Pullerits: Kust algab Eesti sportlaste mahajäämus?
Eesti naissuusatajate esinumber Kaija Udras ütles kuu keskel, et tahab talvel sprindis kõva tulemust teha. See tähendab tema sõnul teisest ringist edasi jõudmist. Tubli eesmärk igatahes! Aga kui telereporter Lembitu Kuuse temalt päris, kas ta tavadistantse ka kavatseb sõita, tunnistas Udras (23), et 15 km läheb natuke pikaks, kuid 10 km veel kuidagi sobib.Kas teie ei näe siin probleemi? Kui mitte, siis kuulake ära ka Triin Ojaste (20).
Ojaste avaldas hooaja eesmärkidest rääkides lootust, et «sprindis on mul lihtsam läbi lüüa». Kui Kuuse küsis temalt tavadistantside kohta, sai ta vastuseks, et need on kahjuks tagaplaanile jäänud.
Nüüd juba näet
e probleemi?Juhul, kui suusatamine ei eruta teid nii palju nagu korvpall, siis olgu probleemi puust ja punaseks tegemiseks tsiteeritud korvpallifanaatikust kolleegi Peep Pahvi, kes kirjutas suve lõpus, kui Eesti koondis oli saanud Tšehhi käest korralikult sugeda: «Tekkisid perioodid, kus vastane lihtsalt jooksis meie meeskonnast üle. Paraku on meeste seni kesine vastupidavus saanud komistuskiviks.»
Just siin ongi Eesti spordi hiigelprobleem: suur jagu igasuguseid koondislasi tahab odavalt ja kergelt, suuremat pingutamata läbi saada, unustades ära, et tippspordis on kõige aluseks just vastupidavustreening.
Lubage seda väidet illustreerida ühe paradoksaalse näitega. Olete nõus, et Tiidrek Nurme, kes tänavu jooksis 5000 meetrit kahel korral 13 ja poole minuti kanti, on Eesti vastupidavamaid sportlasi? Muidugi on. Kas mäletate tema etteastet Pekingi olümpial, kus ta püstitas 15
00 meetri eeljooksus uue Eesti rekordi 3.38,59, aga kus enamik konkurente ta viimasel kolmesajal meetril armutult selja taha jättis? Arvate, et lõpuks ei jätkunud tal kiirust?Vale! Vaat, mida ütleb tolle kaotuse kohta Nurme treener Harry Lemberg: «Tiidrek ei jäänud teistele alla mitte kiiruse, vaid vastupidavuse poolest.»
Ja kui kellelgi tekib küsimus, et kuidas ikkagi nii, siis võtke teadmiseks, mida tähendab vastupidavus. Vastupidavus, nagu ütleb tabavalt jooksutreener Meelis Minn, on «võime vastu seista väsimusele».
Väsimus saabub spordis, olgu jooksus või suusatamises, korv- või jalgpallis, nii või naa. Küsimus on selles, kellel saabub see hiljem. Ja keda see vähem valusalt jalust lööb. See võidabki.
Meenutame nüüd Vancouveri olümpia meeste sprinditeatesõitu. Eelringis püsisid Anti Saarepuu ja Peeter Kümmel pildis kaks vahetust, siis kustusid. Jaks oli otsas. Aga just kolmandas vahetuses hakkasid konkurendid alles gaasi andma. Kümmeli ja Saarepuu mahajäämus polnud tegelikult midagi ootamatut. Nad ei kesta isegi 10 km, sest miks muidu pole kumbki neist saanud stammtegijaks Eesti 4x10 km teatemeeskonnas, kus vakantseid kohti on alati jagunud vähemalt üks, mõnikord koguni kaks.
Milles asi? «Teatesprindi 3x1,8 km suusatamist on võrdne 5000 meetri jooksuga – mis sprindist me siin räägime!» lausub Minn. Sakslaste treener Jochen Behle on koguni väitnud, et neil, kes ei suuda 10 km joosta 32 minutiga, pole suurde suusatamisse asjagi. Kes Eesti noorema põlve suusatajatest suudavad?
Teeme selle teema Lembergi sõnade abil koolipoisilikult lihtsaks: «Selleks, et kiirust võistluse lõpus realiseerida,» – eeldades, et kiirust kui sellist üldse on –, « peab olema väga hea vastupidavus. Ja selleks, et kõik neli [sprindivõistluse] ringi edukalt läbi sõita, peab olema veelgi parem vastupidavus.»
Põhimõtteliselt sama kehtib pallimängudes. Näiteks korvpallis võib ju kaks veerandaega vastastele edukalt vastu panna, aga kui nood seejärel rünnakul tempot tõstavad ja kaitses
aktiivsemalt peale käima hakkavad, lööb see vähetreenitutel hinge kinni. Siis tulevadki möödavisked, siis tulebki praak. Sest jaksu lihtsalt enam pole.Vastupidavuse arendamine, nagu teab ilmselt iga võhikki, nõuab pikki-pikki aastaid kannatlikku, rutiinset tööd, mille viljad ei avaldu paraku niipea. Samuti on üldteada tõsiasi, et seda tööd, mis on vastupidavuse arendamisel jäänud tegemata nooruses, pole hiljem põrmugi lihtne tasa teha. Kui üldse on. Aga ilma vastupidavuseta tippu ka ei jõua.
Seetõttu, tundub, et noored Udras ja Ojaste – ja kõik teised ka, kes spordis arvestatavaid sihte seavad – ei tohiks lasta end petta ja peibutada mõttest, et küll nad üheks-kaheks lühikeseks pingutuseks (sõiduks/veerandajaks/katseks...) end kokku võtta suudavad. See on ju alles eelmäng. Õige võistlus seejärel alles algab.
******
Rovinj vanalinn, Istria poolsaar, Horvaatia. 23. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.Foto 1: Kaija Udras. Foto autor: Arno Saar, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Triin Ojaste. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tiidrek Nurme (keskel) Tallinna sügisjooksul. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Silver Leppik (paremal) võitleb korvpalliplatsil Rait Keerlese vastu. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Leedulanna Rasa Drazdaukaite jooksmas oktoobrikuu viimasel päeval Ateena maratoni võidu poole naiste arvestuses. Tema võiduajaks kujunes 2:31.06. Foto autor: AP/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 09:42
kommentaare: 56
56 Kommentaarid:
Seekord on ainulaadselt adekvaatne sissekanne. Tuleb nõustuda. Eks nad trenni teevad ikka oma võimete piires maksimaalselt ja soov on kah, aga võitjaks nad niimoodi ei tule kunagi.
"Olete nõus, et Tiidrek Nurme, kes tänavu jooksis 5000 meetrit kahel korral 13 ja poole minuti kanti, on Eesti vastupidavamaid sportlasi?"
mina küll nõus ei ole :) kui võtta jooksualadelt, siis pigem Vennikas või keegi sinnkanti. kui võtta üldisemalt, siis keegi triatleet või multisportlane.
kõige vastupidavamad on ikka triatleedid ja sõudjad!
"Sakslaste treener Jochen Behle on koguni väitnud, et neil, kes ei suuda 10 km joosta 32 minutiga, pole suurde suusatamisse asjagi."
Kahtlen tõsiselt, kas Kristina Šmigun või Jaak Mae jooksevad 10 km 32 minutiga.
Blahh, blahh, killadi kolladi ämber jälle.
Just paar päeva tagasi näitas päikeselise kompartei endisest pesast nüüdse nimega Solarisest üle kantud õhtuses telesaates kuidas noormees tuli maailmameistriks vibuspordis ilma igasuguse reaalse treeninguta. Selle poisi isa ja ka ema on kah juhuslikult vibuspordi maailmameistrid, seega oli olemas õige teoreetiline pagas ja tipptasemel varustus. Vaat siin on iva - mees! Kui sul on kaasaegsed maailmameistritest treenerid ja absoluutne tippvarustus siis saavutad ka tipptulemuse. Siin blogis promotakse aga miskeid targutajatese treenereid, kelledel pole ühtegi mõistlikku tiitlit ettenäidata. Seejärel aetakse aga miskit iba, et higistage ja pingutage nii, et silme eest must. Vähe sellest, siin tuleb mingi sepp rääkima kuidas tuleb tööd rabada, et hobusele kabjaraudasid teha ning teatab, et sedasi tuleb rabada ka selleks, et valmistada Damaskuse mõõka. Sul blogipidaja on siin ju kõik segi nagu Kört-Pärtli särk või nagu mulgikapsad. Maarjamaa blogis võib ju sihukest iba ajada aga tipprestoranis mulgikapsaid ei sööda. Jäta lõpuks meelde - igal alal on totaalselt oma spetsiifika ja ainuke ühine nimetaja spordialadel on see, et nad on mõeldud rahva meelelahutuseks. Kõik! Milleks konstrueerida miskeid tobedaid konstruktsioone sportlaste laiskusest? Kõik ei kavatse ometi PP kombel oma achilkat või põlve ära lõhkuda. Eesti atleedid maksavad oma sportimisele niipalju peale, et tulemus sünnib ainult rikaste sponsside tekkimisel või siis kui sportlane isoleeritakse ümbritseva maailma laastavast mõjutuest - ajakirjandusest! Nagu PP isegi on tabavalt märkinud, et sportlased Postimeest ei loe. Seega kõigepealt tuleb lasteaias teha valik, kes tahab saada sportlaseks. Sportlaseks saada soovijad tuleb vabastada koolis käimisest ja juba lasteaias tuleb nad panna 8 tundi päevas spordile pühenduma. Kui füüsiliselt ei jõua, siis teoreetilist pagasit saavad nad kasvatada kõikvõimalike mängusimulaatorite abil. Ja pane tähele sportlasi sirgub Eestis kui seeni. Neid tekib niipalju, et kõik kes medalitele ei jõua soovivad minna ise Afganistani ordeneid teenima. Seega kust hakkab Eesti sportlaste mahajäämus? Õige vastus on, et riiklikust haridussüsteemist! Tahame medaleid ja mehi Afganistaani, siis peame alustama sellest, et paneme haridusministriks rambo välimusega Ott Kiivikase või juba dopingutega põhjalikult tuttava Argo Aderi!
Üks kuradi õige jutt. Vastupidavusele saab alati kiiruse peale ehitada kui inimesel kiirust on. Teisipidi ei lähe asi mitte.
Vennikast ei saa (tipp)sportlikust vaatevinklist kohe üldse mitte võrrelda Nurmega.
M
Lisa viiendale pildile: Leedulased ammutavad vastupidavust meeste hormoonidest.
http://sport.delfi.ee/news/kergejoustik/maailm/leedulannast-euroopa-meister-sai-esialgse-voistluskeelu.d?id=34499649
Nagu hr Loskutov ja ka kunagi Sellik mainisid, et vastupidavuse aluseks on ikka kiirustreeningud nooruspõlves, muidu ei saavuta suures spordis midagi. Nurme on jooksjatest jah üks väheseid kes seda suutnud ja tõestanud. Ja 1500m jooks hakkab ikka peale 1300m sama on 800m jooksuga. 600m suudetakse joosta, kuid siis kaotatakse viimase 200m 2-3sek, millest se tuleb, ikka vastupidavusest!
Ain
Kah nüüd avastus, et vastupidavusaladel tuleb võidu saavutamiseks vastupidavusest puudu. Tõepoolest vastupidavus ei teki ainult heast tahtest, nagu meile aastakümneid väidetud on. Palja tahtmisega tekitada vaid omale vigastusi ja kogu lugu.
Hea tulemus kestvusaladel tugineb põhiosas kindlasti vastupidavusel. Seega eeldab tippsportlaseks saamine sihipärast tegevust juba päris varasest lapsepõlvest: alguses lihtsalt aktiivne/liikuv laps, siis järk-järgult koordinatsiooni, liigutuste kiiruse ja ka jõunäitajate arendamine – treenituse tõustes nende komponentide osakaalud ettevalmistuses muutuvad. Samas kiiruse väljaarendamisega, ja seda saab edukaimalt teha kusagil vanuses 12-16 aastat, luuakse baas sportlikuks eduks. Jääb nö „kiiruslik varu”, mis tähendab, et pannes NÜÜD põhirõhu vastupidavuse treenimisele, on olemas head eeldused nii kiireks finišispurdiks kui ka hea tempovastupidavuse väljaarendamiseks - potentsiaalne võitja. Suhteliselt aeglasemal sportlasel tuleb nn „kiiruslik lagi” või barjäär lihtsalt varem vastu ja ta arenguvõimalused on piiratumad. Päris sage on kiiremate jooksjate siirdumine karjääri käigus pikematele distantsidele (seda on tegemas ka ju Tiidrek), kuid vastupidine praktika on väga haruldane. Aga kuna treeneritel ja sportlastel on tavaliselt tulemustega kiire, siis liig varane spetsiaaltreening ning ebapiisav baastreenitus viivad sportlase võimete kiirele ammendumisele ja spordist loobumisele. Vähesed noorteklassi võitjad jäävad võitjateks ka täiskasvanute hulgas, võitjad kasvavad reeglina välja tagantpoolt.
Ühest retsepti muidugi pole ja teatavast hetkest peaks treener igale õpilasele eraldi lähenema.
Selles vanuses, kus meie suusaneiud on, tuleks kindlasti tegeleda baasvastupidavusega, mis looks väga head eeldused tippkiiruse pikema säilitamise ja enese finišis mobiliseerimise võime parandamiseks.
"Vastupidavus, nagu ütleb tabavalt jooksutreener Meelis Minn, on «võime vastu seista väsimusele»"
.Mis puutub Minni ütlust, siis tekkib küsimus, mida ta peab silmas väsimuse all? Ei saa rikkuda energia- ega ainejäävuse seadust. Kui jooksjal on piimhappe kuhjunud teatud tasemeni või energiavarud on otsas, siis ei saa ta edasi joosta. Mismoodi saab siis väsimusele vastu seista? Seda saab teha ainult seisma jäädes (puhates ja energiat tarbides). Kas siis vastubidavus on võime seisma jääda?
Pigem saab väsimust vältida ja seda läbi suurema treenituse ja parema taastumise. Kõigepealt aga õige liikumiskiiruse valikuga (mitte ülevõimete käivat kiirust valides)
Väiksem kiirus väiksem väsimus, lihtsam "väsimusele vastu seista"
Sellised käibeväljendid ei oma tihti mõistliku sisu.
T
Priit, mitu tähemärki siia kommentaari mahub?
Kirjutasin jutu treenitusest- vastupidavusest, kõik kadunud.
Sai ilmselt liiga pikk.
Priit, loobid siin käibeväljendeid, aga jutul puudub sisu kui Sa ei seleta lahti, mida need tähendavad?
Alusta näiteks sõnast "vastupidavus" ja "väsimus".
Kui sa sellega hakkama saad, siis läheb veel tükk aega ja arengut, enne kui oskad sõna sekka öelda, kuidas suusasprinterid ja teised treenima peaksid.
See artikkel sul siin üks huumor.
Millele rajaneb väide, et Nurme on meie vastupidavamaid sportlasi? (tema koht maailma edetabelis?)
Inimene suudab erinevas energiatarbimise reziimis töötada erineva aja. Mida väiksem töö intensiivsus, seda kauem suudetakse seda tööd teha. Kui Nurme jookseb 1500m ja lõpuspurdiga kaotab konkurentidele, siis põhiliselt seetõttu, et ta töötas distantsil suurema intensiivsusega kui teised (jooksis sama kiirusega). Spurdi alguses oli tema hapnikuvõlg ja laktaadi hulk organismis suurem kui konkurentidel (pulsisagedus ei tarvitsenud suurem olla).(See omakorda kutsub esile organismi kaitsereaktsiooni pidurduse näol, võib ka väsimuseks nimetada) Seetõttu ei olnud tal võimalik konkurentidega sama kiiresti spurtida ja ta kaotas võistluse. See tuleb sellest, et tema töö ei olnud nii ökonoomne kui konkurentidel. Tema võimed ja treenitus olid väiksemad. Kiiruslik võime võis ka suurem olla, aga see ei määranud kuna "võla" seisundis ei olnud seda võimalik realiseerida.
Nurme kaotas väiksema treenituse tõttu. Mis on see vastupidavus, millest siinses artiklis räägitakse?
Vastupidavus on võime säilitada teatud olekut mingi aja jooksul.
Inimene suudab teatud reziimis töötada teatud aja. See võime on Nurmel sama, mis konkurentidel.
Näiteks suudab inimene anaeroobse lävel töötada suurusjärgus tund.
Seda suudavad enamvähem ühte moodi erineva treenitusega inimesed. Vahe on selles, et treenitum persoon liigub samas energiatarbimise reziimis kiiremini kui vähemtreenitu. Tema ökonoomsus on suurem. Vastupidavus on sama. Nurmel ei jäänud puudu vastupidavusest vaid treenitusest (ökonoomsus oli madalam, läved olid madalamad, ilmselt ka Omax).
Veel aeglasemalt liikudes (väiksema intensiivsusega tööd tehes) hakkab määrama ka organismis olev energia hulk ja selle juurde saamise võimalus ning selle kasutamise ökonoomsus.
Mis suusasprinteritesse puutub, siis neile on, 1500m jooksjatest erinevalt, oluline ka taastumiskiirus.
See jutt on tugev lihtsustus, et see liialt keeruline ei oleks.
Samas näide sellest et kommentaaride esimene lause: "Seekord on ainulaadselt adekvaatne sissekanne." , on pehmelt öeldes liialdus.
T
11:01, 12:39 ja 12:54 seisukohtadega tuleb nõustuda. Vastupidavuse asemel võiks rääkida ka lihtsalt pidavusest. Või karmast. Või aurast. Kasu ja mõtet oleks sama vähe.
Priit kas Sa ise ka aru saad, kui rumala jutu Sa kirjutasid või tegid seda meelega, ehk siis manipuleerisid?
Kalle, mis on Sinu käsitluses "vastupidavus"?
Loen Sinu kommentaarist:
Hea tulemus kestvusaladel tugineb põhiosas kindlasti vastupidavusel (koordinatsiooni, liigutuste kiiruse ja ka jõunäitajate arendamine) ?
Aga meil nõutakse ju tulemust Priit! Ma usun, et Ojaste ja Udras võiksid treenida küll suurte mahtudega, kuid võistlustel jääks nad ikka 30 seest välja, mis tähendab, et koondisel on tulevikus raskem rahasid saada või on tüdrukutel üldsegi raske koondisesse pääseda. Kui oled noor, siis võib ja suudetakse veel sprinti teha ja võistelda. Vanemas eas hakkavad kiiruslikud võimed kaduma.
Kalle ei defineerigi vastupidavust kõige alusena, vaid räägib SIHIPÄRASEST TEGEVUSEST - teha asju õiges järjekorras, õigetes seostes. Naised on noored, mõttes kindlasti ka karjäär ja isiklik elu. Kui sprindis saab ka veidi väiksema vaevaga maailma näha ja oma eesmärgid kätte, siis miks ka mitte?
Lühi kokkuvõte:
Keegi Priit ( täielik võhik tippspordis treenimise alal ) ei saa, ega ka tohiks kirjutada midagi vastupidavuse treenimisest! Mida ta on saavutanud ise, või tema näpunäidete järgi treenijad...?
Las parem jääda oma liistude juurde ja kirjutagu midagi, mida ta tegelikult ka jagab...?
23:53 tuleb nõustuda.
Mees kes ei tea treeningumetoodikast ööd ega mütsi, hakkab targutama kuidas tippsportlased treenima peaksid. See on naeru koht.
Veel kurvem on, et see mees ei tunne ka loogikat, mistõttu on ebaloogiliselt ülekohtune, ehk ebaõ
iglane. Suusa sprinteritelt (korvpalluritelt jne.) nõuab pikkadel distantsidel edukas olemist, aga jooksjad? Miks neilt ei nõua? Miks 800 ja 1500m jooksjad poolmaratoni rahvusvahelisel tasemel ei jookse (nagu suusatajad peaksid seda tegema). Miks see suppervastupidav Nurme, kelle treener arvab, et puudu on vastupidavusest, poolmaratonis nii nõrk on?
PP puudub filter pea ja käe vahel, kõik jaburused, mis pähe tulevad paneb ta kirja.
...ja te loodate, et ma hakkan siin veel sõna sekka ütlema, kui õelutsemine jälle hoogu kogub? Et valan õli tulle? Ei kavatsegi! Ja pange tähele, kuidas ja kelle suunalt siin õelutsemine tekib - ikka ja ainult kommenteerijate suunalt. See sissekanne ju tõendab seda. Olen siiamaani vait olnud, vaadanud kõrvalt, mis toimub, ja juba käib hirmus kuri ärapanemine - hurraa, mõni mees on jälle päeva kirja saanud.
White ütleb asja lühidalt ära, miks noored "kiirustavad". Olen nõus.
Teatavas vanuses arenevad sportlasel teatavad võimed paremini, seega peaks treening olema hästi läbimõeldud ja pikemasse perspektiivi planeeritud protsess. Ei ole ju mõtet ajal, mil kõige paremini arenevad jõu- ja kiiruslikud võimed, seda ignoreerida ning tegeleda jäärapäiselt ainult N: aeroobse vastupidavuse arendamisega – hiljem pole seda võimalik kompenseerida. Vastupidavusega tuleb sel ajal paralleelselt tegeleda, kuid mitte esimeses järgus. Kiirus, koordinatsioon jms välja arendatud, hakkame rohkem rõhuma juba vastupidavusele – sest see areneb hiljem pareminigi – tulemuseks on kiire ja vastupidav sportlane. Vastupidavus on olemuselt võime kestvalt töötada ja selle juures, nagu ütles M.Minn, - „võime vastu seista väsimusele”. Vastupidavusel on palju eri liike. Ei kiirus, koordinatsioon, lihaselastsus ega N: aeroobne vastupidavus ole eesmärkideks omaette, kuid need tuleb õigel ajal ja õiges mahus välja arendada. Kes on andekam, töökam, kellel õnnestub erinevate komponentide vahel leida parim, just temale sobivaim tasakaal – sellest saab Võitja (põhieesmärk tippsportlasele). Ükski komponent eraldi arendatuna, sh ainult vastupidavus, meist võitjaid ei tee, nii nagu ka säravad teoreetilised teadmised. Siin on nii palju nüansse, et blogis täie tõeni jõuda pole võimalik, seega on nii artikkel kui kommentaarid paratamatult ebatäiuslikud, lihtsalt kritiseeritavad ning vaatlevad tõstatatud küsimust vaid mingist vaatenurgast.
Usun millegipärast, et ka loo autor soovis pigem lihtsalt teema üle arutleda, et jõuda läbi arvamuste paljususe tõele võimalikult lähedale, mitte aga kedagi kritiseerida või hukka mõista … :)
Mis on viimase PP kommentaari mõte? Otsib ta kaastunnet või mängib lihtsalt lombakat ja palub almust? Gladiaatorilt ma sellist käitumist ei oota. Juba vanas Pulas kehtis gladiaatorite võitlusel reegel, et kui nõrgem osapool mehiselt vastu hakkas ja pakkus ilusat vaatemängu, siis ka pärast tema areenile pikali virutamist otsustas rahvas kas luuseri eluküünal lasta võitja mõõga läbi kustutada või lasta tal jätkata ja järgmine kord uuesti amfiteatri lavale astuda. Kui Priit Pulas käis siis võibolla õnnestus isegi ühte näidistaplust vaadata. Oled sa nüüd siis mees või annad seekord nii kärmelt alla, kas sa nõnda oma reitingu pärast ei kardagi?
Ma arvan, et tohib kirjutada teemadest, millest ise midagi ei tea. Tegelikult on see isegi hea, kui õigesti kirjutada. Tuleb lihtsalt erinevad osapooled tuvastada ja kajastada osapoolte seisukohad. kõik. Oma tõlgendused tuleks endale jätta. Juhusliku kõrvalseisja (ajakirjanik, niisama huviline) vaade ei ole lõplik tõde. Pigem eksitab lugejat veel rohkem. Kõige kehvem variant ongi, kui oled teemast üht-teist kuulnud ja arvad juhuslike infokildude põhjal enda olevat ülima tõe väljaütleja. Mina näen õelutsemist ainult autori poolt. Minu arvates toovad kommentaatorid fakte ja arutlevad.
Mina ka ei näe õelutsejaid, peale ühe, kes juba varem on öelnud, et lolluse vastu tuleb võidelda. Kui nüüd keegi püüab siin asja üle arutleda, siis tunneb see üks millegipärast, et temaga õelutsetakse. See mingi kompleks vist. Selle vastu aitaks lolluste mitte kirjutamine, aga ilmselt on mingi kompleks veelgi tugevam, mis sunnib kirjutama.
Milline saakski tulemus olla kui ühes isikus satuvad kokku rumalus ja edevus. Lisaks veel vastupandamatu vajadus, endast erinevaid seisukohti õeluseks nimetada (õli tulle valada).
See kiri ei ole õelutsemine, see on üks nägemus probleemist. Sellega mittenõustumisel on võimalik sellega argumenteeritult väidelda.
Näide vastuolulisest (ebaloogilisest) tekstist:
"...ja te loodate, et ma hakkan siin veel sõna sekka ütlema, kui õelutsemine jälle hoogu kogub?"
Miks arvad, et loodame?
Just ütlesid "sõna sekka"
"Et valan õli tulle? Ei kavatsegi! "
Just tegid seda
"Ja pange tähele, kuidas ja kelle suunalt siin õelutsemine tekib - ikka ja ainult kommenteerijate suunalt. See sissekanne ju tõendab seda."
See on ju sinu enda sissekanne.
Sinu suunalt õelutsemine tulebki.
"Olen siiamaani vait olnud, vaadanud kõrvalt, mis toimub, ja juba käib hirmus kuri ärapanemine - hurraa, mõni mees on jälle päeva kirja saanud."
Kurjus on vaataja silmades, siin esindatakse sinust erinevaid seisukohti, mida muide ka põhjendatakse(erinevalt sinust)
"White ütleb asja lühidalt ära, miks noored "kiirustavad". Olen nõus."
Kuna oled nõus, siis see ilmselt ei ole õelutsemine, vastasel juhul oleks.
No võib-olla aitab sellest õelutsemise teemast ja Pulleritsu isiku kallal irisemisest? Igavaks läheb... Kellel midagi sisulist vastupidavuse treenimise olulisuse/ebaolulise kohta öelda pole, võiks parem vait olla.
Priidu jutus on loogika täitsa olemas. Näiteks selline kuulus jooksutreener nagu Arthur Lydiard rakendas seda omal ajal väga edukalt - Peter Snell, 2-kordne 800m ja ühekordne 1500m olümpiavõitja jooksis ettevamistusperioodil korra nädalas 36 km-seid otsasid, vahepeal ka maratoni jne.
Kellel on mõni parem tee tippu jõudmiseks pakkuda, kirjeldagu seda, mitte ärgu raisaku enda ja teiste aega tähenärimisele.
Priit, kirjutasid segase artikli.
Lugejad tahtsid sellest aru saada, sestap küsisid sinult täpsustavaid küsimusi. Sina selle asemel, et vastata: "Olen siiamaani vait olnud, vaadanud kõrvalt, mis toimub" ei vastanud vaid hakkasid kirjutajaid süüdistama:"õelutsemine jälle hoogu kogub" "juba käib hirmus kuri ärapanemine"
Mis on sellise käitumise eesmärk?
