Pullerits: Miks väikelaste isad jäävad spordis nõrgaks?
Kas te ei ole mõnikord mõelnud, miks väikeste lastega mehed ei suuda endast vanematele meestele spordis sageli vastu saada? Kui olete, siis olete mõelnud õiget asja. Ja nüüd on sellele küsimusele ka vastus käes.See seletab ühtlasi, miks minusugune neljakümnendate teises pooles mees, kel enam väikseid lapsi pole, on üle enamikust neist, kes alles alustasid kooliteed, kui mina selle juba ammu lõpetanud olin.
Vastus peitub geniaalses teaduslikus uurimustöös, mis kinnitab, et niipea kui isaks saate, väheneb teie organismis testosterooni tase. Aga testosteroon, nagu teadlased on ammu kindlaks teinud, määrab paljus selle, kellel on suuremad võidušansid – olgu äris või kohtusaalis ja samuti spordis. Juba veerand sajandit tagasi tegid teadlased kindlaks, et eksisteerib järgmine ahel: kui võidad, annab see sulle sutsaka testosterooni, mis omakorda annab sulle eelise järgmises võistluses, mis taas annab sulle uue sutsaka testosterooni, jne, jne. Kui tahate, võite seda nimetada testosteroonisõltuvuseks. Ent ega asjalood sellest nimest muutu.
Nüüd on aga Kanada te
adlased teinud kindlaks, et isadus kisub testosterooni taset alla – ja hullem veel. Järgnevalt, muide, läheb asi hoopis teravaks, et mitte öelda intrigeerivaks.Te ju teate, mida nüüdisaja võrdõiguslased ja üldse igasugused vasakliberaalid jutlustavad: et mehed peavad kodus väikelaste eest sama palju hoolitsema nagu naised. Mõnes riigis on see isegi seadusega ette kirjutatud, et osa vanemapuhkusest peab välja võtma mees. Aga las ma ütlen teile üht, mida teadus kinnitab: sedasi teid koju laste seltsi saates panevad nood võrdõiguslased ja vasakliberaalid tugeva põõna teie sportlikule võimekusele.
Asi on selles – kuulake nüüd! –, et mida rohkem tegeleb mees mähkmete vahetamise, laste kussutamise ja nännutamisega, seda madalamaks tal testosterooni tase kukub.
Muidugi võivad skeptikud siin püüda vastu väita, et testosterooni tase alaneb iseenesest vanuse lisandudes. Õige. Aga Kanada teadlased tegid kindlaks, et meestel, kes said laste isaks, alanes see tase rohkem kui kaks korda kiiremini kui neil, kel lapsi perre juurde ei tulnud.
Näete, nii oleme jälle astunud sammukese lähemale arusaamisele, mis seletab, miks mõned mehed on spordirajal üksjagu apaatsed ja võitlusvõimetud.
******
Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)Foto 1: Suur laste arv pole takistanud Andrus Veerpalul mitmeid medaleid võitmast. Samas võib hüpoteetiliselt küsida: kas liiga suure laste arvu tõttu võis nii mõnigi medal jääda võitmata? Pildil koos abikaasa Angela ja kahe lapsega 1. septembril 2009. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Jaak Mae eelmise nädala algul pojaga Tehvandi kunstlumest suusarajal. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 13:02
kommentaare: 46
46 Kommentaarid:
Hmm. Mul turgatas kohe selline seos, et väikesed lapsed põhjustavad une aja vähenemise ja see põhjustab testosterooni taseme vähenemise.
http://www.medicinenet.com/script/main/art.asp?articlekey=145186
Martin
Viimasel ajal on üsna laialt levinud võte, et “teaduspõhiselt” muinasjutulisi kontruktsioone püsti aetakse. Siin on üks näide sellisest tegevusest. Sobib hästi rubriiki “Naine24”.
kes sporti tahab teha, ärge tehke lapsi. või kui teete, ärge tegelege nendega, ega te meemmekad pole. :)
peaks eri võistlusklassid siis tegema laste arvu ja vanuse järgi
Priit, palun ära aja mind närvi. Väikeste laste isad jäävad ilmselgelt sellepärast spordis kehvemaks, et neil on sada muud muret, millega tegeleda ja treenimiseks jääb aega ehk vast ülivarahommikul või hilisõhtul uneajast näpistades.
