Pullerits: Kuidas ma püüdsin Eesti sporti maailmatasemele viia?

Tundes sügavat ja rahutuks tegevat muret Eesti spordi allamäge käekäigu pärast, tekkis mul maailmas avarama pilguga ringi vaadates mõte, kuidas seda kurba seisu võiks parandada, misjärel otsustasin oma ideed ka rahvaga jagada, et näis, kas sellele tekib laiem toetus. Olge hea ja lugege järgnev läbi ning tutvuge siis ka sellega, mis mu ettepanekule järgnes. Milline on teie arvamus?

Kui ma oleksin Eesti Kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi ja tahaksin pärast Barcelona EMi fiaskot oma rõõsat nägu päästa, võtaksin käe kõrvale kaks jalustrabavat pikakoivalist eesti näitsikut ning kutsuksin meile võistlema saabunud USA sprinteri Justin Gatlini Tallinna nooblimasse restorani õhtust sööma. Seal saaks talle teha ettepaneku, millest võib olla raske keelduda.

Arvestades, kuidas muu maailm pärast dopingu pruukimisest tingitud nelja-aastast võistluspausi Gatlinit eirab ning kuidas Eesti talle abikäe ulatas, võimaldades tal taas starti asuda, pole kahtlust, et 100 meetrit 9,77ga läbinud ameeriklane on Eestile südamest tänulik. Teigamägi peaks seda ära kasutama ning pakkuma talle edaspidi võistlemist sinimustvalge all. (Nagu tumeda nahaga Dave Benton sai võistelda Eurovisioonil Tanel Padari kõrval ja Eestile sealt seni ainsa võidu tuua.)

Ateena olümpiavõitja ja kahekordne maailmameister Gatlin on väitnud, et tahab suurde sporti tagasi tulla. Pole põhjust ses kahelda, sest vastasel korral oleks ta pausiaastatega jooksmisele ammu selja keeranud. Ent vaevalt ta USA koondisse pääseb, sest sinna on konkurents hirmkõva. Eesti eest pääseks ta tiitlivõistluste starti iga kell. Ja ei oleks ühtegi Eesti päris enda sprinterit, kellelt ta koondisekoha ära võtaks.

Põlatud Gatlini enda hulka kutsudes saaks sageli suletuses ja kolkalikkuses süüdistatud Eesti näidata end suuremeelse ja avatud riigina. Euroopa, kes on vastu võtnud igasuguseid kahtlasi elemente ja tolguseid, ainult jutustab sallivusest – aga näete, ei lase karistuse ära kandnud musta meest isegi oma staadionidele võistlema. Silmakirjalikkus kuubis, kas pole? Et mitte öelda: rassism!

Gatlini eestistamist võiks käsitleda ka kui immigratsiooni pilootprojekti. Teatud jõud on ju surumas võõra ja kauge kultuuri esindajate vastuvõtmist Eesti euroopalikkuse testiks. Juhul, kui me Gatlini haldamise ja ohjamisega jänni peaks jääma – ehk kui tekib mingi jama –, ei tasu Euroopal unistadagi muude immigrantide siia läkitamisest. Me pole nende lõimimiseks veel valmis.

Samas on kõrgemalt poolt kõlanud hääli, et oskustega sisserändajate vastu ei peaks meil miskit olema. Suurepärane! Gatlin on oma tulemuste ja ande poolest kahtlemata kvaliteetseim tööjõud, keda Eesti-sugune pisiriik võiks kogu maailmast üldse kätte saada.

Tagatipuks saaks ka Eesti kergejõustikukoondis nüüdisaegsemaks. Kas märkasite, kes esindasid EMil jooksualadel meie suuri eeskujusid, Norrat ja Rootsit? Puha võõrad näod ja nimed. Paraku üksjagu tundmatud. Aga kujutage ette, kui Londoni olümpial teatab staadioni diktor: «Rada nr 4 – Tyson Gay, USA! Rada nr 5 – Usain Bolt, Jamaica! Rada nr 6 – Justin Gatlin, Estonia!» Sorry, olümpiavõitjad Gerd Kanter ja Erki Nool, aga 100 meetri jooks on ainus kergejõustikuala, mida maailm jälgib hinge pidades. (Tõsi, kui pikka kettaheitevõistlust hinge pidades jälgida, lõpeb see surmkindlalt surmaga, rääkimata kahepäevasest kümnevõistlusest.)

Ah et milleks Teigamäele kaks oivalist pikakoivalist? Et kui välejala veenmine ei aita, siis üks noist tema jalust rabaks. Jäädavalt, aga mitte totaalselt. Mõistate?
***
Kas panite tähele, mis sellele kirjutisele eile järgnes? Postimehe veebiväljaanne võttis pika kommentaari Erki Noolelt. Tema oli Gatlini eestistamise vastu. Kergejõustikuliidu peasekretär Sirje Lippe ütles samale väljaandele: «Vaatamata Priit Pulleritsu entusiasmile ei ole Eesti Kergejõustikuliidul huvi osta sisse sportlasi teistest riikidest, vaid keskenduda oma sportlaste toetamisele ja ala arendamisele.» Eesti Olümpiakomitee president Mart Siimann ütles veebi-Postimehele, et ei kavatse üles näidata mitte mingisugust huvi Gatlini võistlemise vastu Eesti lipu all, lisades: «EOK üks eesmärke on aidata kaasa eeldustega tahtekindlatel noortel tippu jõuda.»

Nii et kavas on keskenduda oma sportlaste toetamisele? Võtsin telefoni otsa Erich Teigamäe, kergejõustikuliidu juhi. Algul rääkis ta mulle asjade taustu off-the-record, mistõttu ma kahjuks ei saa meie kogu jutu sisu siin avada. Aga minu põhiküsimus puudutas oma sportlaste toetamise aspektist kõrgushüppaja Tatjana Kivimäge - ta on ju Venemaal sündinud ja kasvanud ja seal elanud-võistlenud, aga ühtäkki kõlbas ta Eestile küll? Ja see pole siin mingi argument, et ta mees on juhuslikult eesti perekonnanimega halli passiga tegelane. Ega me ela kiviajas, kus naine on mehe omand ja peab tegema nii, nagu mees ees on ja teeb. Sest selge oli ju, miks Kivimägi tahtis Eesti lipu alla: siin pääseks ta tiitlivõistlustele, Venemaal olnuks 5.-6. number.

Selle vastuse andis Teigamägi mulle on-the-record: esiteks, see oli Kivimägi, kes pöördus Eesti Kergejõustikuliidu poole sooviga, et EKJL aitaks tal taotleda Eesti kodakondsust; teiseks, tema soov oli tundunud Teigamäele siiras, ja Teigamägi oli talle seletanud, et sel juhul tuleb tal loobuda Vene kodakondsusest; kolmandaks, Kivimägi oli võtnud järelemõtlemiseaja; ja neljandaks: ta otsustas võtta Eesti kodakondsuse. Ent Teigamägi lisas, et viimased pool aastat ei ole ta teda näinud. Ja lisas ka seda, et vastava otsuse tegemine on ikkagi Kivimäe enda, mitte kellegi teise kätes.

Nagu näha, on teema komplitseeritud. Aga vaatame korvpallureid. Mäletate, mõni aeg tagasi tulid korvpallijuhid välja ideega, et peaks hakkama Venemaalt lootustandvaid pikki mängijaid kodustama? Aga kuidas käib see kokku Eesti spordi arendamisega? Kui vaatame Siimanni öeldut, et «EOK üks eesmärke on aidata kaasa eeldustega tahtekindlatel noortel tippu jõuda», siis käib suurepäraselt. Mis jällegi tõstatab küsimuse, kas Siimann kavala rebasena andis tõesti targu sellise vastuse, mis jätab võõrtööjõule uksed pärani lahit, peaasi vaid, et nad oleks noored ja eeldustega?

Kas teile ei tundu, et siin käib oportunistlik laveerimine ning selgete ja üheste ja läbipaistvate põhimõtete formuleerimisest hoidumine?

Aga tegelikult, tunnistan ausalt, ei ole need siin siiski põhiküsimused. Põhiküsimus on see, nagu vaid mõned üksikud Postimehe veebikülje kommentaatorid ära tabasid, kas mu Gatlini-jutt oli tõsine ettepanek või irooniline mõtteharjutus. Vaat, püüdke pigem selles selgusele jõuda!
******
Mälestus vanast põllutööajastust Hiiumaal Laukal. 12. juuli 2010. Pildistanud Priit Pullerits

Foto 1: Eesti publik võttis Justin Gatlini Rakveres soojalt vastu. Foto autor: AP / Mindaugas Kulbis / Scanpix
Foto 2: Justin Gatlini võidab Rakveres täistribüünide ees 100 meetri jooksu 10,24ga. Foto autor: AP / Mindaugas Kulbis / Scanpix
Foto 3: Veelkordne tõestus, et Eesti publik võttis Justin Gatlini Rakveres soojalt vastu. Foto autor: Reuters / Ints Kalnins / Scanpix
Foto 4: Justin Gatlin tänab Rakvere võistluse maskotti toetuse eest. Foto autor: Reuters / Ints Kalnins / Scanpix
Foto 5: Mis võimalus peaks olema Anna Iljuštšenkol (keskel) saada vastu 193 cm pikkusele Horvaatia kõrgushüppajale Blanka Vlašicile (vasakul)? Foto autor: teadmata (foto edastas tuttav e-maili teel)
Foto 6: Justin Gatlini esimene etteaste Eesti sildi taustal. Foto autor: AP / Mindaugas Kulbis / Scanpix