Kui eesmärk on see, et keegi sulle sellepeale midagi head ütleb, siis oled küll asjadest valesti aru saanud.
Sa ju ise kutsud siinsed kommentaarid sellisena esile.
Küsimus on: "Kas tahadki seda ja manipuleerid teadlikult või kukub niimodi välja oskamatusest?
12:02
Vabanda, aga see ei ole see koht, kus sinu pakutud teemal kirjutada.
Kui siinkirjutatut natuke loed, siis saad ise aru miks.
(Arthur Lydiardi ajast on metoodika ja tulemused oluliselt edasi arenenud, see ei ole enam argument)
12:22
Ei ütleks, et näiteks Snelli tulemused on tänases ajas kehvad, tema 800 ja 1000 m omad on senini Uus-Meremaa rekordiks ja praegustel tiitlivõistlustel võiks nendega häbenemata käia:
800 m 1:44.3 / 1962
1000 m 2:16.6 / 1964
1500 m 3:37.6 / 1964
Miil 3:54.1 / 1964
Meetodeid on Lydiardi ajast muidugi edasi arendatud, aga just nimelt edasi arendatud mitte valeks kuulutatud.
OK, kas sõnum on see, et tehke nagu Snell, siis olete sama kõvad?
Kahjuks(või õnneks) nii ei ole.
Kui oleks, kui palju Snelle meil siis oleks?
Üksiknäide ei ole kunagi statistika.
Mis ühele sobis, ei tarvitse teistele sobida. Üksikud suppertalendid (tehes suht ükstaskõik mida, löövad alati läbi).
Kui kaua näiteks püsis kaugushüppe maailmarekord? See ei püsinud mitte sellepärast, et Beamon leidis imelise metoodika (siis oleks teised selle järgi teinud), vaid sellepärast, et ta oli üliandekas. (ka doping ei olnud tol ajal keelatud)
Kui nüüd tema malli "lihtsureliku" peal rakendada, siis see ei vii sellise tulemuseni (ei viinud).
Rekord löödi üle siis kui treeningumetoodika arenes oluliselt kaugemale kui rekordi püstitamisel oli, elik kellegi kopeerimine ei vii soovitud tulemuseni. Mis ei tähenda, et üldistusoskusest abi ei oleks.
Sinu jutus seda kahjuks ei olnud, oli üksiknäide, mis ei ole reegel ja ei tõesta midagi.
Et pole õelutsemist? Kae pimedaid!
Lugege kommentaare:
11:01
14:11
14:22
23:53
09:52
Viis õelat kommentaari! Seda ei ole vähe. Kus on minu algtekstis see osa, kus ma olen konkreetselt neile komenteerijaile jala peale astunud, et neilt seesugust suhtumist pälvida?
Ei maksa siin vehelda gladiaatorite ja Pula areeniga. Ma lähtun teisest põhimõttest: targem annab järele. Kordan: targem annab järele.
Priit, kas vihjad jätkuvalt, et oled kõige targem ja teised on lollid?
Kui sa tõesti tahad järele anda, siis ära enam blogi.
Muidu on jutt järeleandmisest mula, nagu kahjuks palju muudki.
Härrased püsigem ikka artiklis algatatud teemas. Priidule soovitus, et ära mine õelate provokatsioonidega kaasa.
Artikkel on probleemiasetuselt hea. Mina arvan, et koondise tasemel ei lubata sportlasel suvaliselt distantsi valida, vaid suunatakse sinna kus tal on eeldusi tippu tõusta. Kui sportlane tahab eksperimenteerida, siis ilma peatreeneri loata seda teha ei saa. Väljaspool koondist võid oma raha eest joosta ühel aastal maratoni ja teisel 100 meetrit palun väga. Ehk siis mida ma öelda tahan on see, et naiste distantsi valik on kindlasti treenerite algatus. Iseasi mis mulje naised intervjuud andes olukorrast jätavad.
Teet (Tartu maratonil olin Pulleritsust ca 2100 kohta tagapool, kuid alustasin 4500 hulgast. Loodan, et Priidul võttis kõhedaks :) ).
Kas on tõesti nii keeruline aru saada, et kui kirjutad jura, siis loota kommentaaridest pärle on pehmelt öeldes asjatu.
Samas oled väga peenikese nahaga, isegi küsimus on sinu jaoks õelutsemine. Kui vastata ei oska, siis ründad küsijat.
Äkki vaataks peeglisse?
Ma nüüd kah lihtsalt võhiklikust uudishimust küsin targematelt, et kuidas on võimalik ühe metoodika järgi treenida kõiki sportlasi kui teaduslike mõõtmistega on veenvalt selgeks tehtud, et igal inimesel on absoluutselt erinev lihaskombinatsioon nii lihasfiibrite arvult, kui tüübilt (A, AB, B). Mis pagana nipiga pannakse erinevate lihastüüpidega inimesi ühesuguseid tipptulemusi tootma? Räägime nüüd vast ikka ausalt ära, et klassikaline mass treeningmetoodika mida eestis kasutatakse on lihtsalt selektiivne väljapraakimise süsteem. See tähendab, et need sportlased, kellele vastava treeneri metoodika ei sobi, see lihtsalt kas astub kõrvale või proovib edasi minna teise treeneri koolkonnas ja kui ka see ei aita siis lausa omaette, toetudes oma isiklikele kogemustele ja üldistele suunistele nagu näiteks Jaan Kirsipuu või Kaia Kanepi. On siin mõnda targemat kes suudab selgitada seda asja? See, et võhiklik ajakirjanik oma nõukaaegsete treeningkogemuste pealt üritab miskit järeldada paneb ainult pead vangutama aga no kui siin tuuakse üksiknäiteid, siis kas keegi suudab tuua laiapõhjalisema metoodika näite, mis on väga universaalne ja vastab Pulleritsu küsimusele, et kust algab Eesti sportlase mahajäämus? Pullerits tõmbas siit arutelust saba jalgevahel jeehat no aga selgitame siis ilma temata selle tõe välja.