Aga emad?
Ha-haa, käisite Juurega lõunal või?
Tegelikult võiks teadlastega suhtlev inimene selliste teadusmuinasjuttude levitamisel ettevaatlikum olla, sest mine sa hunti tea, äkki mõni veel usubki.
Aga jah, muidu hea nali see lugu.
Tõepoolest, kuidas naistega? Üldteada on, et vanemas keskeas naistel testosteroonitase tõuseb. Pulleritsu teooria järgi peaksid nad siis suusaradadele-maratonidele ilmuma. -- Aga millest praegu selline kirjutis? Kas Pullerits vaeb, kahtlusvärin hinges, oma šansse Jan Uuspõllu vastu? Uuspõllul on väga tahtejõuline, lausa neandertaallalik lõug. Samas ei anna märgatavalt pehmed liigutused eelmises blogikandes ülespandud videotel küll alust öelda, et Uuspõllu testosteroonitase normist kõrgem oleks. Pigem vastupidi.
-- Aga testosteroonil peab lihaskond ja luustik ka taga olema. Muidu on nii, et silmad põlevad peas, aga edasiliikumine on köögardlik..
Misasjasiisnüüd...Priit hakanud perefoorumit aretama. Üllatusi tänapäeval ikka jagub.
Kui loo alguslöigul vöib isegi mingisugune töepöhi taga olla, siis edasine jutt enam ei klapi. Eesti pole Kanada, Eesti pole USA, Eesti pole isegi mitte Euroopa kust sarnaseid seoseid ja pöhjusi otsida. Pöhjused on palju laialivalguvamad ja sügavamad kui vaid see pisike inimlaps. Kuluks hulga aega, hunnik"paberit ja tinti" kui köik kirja lajatada. Aga ei viitsi ja vaevalt see huvi pakub kellegile.
Teravdatud pilk oli ka örnema soo poole suunatud. Seal pole midagi lahata, mingi aeg tagasi tehti see vähemasti mulle selgeks, et naistel puudub vajadus üksteisele töestada kes kellegist parem on, seepärast enamik omaette "nokitsema" jäävadki, parimal juhul siirduvad areeni serva kaasa elama. Maamees
Äkki teeks sellest järelduse, et need rajal tõestamisega tegelevad meessoo esindajad peaks rohkem lapsi kantseldama hakkama?
Kahe käega poolt Madis!
Niisiis, maailmameister kümnevõistluses või ironmani või selle pika rootsi suusamaratoni võitja on maailma kõige kõrgema testosterooninäiduga inimenen????
Võibolla võtavad korralikul isal mähkmed ja lutipudelid ja jalutuskäigud vankriga lihtsalt märgatava osa trennitegemise ajast ära?
Testosterooni üle võime ju teoretiseerida, aga kui mees saab isaks, on mõnda aega tähtsamat tegemist kui trenn.
Urmas
"Tubli, Ants, teil on silma ka muuks kui ainult spordiks. Teiste meestega on vist nii, nagu ütles kunagi mu toimetaja Newsweekis World Banki pankurite kohta: they don't get their dicks up very often. Kui ma selle peale veidi kulmu kergitasin, siis täpsustas ta, et nad muretsevad ainult raha pärast, seetõttu. Siin ka vist jätkub enamikul silmi vaid spordiks. Aga elus on rohkemat kui sport - avage oma silmad, mehed!" - no on siin üks mees, kel on silmi vaid spordiks. Millal viimati got dick up asja pärast? Mul on tõesti 4. laps kärus, ~samavana mees. ja aasta jagu on kõht kasvanud. pole aega spordiks ega dick up :( aga siiski õnnelik. kas sa oled õnnelik, PP?
Lumepuudus annab tunda. Mehad ei mõista enam isegi "stars and stripes" suusakombinesoone kandja iroonat - keegi Kanadas teeb teadust?!?
P.S. Pildid ja nonde seletused kõnelevad jällegi rohkem...
Lugesin selle (või oli see mõni teine, aga sarnane?) uurimistöö refereeringut mõned nädalad tagasi ja see oli täiesti huvipakkuv.
Loogika oli umbes järgmine:
kui mees asub hoolitsema järglaste eest, siis tema testosterooni tase organismis väheneb ja suureneb "naiselike" hormoonide kehasisene tootmine. Kui isa laste eest märkimisväärselt ei hoolitse, siis testosterooni tase ei vähene. Sarnane korrelatsioon kehtib ka naiste puhul, kes emaks saavad, kuigi nende testosterooni hulk organismis on tavaliselt juba algselt ca 10 korda madalam.
Uurimistöö põhijäreldus - testosterooni kui peamise meessuguhormooni eritumine SÕLTUB mehe KÄITUMISEST ja ei ole ainult geneetiliselt määratud. Igapäevane hoolitsus laste eest viib üldjuhul selle taseme alla.
Muideks, empaatiavõime on reguleeritud testosterooni taseme poolt. Ehk mida vähem "jõuhormooni", seda suurem võime inimesi mõista ja end mõttes nende kohale asetada. See selgitab, miks naised on üldjuhul mõistvamad ja miks on neid paljudesse kohtadesse nii tarvis.
Üksikisadel peaksid need muutused olema veel märgatavamad. Nii on mul ühel tuttaval, täitsa tublil sportlasel, kellel on pärast suve lõppu, kui laste koolis käimisega seotud mured uksest sisse ronivad, päris raske end sügisestel võistlustel lõpuni kokku võtta:)
K
Ma pakun, et väikelaste kõrvalt on raske plaanipärast treeningut teha. Kõik plaanid lagunevad äkitselt koost ja avastad, et neid pause on liiga palju.
Isad suudavad lapsi ju isegi imetada, kui piisavalt tahtmist on, s.t. kui isa on lastele piisavalt pühendunud, hakkab ka tema piima eritama, kuigi see pole sugugi nii toitev kui emapiim. Nii et mis see väike testosteroonitaseme kõikumine siia-sinna.
Kui tuua võrdlus naistega, siis nende testosterooni tase on ju looduslikult väga palju madalam (keegi mainis siin, et 10 korda madalam). Naiste sportlikud sooritused samas ei ole 10 korda madalamad kui meestel, vaid vahe on väga palju väiksem - ilmselt taandatav puhtalt füüsilise jõu, muskulatuuri jne erinevusele.
Seega ei tohiks testosterooni taseme mõningane langus iseenesest kuigi palju mõjutada?
Kas sellest teemast võib järeldada, et priidu TS tase ei ole langenud?
Minul on ja langeb aasta alguses veelgi aga olen tõenãoliselt ônnelikum kui autor, kelle aina arutumaks muutuvad kirjutised peegeldavad eneseteostuse vajakajäämist. Tuleks see lumi ometi rutem...
10:03
Inimeste (lisaks loomulikult kõigi imetajate ja muude loomariigi tegelaste) hormonaalne talitlus on väga kompleksne ja seniajani palju küsimärke õhku jättev. Näiteks ei ole lõpuni mõistetav, mis funktsiooni täidab hormoonide tootmises põrn. Samas näitavad viimase kümnendi uurimustööd, et hormoonid, õigemini nende omavaheline vahekord, määrab inimeste (aga ka teiste tegelaste) iseloomujooned, sh koleerilisuse, sangviinilisuse jne.
Testosteroon on ilmselt tuntuim ja enamlevinud dopinguaine. Juba see iseenesest vastab, et missugune on tema mõju saavutusspordile. Eriti nn. plahvatuslikkust vajavatel spordialadel.
Samas on konkreetsete hormoonide mõju tulemustele mitte kordades, vaid väikestes protsendiosades. Mati Alaver on ju alati rääkinud, et lõpptulemuse määrab 0.5%-line võimekuse/ettevalmistuse erinevus. See analoogia kehtib ka hormoonide, näiteks testosterooni puhul. Kui peamise meessuguhormooni eritumine väheneb näiteks 20%, siis tulemus "väheneb" võib-olla 2%.
Aga ma ei ole bioloog. Isegi isehakanud mitte. Keegi oluliselt kompetentsem võib seda teemat lühidalt selgitada.
K.
http://www.updowner.com/suuskblogspotcom/suusk.blogspot.com
http://statsie.com/suusk.blogspot.com
Kui keegi on varem pakkunud saidi väärtuseks miljoneid siis ärge tema metoodikat usaldage :-)
Lahedad pildid:
http://www.ohtuleht.ee/galerii/4325#1
selle teooria järgi peaksid peded kõige kiiremad olema, kuna neil pole plaaniski lapsi saada. Testestoroon kogu aeg põhjas teiste "isastega" voodis võitlemisest ja peegli ees võimlemisest. Aga tegelikult...
ok mida iganes...mis kasu on Tartu Maratnoni 200-ndast kohast, kui sul pole lapsi, kellele seda "vägitegu" rääkida. Pseudoteadus.
Kuidas sellised artiklid sünnivad?
Protsess on lihtne:
1. "Vanity Fair", "Popular Science" vms USA ajakirja tellimus $6.50.
2. Ajakiri lugemine õhtuti.
3. Teadusavastuse ümberjutustamine.
Reaalne elu näitab, et noored mehed on spordist ammu enne kadunud kui isaks saadakse, lähene sellele kas keemia, füüsika, bioloogia vöi kasvöi raketiteaduse seisukohtadest. Ja egas seal miskit kummalist olegi. Täiskasvanuks saades, omandades öiguse ise otsustada oma elukäiku, on maailm ahvatlusi täis. Patt oleks mitte köike järele uurida, proovida. Köikse hullem pidavat olema kui vanueas kiiktoolis piipu popsides, elatud elu üle mötiskledes tabab hingerahu kahtlus, et kas ei jäänud midagi tegemata.
Tore on see, et väga paljud kes noorukieas spordipisiku said, pöörduvad peale "eksirännakuid" varem vöi hiljem sportlike harrastuste juurde tagasi. Igaühel valikute küsimus: kas terves kehas terve vaim vöi on sinna juurde "säravat medalit ning diplomit" ka vaja...
Aga kui tulla nüüd tagasi selle Priidu viidatud uuringu juurde, siis olgu nende hormoonide tasemetega kuis on, aga minu sportlik hing ütleks, et tulemus söltub enamjaolt siiski sellest, mis kahe körva vahele jääb ehk kui motiveeritud-inspireeritud ning vaimselt oled valmis seda tulemust tegema. Sporditandrile kaasa toodud argelu probleemid pärsivad alati nii ettevalmistusperioodi kui ka tulemust, vahet pole ole siis tippsportlane, tipprahvasportlane, harrastaja vöi niisama tervisesportlene. Seepärast jääbki paljudel just pöhiklassis reaalsed vöimed realiseerimata, sest elus pole veel köik "paika loksunud".
Maamees
Kuidas Samelini/Allar Levandi saabaste müük läheb? Palju on juba müüdud?
"Äkki teeks sellest järelduse, et need rajal tõestamisega tegelevad meessoo esindajad peaks rohkem lapsi kantseldama hakkama?"
Absoluutselt Madisega nõus. Mis tolku on mingist maiteamille-nimel rassivast rahvasportlasest (nagu meil paljud n-ö profidki on). NB! Mitte ajada segi mõnuga-tegijatega, kes end tõestama ega ärplema ei pea.
