Pullerits: Kuidas ma Võru rattarallil ilma püüdsin teha?

Kui ma kodus teatasin, et kamraad Art Soonets, kes juhib Baltimaades Scanpixi fotoagentuuri, tänu millele saan siin avaldada ilusaid pilt, kutsus mind taasiseseisvuspäeval Võru rattarallile, kuulsin vastuseks: «Mine ja abiellu ka selle Artiga.»

Juba võistluse stardikoridoris ähvardas olukord käest minna. Osa mehi tuli oma kolmekohalise tagumikunumbriga läbi teise grupi ning puges lindi alt läbi esimesse gruppi. Neil on litsents, kõlas õigustus. Ühel hetkel oli neid litsentsimehi nii palju, et teise grupi (100-200) liikmete seas tekkis spontaanne tahtmine samuti oma positsiooni parandada. Juba olid mitmed valmis linti üles tõstma, kui ütlesin, et ärge tehke seda, sedasi tekib kaos. Nad siis ei teinudki.

Jalgrattaspordis on mõned kirjutamata reeglid. Näiteks see, et söögipausi ajal keegi vahespurti ette ei võta. Aga reegliks võiks saada ka see, et kes tahab litsentsiga ettepoole saada, peab seda stardis korraldajatele ette näitama ja siis sisenema sellesse koridori, kuhu litsents tal lubab siseneda. Teine kirjutamata reegel võiks olla see, et stardikoridoris keegi oma grupis ettepoole ei trügi. Kui tahad startida oma grupis esireast, tule aegsasti kohale. Ratastega on niigi kitsas ning eesmiste vahelt läbi pugemine ei ole kellelegi mõnus. Järgmine kord ütlen sellistele kõva häälega, nii et kõik kuuleks: «Ei, siit küll mööda ei saa! Kus sa varem olid, et nüüd siia trügima tuled.» Võtku sellised tüübid eeskuju Allan Orasest, kes tuli esimesse grupi viimaste seas ning võttis seal rahulikult koha sisse tagumises reas, mitte ei hakanud ettepoole pugema, ehkki ta tase oleks seda vabalt lubanud, isegi õigustanud.

Pärast tehnilist starti Võru piiril võeti kiirus kohe üles. Vaatasin spidomeetri pealt, et kerges vastutuules mindi 50 km/h. Hoidsin rahulikult tuulevarju, sest ega ettepoole olnud kusagile nihkuda. Peamine oli jälgida, et eesmistega vahe sisse ei tuleks.

Esimese pöörde eel vaatasin, et kaks meest olid suure grupi eesotsas selja küüru tõmmanud ja üritasid putket teha. Mitte ei saa aru, mida seesugused mõtlevad. Kellele nad ennast näidata tahavad? Ent samas oli ka näha, et grupp venis pikaks nagu soolikas. Ja see ei olnud hea märk.
Varsti juhtuski see, mida karta oli. Sõidetud oli 14 km, kui keegi lasi eespool vahe sisse ja oligi krõksti! kett (mitte ratta oma) katki. Nüüd tuli pingutama hakata: kas saab hammastega veel grupi tagumikust kinni või mitte. Minu õnneks leidus samasuguseid meeleheitlikke üritajaid teisigi, näiteks nr 44, ja üksteise alla tempot kerides saigi end gruppi tagasi veetud.

Paraku mitte kauaks. 17. kilomeetril tuli s-kurviline raudteeületuskoht, kus tuli hoog maha pidurdada, ja kui selle uuesti üles sain, oli lõõts nii pikaks veninud, et jäi vaid suurele grupile head teed soovida.
Tegelikult juhtus see, mis paratamatult kunagi juhtuma pidi, isegi hilja. Soonets, kes oma mustas Fordis kohtunikuna kõige taga sõitis ja mahajääjate numbreid kirja pani, tunnistas, et oli pikka aega imestanud, et ma ei tule ega tule talle selg ees vastu. Ja kui ma siis lõpuks tulin, sõitis ta minust vähimagi haletsuseta mööda ning jättis mind iseenda eest võitlema.

