Pullerits: Miks rattatrenni tasub kiiresti teha?

Saan väga hästi aru, kui siin vaikselt siunate, et kui kaua ma teid pärast puhkusepausi lollitan, et andku ma juba ükskord aru, kuidas ettevalmistus sujub. Ettevalmistus milleks?

Puhkuse sisse, millest laias laastus pool möödus Horvaatias ja pool Hiiumaal, mahtus täpselt nende kahe käigu vahel üks treening, kui sõitsin Tartust rattaga mööda Jõgeva maanteed Mullaverre maale kohtuma Rootsis juba üle tosina aasta arstina töötava vennaga, kes põikas - olles suve hakul käinud Lõuna-Aafrikas - korraks Eestisse, enne kui sõitis oma perega kolmeks nädalaks kusagile Austraaliasse ja korrallirahule. See-eest oli see mu elu kiireim sõit rattaga maale: pisut vähem kui 30 km 51.45ga (keskmine kiirus 34,7 km/h). Ju siis puhkus mõjus hästi?

Kuid nüüd peamisest. Möödunud nädala reedel istusin taas regulaarselt sadulasse. Et miks sadulasse, aga mitte jooksma? Seepärast, et jooksuvõistlustel ma sel aastal enam osaleda ei kavatse. Kevadise Tartu nn jooksumaratoni järel on selge, et mingit rekordtulemust jahtida oleks ebarealistlik. Vähesem ei motiveeri. Aga rattasõidus on tulemas veel Tartu rattamaraton ja nelikürituse arvestuses - olgu sarja korraldajad tänatud, et nad esialgu vähemasti ei kavatsegi rulluisutamise arvelt sellest viisiküritust teha - pole positsioon ju seni paha.

Terve nädalalõpu üllatas, et päeval olid maanteed ratturitest ja kergliiklusteed rulluisutajatest täiesti tühjad. Kas inimesed pelgavad palavust või? Õige spordimees peab valmistuma võistemiseks igasugustes tingimustes. Ja nagu siin targad on korduvalt rääkinud: pole treenimiseks ebasobivaid tingimusi, on ebasobiv riietus.

Selle nädala teisipäeval ja neljapäeval sai trennis käidud koos Tartu Velo klubi liikmetega. Teisipäeval sõitsime vastutuult välja mööda Viljandi maanteed, ja kuna treeningulisi oli sedapuhku vähem, sain ka paaril korral ees vedamas käia. Kuid pisut rohkem kui 30 km/h grupis sõitmine ei ole eriti põnev. Õnneks pandi tagasiteel jalad veidi kiiremini tööle. Kui oma paarilise, Haanja rattaklubi esindaja Kermo Tsäroga ette saime, kruvisime laskumisel kiiruse üle 60 km/h. Selle eest maksin tõusul, kui mõned mehed hakkasid vist mäefinišit tegema, koheselt lõivu, kui jäin pikalt grupi sappa. Ent taastusin ära, kruvisin lausikul kiiruse üles ja aitasin siis pikaks veninud gruppi taas hoogsamalt tööle vedada. Mitu kilomeetrit käis mõnus kõmmutamine: põrutasid ise kellestki mööda, siis põrutati sinust mööda. See oli juba rattasõidu moodi! Nagu ütles Jaan Kirsipuu pärast ühte Elioni etappi, kui tuli ebanormaalselt palju ratast käe kõrval lükata: jalgratas on ikkagi sõitmiseks. Ja maanteel algab sõitmine ikkagi alles siis, kui kiirus on vähemalt ligi 40 km/h. Veel parem, kui sellest enamgi.

Asjatundjad võivad nüüd väita, et selline rattasõit pole treeningu mõttes mõistlik. Aga nagu kõlab mu tütre esimene ingliskeelne luuletus, mille ta tegi siis, kui oli umbes nelja-viiene (ja oli elanud mõnda aega Ameerikas): I don't care and I don't know, what the hell is bo-bo-bo. Ehk: pole minu asi, millest on kasu, ja ma ei tahagi sellest teada. Peaasi, et jalgrattaga sõites huvitav ja põnev oleks - ja selleks on omajagu kiirust ja kiirendusi vaja. Füsioloogiline kasu ei lähe mulle seejuures põrmugi korda. Oluline on mugavusalasse vaheldust tuua.

Eile, neljapäeval, sõitsime Velo klubiga mööda Võru maanteed Maaritsani ja tagasi. Sedapuhku oli grupp suurem, rohkem kui 30-liikmeline, ning sedasorti suuri ja massilisi kiirendusi, nagu teisipäeval, ette ei võetud, v.a Ringtee lõpusirgel Silberauto esinduse eest Neste tanklani. Siis sai põnevust mõnel hetkel isegi liiga palju. Passisin grupi tagaotsas - ees sõidavad ikka need, kes sõita oskavad ja jaksavad - ja hoidsin vasakule serva, et oleks vaba liikumisruumi. Kui kiirendama hakati, sain ilusasti tuulde ühele Velo-klubilasele, kes samuti hoidis põhirivist veidi väljapoole. Järsku läkski peaketis väikseks ragistamiseks ja keegi põrkas ohtlikult kruusale. Nii palju kui kõrv kinni püüdis, siis kukkumist siiski ei järgnenud. Kui aga 200 meetrit enne lõppu saabus aeg viimane käik sisse lükata, ja just olin eessõitja tuulest välja tulnud, tegi pikakasvuline Paul Lõiv pearivist järsu lükke vasakule vabale trajektoorile otse minu, nii et ehmatusest koguni karjatasin. Ilmselt oli sellises reaktsioonis süüdi ka minu kogemuste nappus. Aga ettepoole kui umbes 10. koha piiri peale ma kaotatud kiiruse tõttu enam ei küündinud.

Nüüd peaks veidi mõtlema, kas seesuguste finišispurtidega kaasaminekutel on tervise seisukohast ikka mõtet. Teisalt, kust mujalt kui trennist seesuguseid grupis sõitmise ja kiirendamise kogemusi saad.

Statistikuile võrdlemiseks minu puhkusejärgsed treeningud maanteerattaga:

N 37,8 km 1:14.25 keskm. 30,4 km/h
R 32,9 km 1:03.20 keskm. 31,2 km/h
P 44,8 km 1:29.30 keskm. 30,0 km/h
E 40,6 km 1:16.05 keskm. 32,0 km/h
T 58,8 km 1:41.20 (grupis) keskm. 34,8 km/h
K puhkus
N 61,3 km 1:44.30 (grupis) keskm. 35,2 km/h
R kavas puhkus
******Karjaaed Laukal Hiiumaal. 11. juuli 2010 kell 19:35. Pildistanud Priit Pullerits.

Fotod 1 ja 3: Mõned pealtvaatajad üritavad Tour de France'i kahe favoriidi, Alberto Contadori (vasakul) ja Andy Schleckiga 17. etapil võidu joosta. Fotode autor: Reuters (1) ja AFPF (3) /Scanpix
Foto 2: Samal ajal kui spordimehed trennis higi valavad, lebaskleb mõni, nagu näiteks Victoria's Secreti modell Alessandra Ambrosio, resigneerunult lainetes ja teeb fotograafi ees nägu, nagu oleks poseerimine ka mingi töö. Foto autor: Stella Pictures / Scanpix
Foto 4: Ettevaatust, lambad Tour de France'il võistlejail ees! Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Andy Schleck (vasakul) ja Alberto Contador sõbralikult pärast Tour de France'i 17. etapi finišit. Foto autor: Reuters/Scanpix