esmaspäev, august 09, 2010

Pullerits: Kuidas ma sportides surma võinuks saada?

Mitmed elutargad mehed on väitnud, et pole treenimiseks ebasobivat ilma, on vaid treenimiseks ebasobiv riietus. Pärast eilset tahaks näha, mida need elutargad nüüd ütlevad. Ja kas nende elutarkusest ellujäämiseks üldse kasu on?

Jalgratta mugavustreeningusse vahelduse ja pinge lisamiseks lülitusin eelmine nädal paar korda jooksulainele. Ega tolle kuumaga kuumust kiirgavale asfaldile pedaalima väga tõmmanudki. Jah, Tartu Velo klubiga sai teisipäeval ja neljapäeval tehtud kaks ligi 60-kilomeetrist otsa, aga laupäevane 37,6 km üksinda 1:12ga metsikus lõõsas oli tagantjärele mõeldes ehk väikekangelastegu küll, aga, öelge, miks peaks treenima saunalaval?

Niisiis, pühapäeval oli järg taas jooksutrenni käes, nagu kolmapäeval ja reedel. Aga edelataevasse kogunesid järjest tumenevad pilved. Väike vihm kulubki jahutuseks ära, mõtlesin, seda enam, et kui paljud naiste- ja mugavusala harrastajad Tartu ja Jõhvi maanteel veeresid, käisin Alam-Pedja looduskaitsealal matkamas (pildil paremal). Seal ei liikunud tuul peaaegu üldse ja päike küttis läbi sombuse vine lagipähe. Nüüd tekkis lootus, et äge vihm aitab päevase higi maha uhta.

Aga treening Tähtvere pargis muutus eluohtlikuks.

Tuul muudkui tõusis. Kui pargi kõige kesklinnapoolsemas otsas ringi keerasin ja Laulupeo puiestee äärse allee all tagasi jooksin, lendlesid õhus juba lehed ja oksad.

Pisut edasi sealt, kus on jalgrattapood ja algab õlletehase laoplatsi tara, kuulsin selja taga hirmsat raginat. Vaatasin üle õla ja nägin, kuidas pool suurt puud maha prantsatas (pilt ülal vasakul). Ma ei salga, et tekkis pisuke kõhedus.

See treening läheb liiga ohtlikuks, hakkasin taipama. Aga kuhu mul siit puude alt pääseda on? Tuli edasi joosta, kusjuures puude alumised oksad tikkusid üha rohkem näkku peksma. Kõrvalt kihutas mööda jalgrattur - ilmselt pedaalis elu eest, et tormi käest pääseda. Tuule kiirus küündis 26 meetrini sekundis, nagu täna tarkadest allikatest kuulsin.

Seal, kus pargitee keerab lauluväljaku juurest Tallinna maantee poole, oli üle allee suur puu pikali (pildil ülal vasakul). Selle võre ulatus autoteele (pildil all paremal). Sõiduk, mis sealtkaudu tormi käest pääseda üritas - kogu asfalttee oli risu täis -, pidi otsa ringi keerama. Mõtlesin, kas hüppan üle puu. Äkki kukun? Äkki on libe? Jooksin kraavi ja sealtkaudu ümber.

Kolleeg Tiit Reinart ütles täna mu eilse jooksu kohta: algul oli takistusjooks, mis hiljem muutus amokijooksuks. Ega ta väga mööda pannudki. Kui Tallinna maantee äärde viimaks eluga välja jõudsin, tegin esimesel võimalusel pargist minekut ja jooksin koju tagasi. Sealgi oli juba üks langenud puu sõidutee blokeerinud.

Kui koju jõudsin, tundsin, et suu on peenikest liiva täis. Hammaste all krigises ja ragises.

Pärast, kui torm vaibus, käisin kahjustusi takseerimas. Uudistajaid oli, muide, teisigi. Laulupeo puiestee äärsele alleele, just sinna, kust alustasin oma pagemisjooksu, oli kaks suurt puud risti üle mu jooksuraja langenud (pildil paremal). Pargi kõige laiemas, Tallinna poolses otsas oli torm ühe puu koguni koos juurtega üles rebinud (pildil vasakul). Siin-seal oli tuule saagiks langenud mitu latva või suuremat oksa, mis andsid iseenesest korraliku puu mõõdu välja.

Palun ärge tulge mulle nüüd ainult ühte rääkima: et küll too pühapäevane rulluisumaraton oli ikka põnev ja raske ja ohtlikki. Too ei olnud, söandan arvata, isegi mitte mugavus-, vaid koguni naudinguüritus võrreldes selle tormiga, mis ähvardas eile kogu mu edasise spordikarjääri rikkuda.

Fotod 1, 2 ja 4-9: Pühapäeva õhtupooliku tormikahjustused Tartus Tähtvere pargis. Pildistanud Priit Pullerits esmaspäeva hommikul kella üheksa paiku.
Foto 3: Alam-Pedja looduskaitseala. Foto autor: Priit Pullerits

24 Kommentaarid:

At 11:03, Blogger Heiki said...

Ma ei taha küll mingi tähenärija olla, aga kas "jalgratta mugavustreening" on kaubamärk või sa tõsiselt mõtled nii? Olen aastaid nii jalgrattaspordi kui ka jooksmisega tegelenud ja pean mainima, et mõlemad alad on vägagi mittemugavus-spordialad. Kui teha neid alasid hingega, siis on asi mugavusest sama kaugel kui mina maailmarekorditest.

 
At 11:05, Blogger Priit Pullerits said...

Sõita jalgrattaga grupitrennis alla 35 km/h - kas see ei ole mugavus? On ju! Ainus ebamugav asi on see, et aeg-ajalt jääb istmik valusaks. Aga ajad end sadulast püsti ja läheb üle.

 
At 11:36, Anonymous Anonüümne said...

Räägitakse mingist 26 m/sek tuulest... Kurja tegid siiski vaevu 10 min väldanud 36 m/sek orkaanimõõtu puhangud - egas muidu kahjustuste ulatus palju suurem oleks kui 2005.a terve ööpäeva kestnud jaanuaritormis.

 
At 11:46, Anonymous Anonüümne said...

Et sõna võtta rulluisu, kui mugavusala kohalt peaks blogipidaja läbi tegema ühe Tartu Rulluisumaratoni. Justnimelt Tartu oma, sest see on üsna raske rada oma pikkade tõusude ja laskumistega. Ja et see liiga lihtne ei oleks, proovigu sõita üksi, mitte grupis.
Kui see on tehtud ja tulemuseks on aeg alla 1.20 ja siis on ikka veel tegemist mugavusalaga, siis võtan oma rattakiivri blogipidaja ees maha.
Aga niikaua, kuni blogipidaja ei julge isegi starti tulla, pole mõtet hinnanguid anda.

 
At 12:04, Blogger Priit Pullerits said...

Art Soonets, mu "alter ego", keda olen pidevalt edestanud nii jooksus kui suusatamises, sõitis selle "uisu"-maa läbi 1:16ga ja oli 80., eespool peaministerit, ja teisel ringil tegi enamuse ajast ise tööd. Ei ole põhjust arvata, et ma Soonetsist oluliselt kehvem oleks. Nii et... kiiver maha!

 
At 12:09, Anonymous Anonüümne said...

Kas tõesti on jalgrattasport mugavusala,kui samasuguse tuulega kui eile peavad nad vahel võitlema 6 tundi?

 
At 12:13, Blogger Madis said...

Ilmselt oleks olnud sportides võimalik ennem südamerabandusse surra - hirmust.
Minu eilsed seiklused mootorrattaga olid nagu kaadrid seriaalist "Storm chasers".

http://dsc.discovery.com/tv/storm-chasers/

 
At 12:19, Blogger Madis said...

Mis aga puutub nendesse Sinu piltide puudesse, siis ilmselt oligi vaja neid murda. Liiga vanad ja haiged juba. Hea tervisega puu niisama lihtsalt ei lähe.

 
At 12:20, Anonymous Anonüümne said...

"Ei ole põhjust arvata, et ma Soonetsist oluliselt kehvem oleks. Nii et... kiiver maha!"

Kas hr. Soonets arvas ka finishis, et väga mugav ja pingutust mittenõudev sõit oli?

Ainult arvamise pärast ma kiivrit kergitama ei hakka.
Üks asi on arvata, teine asi on teha.

 
At 12:52, Blogger sk8erboi said...

pullerits, võin tartu nelikürituse priipääsme peale kihla vedada, et soonetsi käest saad rulluisus (tm rajal) piisavalt pika puuga. sest vastupidiselt jooksule ja suusatamisele (milles sa soonetsit võidad) kasutatakse rulluisus pigem ratturilihaseid (ja rattas, teatavasti teeb soonets sulle lopelt tuule alla).

 
At 13:01, Blogger Priit Pullerits said...

Head lugejad ja kommenteerijad, palun olge ikka täpsed! Kui ma olen rääkinud, et rattasõit ja rulluisutamine on mugavusalad, siis olen rääkinud alati 1) rattasõidu puhul grupis 30-35ga kuni kahetunnisest loksumisest ja 2) rulluisutamise puhul naisterahva kombel liuglemisest. Ma ei ole kunagi nimetanud 6-tunniseid (ega ka 4-5 tunniseid) rattasõite mugavusalaks ega ole pidanud maailma tipptasemel rulluisutamist mugavusalaks. Aga olen veendunud, et fakt on see, et nii nagu enamus neid kahte ala teeb, on tegemist puhtakujulise mugavusalaga.

Ja õige, Madis, need mädased puud vajasid kindlasti harvendamist.

 
At 13:02, Blogger Priit Pullerits said...

Sull, mul pole absull mõtet Tartu nelikürituse priipääsme peale kihla vedada, sest saan sinna kui sponsori (Postimees) esindaja niigi priilt. Ootan paremat ja sisukamat pakkumist!

 
At 13:08, Blogger sk8erboi said...

kuidas oleks estoloppeti priipääsmega?

 
At 13:42, Blogger Priit Pullerits said...

