustesti tegema. See oli üks õigemaid otsuseid elus, kiidab Merisalu.

Nimelt selgus, et juba madala pulsisagedusega tekivad tal südameprobleemid. Arst hoiatas: üle 140 löögi minutis ei tohi pulssi ajada.

Nii väikse koormusega harjutamine tundus Merisalule mõttetu.

Ometi pidas ta arsti nõuandest kinni. Ja avastas, et poole aastaga oli enamik tervisemuresid kadunud. Lõpuks sai hakata koos Tartu Veloklubiga regulaarselt ja korralikult harjutama. Nüüd sõidab ta aastas 5000-6000 km.

1990. aastate algusest on Merisalu kuulunud oma vanuseklassis Tartu rattarallil pidevalt parimate sekka. Kahel korral on ta koguni võitnud. Üldarvestuses on ta neljal korral mahtunud esisaja sekka. Mullu tuli tänu peagrupis juhtunud kukkumisele Liiva mägedes ja hilisemale kummi purunemisele leppida 354. kohaga. «Need on pisiasjad,» ütleb ta nonde äparduste kohta.

Tähtsam on see, et ühe vähesena pole Merisalul veel ükski Tartu rattaralli vahele, isegi mitte lõpetamata jäänud. Tal on tunne, et vaikimisi käib võistlus, kes on see viimane, kes algusest peale kõigil rattarallidel edukalt kaasa löönud.

Selleks, et tol vaikimisi võistlusel võidule pretendeerida, tuleb rattarallil sõita targalt, teab Merisalu.
******
Virgin River, Zion National Park, Utah. 24. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1, 2 ja 4: Margus Merisalu sel kevadel Tartus Tähtvere pargis. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Vana foto Margus Merisalust ja tema erilisest rattast Eesti ajakirjanduses 1983. aastal. Repro autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

21 Kommentaarid:

At 13:00, Anonymous Anonüümne said...

Ei tea, mis värk nende RR stardinumbritega on? Täna on stardi protokoll juba koos mingite stardi numbritega üleval. Aga seal stardiprotokollide lehel on ikka veel kirjas, et stardigrupp võib muutuda vastavalt registreerinute arvule. Kas see siis tähendab, et on veel võimalus eelmisel aastal väljasõidetud koha järgi grupist startida? Lühidalt siis, et kas pragu 26 mail kell 13:00 üleval olevas stardiprotokollis (kus on esi 200 sees ca 50 numbreliline reserv) võivad veel 200+ numbrid muutuda?
Kas keegi teab?

 
At 13:05, Anonymous Anonüümne said...

Miks peaks ülejäänud numbrid muutuma? Need seni vabad numbrid kas jäävad vabaks või antakse veel välja.

 
At 13:29, Anonymous Anonüümne said...

Aga kui see 50 kohaline resev jääb täielikult täitmata, kas siis nihkuvad taga pool olevad eedasi? Tegelt vahet pole ju, juhendi järgi pannakse homme õige protokoll üles ja siis näeb.

 
At 13:48, Anonymous Anonüümne said...

Läbisin kunagi rataralli selg ees.
Mõnele võis see ka imelikuna tunduda.
T

 
At 14:39, Anonymous Anonüümne said...

Tundub et tänavu on neid VIP kohti tõesti väga optimistlikult reserveeritud,ka Priit on 50 kohta tahapoole kukkunud. Ehk kui tänane seis peakski lõplikuks jääma(ilmselt nii lähebki ) leiab päris hulk rahvast end võimetele mitte vastavast grupist.
Saab tulema tõsine Kelgu lintshimine :)

 
At 14:58, Anonymous Anonüümne said...

Nagu ka näiteks Andrus Aug.

 
At 15:01, Anonymous Anonüümne said...

Mis vahet seal on, kui 50 kohta jääb täitmata, siis on tagumised automaatselt eespool. Kui täidetakse, siis on nende ja esimese vahel 50 lisa sõitjat. Millises grupis keegi on, ei muuda stardijärjekorda.
Kohta saab parandada rajal, selleks on aega mitu tundi.

 
At 15:18, Blogger Priit Pullerits said...

Arvan, et kohta rajal parandada küll ei saa. Asi pannakse enam-vähem paika juba linna piires. Kui jääd punti ca 270-530, siis ega sealt ikka punkti 210-269 välja sõida, eriti võistluse edenedes. Jah, viimaste kilomeetritega saab asja parandada 530. kohalt 270. kohale - ja see on suur edenemine -, aga kas pole siiski üksjagu tobe sõita algul täiega 5-7 km, siis umbes 120 km loksuda ning lõpus jälle 4-5 km pongestada. Milleks vahepeal need 120 km?

 
At 15:37, Anonymous Anonüümne said...

Vahepealsed 120 km on neile kes ka tõesti sõita tahavad, mitte 270ndale kohale finishit teha. Tõesti teisest grupist peagruppi , ega ilmselt ka kolmandast teise ei jõuta, aga sellest hoolimata üritatakse ees sõidu raskekstegemist või äraminekuid organiseerida, kasvõi üksinda rünnata, kavaldada ja üldse sõitu nautida. Kui eespool vaid politsei vilkurid ja taga mitusada meest on tegelikult kihutada puhas rõõm.
Ja mõtted on hoopis meeldivamad (taktika, maastiku, tuule jne... jälgimine, uute käikude planeerimine või lihtsalt enesegarahulolu :P), kui tagumise otsa hirm kukkumiste ees. Ükskõik millises india pundis sa ka siis poleks.

 
At 16:03, Anonymous Anonüümne said...

Mina lähen aga pulli tegema! Rattaks pakuti isamaa-sõjaaegne täiesti roostes,ilma ühegi käiguta otse kuurist leitud ratas. Rattatreeningut ei ole mitte isegi ühte vändahoopi! Ise arvan ,et allamäge on selle raske jurakaga lahe lasta ja tõenäoliselt osa tõusud peab jooksma.Aga värisege vennad ,kellest sellega mööda kupatan :))
RVW

 
At 16:18, Anonymous Anonüümne said...

Priit, kohta parandatakse treeningul, mitte end stardis ettepoole trügides.
Ei teagi ühtegi starti, kus Sa must eespool pole olnud, küll aga finiseid, kus tagapool oled.

 
At 17:01, Blogger Priit Pullerits said...

16:18 - jah, mis seal salata, ei suuda isegi mina võita kõigi meeste vastu kõiki võistlusi kogu aeg.

Aga nüüd lähen panen rattaleuued rehvid alla - äkki lippab veel paremini -; ja uued piduriklotsid peale - et saaks paremini ohuolukorras pidama. See ju ikka tehnikaala, mida tõestab Rein Das Auto (RVW), kes omas klassis on kindlasti üks favoriite.

 
At 22:51, Anonymous Anonüümne said...

Priit
Millised rehvid panid? uudishimust küsin. hetkel un üks rehvitootja väga selgelt teistest kiirem (isiklik arvamus by peip) tea kas Said needsamad?
terv
Peip

 
At 22:59, Anonymous Jaanus said...

Mis puudutab stardiprotokolle, siis numbritest vahemikus 650-750 (kuhu ka ise kuulun) leidsin 23 nime, kes sinna ei tohiks kohe mitte kuidagi olla sattunud. Enamik neist osales eelmisel aastal lühikesel distantsil, samas on neil parem stardikoht kui nii mõnelgi, kes kuulub sinna seltskonda reaalse tulemuse põhjal.

P.S. Eelnev siis tänase stardiprotokolli põhjal, ehkki ei maksa ilmselt oodata, et homme ametlikult ilmuvas protokollis midagi muutuks...

 
At 00:58, Anonymous Anonüümne said...

"Esimestele rattarallidele läks Merisalu vaevalt kuupikkuse ettevalmistusega. Pikapeale sai aga aru, et nii võib tervise tuksi keerata."

Siin on vist ka vastus eelmises blogisissekandes tõstatud küsimusele. 5000-6000 km on väga tõsine ettevalmistus (kui ta tõesti aastas nii palju sõidab)

 
At 10:06, Blogger Tauno said...

Jaanusele

Muide seda stardikohtade fenomeni täheldasin ka talvise suusamaratoni aegu.
Juhendist ei osanud sellele miskit mõistlikku seletust leida. Aga ei olnud ka kiuslik inimene ja ei hakanud proteste kusagile esitama. Rajal läksid jõuvahekorrad ikkagi oma õigesse kohta :)

 
At 10:45, Anonymous Anonüümne said...

Olen ka seda meelt, et stardikoht ei ole maratonide kõige tähtsam osa. Tähtis on kulgemisest ja seltskonnast rõõmu tunda ja teha endale sellest üks tore ja meeldejääv päev.
(kui väga materjaalseks minna, siis maratoni läbimine on majanduslikult kahjulik nii ehk nii)
Kasulik on see emotsionaalselt ja seda siis kui asjast leida positiivne iva. Igasugune kukkumisohust ja stardikohtade jamast jutustamine vähendab selle üritusega kaasneva osalemisröömu saamise võimalust.
Aga eks osa elabki sellest, et saab oma negatiivsust välja elada.
Andke minna!

 
At 12:08, Anonymous Anonüümne said...

Talvel täheldasin ka maratoni stardikohtade suvalisust ja ainus, mis minu arust asja määras oli see, et kui kuulud Tartu Suusaklubisse, siis on teatud eelised. Ma isegi küsisin Tartu Maratoni klubist selgitust meilitsi. Esimene kord vastati ja räägiti, et arvestatakse ka Estoloppeti tulemusi. Kuna aga minu jaoks konkreetsete inimeste puhul polnud see vastus õigeks põhjenduseks, siis küsisin uuesti selgitust. Seda vastust ootan aga siiani...
K.

 
At 12:21, Anonymous Anonüümne said...

ei loe TM-l ka estoloppeti koht, küsisin oma estoloppeti tulemuse mis oli esi50 sees, et kas saaks suusas 200-300 gruppi, kahjuks ei saanud ja alustasin 1000 pealt see oli 2009 TM, värskes lumes oli suhtpiin sõita end esimese 10 km sodiks 350 peale. Aga seal on jah mingi oma loogika neil.

 
At 14:07, Anonymous Anonüümne said...

Loogikat näitas eelmisel aastal Ansip

 
At 14:10, Anonymous Anonüümne said...

to 10:45
Tõsi - majanduslikult kasulik on võib-olla ainult jooksuüritus. Kui mõelda milliseid summasid suusa- ja rattavarustuse alla pannakse! Priit võiks ka oma kulutused alade lõikes kokku lüüa. 8)

 

Postita kommentaar

<< Esileht