Ausalt öeldes puudus mul sel võistlusel eesmärk. Soonetsiga Tartust Võrru sõites asja arutades leidsime, et mõistlik oleks teha endale üks ilus väljasõit, nautida Lõuna-Eesti loodust ja ilusat ilma, mitte pärasoolt välja pongestada. Sest mis vahe seal on, mitmenda koha ma saan. Sellega pole mul kellelegi midagi tõestada.
Niisiis, 17.-18. kilomeetril, just enne Haanja tõuse, jäin üksi. Tõsi, tee äärest haakis end minu seltsi veel paar sõitjat, aga neile ülekohut tegemata võin väita, et ega neist eriti abi olnud. Näiteks nr 50 (kahjuks pole kuskilt leida, kes mis numbri all võistles) hingeldas tõusude lõpus nagu auruvedur, mis ausalt öeldes andis mulle vaid jaksu juurde: see motiveerib, kui tunned end teistega võrreldes paremini; siis tekib isegi hasart, et peaks püüdma konkurente kõvemini küpsetada.
Samas, ega mu enda kiirus neil tõusudel ka kiita olnud. Vaatasin, et 27 km/h. Nojah, mõtlesin, grupp läheb kindlasti 35ga. Isegi gruppi nägemata tundsin, kuidas vahe muudkui käriseb. Kuid ega mul muud ka teha olnud kui edasi pressida. Selg ees tuli vastu veel paar sõitjat. Läksin hooga mööda. Viimaks vaatasin vilksti! üle õla – ja mis ma nägin: päris pikk hanerivi kasutas mu veoteenust. Ega ma kade olnud. Vähemalt ei saa keegi pärast öelda, et ma luuslanki lasin.

Enne Haanja teele keeramist otsustasid kaks meest, nr 116 ja 136, nina minu selja tagant välja pista. «Kas on abi vaja?» küsis üks neist. «Miks ka mitte» või «kulub ära» – midagi sellist sai vastatud. Aga nemad olid ka kaks ainsat, kes initsiatiivi ilmutasid. Teised hoidsid endiselt kindlameelselt tagaplaanile.

Üllataval kombel ei kujunenud tõus Haanjasse nii raskeks, nagu olin kartnud. Kohati tundus isegi, et laskumisi on vaat et sama paljugi kui tõuse. Ja peagi hakkas eespoolt paistma üks väiksem grupp. Ma ei kahelnud põrmugi, et saame selle kätte.

Enne Haanjat saimegi. Ja kes seal grupikeses olid – enamik puha Tartu Velo klubi vormis mehed. Nii et järelikult ühistrennidest tuttavad tegelased. Kui nad alla neelasime, sõitsin tõusul kohe kõige ette, et märku anda: hei, mehed, näete, mina siin! See mõjus. Paul Lõiv, Velo klubi teravamaid lõpuspurdimehi, rääkis pärast võistlust supilauas, et oli saanud ikka paraja kreepsu, kui nägi, et minusugune oli järele jõudnud. Et palju ei puudunud, et parema meelega oleks ta sõidu sellise sürpriisi peale hoopis katki jätnud. (Hiljem püüdis ta end vabandada vahepealse haigusega. Oleksin võinud ka vabandada, et sorry, mehed, et mugavustrenni pealt teid kinni püüdsin. Ja vabandust ka selle eest, et olen sel aastal sõitnud rattaga vaevalt 1900 km.)

Pärast Haanjat tuli huvitav üles-alla ja keerakutega lõik. Hoidsin ikka kangekaelselt grupi eesotsa, sest kujutasin ette, mida pärast öeldakse, kui ma seda ei tee: näete, lasi teiste taga villast, tööd ei teinud. Kui aga grupp minu arust liiga rahunenult sõitma hakkas, siis vajutasin ühel avarama vaatega lõigul kõvemini pedaalidele, tõmbasin kõige ette, vedasin kiiruse 50 km/h-ni, et hakataks ikka kiiremini liigutama. Aga mis te arvate, et see manööver kedagi morjendas? Mõnesaja meetri järel piilusin selja taha – kas sa kae, grupp oli umbes poolsada meetrit maha jäänud. Hiljem kuulsin, et teised olid selle vahesööstu peale peenikest naeru pidanud.

Aga mulle meeldis sõitu pisut elevust ja vaheldust tuua. See pole ju kuigi põnev – ühiselt loksuda. Ent siis, kui ülejäänud mu uuesti kätte said, lausus Lõiv umbes nii: «Kolmandik distantsi on läbi, näis, kas sa lõpuni ka nii kestad?» Siis hakkasin mõtlema, et tõepoolest, hulk tõuse on veel ees, ja kas on ikka mõtet end sedasi kulutada. Endine suusamees Peip Reedi oli mulle paar päeva enne võistlust rääkinud, kuidas tema Rõuge kandis sageli maha on jäänud. Rõuge oru läbimine ootas aga peagi ees.

