Pullerits: Mida teha ootamatult tekkinud sponsoriga?

Eile tuletasin meelde, mida Kalmer Tramm, Eesti naiste suusakoondise treener, oli mulle paar aastat tagasi sügisese ettevalmistuse kohta õpetanud. Nimelt, kuidas reielihaseid tugevdada. Selleks ajasin naise Optima õhtul välja - tegelikult ajan seda välja igal hommikul, kui tööle lähen (mis tekitab muidugi küsimuse, kas see ratas ikkagi on enam naise oma), ent neid kilomeetreid treeningmahu sisse siiski ei arvesta, nii et ärge kahtlustagegi, nagu ma teeks sohki - ja suundusin selle seljas Tähtvere spordiparki. Seal olid Jaak Teppani õpilased rullidel sõitmisega juba täies hoos. (Muide, ei tohi kasutada sõna rullikud, tegi Jaak Teppan mulle selgeks - see oleks sama, kui öelda suusakepi kohta kaigas või roigas.)

Seekord läksin hoopis 1,25 km pikkusele sprindiringile. Tegin 25 tiiru, kella järgi kulus ringile keskmiselt 3.30-3.35. Päris hästi sai jalgadele mahvi ning senisest rullsuusatamise ja jooksu rutiinist vaheldust, kui pidi tõusupõntsudest üles pressima. Koos trenni ja koju sõiduga kulus 25 ringile ehk 35,35 km-le 1:36, mis tegi keskmiseks kiiruseks 22 km/h. Kaks aastat tagasi samal ringil minu korraldatud šõuvõistlusel läbis Allan Oras 80-90 tuhande krooni ringis maksva rattaga ringe stabiilselt minuti jagu kiiremini ehk 2.30-2.35ga ja sai keskmiseks 28,5 km/h. Näete, kui suur on arenguruum! Aga särgi sain ikkagi märjaks.

Kuid mõni aeg tagasi, kui Tallinna toimetusse tööle läksin, leidsin töölaualt oma üllatuseks Saku õlletehasest saabunud nimelise koti. Selles oli kolm õllepudelit uuest gurmaanide kollektsioonist. Selge märguanne, et Saku tehas, nähes, et Eesti tippsuusatamine eelmise hooaja teisel poolel enam telepilti ei mahtunud, on otsustanud leida uusi tegijaid, kelle abil end kodumaal rohkem nähtavaks teha.

Aga öelge nüüd, mis ma nende õlledega peale pean hakkama? Kas need tõesti aitavad tulemust paremaks teha? Ei usu. Liiati, ärgem unustagem, et ajakirjanik ei tohi vastu võtta tasuta kingitusi. Nii on need pudelid mul siiamaani, ausõna, täiesti avamata. 1990. aasta sügisel, kui mõned siinsed lugejad veel sündinudki polnud, aga mil õppisin New Yorgi Columbia ülikooli ajakirjanduskoolis, mäletan, et ühe tudengi tehtud loo kangelane oli talle tänutäheks kinkinud kalli tikanditega käekoti. Too tudeng sammus tolle kotiga siis terve saali ette - seal õppis korraga umbes kakssada inimest - ja teatas, et tema seda vastu ei võta ning kas kinkis või annetas selle kusagile edasi, seda enam päris täpselt ei mäleta. Igatahes olen otsustanud, et minust ka selle gurmaanide kollektsiooni tarbijat ei saa. Proovin anda endast parima, et leida väärikaim variant, kuhu need eksklusiivsed õlled panna. (Aga enne pean läbi lugema kotis kaante vahele pandud paberid - äkki on seal mingi lepingu projekt.)

Ent põnevaim uudis on hoopis see, et Art Soonetsil, kes siin lugejaile ju tutvustamist ei vaja, on reedest peale koer - Norwichi terjer Kuti. Hea valik kindlasti! Ta ise palus küll rõhutada, et tema seda koera ei valinud. Parem, kui ta koer seda siit ei loeks, või muidu... niigi Soonets kurtis, et koer eriti ei haugu, ent küllap on ta sellegipoolest võimeline hambaid ka näitama.
******Poreči vanalinn, Istria poolsaar, Horvaatia. 23. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Saku õlle gurmaanide kollektsioon. Foto autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Thomas Jeffersoni ausammas Columbia ülikooli ajakirjanduskooli hoone ees New Yorgis. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix
Foto 3: Columbia ülikool keskväljak New Yorgis. Foto autor: Reuters/Scanpix