Pullerits: Miks ohtlik rattasõit tekitab põnevust?

Paradoksaalne, aga mulle rattasõit juba meeldib. Maanteel, mitte maastikul. Mugavusala, seepärast. Olen seda maininud ka teistele harrastajatele, kes Tartu Velo klubi teisipäevastel ja neljapäevastel grupisõitudel klubi "poolproffide" sappa haagivad. Aitäh klubilistele meid tolereerimast! Ainus häda on see, et klubilised sõidavad seal ees hirmus aeglaselt, pisut-pisut üle 30 km/h. Kiireks läheb neil alles siis, kui finiš paistma hakkab.

Ja siis läheb asi ka ohtlikuks. Olen kuulnud, et isegi käkaskaela on lennatud. On see tõsi?

Kui üks terava jalaga klubiline, minust pool pead pikem Paul Lõiv, kuulis ühe lõpuspurdi järel minu kurtmist, et ta oli mulle ette keeranud - mis tegelikult oli minu kogenematusest tingitud heitumine tema täiesti normaalse manöövri järel -, lubas ta mind järgmisel korral lahti vedada. Ja mis siis sai?

Sõitsime eelmisel neljapäeval Tallinna maanteed pidi tagasi Tartu poole. Sain ilusasti Lõivuga paari. Mindi, nagu ikka, pisut üle 30 km/h. Küsisin, et mis oleks, kui sõidaksime nüüd eest ära. Ta ütles, et nii ei tehta ja nii ei ole kombeks, vaid et spurti alustatakse Tiksoja ristis ja finiš on bussipeatuses enne raudtee ülesõidukohta. Selge. Kõige viimane, mida ma teha tahan, on klubiliste treeningusse oma hasardiga segadust külvata. Nagu ütlesin, olen niigi tänulik, et nad minusugust algajat enda seas sallivad.

Järgmistel kilomeetritel tegeles Lõiv minu teoreetilise ettevalmistamisega. Rääkis, et närv ei tohi liiga vara üles ütelda; et viimane käik tuleb sisse panna 50 meetrit enne lõppu, mitte varem; ja ütles, et kui suudan finišiheitluses üles kruvida kiiruse 58 km/h, siis tõenäoliselt ei suuda keegi tagant tuulest välja tulla - ta on ise selle kindlaks teinud.

Vahetasime enne lõpukiirenduse algust kohad. Lasin Lõivu kui lahtivedaja vasakule ning ise läksin paremale. Aga see, nagu selgus, oli viga. Sest kui tempot üles hakati tõmbama, ei saanud ma paremalt kuidagi vasakule (kus oli rohkem vaba ruumi) Lõivu taha, sest tal olid oma rea mehed tihedalt sabas. Otsustasin siis minna paremalt poolt tee servast ja tõmbasin end neljandale positsioonile. Lõiv ilmus vasakult minuga samale joonele, aga meesterivi oli meie vahel.

Kui saabus aeg eelviimane käik sisse panna, olin omadega plindris. Paremal ei olnud lihtsalt ruumi. Oleksin sattunud teepeenrale. Sinna mu lõpukiirendus vett vedama läkski. Polnud muud teha kui jalg sirgu lasta. Peaaegu kõik vurasid tagant mööda.

Pole hullu. Amatööri õppetund. Kust mujalt need kogemused tulevad kui seesugustest katsetustest. Ja kes võitis? Loomulikult Lõiv.

Selle nädala teisipäeval oli ühistrennis ligi poolsada meest. Nagu ikka, klubilised eesotsas ja amatöörid taga. Seekord oli finiš Tartu Ringteel Viljandi maantee ristist Ilmatsalu risti osutava märgini. Viljandi ringil hoidsin end amatööride rivis teise paari, et sealt saaks kohe "poolproffide" rongi taha haakida. Aga ühte tabasin kohe algul ära: tuul on ebasoodne - puhus sellelt küljelt, kus eessõitjaist sai mööduda (vasakult), kergelt vastu. Seega, järeldasin, tuleb sealt küll hoog üles kerida (sest rivi hoidis teeservas hästi paremale) ning siis püüda ketis vaba kohta leida, kuhu end sisse suruda.

See õnnestuski. Aga häda oli selles, et sealt rivist polnud enam kusagile minna kui ainult tuule kätte. Ent nagu Lõiv oli õpetanud: ära kaota närvi, oota! Ootasingi soodsamat hetke, kuni rivi laiali valguma hakkab, et siis endale paremal positsioonil vedaja leida. Mitte ise üksinda ründama minna. See õnnestus. Leidsin pasliku lahtivedaja, aga just siis, kui hakkasin temast vasakult mööduma, tulid tagant kaks meest, kes hüüdega endast märku andsid. Lasin nad halvema vältimiseks mööda, siis haakisin nende sappa.

Kokkuvõttes sain oma lugemise järgi 13. koha. Esimesed olid muidugi hästi kaugel, kindlalt üle 50 meetri eest ära. Kuid positiivne oli see, et oma koha sain ilma, et oleks tagumikku korrakski sadulast kergitanud, ja kohe kindlasti jäi mul paras varu.

Ja loomulikult oli positiivne see, et kõik ellu ja terveks jäid. Pärast küsisin kamraad Art Soonetsilt, miks tema lõpukiirenduses ei osalenud. Ta vastas, et liiga ohtlik.

Aga mis ma parata saan, et sellised kiiremad sutsakad ja heitlused mulle rattasõidus meeldivadki. Siis ei ole see enam mugavusala. Aga on kahjuks neetult ohtlik ala. Mis teha?
******
Paope laht Hiiumaal. 11. juuli 2010. Pildistanud Priit Pullerits

Foto 1: Jalgrattavõistlus Moskva lähistel. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix
Foto 2: Paul Lõiv, Lõunakeskuse akustilise ruumi Audiodesign omanik. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Nüüd läheb lõpuspurdiks. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix
Foto 4: Jalgratturid püüavad üksteise selja taga tuult. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix
Foto 5: Kõvad mehed finišeerivad uhkes ja rahumeelses üksinduses. Jasper Stuyven Belgiast tuleb juunioride maanteesõidu maailmameistriks. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix