Pullerits: Kuidas ma sportides surma võinuks saada?

Mitmed elutargad mehed on väitnud, et pole treenimiseks ebasobivat ilma, on vaid treenimiseks ebasobiv riietus. Pärast eilset tahaks näha, mida need elutargad nüüd ütlevad. Ja kas nende elutarkusest ellujäämiseks üldse kasu on?

Jalgratta mugavustreeningusse vahelduse ja pinge lisamiseks lülitusin eelmine nädal paar korda jooksulainele. Ega tolle kuumaga kuumust kiirgavale asfaldile pedaalima väga tõmmanudki. Jah, Tartu Velo klubiga sai teisipäeval ja neljapäeval tehtud kaks ligi 60-kilomeetrist otsa, aga laupäevane 37,6 km üksinda 1:12ga metsikus lõõsas oli tagantjärele mõeldes ehk väikekangelastegu küll, aga, öelge, miks peaks treenima saunalaval?

Niisiis, pühapäeval oli järg taas jooksutrenni käes, nagu kolmapäeval ja reedel. Aga edelataevasse kogunesid järjest tumenevad pilved. Väike vihm kulubki jahutuseks ära, mõtlesin, seda enam, et kui paljud naiste- ja mugavusala harrastajad Tartu ja Jõhvi maanteel veeresid, käisin Alam-Pedja looduskaitsealal matkamas (pildil paremal). Seal ei liikunud tuul peaaegu üldse ja päike küttis läbi sombuse vine lagipähe. Nüüd tekkis lootus, et äge vihm aitab päevase higi maha uhta.

Aga treening Tähtvere pargis muutus eluohtlikuks.

Tuul muudkui tõusis. Kui pargi kõige kesklinnapoolsemas otsas ringi keerasin ja Laulupeo puiestee äärse allee all tagasi jooksin, lendlesid õhus juba lehed ja oksad.

Pisut edasi sealt, kus on jalgrattapood ja algab õlletehase laoplatsi tara, kuulsin selja taga hirmsat raginat. Vaatasin üle õla ja nägin, kuidas pool suurt puud maha prantsatas (pilt ülal vasakul). Ma ei salga, et tekkis pisuke kõhedus.

See treening läheb liiga ohtlikuks, hakkasin taipama. Aga kuhu mul siit puude alt pääseda on? Tuli edasi joosta, kusjuures puude alumised oksad tikkusid üha rohkem näkku peksma. Kõrvalt kihutas mööda jalgrattur - ilmselt pedaalis elu eest, et tormi käest pääseda. Tuule kiirus küündis 26 meetrini sekundis, nagu täna tarkadest allikatest kuulsin.

Seal, kus pargitee keerab lauluväljaku juurest Tallinna maantee poole, oli üle allee suur puu pikali (pildil ülal vasakul). Selle võre ulatus autoteele (pildil all paremal). Sõiduk, mis sealtkaudu tormi käest pääseda üritas - kogu asfalttee oli risu täis -, pidi otsa ringi keerama. Mõtlesin, kas hüppan üle puu. Äkki kukun? Äkki on libe? Jooksin kraavi ja sealtkaudu ümber.

Kolleeg Tiit Reinart ütles täna mu eilse jooksu kohta: algul oli takistusjooks, mis hiljem muutus amokijooksuks. Ega ta väga mööda pannudki. Kui Tallinna maantee äärde viimaks eluga välja jõudsin, tegin esimesel võimalusel pargist minekut ja jooksin koju tagasi. Sealgi oli juba üks langenud puu sõidutee blokeerinud.

Kui koju jõudsin, tundsin, et suu on peenikest liiva täis. Hammaste all krigises ja ragises.

Pärast, kui torm vaibus, käisin kahjustusi takseerimas. Uudistajaid oli, muide, teisigi. Laulupeo puiestee äärsele alleele, just sinna, kust alustasin oma pagemisjooksu, oli kaks suurt puud risti üle mu jooksuraja langenud (pildil paremal). Pargi kõige laiemas, Tallinna poolses otsas oli torm ühe puu koguni koos juurtega üles rebinud (pildil vasakul). Siin-seal oli tuule saagiks langenud mitu latva või suuremat oksa, mis andsid iseenesest korraliku puu mõõdu välja.

Palun ärge tulge mulle nüüd ainult ühte rääkima: et küll too pühapäevane rulluisumaraton oli ikka põnev ja raske ja ohtlikki. Too ei olnud, söandan arvata, isegi mitte mugavus-, vaid koguni naudinguüritus võrreldes selle tormiga, mis ähvardas eile kogu mu edasise spordikarjääri rikkuda.

Fotod 1, 2 ja 4-9: Pühapäeva õhtupooliku tormikahjustused Tartus Tähtvere pargis. Pildistanud Priit Pullerits esmaspäeva hommikul kella üheksa paiku.
Foto 3: Alam-Pedja looduskaitseala. Foto autor: Priit Pullerits