Tubli isa on asja eest ka siis, kui silpigi sporti ei tee (siinses kontekstis: in-üritustel ei osale). Käib näiteks lastega rekreatsiooni-asja ajamas hoopis.
....Mis tolku on mingist maiteamille-nimel rassivast rahvasportlasest .....
Vaata, igaühel on oma hobi: kes kogub marke, kes teeb langevarjuhüppeid, kes vötab 2-3ölut ja lösutab peale tööd teleka ees diivanil, kes aga jookseb-suusatab-söidab rattaga jne, jne. Miks mönedel on vaja möötu vötta? Ju neis on mingi pisik, mis sunnib seda tegema, et sellest rassimisest täpsemat pilti saada, peab selle sees ise olema.
Eestlane oma olemuselt on sügavalt sissepoole elav rahvus, ega neist kunagi aru saa ons ta röömus vöi mures. Aga kas peaks jääma selliste sisepingetega koos elama. Jagatud rööm on topelt suurem, jagatud mure poole väiksem. Aga ei saagi jagada avaliku vastukaja pärast. Kui jagad röömu, on vastuseks, et mis sa ärpled ja hüppad, jagad muret- vaat kus tropp, ei saa hakkama. Ja just avaliku vastukaja töttu hoitakse köike endas, mis sarnaneb kui viitsütikuga pommina, ei tea iial kuna ja mis moel plahvata vöib. Rohkem möistmist ja üksteise toetamist, arusaamist jne.
Aktiivne mees, olgu ta isa vöi mitte, jöuab köike: tööl käia, kodutöid teha, lastega tegeleda, naist rahuldada, hobidega tegeldajne ; magab rahulikumalt, ärkab erksama ja positiivsemana kui need, kes üksköik mis vabandusi otsides oma päevakava vöimalikult lihtsaks ja mugavamaks püüavad teha.
Tegelikult polnudki see, millest kirjutada tahtsin.
Sattusin lugema tänast Priidu lugu Hr. Pohlakuga. Sisukas intervjuu, soovitaks köigile veerandtund aega leida ja lugedes kaasa möelda. Aga tunnista nüüd Priit, et jalgpalli "ristiisa" mötteavaldused panid isegi sinu nii mönegi asja üle hetkeks mötisklema.
Lugupidamisega Maamees
Olen õppinud ikonograafiat ja intervjuu Aivar Pohlakuga pakkus jõulupühade-eelset äratundmisrõõmu.
See pildimaterjal iseenesest oli juba nii kõnekas (puudu oli vaid Jim Morrisoni stiilis käed laiali foto), sest näiteks esimest Pohlaku portreefotot oleme näinud näiteks sadadel (vara)keskaegsetel Lunastajat kujutavatel ikoonidel/maalidel.
Ärge rääkige, et eestlased ei ole religioosne rahvas - meie usk väljendub teises märgisüsteemis, aga muster on suuresti ikka pärit Uuest ja Vanast Testamendist.
Kui PP selle nüüd taotluslikult välja mängis, siis tõeline tunnustus talle! Siin on intriigi, sest uus-Lunastaja ei kanna päris välja:
"Me kõik vajame kujunemiseks valgust ja kui see valgus on sitane ..." (Aivar Pohlaku tsitaat intervjuust).
K.
PP, lund see talv maha ei jää, võid treening hoo maha võtta.
Nii see on. Sünoptikud ütlevad, et põhjapoolkeral on lund isegi juba 5% üle normi sadanud. Aga see lumi sadas maha Venemaal ja Kanadas. Ilma prognoosidetagi peaks tervelt mõtlevale inimesele selge olema, et kahe erakordselt külma talve järel ei saa tulla muud, kuid soe. Aga Pullerits, kus sa sellega! Ikka oktoobrist peale juba kõva ettevalmistus. 8)) Kas suusamaratonidest 2012 üldse asja saab? Kas korraldajatel on üldse moraalset õigust osalemistasusid ette nõuda? Ja mis saab Otepää MK etapist?
Kellad
Kui me räägime lastest ja sporditegemisest, siis mina hindan selliseid mehi, kelle eeskujul ja toetusel tema lapsed sporti tegema hakkavad ja jäävad. See on tähtsaim mõte isadel sporti teha, kõik muu on kaduv ja puhas egoism. Priit, kuidas sinuga on?
Seda väikest viga annab parandada: USAs võtavad miljonid mehed testosterooni - politseinikud, ööklubide väljaviskajad, mitte enam noored harrastussportlased, jne.
http://www.nytimes.com/2011/12/18/opinion/sunday/are-we-not-man-enough.html
Aivar Pohlak - Lunastaja 8)
http://kanal2.ee/news/article/Aivar-Pohlak-ihkab-elu-keerulisemaks-teha
"Seapõrn näitab, et õiget talve ei tulegi"
http://www.parnupostimees.ee/672908/seaporn-naitab-et-oiget-talve-ei-tulegi/
Kööga suusatamisega
Postimehe paberversiooni viimane pilt on:
"Pohlak, nõjatunud käsipuule".
Pohlakust võiks täiesti lugu pidada, kui nüüd järgmine seeria, pärast Juudase ja norra maksuametnike laastamistööd, ei kannaks pildiallkirja:
"Piiroja, naelutatud ristile".
Kust mujalt tuleb see kujund nii tuttav ette?
Kui asi tõesti nii kaugele läheb, siis Pohlak peaks oma rolli lõpuni mängima.
K.
Selliseid inimesi nagu Aivar Pohlak nimetaksin südamega mõtlevateks fanaatikuteks.
Kirjapilt lubab sellest kaksipidist arusaamist, millest teine pole see, mida siinkirjutaja silmas peab, seega palun lugeda: südamega ja mõtlevateks fanaatikuteks. Siin on oluline vahe.
Nende tegevus pole fanatism selle tavatähenduses, vaid need on kindla eesmärgi nimel pikalt teovõimelisena püsivad ja ajudega inimesed, kellel on olemas ka – süda.
Kuna südamega mõtlevad fanatid on nende ümber toimetavatest inimestest, vähemalt valdavast osast neist, niivõrd palju üle (pean silmas kogu tervikut: nii vaimset-, sotsiaalset-, soorituslikku-, loovat- jm võimekust), siis tekitavad nad paljudes kirjeldamatut kadedust, põlgust, viha, soovi neid igal võimalusel maha teha, tasalülitada või üldse mängust välja jätta.
Need käitumise väärnähud tekivad väiklastes, kompleksides, põhjendamatult kõrge enesehinnanguga, nõrga haritustasemega (kes samas, kusjuures, on sageli hea haridusega) ja puuduliku lastetoaga tegelastes.
Viimatinimetatute vastandites, õnneks, tekitavad nad aga soovi kaasa minna, ka ise rohkem panustada, entusiasmi koostööks ja siirast rõõmu sellise kandetala olemasolust oma organisatsiooni/ettevõtte alusmüüris.
Ainult tänu südamega mõtleva fanaatiku juhtimisele ja kureerimisele on jalgpall täna seal kus ta on. Ükskõik millise tavakarjeristi või ilukõneleja - kes pahatihti seestpoolt ainult kumiseda suudavad, muust suutlikkusest ei hakka rääkimagi (ja keda paarikümne aasta jooksul ka jalgpalli ümber tiirlemas küll on nähtud) - juhtimise all oleks jalgpall, pean silmas ala mõtestatud ja sisulist tegevust ehk organisatsiooni ja selle võimekust, täna sama kehvas seisus nagu mitmed teised meeskonna spordialad.
Kes pole veel lugenud, võtke lahti Pohlaku intervjuu viimases Arteris, võtke ka rohkem aega kui tavaliselt ning mõelge lugedes tekstile kaasa.
Kui me suudame osagi seal laialilaotatud teradest enda igapäevase käitumise lahutamatuks osaks muuta, oleks elu Eestis edaspidi palju, palju parem kui ta täna on...
P.S. Vältimaks ennatlikke järeldusi olgu kohe öeldud, et ei tunne Pohlakut isiklikult ja pole ka olnud seotud ühegi jalgpalli organisatsiooniga.
Johan
Kui sa ei tunne Pohlakut isiklikult ja pole ka olnud seotud ühegi jalgpalli organisatsiooniga, siis lähtud ainult meeedia kujundatud arvamusest. Usud meedia loodud (pette)kujutusse ja arvad, et reaalsus ongi selline. Mina saan aru, et Pohlak on suurärimees, paljude klubide ja pole võimatu, et kogu Eesti "klubitsirkuse" omanik. Sellest Arteri intervjuus juttu ei ole. Kuigi Ameerikat ihalev ja matkiv journalist Pullerits oleks ju võinud küsida How much is he worth? (ingl. Palju tal raha on?). Sellest küsimusest Ameerikas kõik algab. Või arvab PM journalist, et kõik teavad ja pole mõtet küsida. Jalgpall on äriliselt üles ehitatud, nt Vene oligarh Abramovits on Chelsea omanik jne jne. Mees, kes altruismist ja omakasule püüdlemata selles süsteemis tegutseb, peaks ju loll olema; ja kui ta tõesti omakasupüüdmatu oleks, siis ei küündiks ta külavõistkonna treenerist kõrgemale.
Pulleritsu persoonilugudel on see viga, et ta keskendub ainult intervjueeritavale ja kipub tollele üliinimlikke jooni omistama. Tegelikult sõltub palju sellest kes on inimese ümber. Kes on teised jalgpallitegelased Aivar Pohlaku ümber? Sellest me journalist'i intervjuust aimu ei saa. Peab järeldama, et mees mängib üksinda jalgpalli.
Üksinda mängides ei saa aga skoori teha. Sellest vist ka frustratsioon, mis Pohlaku olemisest (mis iseenesest igati sümpaatne) õhkub.
Lumeta ei karu maga
Ootab lund ka suusataja
Lumeta on elu põrg'
Aga lund ei ole kuigivõrd
On siiski üks - lootus õrn
Kuid lund ei näita seapõrn
12:02-le võiks öelda, et teadmaks, kuidas surnuid maetakse, ei pea ise surnud olema.
Südamega asja kallal olemine ja altruism ei ole päris kattuvad mõisted. Ma ei pidanud silmas mitte altruismi, vaid rõhuasetus oli ühe organisatsiooni ülesehitamises ja toimivaks muutmises, mis sellisena pakub rõõmu ja positiivseid emotsioone ka väljaspool olijatele ning mitte väikestele hulkadele.
Olgem ausad, kes meist ainult altruismist ikka nii väga midagi teeb. Pealegi, kui sa millessegi tohutult panustad ja endast annad ning tööd kroonib edu ja sellega koos ka väga paljud teised oma kasu (kes eneseteostuse, kes rahalise, kes meelierutavad emotsioonid jne) saavad, siis miks peaksid sa seda ainult altruismist tegema?
Sel juhul oleks tõesti tegu lolliga nagu te õigesti märgite.
Johan
saaremaaöle jöudis laupäevane leht ilma arterita,kas tsensuur?
viimasele kommentaarile.
Minule jõudis postkasti postimees, mille vahel oli 2 arterit, võib olla see oli siis sinu oma.
Mul jäi elu esimene Tartu Maraton pooleli, kuna sain vahetult enne seda laste käest kõhutõve. Väikesed lapsed töötavad nagu käsnad, mis võtavad haigused sisse ja toovad siis koju suurematele põdeda. Nii et efekte spordile on veel rohkem kui "testosterooni tase langeb" ja "aega ei ole".
Postita kommentaar
<< Esileht