Tegelikult on selge, et me ikka ei selgita ja Pulleritsu küsimus klassifitseerub retoorika valdkonda. Tema jutt on konkreetne, sportlased hoidku mokk maas ja tehku trenni ning kui tulemusi ei tule siis kannatagu ajakirjanike õelutsemine nende kallal kah ära, sest leheneegritel on vaja kah oma sendid enda ja tööandja kukrusse kokku koguda. Pealegi on väga oluline, et kui majandus on nigel ja tööpuudus on kõrge, et inimesed pühenduksid pseudoteemade arutamisele ning oleksid kuss ja vagusi ning laseks väljavalitutel rahulikult oma kukruid täita täiendavate koormiste ja tingimuste seadmisega rahvale.
Aga tuleme uuesti teemasse tagasi. Oleme heas usus ja proovime leida siis võimaluse kuidas saab ikka sportimise kvaliteeti tõsta. Kõigepealt küsime siin aga, et miks ja millisest spordialast käib jutt. Väliskapitali huve teeniva eestikeelse ajakirjanduse surve käib vankumatult eelkõige noorsportlaste pihta, et nad ei saaks ilma isiklikke sponsoriteta areneda. Pidev virisemine tulemuste vähesuse üle sunnib riiki kärpima spordi rahastamist tippspordi suundadelt. Kogu rahasüst on suunatud koolispordile, kus ta hajub ikkagi ametnike taskute vahele ja reaalset tulu noortele sellest ei tekigi. Olete kuulnud mõnest treeningrühmast kus osalemine oleks koolinoorele tasuta? Seda raha jagab nii aga riik. Demagoogiana räägitakse veel, et kohalikud omavalitsused sätivad täpsemalt raha sihtotstarvet. Tulemus on paratamatult selline, et Eestis jagatakse pearaha nõnda, et selle kättesaamine ei tasu küünlaid. Tulemuseks on, et füüsiliselt maksab lapsevanem ikkagi 100% eratreeningute kulutused kinni. Teisisõnu tähendab see, et Eesti medalid peavad kinni maksma Eesti lapsevanemad. Sellest tulenevalt kukuvad kohe välja kõik vähese sissetulekuga perede lapsed. Jäävad vaid keskmisest jõukamad keskklassi rüblikud kes hakkavad Eestile kastaneid tulest välja tooma oma vanemate rahakoti najal. Ja nüüd tuleb asja iva. Treenerite valik ja kvaliteet on ühistreeningute puhul väga kõikuv. Kui lapsele treeneri metoodika ei istu siis ei tulegi tulemust. Igasugune Pulleritsu hülgejutt, et sportlane on laisk ja õrn ja ma ei tea mis on puhas laim ja kõiki lapsevanemaid solvav, sest nemad on andnud oma võsukestele need mõistlikud võimalused mis neil on. Kuid eesmärk on, et võsukesed hakkaksid ikkagi ise kaela kandma ja seetõttu ei saa ükski lapsevanem oma võsu ülemotiveerida, et pane nüüd täiega kuni oled sant ja vigane, et äkki õnnestub sul vaatamata korralike treenerite puudumisele ikkagi saavutada maailmatasemel tulemusi. Selline suhtumine on suitsiid. Mõistlikud inimesed ei tee suitsiidi isegi siis kui üks ajakirjanik kangesti neid järjepideva mõttetu lobaga selleks ergutab.
Mia ei näinud küll Priidu viidatud kommentaaridest midagi solvavat. Kõik arutlesid arikli üle, mitte Priidu isiksust
14:40
Ei arva, et kõik peaks kopeerima täpselt Snelli treeningut või mõne teise kuulsuse oma. (Kuigi Lydiardi pundist tuli peale Snelli tippjooksjaid veel, seega midagi ta ilmselt tegi õieti).
Aga üks mõte muust suunast - võibolla on juhusel treeningumetoodikate kujunemises suurem roll kui spetsialistid tunnistada tahavad. Ütleme, et meil on 100 000 noort jooksjat ja 5000 treenerit. Nende 100 000 sisse satub ilmselt ka mõni väga andekas ja töökas. Kui ta satub enam-vähem asjaliku treeneri juurde, kes teda vale treeninguga ära ei tapa, jõuab ta tippu. Kui ta on tippu jõudnud, hakkavad kõik huvi tundma, kuidas ta treenis ja kes on treener. Treener saab kuulsaks, tema juurde hakkavad voorima andekad jooksjad, tema treeningumeetodeid hakatakse kopeerima... Aga tegelikult ei teinud ta midagi väga targalt revolutsioonilist (ei teinud ka suuri lollusi), tal oli lihtsalt õpilasega õnne.
(Ei pidanud selle jutuga praegu ühtki konkreetset treenerit silmas)
Vastuseks 15.48
EGO lokkab ka treenerite seas. Enamikku ei huvita, et sportlane saaks võimalikult hea tulemuse. Tähtis om ,et oma laps/sugulane saaks hea tulemuse. Kui juhtubki mõni üliandekas olema, siis klammerduvad treenerid tema külge, et oma enda isikut võimalikult heas valguses näidata. Aru andmata, et sportlase arengule see ehk ei tule kasuks. Alles viimasel kohal on probleem, et tegelikult jäävad ka treeningmeetodid 20 aasta taha.
No ei saa aru, miks inimesed, kellele PP jutt ei meeldi, ikka ja jälle siia blogisse tagasi tulevad...?
Ma ei ole ise sageli tema mõtetega nõus, kuid need aitavad näha asja uue nurga all.
Võib-olla tasuks meeles pidada seda vana tarkust, et vastupidavus on võime kannatada. Seda just selle nurga all, et vastupidavuse treening õpetab organismi laktaati taluma ja edasi funktsioneerima. VOmax on üks asi (paljuski geneetiliselt antud), kuid pikaajaliselt kõrge laktaadiga töövõime säilitamine hoopis teine tera (tööga arendatav). Tippudel on mõlemad.
Omast kogemusest tean, et üle-50sena kiirust juurde ei tule. Ei muutu ka hapnikutarbimise võime. Kuid just üldvastupidavuse arvel suutsin esimest korda elus joosta maratoni ja seda kogu rajal kiirustega +/- 1km/h ja pulsiga +/- 5 lööki raja keskmisest. Minu taga lõpetajatest nii mõnigi oli veel 30 km-l minust ajaliselt ees 20-30 minutit. Üks võistleja isegi 40 minutit. Noored mehed andsid algul valu ja siis sai otsa jaks kannatada ...
Tubli oled maratoonar, aga selle jutuga tipptulemust ei sünni. Isikliku rekordi teed loomulikult ära, aga see pole see mida PP räägib.
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
Siin teie seas valitseva latentse kurjusega ja pahatahtlikkusega on võimatu võidelda. Ma oleksin loll, kui laseksin end sellest veel kaasa kiskuda ja nakatada. Ei lase, ignoreerin! Ütlen vaid nii palju, ja enam ei, et mina ei pea siin midagi ümber lükkama, mina olen oma seisukoha sissekandes öelnud, ja ärbelge siin ise, kui see teile lõbu pakub. Milleni siin teie külvatav kurjus ja pahatahtlikkus viib, võite vaadata "Klassi" filmist (hea film).
Vaadake siinseid kommentaare, mina ju teiega ei vaidle, ei õienda, püüan tsiviliseeritusele üles kutsuda (ja mu sissekandes ei ole ka mitte midagi mittetsiviliseeritut), aga vaadake, näiteks, kuidas kahel anonüümikust ärplejal ja argpüksil, 17:06 ja 17:49, jääb õigust nii palju üle siin heast peast kraesse karata. Vastik.
Tundub, et Pullerits ammutab oma arusaamised treeningu metoodikast Lembergi kirjutistest ja räägitust. Lemberg aga esindab mainstream' seisukohti. Seetõttu on ka Pulleritsu arutlused (v.a kui ta enda kogemusest räägib) põhimõtteliselt samad, mida maailma tervisejooksuajakirjades aastaid leierdatud. Kuid nagu Kalle ütleb, "siin on nii palju nüansse". Tahakski kuulda just nendest nüanssidest, mida Eesti treenerid loodetavasti on avastanud ja rakendavad.
16:23 teeb oma kogemusest vale järelduse. See et tema distantsi ühtlases tempos suutis läbida, ei tõenda küll kuidagi tema erilist "kannatusvõimet" teistega võrreldes. Pigem kannatasid rohkem need, kes poolsurnult temast tagapool lõpetasid.
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
Populaarteaduslik kirjutis. Ja sellel tasemel on kõik loogiline. Lihtsad populaarteaduslikud mõisted - kiirus, kaugus, tugevus, vastupidavus. Populaarteaduslike mõistetega spordiga kokkupuutunud inimesed ja sh PP puusse juba ei pane. Kui ajakirjanik kasutaks teaduslikumaid mõisteid nagu kiiruslik vastupidavus jms, siis võib eksimus kergelt tulla. Antud kirjutuse kõige nõrgem koht on järelduste osa. Kuna ajakirjanik ei saa teemat lahata süvitsi (info ning pädevuse puudumise tõttu), siis ei saa ka järeldustes kindel olla. Kes otsib siit blogist teaduskirjandust? Arvatavasti selliseid ei ole. Aga spordilegendist asjaarmastajale PP-le suusarajal ja blogi veergudel ärapanijaid leidub küllaga.
*** küll, Priit, palun pane kommenteerimise võimalus kinni, ma ei suuda enam seda jama siin lugeda. Täitsa müstika!
7-nov. on Ebaveres maastikujooks 9,4 km -tulge kõik,tahaks teie komme pärast kuulda.Start k.12.
Jah, 23:03, otsustasin siit mõned eriti õelad ja asjasse puutumatud ning argumentum ad hominem kommentaarid kustutada. Kurjust on tõesti tekkinud siia liiga palju. Palju, liiga palju õelaid ja kibestunud inimesi liigub me seas ringi ja see ei pea siin olema neil koht oma tunnete väljaelamiseks. Edaspidi, teatan, kasutan kommentaaride toimetamist. Küll näete, kuidas seda teen. Igal juhul näete, et te õelutsemine muutub mõttetuks. Sellest jääb maha märk teie kohta, aga kirjutatu sisu mitte!
Ebavere jooks - mis see rada kujutab endast? Palju rahvast umbes tulemas?
enamus trassist saepururada,naistele 5,5 ja väikestele lühemad,vt.väike-maarja valla koduleht-sport.
Kuule Pullerits-sitikas, aitab sellest mõtetust targutamisest!
Võta see kommentaarimis süsteem maha ja asi Ants!!!
Postita kommentaar
<< Esileht