Nii palju olen rattasõidust ikka jagama hakanud, et grupi sappa ei tohi jääda. (Ja grupi sabast ma ju seegi kord just maha pudenesin.) Niisiis lähenesin Rõugele teisel positsioonil ja võtsin laskudes juhtohjad enda kätte. Sest äkki tehakse Eesti ema kuju juurde tõustes taas selline sööst nagu Tartu rattarallil Otepääle, mis on peamisi minusuguste maharaputamise kohti.

Üllataval kombel oli Rõuge tõus täiesti talutav. Ohtlik moment tekkis vaid siis, kui mäe otsa jõudnuna raami küljest pudelit võtsin ja tagumiste eest kogemata läbi vänderdasin. Minu viga! Palusin vabandust. Õnneks oli kiirus väike ja midagi ei juhtunud. Kuid mingisugusest ilmselt samalaadsest olukorrast tekkis Tsoorus katastroof.

Aga enne Tsoorut tuli läbida veel üks org ja sealt üles vändata. Seal hämmastas mind üks tõsiasi. Nimelt see, et tõusust rassisid kõik üles küll, kuid seejärel lasti ühiselt jalg sirgu ehk võeti sisse puhkeasend. Mu meelest oleks võinud just siis juurde panna, et kontrollida, kes jaksab ja kes mitte. Ainsana jaksas koos minuga Vladimir Katin (nr 130). Teised aga võtsid umbes kilomeetriks kõik minu sappa ega üritanudki jätkuval laugel tõusul ette tulla. Mis siis, et minust ja Katinist eespool näitasid kolm jooksikut tahtmist putket teha. Aga kas mitte Lõiv polnud see, kes teisi tagasi hoidis, et las nood lähevad?

Tsoorust välja sõites juhtus hirmus lugu. Järsku oli eespool kuulda raginat ning seejärel nägin, kuidas üks ratas, ilma sõitjata, vähemalt kahe meetri kõrgusele õhku lendas. Pidurdasin, sujuvalt. Tundsin, kuidas mulle tagant sisse sõideti. Olin mõttes valmis, et nüüd on käiguvahetaja rikutud. Siis kuulsin, kuidas mulle otsasõitnu kukkus. Kõik see käis nii kiiresti, et polnud õieti aega ehmudagi. Ja ega keegi juhtunust suurt numbrit teinudki. Grupp sõitis tagasi vaatamata edasi. Julm ala see rattasport – langenud jäetakse lahinugväljale surema, igaüks on ainult iseenda eest väljas.

Kui jõudsime Valga-Võru maanteele, hakks tempo tõusma. Ja tunnistan ausalt, mulle see eriti ei meeldinud. Esiteks, kuna võeti haneritta, tuli täpselt luurata eessõitja selja taga ja hoida hoolikalt vahet. Teiseks, kuna ohtlikku tahaotsa ei tahtnud langeda, hoidsin pidevalt umbes 5.-7. positsiooni. Isegi kui saabus aeg eespoolt taha vahetada, ei riskinud minna rivi lõppu, vaid hõivasin ikka koha kolmandiku peal. See tähendas, et pidin enam-vähem pidevalt olema võitlusseisundis. Ja pikapeale hakkas see väsitama. Nii et siis, kui nihkusin vahetustega 2.-3. kohale, lasin nimme pisut vahe sisse ja tõmbasin tempot alla. Huvitav, kas keegi sellest aru ka sai? Aga ega see ju keelatud ole, eks? Taktikaline mäng, on ju nii?

Kõige raskem hetk saabus siis, kui keerasime umbes 20 km enne lõppu Võru-Valga maanteelt kõrvale ja tuli pikem tõus. Järsku sõitsid kõik minust hooga tagant mööda. Ühtäkki avastasin end grupi lõpust. Kas nüüd jäängi maha, tuli väike hirm. Võtsin jõuraasud kokku ja pressisin järele, et vaid paremkurvi järel näha, kuidas tõus läheb muudkui edasi. Uhh! Aga sisendasin endale, et ei anna alla, ei anna alla. Tahtejõuga sain endast võitu ja jäin ilusasti gruppi. Nii kui üles sain, läksin kohe positsiooni parandama. Ära tagaotsast, ära!

