Pullerits: Mis on ratturile parim kingitus?

Oleme siin arutlenud prillide tarviduse üle rattasõidus, kuid kanna sa neid või mitte, kasu neist alati pole. Sel suvel, hoolimata tõsiasjast, et mul on prillid alati ees – muidu ma ei näe ju! –, on mulle ikkagi mitu satikat silma lennanud. Aga see on kõik tühiasi võrreldes sellega, mis juhtus laupäeval.

Sõita oli jäänud alla kolme kilomeetri, kui Ringteel Silberauto esindusest möödudes lendas mulle mesilane või herilane otse suhu. Sülgasin ta nii kiiresti välja, kui sain, aga sellegipoolest jõudis ta mind suulae taha pehmesse limaskesta susata. Nõel jäi isegi sisse. Urgitsesin selle sõidu ajal sõrmega välja.

See ei ole mul esimene kord, kui mesilane või herilane mind suhu on nõelanud. Neli-viis aastat tagasi juhtus see jooksutrenni alguses. Siis keerasin paugupealt ümber ja kuna ta oli nõelanud otse kurku, pidasin targemaks sõita Maarjamõisasse erakorralisse vastuvõttu, kus mulle tehti vastumürgiga (?) süst. Karta võis, et muidu läheb kurk nii paiste, et ei saa süüa ega juua ja vaat et hingatagi. Süst mõjus nii hästi, et kui koju tagasi jõudsin, läksin jooksma ja tegin trenni ära.

Sedapuhku ei hakanud tohtrite juurde sõitma, sest eelmisest kogemusest järeldasin, et vaevalt suurt paistetust tekib. Võtsin külmkapist jääd ja toppisin seda suhu. Ilmselt aitas: paistetust ei tulnud. Aga valu oli sellegipoolest suur, nii et neelatadagi ei tahtnud, ja levis lõpuks koguni kõrva.

Pühapäeval, päev enne sünnipäeva, küsisin naiselt, kas ta ei tahaks mulle ühte kingitust teha. Oleneb kingitusest – või umbes midagi sellist vastas ta. Ütlesin, et see pole midagi hullu ega kallist, ja kestab umbes 38 minutit. Ta taipas peagi, millest jutt.

Jah, tal tuli mind Chrysler Pacifica tuules mööda Tartu-Jõgeva maanteed maale vedada. Ega ta sellest väga vaimustuses olnud, sest mullusest mäletab väga hästi, et seesugune sõit on äärmiselt pingeline ja närviline. Aga jalgratturi jaoks, usun, on paremat ja huvitavamat kingitust raske välja mõelda, kui et saaks auto taga maksimaalse kiirusega sõita.

Palavus oli pühapäeval muidugi kohutav. Hommikul koeraga jalutusringi tehes oli tunne nagu südasuvises Moabis. Hakkasime keskpäeval kodu eest koos minema – mina ratta seljas, naine roolis –, kuid tuli välja, et jalgratas on linnas liiklemiseks ikkagi palju kiirem vahend kui sõiduauto, isegi puhkepäeval.

Sõitsin mööda Kreutzwaldi tänavat Jakobi mäest alla, siis üle Laia tänava silla, Narva mäest üles ja keerasin Peetri kiriku ees Jõgeva poole, jõudsin sealt edasi linnapiirini, aga autot järele ei jõudnud ega jõudnud. Kui linnapiirist välja sain, püsis kiirus 42-43 km/h kandis. Kuid ei tulnud ega tulnud tagant ühtegi halli Pacificat. Alles siis, kui jõudsin linnapiirist umbes kolme kilomeetri kaugusele, jõudis naine järele. Vaat, nii kiire oli algus!

Olin andnud enne stati naisele juhiseid, kuidas peaks sõitma. Ütlesin, et hoidku sirgetel kiirust 55-60 km/h. Kui on kerge pärimäge kallak, võib minna ligi 70 km/h-ga, aga palusin, et ta laskumistel liiga suurt hoogu sisse ei võtaks, sest 80 km/h võib liiga ohtlikuks minna. Tõusudel hoiatasin, et ärgu ta kohe nende alates kiirust alla lasku, sest hooga läheb üksjagu tõusust üles, kuid pikematel tõusudel arvestagu, et üle 40 km/h võib hakata üle jõu käima. Ent mis kõige tähtsam: kui teel lebab mõni puuhalg või kivi või surnud loom, siis ärgu sellest mingil juhul nii üle sõitku, et see jääb täpselt kahe ratta vahele. Ja kokkulepitud märgisüsteem oli meil ka: kui raputan pead, võtku kiirust vähemaks, kui aga noogutan, vajutagu gaasi juurde.

Tuul oli pühapäeval vägagi vali ja keerutav, mistõttu tuli Pacifica taga otsida pidevalt parimat kohta. Kohe algul sain aru, et vahet tagumise põrkerauaga ei tohi suureks lasta – kui see on üle meetri, tekib taga püsimisega juba raskusi. Nii sõitsingi umbes poolemeetrise vahega.

Pacifical on see hea asi, et tal on ees ja taga suured aknad, ja need asuvad just ratturi jaoks sobival kõrgusel. Läbi nende – hoolimata sellest, et tagumine klaas on toonitud – oli hästi näha, mis ees toimub, kas tee on vaba ja kui palju tuleb autosid vastu ja millised manöövrid võivad aset leida.

Kõige esimene tõus, mis algab umbes poolteist kilomeetrit pärast Jõhvi ja Tallinna maantee poole hargnevaid teid, oli kõige raskem. See kulgeb kaarega päris pikalt. Seal langes kiirus lõpuks 33 km/h kanti. Lähte tõusu (800 m pikk) võtsin algul kergelt ligi 50 km/h-ga, seejärel saavutasin stabiilse kiiruse 40 km/h kandis, aga siis tuli tuuleautol ees vasakpöördeks valmistuva bussi taga seisma jääda, nii et üles pidin väntama omal jõul. Pärast Lähtelt laskumist järgneva väikse tõusunuki võtsin Pacifica taga mängeldes 50 km/h-ga ning edasi hoidsin Tabivereni kiirust ligi 60 km/h. Isegi pärast Äksi motelli paremkurvi, kui algab lauge tõus, ei kahanenud kiirus suurt alla 50 km/h.

Viimased 600 meetrit tuli sõita mööda kruusateed. Kokku kulus 30,3 km läbimiseks ehk uksest ukseni 38.32. See on pool minutit kauem kui eelmisel aastal. Ilmselt läks aeg kaduma linnast väljasõidul, kui pidin umbes 8 km üksinda tööd tegema, ja Lähtele läheneval tõusul. Kuid kokkuvõttes võib ajaga rahule jääda. Keskmiseks tuli 47,1 km/h.

Kes veel on sünnipäevaks nii kiire ja põneva kingi saanud?
******

54 miili pikkune tee ümber Silver Islandi mägede, taamal Bonneville Salt Flats, Utah. 15. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits.

Fotod 1-4: Nii suure vahega võidab Kasahstani esindaja Aleksandr Vinokurov Londoni olümpia jalgratturite grupisõidu Kolumbia sportlase Rigoberto Urani ees. Foto 1 autor: AFP/Scanpix; fotode 2 ja 4 autor: Reuters/Scanpix; foto 3 autor: Press Association Images / Scanpix