Pullerits: Kuidas ma mugavus- ja naisteala stardinimekirja sattusin?

Eelmine nädal püüti kohalikul sporditandril mitmeid torme tekitada - pühapäevane laastav torm oli ju alles aegamööda tekkimas ning elu tundus nii üksluiselt igav... - ja ega saa salata, et lisaks Ksenija Balta ärajäänud Stockhomi-võistlusele õnnestus endalgi kirgi lõkkele lüüa seoses ettepanekuga tuua Justin Gatlin Eesti lipu alla. Aga masside hulgas ehk harrastajate ringis, nagu kuulsin ja lugesin, oli põhiteemaks hoopis küsimus, kas tõesti läheb Pullerits Tartu rulluisumaratoni starti.

Tõepoolest, mu nimi oli stardiprotokollis kirjas. Tuntud kõigitundjalt Art Soonetsilt oli möödunud nädalal korduvalt päritud, mis nõksuga oli ta suutnud mu rulluisumaratonile tuua. No ei maksa Soonetsi võimeid nii suuresti ka üle hinnata! Tema osa minu sporditegemises on muidugi määrav - mu spordiharrastus saigi taasalguse tahtmisest suusarajal Soonetsist jagu saada, millele eelnes häbiplekk ajakirjanike kümnevõistluses, kui jäin 110 meetri tõkkejooksus ja koondsummas alla Kalle Muulile -, aga mitte siiski nii kõikvõimas, et just tema suudaks mind tuntud mugavus- ja naisteala stardijoonele vedada.

Ja ega Soonets osanudki küsijaile midagi kosta, kuidas mu nimi kirja läks.

Ja kui isegi Soonets seda ei teadnud, siis võib vaid ette kujutada segadust kõigi nende peades, kes olid minu ja rulluisutamise ainsa seosena ära õppinud kaks Eesti uudsemasse spordiklassikasse kuuluvat määratlust. Jah, te teate seda kõik, ja seda ütleme siin nüüd kooris: rulluisutamine on mugavus- ja naisteala!

Niisiis, ega see meeldiv olnud näha oma nime tolle mugavus- ja naisteala stardiprotokollis. Öeldu tõestuseks: koos kõvasti rohkem kui pooleteise saja naisega.

Aga tegelikult ei hämmastanudki mind nii väga see, et mu nimi seal kirjas oli, kuivõrd see, et mitte keegi ei suutnud sellele jälile saada, kuidas mu nimi sinna sattus. Küll punuti igasuguseid vandenõuteooriaid - alates sellest, et olen salatrenni teinud, ja lõpetades sellega, et olen nime kirja pannud konkurentide lollitamiseks -, aga mitte keegi ei tahtnud kuidagi kuulda võtta seda, kui ma siin korduvalt kinnitasin: mul ei ole rulluisumaratoniga mitte mingisugust pistmist. Ma ütlesin Klubi Tartu Maraton esindajale ära isegi selle, kui ta kutsus mind rulluisumaratoni paremaid autasustama. Ma ei ole siin ju kunagi enda kohta valetanud - ei saa aru, miks inimesed nii umbusklikud on. Kas pean tõesti ütlema, et ei maksa iseenda rikutuse piires teistesse suhtuda?

See, miks mu nimi sattus kurikuulsa naiste- ja mugavusala stardinimekirja, on ju nii loogiliselt tuletatav. Paljud mehed on siin näidanud üles võimekust üksikutest detailidest arukas ja sageli vägagi tõene sündmuste jada kokku panna, aga kuhu nende loogika küll sedapuhku jäi?

Asi on lihtsalt selles, et Postimees on Klubi Tartu Maraton sponsor. Nagu tavaks, saavad sponsorite esindajad sündmustele vastutasuks tasuta kohti. Olen üks nende kohtade saajaist. Ja selleks, et mitte iga ürituse eel mu nime uuesti üles anda, lasi meie turundustöötaja mind juba hooaja algul kõigile Klubi Tartu Maraton üritustele kirja panna. Nii sattusin ka pahaaimamatult rulluisumaratoni starti.

Mis muud kui peaks püüdma end tuleval aastal parandada. Kas arvate ära, mis suunas?
******Part Läänemere hommikusel rannikul. Foto autor: Kaarel Zilmer.

Foto 1: Tartu rulluisumaratonil osalejad stardi ootel. Foto autor: Kaimo Puniste, Klubi Tartu Maraton (www.kmzphoto.eu)
Foto 2: Tartu rulluisumaratonil osalejad võistlushoos. Foto autor: Kaimo Puniste, Klubi Tartu Maraton (www.kmzphoto.eu)
Foto 3: Tartu rulluisumaratoni finiš. Foto autor: Pille Kannimäe, Scanpix