...sama lugu...

 
At 13:50, Anonymous Anonüümne said...

Silmas pidades peatselt tulevat Tartu Rattamaratoni, peaks Priit praekult Vooremäge sõitma, mitte maanteel grupis tirri laskma ja pidevalt hädaldama, et küll on see rattasõit mugav ala. Niimoodi mugavalt pole ka arengut loota.

Võta maastikuratas ja mine proovi Vooremäel mõni ühistrenn kaasa teha. Kaks 10km ringi pluss mõned singlid peale, lisaks veel rattaga sinna ja tagasi.

 
At 14:40, Blogger Priit Pullerits said...

Praegu käib mugavalt aeroobse baasi ladumine talveks, mitte mingi mägedel kärsatamine. Mägesid tuleb sõita talvel, mitte sügisel. Rattamaraton on lihtsalt üks loodetavasti meeleolukas sõit vahelduseks, mitte võistlus, milleks spetsiaalset trenni teha.

 
At 16:17, Anonymous Anonüümne said...

Aga kus siis on rullsuusa treeningud? Või kavatsed talvel mägesid rattaga võtta?

 
At 17:18, Anonymous Anonüümne said...

Mis ma ütlesin ,et Eesti on kõige vabam ajakirjandus. Pisikese tasu eest kirjutab ajakirjanik täiesti omast vabast tahtest vägeva kiidulaulu terve aasta jooskul. Priipilet selle vaeva eest pole palju tahetud.

 
At 22:04, Anonymous Anonüümne said...

PP: Ma ei ole kunagi nimetanud 6-tunniseid (ega ka 4-5 tunniseid) rattasõite mugavusalaks ega ole pidanud maailma tipptasemel rulluisutamist mugavusalaks. Aga olen veendunud, et fakt on see, et nii nagu enamus neid kahte ala teeb, on tegemist puhtakujulise mugavusalaga.

Priit, sinu klassifikatsiooni järgi on need alad ja treeningud, mida sa teed kõik puhas mugavus, (rullsuusk, jooks, suusatamine multisport jne) kuulud ju enda nimetatud enamuse hulka. MOTT.

 
At 09:41, Anonymous Anonüümne said...

Jumal tänatud et ellu jäid, muidu polekski kellegi tuleval talvel mõõtu võtta.

 
At 10:55, Blogger Vigurivänt said...

Minuga juhtus samal tormisel õhtul harrastussportlase õudusunenägu, jäin staadionile lõksu :) Kuna naine oli juba varem Võrust helistanud, et jube torm möllab ja veidi hiljem sai klubikaaslane kõne Tartust, siis oli selge, et mingi jube asi on lähenemas. Sõitsime Rakke rattamaratoni rada läbi ja keerasime enne lõppu auto juurde ära. Sain viimase ratta veel autosse visata, kui tuul sissesõidutee puid täis ladus. Parkisin auto pärituult ja suurtest puudest eemale ja jälgisin kuidas loodus möllas. Metsatukk, kus me oleksime pidanud asuma, kui oleksime raja lõpuni sõitnud, pühiti maatasa.
Probleemid edasiliikumisega olid ka Piibe maanteel, kus puud teedel laiutasid ja üllatuslikut oli keeruline Tartust läbi saada, sest juhtmeid ja puid vedeles igal pool.
Mis mugavustreeningusse puutub, siis paljudele on palju raskem end sadulas väsimuse foonil väntama sundida samas kui joostes on ühe jala teise ette asetamine loomulik tegevus. Uisutamine ja üleüldse igasugune sportimine on mugav seni, kuni teed seda vaid lõbu pärast, kui plaanid tulemust parandada, siis pole mugavusest enam haisugi.

 
At 14:10, Anonymous Argo said...

Tegelikult Priit see, mis toimus Tartu-Jõhvi maanteel ei olnud enam sport. Pakun, et seal asfaldi kohal oli isegi üle 40kraadi. Oma 5-6 inimest viidi kiirabiga finishist minema ja seda mitte kukkumiste tõttu. umbes 780'st (36km) startijast ei lõpetanud 160. Minul endal kadusid hobujõud juba peale esimest Aovere tõusu, edasine oli tõeline piin. Need 35,72km läbisin lõpuks sama ajaga kui varasemalt 42,5km (Tallinna RUM). Eks muidugi oma viga ka, et ei osanud õigesti jõudu jagada. Loodame et nendega, kes tilgutid küljes minema viidi, on ikka kõik korras. Pisut tolerantsust poleks siinkohal liiast.

 
At 09:09, Anonymous Anonüümne said...

aga mis mugavusaladel viga on? ega sporditegemine (samuti töötegemine jms) ei peagi tingimata mingi masohhistlik enesepiinamine olema... Vähemalt mitte pidevalt.

 
At 10:30, Blogger xjd7410@gmail.com said...

20180518 xiaoou
uggs outlet
nike foamposite
cheap jordans
true religion jeans
ugg outlet online
tods outlet
michael kors outlet
longchamp outlet store
cheap jerseys
ferragamo shoes

 

Postita kommentaar

<< Esileht