Pullerits: Mis on tegelikult põnevaim rattaala?

Kõrvalt vaadates paistab asi lihtne. Ja hirmus lahe. Nii ongi mõned eluvennad endale ratta sebinud ning Võru lähistel Kütirous selle seljas endaga pikemalt aru pidamata alla kihutanud.

Tulemus on – et tulemust pole. «Parimal juhul käivad külili ja enam tagasi ei tule,» nendib Triinu Laurits, Eesti naiste seas parim downhilli sõitja.
Aga kõik mehepojad ei anna nii kergelt alla. Mõni proovib ikka veel. Paar korda on tulnud seesugustele enesehävitajatele lõpuks kiirabi järele kutsuda.

Downhill ehk eestikeelse pisut kohmaka nimetusega mäest laskumine on adrenaliinirikkaim rattaala. Ja Kütiorg, kus talviti võimutsevad lumelaudurid ja slalomistid, on Eestis parim koht, kus seda harrastada. Parim – see tähendab kõige järsem, üle kivide ja juurikate, kahe meetri kõrguste ja kuni 20 meetri pikkuste hüpetega. Nende näitajate poolest ei jää Kütioru kuus rada millegi poolest alla maailma tippradadele. Üksnes pikkusest tuleb puudu: heal juhul 700 meetrit suurvõistlustel tavapärase 2-3,5 km vastu. Ja ka kiirused tikuvad välisradadel palju suuremaks, lausa 100 km/h ligi. Kütioru keerulised kurvid ei võimalda kuigi palju üle 40 km/h kätte saada.

Vastasel korral võib juhtuda, et ka vilunud sõitjaile tuleb kiirabi kutsuda.

Aga selleks, et adrenaliini kätte saada, peab hirmus tugev olema. «Muidu ei jõua lenksu kinnigi hoida,» lausub Viljar Teppo, Eesti kogenuim sõitja. Ta on harrastanud arvukalt alasid alates motokrossist ja lõpetades murdmaasuusatamisega, osalenud isegi rongilt mahahüppava kaskadöörina «Detsembrikuumuses». (27 korda pidi hüppama, enne kui kaader tehtud sai.)

«Ega sa pole siin turist, et veered alla,» lisab Laurits. «Kogu aeg on lihased pinges.»

«Kümme aastat olen rabelenud,» tunnistab Teppo, turvaseadmete paigaldaja. «Nüüd hakkab midagi alles tulema.» Mis siis, et oma 37 eluaastaga on ta enamiku teiste sõitjate seas nagu vanaisa. Tõsi, maailmameister inglane Steve Peat on temast vaid aasta noorem. Teppo parimaks kohaks MMil on seni 68. (140 startija hulgas).

Miks nii soliidses eas, juba kümme aastat jutti, jätkuvalt mäe peal rattaga laskumas käia?

«See on haigus!» vastab Teppo naerdes. «Kui mõne hullusega hakkama saad, on laks nii kõva – jess, ära tegin!» Laksu all mõtleb ta loomulikult adrenaliinilaksu.

Eestis leiduvast 120 harrastajast, kellest võistlustel löövad kaasa heal juhul pooled, on vaid viis kaunimast soost. Seda polegi tegelikult nii vähe. Skandinaavia meistrivõistlustel osaleb kokku kõigest kaheksa naist. 27-aastane heledapäine Triinu Laurits, kes varem tegelenud sisekujundusega, pole parim üksnes Eestis, vaid lausa Baltimaades. Maailma parimail naissõitjail on vanust üle 30.

Mis teda nii kaelamurdvale isaste alale tõi?

«Mõtlesin, kas olla higises aeroobikasaalis,» vastab ta, «või lähen sõpradega välja.»

Traumad ei taba mõistagi vaid arulagedaid eluvendi. Kui Laurits üle-eelmisel aastal oma elu avastardi tegi, jäi tal finišist meeter puudu. Enne lõpujoont tuli kaks hüpet, mis lõid ta tasakaalust välja. Laurits maandus nii õnnetult, et küünarliiges väändus välja. Kips. Selle aasta algul jäi tal libedal kohal kukkudes pöial silla puitlippide vahele. Raksti! keeras pöidla jakust välja.

Teppo murdis mullu Lätis rangluu. «See on normaalne asi,» sõnab ta ükskõiksel moel. Väiksemaid vääratusi, nagu peaga vastu puu sõitmine, nii et kiiver kildudeks, või õlaga puu rammimine, nii et puu pooleks, ei pea ta millekski.

«Käe- ja peapõrutusi ikka juhtub,» tõdeb Laurits.

Aga lisab siis rõõmsalt: «Vigastusi on siiski vähem kui sõitu.»
******Sillaotsa, Alam-Pedja looduskaitseala. 8. august 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Viljar Teppo Kütioru trampliinil. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Postimees/Scanpix
Foto 2: Juunior Paul Raid Kütioru kiviseimal lõigul. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Postimees/Scanpix
Foto 3: Paul Raid hüppab Kütiorus üle oja. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Postimees/Scanpix
Foto 4: Paul Raid sõidab Kütiorus üle juurikate. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Postimees/Scanpix