Järgnev tõusude-laskumistega keerutav kitas tee oli taas rohkem minu maitse. Paari kilomeetri järel, kui keegi mu enesetunde järele päris, tundsin end taas väga hästi. (Aitäh huvi tundmast!) Nii hästi, et võtsin rahulikult sisse oma koha grupi esimeses kolmandikus. Olin enam-vähem kindel, et nüüd ma enam grupist välja ei pudene.
Viis kilomeetrit enne lõppu saabus Soonets oma musta Fordiga vastu. See andis tiivad – tähendab, et lõpp on peagi käes. Kuid ega keegi üleliia kihutama tõtanud. Selge, et kõik passisid parajat hetke, mil on suurelt teelt Võru kesklinna suunas keeratud.

Tagantjärele mõeldes oli teistega koos passima jäämine vististi viga. Kuna tempo oli viimastel kilomeetritel rahulik, oleks pidanud pigem end sadulast püsti ajama ning Fordile järele spurtima. Huvitav, kas Lõiv, keda ma peale Tsooru intsidenti olin vaid korra grupi eesotsas näinud, oleks ka siis teistele hõiganud, et las ta läheb? Suure tõenäosusega poleks ma lõpuni kestnud, aga vähemalt oleksin üritanud.

Nüüd läks aga nii, et viimasel pooleteisel kilomeetril hakati nii vasakult kui paremalt ettepoole trügima ning peagi olin taga karbis. Kuid ega ma kurda, sest finišieelse terava parempöörde tõttu ei söandanud ma niikuinii äkilisemaid liigutusi tegema hakata. Peamine on grupiga õnnelikult ja tervena finišisse jõuda, olin jõudnud järeldusele, kui tarbetus lõpurüsinas kõik kihva keerata.

Lõpus läkski nii, nagu arvata oli. Lõiv lõi lõpuheitluses kõiki. Jäin temast maha üheksa sekundit, olin oma grupis eelviimane. Kõik võtsid lõpukurvi laia kaarega, püüdsin seestpoolt vabalt rajalt lõigata, aga tulemus oli see, et tuli hoog maha pidurdada ja sealt ei olnud enam võimalik kiirust üles saada. Sain 2:42.19ga 124. koha, seenioride teises vanuseklassis olin 18., võitjale kaotasin pisut üle 19 minuti.

Hinnangut ei oska ise kogenematuse tõttu anda. Las seda annavad teised. Igatahes parim naine kaotas mulle neli minutit. Nagu ka Raul Kaldre, kes andis mulle aastaid tagasi oma kasutatud pulsikella. Olavi Mõts, kõva pedaalija Haanja Rattaklubist, lõpetas viis minutit hiljem. Üldse tuli minust hiljem üle lõpujoone 71 võistlejat. Aga 123 lõpetasid enne... Siit, nagu kombeks öelda, on nüüd hea edasi minna. Aga kuhu? Ja mis mõttega? Ja kas ikka on?
******
Aed Laukal Hiiumaal. 11. juuli 2010. Pildistanud Priit Pullerits

Foto 1: Enne Võru rattarallit sai iga osaleja endale Võru spordihoone seinalt sobiva ratta valida. Nali! Tegelikult on see rattapood Saksamaal. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Liivalinn Võrus Tamula järve kaldal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Priit Pullerits üritab Haanja kõrgustikul üksinda grupile järele jõuda. Nali! Tegelikult on see foto rattavõistluselt USAs New Hampshire'i osariigis. Foto autor: Scanpix Sweden
Foto 4: Võru rattarallil ohustasid osalejaid teedele langevad kivid. Nali! See kivi on kukkunud teele Saksamaal. Foto autor: Scanpix Sweden
Foto 5: Võistlejaterivi hakkab pikaks venima - seda küll Venemaal, mitte Võrumaal. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix
Foto 6: Nii harjutasid biitlid rattasõitu 1965. aastal Bahamas, aga Võru rattaralli starti ei ilmunud kahest elus liikmest ikkagi kumbki. Foto autor: TopFoto/Scanpix
Foto 7: Eesti ema kuju Rõuges. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 8: Abivalmis noormees abistamas õnnetut rattaneiut - seda mitte Võru rattarallil, vaid Vera Sorokina maalil "Noorus". Foto autor: RIA Novosti / Scanpix
Foto 9: Nii sõitsid ratturid nõukogude ajal. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix
Foto 10: Nii aitab koer rattapolitseil ratturite üle korda - mitte küll Eestis, aga kusagil Aasias. Foto autor: Topham Picturepoint / Scanpix
Foto 11: Pärast Võru rattarallit riputasid kõik osalejad oma sõiduvahendi Võru spordihoone seinale tagasi. Nali! Tegelikult on see sama rattapood Saksamaal, mis on avapildilgi. Foto autor: Reuters/Scanpix